Kõrvitsapüha

Meil oli siin ju vahepeal Halloween! Ahjaa, Facebook'i vahendusel märkasin, et Eestis oli ka. Eestis! Ma olen vähem kui kaks aastat ära olnud ja vahepeal on lisaks sõprade 10+ uuele beebile lisandunud ka uus püha! Kuidas see juhtus?

Mäletan, et kaugel hallil ajal, mil mina veel Eestis elasin, olid Kadripäev ja Mardipäev, aga Halloweenipäeva polnud. Nüüd on siis ühe kuu jooksul kolm püha, kus saab uksele koputamise eest kommi?

Ma ei tea, kuidas ma eelmisel aastal Halloweeni nii kapitaalselt maha magasin, et sellest üldse osa ei saanud? Seekord olin igatahes tööl ja tänav, kus see maja asub, oli paksult kostümeeritud kommihuvilisi täis. Reegel on selline, et kui kõrvitsat väljas pole, siis keegi uksele ei koputa. Meil polnud. Korra mõtlesin küll, et peaks ikka tavadega kaasa minema, mõned luukered murule viskama (nagu naabritel) ja kõrvitsa trepile tõstma, aga siis sain aru, et… nääh. Ei.

Kaks autisti. Hunnik sädinat ja väikeseid lapsi. Kausitäis komme. Ei-ei-ei. Sellest oleks nii spooky Halloween tulnud, et pärast kõnniks kõik ümbruskonna mudilased me majast teise tänava kaudu mööda! Väga keeruline olnuks klientidele seletada, miks võõrad lapsed saavad kommi, aga nemad ei saa. Muidugi on alati variant neilegi jagada, ainult, et seda, mida liigne suhkur ühe autistiga teeb, ei kujuta te ilmselt ettegi. Liigne suhkur algab nende jaoks enamasti umbes teisest küpsisest.

George & Sophia

Parimal juhul oleks maiustamise tulemusel saanud lõbusat hüppamist, kätega vehkimist ja kahehäälset hauatagust naeru (assa raks kui kriipilt nad seda teha oskavad, tüdruk hästi madalalt, poiss rämekiledalt). Halvimal juhul oleks näinud juustest tõmbamist, nägude kriipimist ja katseid silmi välja torgata. Ühe kliendi poolt siis. Teine oleks suure tõenäosusega hauataguse naeru ja hüppamise juurde jäänud.

Nii et kõrvits oli ilusti toas ja uksele ei koputanud keegi. Kõrvitsa tõi üks klientidest endaga päevaprogrammist kaasa, neid oli läheneva Halloweeni puhul pesuehtsale põllule viidud, kust igaüks sai meelepärase vilja valida. Tuligi siis üleni mudase ja hästi rõõmsana. Kõrvitsaga! Õnneks oli sel päeval üks kanadalane tööl, kes teadis täpselt, kuidas kõrvitsale nägu sisse lõigata ja mismoodi kuppel niimoodi maha võtta, et selle hiljem tagasi saaks panna. Minule on ikka väikesest peale räägitud, et söögiga ei mängita ja noh, teate küll… meil Eestis ju polnud Halloweeni! Vanasti, ma mõtlen. Kaks aastat tagasi vanasti.

Järgmisel õhtul toimus meie juures üle pika aja jälle üks eestlaste pidu, kust osavõtt nii aktiivseks kujunes, et kõik kutsutud end kohale vedasid ja lisaks sellele ka mõned sõbrad kaasa võtsid! Mingil hetkel olin isegi natuke mures, et pole rahvast kuskile istumagi panna, aga mingil veidral kombel tahavad alati kõik köögis püsti seista, nii et diivan oli vaatamata suurele rahvahulgale täitsa tühi. Ja nagu ikka, jäävad mõned (guatemalalased ja Matt) vähemalt kolm tundi hiljaks ning mõned teised hakkavad selle aja peale juba koju liikuma. Mahtusime ära küll. Viimased-hapupiimased said lõpuks maha istuda (enne kui tantsuks läks) ja Kustavi kohvrist leitud Vana Tallinn kleepis veel mitu päeva mööblilt vastu.

Shelby õpetas, et naeratada võib widely (laialt) või wildly (metsikult). Või mõlemat korraga: