The Chief - jälle!

Kevadel mõtlesin, et olen suvel tubli ja käin igal nädalavahetusel matkamas. Nüüd avastasin, et on juba september, aga ma pole ühelegi matkale jõudnud! Laiskus, mis muud. Eile oli lihtsalt ideaalne ilm, hästi soe ja kergelt tuuline. Ühtegi pilve muidugi polnud. Vancouveris ongi tavaliselt aus värk - kas on täiesti selge või täiesti pilves (ja sajab). Mingi vahelduva pilvisusega siin üldse ei jamata.

Kustav käis kevadel sõpradega The Chief'i vallutamas, aga mina olin tol päeval tööl. Vaatasin pilte ja õhkasin, et paistab väga mõnus koht olevat! Vancouveri vaadetega hakkan juba vaikselt harjuma, aga iga kord kui linnast välja sõita, võtab endiselt keeletuks. Siin on ikka täielik paradiis! Ükskõik, mis suunas minema hakata, igal pool ainult postkaardivaated.

Seekordseks matkakaaslaseks oli Sofi kursavend Matthew. Et siinsetel meestel ka kõigil samad nimed peavad olema! Mul on neli sõpra, kelle nimi on Matthew! Igatahes oli juhtunud kuidagi nii, et tema, põlise vancouverlasena, polnudki veel The Chiefi vallutanud, ja mina, põlise eestlasena, olin siis sel raskel teekonnal abiks.

Matthew oli korraliku kodutöö teinud ja teadis rääkida, et kõige kavalam on alustada kolmandast tipust, sest see rada on kõige inimtühjem. Esimese hargnemiskoha juures oli väike kaart, viskasime korra pilgu peale ja otsustasime, et sealt tulebki paremale pöörata. Oli tõesti tühi. Kui pärast 20 minutit kestnud rassimist esimeste matkalistega kohtusime, uurisime kindluse mõttes, kas oleme ikka õigel teel ja saime teada, et rada viib hoopis rippsillani, kuhu me üldse minna ei plaaninud. Noh, vantsisime siis tagasi, heitsime natuke tähelepanelikuma pilgu kaardile ja leidsimegi õige tee.

Kolmanda tipuni viiv rada oli väga mõnus ja looduslik, kulges üle kivide ja puujuurte. Mõne matkalisega ikka kohtusime, aga sellist sagimist nagu esimesse tippu viival rajal, seal polnud. Tipp ise oli kohe nii tühi, nagu poleks keegi selle olemasolu veel avastanud. Pärast piknikku ja ringiuudistamist suutsime isegi natuke ära eksida, ei leidnud enam seda kohta üles, kust tagasi alla saaks. No ja küsida polnud ju kelleltki!

Teise ja kolmanda mäe vahel oli tore lõhe, mille vahele üks seltskond köie oli tõmmanud, mille peal siis vaatamata tuulele kõndida üritati. Adrenaliini jagus pealtvaatajatelegi!

Teisest tipust avanesid juba uued vaated, kuid rahvast oli samuti rohkem. Siinne loodus on lihtsalt hämmastav! Ja vöötoravad olid väga julged, ronisid kasvõi jala peale, et maiust nuruda. Ma imestan, et nad veel üldse joosta jaksavad, suvi läbi nuumatud ju... 

Ringi vaadates sai selgeks, et kohustuslik asi, mida The Chiefi tipus teha, on poseerida joogapoosis. Kui sellelt matkalt joogapilti pole, oled ilmselgelt läbikukkunud! Ma ei saanud vähestele joogateadmistele vaatamata teistele alla jääda ja leiutasin lihtsalt uue poosi. Aga pilt on igatahes olemas!

See rada, mida mööda enamik inimesi liigub, et esimesse ja teise tippu jõuda, on päris väsitav. Mingi osa kulgeb lihtsalt mööda kaljuäärt, kus tuleb kettidest kinni hoida ja hoolikalt jalge ette vaadata, et ei libiseks. Pildi pealt vaadates tundub, et kahe tipu vahe ei ole kuigi suur, aga tegelikult tuli oma pool tundi allapoole matkata, et esimesse tippu viiva raja algusesse jõuda ja sealt edasi läks ainult püstloodis, nii et me otsustasime selle siiski vahele jätta. 

Üllataval kombel pole täna lihased üldse valusad. Hea lihtne kohvikusse kepsutada!

Vaade esimesele tipule (taamal)