Päevaküsimus

Kõik sai alguse sellest, et Sofi peika tuli paariks kuuks tagasi Vancouverisse. Nii see meil siin käibki - tüdrukutel paberid korras, aga poisid peavad iga mõne aja tagant kodumaal redutama, kuni elamisluba lõpuks käes. George'l on selles mõttes lihtsam kui Kustavil, tal on nimelt kaks kodakondsust, nii Guatemala kui USA oma - elab, kus tahab.

Igatahes - mida teeb peika, kes on mitu kuud pruudist eemal olnud? Loomulikult teatab esimese asjana, et kallis, ma viin su Ameerikasse shoppama! Võtame sõbranna (Anu) ka kaasa, sest tüdrukutele ju üldiselt meeldib kui sõbrannad kaasas tolknevad. Ostan sulle ilusaid asju ja kannan kotte (okei, lõpuks me kandsime neid kõik koos, sest Sofi on ostlemises väga osav). Õhtu saabudes olin juba täielikus hämmingus, et kuidas George nii rõõmsalt vastu peab? Ta siis meenutas mulle, et nad on kümme aastat koos olnud ja nii mõnigi kord koos poes käinud. Lihtsalt harjutamise asi.

Guatemalalaste eripära on see, et kaks tundi hilinemist on absoluutselt tavapärane rutiin. Nii et kui mul paluti kell kaheksa valmis olla, siis kümnest jõudsid nad kenasti kohale. Autos teatas Sofi George'le uhkelt, et teab juba kahte eestikeelset sõna - "aitäh" ja "ölg… öölg… õlg!" (ning koputas õlale: "This one!") George küsis, mida esimene tähendab ning Sofi uhkelt vastu: "Hola!" (hisp. k. "tere").

Piiriületus oli päris lõbus. Kuna George kasutas Ameerika isikutunnistust, ei olnud kuskilt näha, et ta Guatemalast pärineb. Piirivalvur palus selgitada, kuidas saavad kokku ameeriklane, eestlane ja guatemalalane ning kuidas ameeriklane omale Guatemalast pruudi leidis?

Järgmine piirivalvur tahtis samuti teada, et mis nipiga ameeriklane Guatemalast pruudi sai? Seejärel avaldas arvamust, et kui kümme aastat on koos oldud ja ikka pole kihlusest kaugemale jõutud, tuleb end kokku võtta ja pulmad lõpuks ära teha; et eestlasest sõbranna tahab ju ka kindlasti Guatemalasse pittu saada! Seejärel arutas George'ga Yankees'i üle, et mis vägev meeskond ikka ja kas sa viimast mängu nägid ja noh, muid detaile, millest ma mõhkugi ei jaga. Nii et kui vahel mõtlete, et miks see järjekord nii aeglaselt läheb, siis… Igasugu tähtsaid teemasid kerkib!

Kolmanda leti ääres tuli mul 6 dollarit maksta, et järgnevaks poolaastaks USA turistiviisa saada. Ameeriklane ja guatemalalane ei pidanud muidugi mingit luba hankima ega krossigi kulutama, see on puhtalt eurooplaste rõõm. Astusin leti juurde, piirivalvur mainis: "Sina oled siis Eestist?" ja ma olin täiesti rabatud! Lihtsalt vaatas mulle otsa ja aimas kohe, et olen Eestist! Küsisin hämmeldunult, et kust sa teadsid?

Onu koputas näpuga passile, mille ma meie vahele lauale olin pannud, seal seisis trükitähtedes: "EUROOPA LIIT. EESTI". Džiisas kraist, kuidas mul õnnestub vahel nii erakordselt idiootne olla?

Tagasiteel käisime korraks toidupoes. Jalutasin riiulite vahel ringi ja mida ma näen - vein, rumm, õlu… Alkohol toidupoes? See on küll tase! Tegin Kustavi jaoks ühe pildi ja jäin siis mõtlema, et oota, Eestis müüakse ju ka toidupoes alkoholi?! Appikene, kui kaua ma ära olen olnud?

See, et Kanadas alkot eraldi poodides müüakse, on praeguseks küll täiesti elementaarseks muutunud. Toidupoes oleks nagu kuidagi kohatu, lapsed ju käivad seal ja… Aga noh, apteegis siin näiteks mingit häbenemist ei toimu, ükspäev just märkasin, et ühel riiulil istuvad kondoomid, libestid, vibraatorid (!) ja peavalutabletid. Igaühele midagi!

Tagasi tulles võttis piiriületus kokku 2,5 tundi! Lõputu järjekord - pühapäeva õhtu ju. Sofi oli poest kaks suurt jäätist ostnud ja kui ta pärast teist tundi kurtma hakkas, et kõht hakkab tühjaks minema, soovitasime tal need ära juua. Jõudsime siis lõpuks putkani ja tegime neljandat korda tänase päeva jooksul läbi küsimusteringi, et kuidas ameeriklane, eestlane ja guatemalalane ühte autosse sattusid? Sofi ütles hiljem, et oleks pidanud meie jamaikalasest sõbra ka kaasa kutsuma, siis oleks täielik error olnud.

Tädi lappas passi ja küsis, et mille alusel ma riigis olen? Mina rahulikult vastu, et mul on tööluba. Tädi uuris, et kus? Mina, et no seal passi vahel kuskil. Tädi vaidleb, et ei ole! Pööritan juba silmi, et no on ju! Ja siis korraga… Kurat, ei ole jah! Seda ei klammerdatud mulle passi, vaid anti niisama näpu vahele. Vana tööloa võtsin sealt ise välja ja nii nad ongi mul mõlemad kodus sahtlis istunud. Õnneks sai arvutist kontrollida, et ma pada ei aja ning lastigi mind tagasi Kanadasse. Maad mööda on piiriületus alati natuke lihtsam, lennujaamas on nad kuidagi kurjemad. Läks hästi, et enne eelseisvat Mehhiko reisi teada sain, et mul tööluba pole! Homme läheb klammerdamiseks.