Makstes vangutasin juba mõttes pead, sest esiteks pole ma suurem asi rämpsusõber ning teiseks käisime just Kairiga kenal õhtusöögil ja kokteilil, nii et "tahaks-midagi-head" etapp sai tegelikult juba ületatud. Pealegi läks poes täpselt nii palju aega, et fooris süttis jälle punane tuli.
Aga kui juba siis juba! Läks trumm, mingu pulgad kah - ei hakanud koduni ootama, rebisin paki kohe lahti. Nii tore on täiskasvanu olla! Võib hilja magama minna ja iga kell krõpse osta. Ja näiteks hamstrid võib omale võtta ilma, et peaks kelleltki luba küsima! Huvitav, et see enam ahvatleva väljavaatena ei tundu…
Muide, ma käisin eile loomaaias. Täiesti juhuslikult tegelikult - silt näitas, et järgmine kiirteelt mahakeeramine viib muuhulgas loomaaeda ja einoh, miks mitte siis! Mäletan, kuidas kaks aastat tagasi Vancouveri vaatamisväärsusi guugeldades mõtlesin, et arvestades seda, kus pärapõrgus see loomaaed asub, ei satu ma sinna ilmselt mitte kunagi (60-70 km kesklinnast). Näe, peab sõnu sööma!
Ilm muidugi ei halastanud üldse, nädalavahetus üllatas +34 kraadiga. Vahepeal kukkus siin ainult 23 peale ja oli selline tunne, et jope tuleb selga panna. Aga siis rääkisin Eesti sõpradega ja sain teada, et neil oli vahepealt tavatult soe, "lausa 23" ja ükspäev isegi ei sadanud vihma (ega lund)! Meil siin kah ükspäev tibutas korraks, aga enne seda sadas vist viimati… aprillis? Kesse enam mäletab.
Naaber saatis sõnumi, et sõidab kolmeks nädalaks ära ja võin julgelt kõik ta peenarde peal valmivad viljad ära süüa, et need pahaks ei läheks. Tal on seal igasugust põnevat kraami - kurk, tomat, paprika, suvikõrvits, küüslauk ja rabarber. Mul on nüüd ehe maaelu, toit oma peenralt ja munad oma kanadelt. Öko.
Ahjaa, tutvustan teile kohalikke kombeid ka - nimelt sattusin ükspäev siinsesse taarapunkti. Arvestades, et Kanada kasutab ikka veel tšekke, faksi ja müntidega töötavat parkimiskella, ei tasu oodata, et pudelid peenesse piiksuvasse masinasse käiksid nagu Eestis. Siin lähed oma kandamiga kohale, võtad portsu räpaseid kaste ette ja hakkad aga sorteerima. Seda, mismoodi kogu ruum haiseb, ei ole võimalik kirjeldada. Kõik töötajad nägid välja nagu kodutud. Aga võib-olla olidki? Efekti mõttes.
PS! Seinavärv meenutab mu Eesti üürikorteris olnud diivanit, mida omanik kuulutuses "nägusaks" nimetas. Erikuradikole potisinine diivan suurte kollaste patjadega. Oh, nostalgia...
olime Zagrebis tipptunni- ja päikesevarjus ühes kaubanduskeskuses, kus osa parklat oli hoone küljel poe katuse all ning selle servas toimus ka mingi kummaline värk - et inimene tuli suurte prügikottidega, kallas need sinna kärusse, siis tulid mingid mehed, kes siis sortisid neid pudeleid (see tegevus jäi pisut varju), mingid pudelid anti inimesele tagasi, kes need prügikasti viskas ja nii need kodanikud siis passisid kuni kõik nende taara oli üle vaadatud. kuna tegelesime samal ajal bookingust ööbimiskoha otsimisega, siis magasin pidevalt maha, kas neile ka mingi kviitung vms anti. jube kilplaslik värk
VastaKustutaTaarapunktid on Torontos ka rõvedad. Nad asuvad veel õllepoes (Beer Store - kohalik kett kus müüakse õlut :), mis omakorda muudab Beer Store'id ka üpris ebameeldivaks. Seisad järjekorras, et õlut osta, ja õhus on selline....eemmm asotsiaalne lehk. Mina panen oma taara ausalt öeldes lihtsalt prügikasti (recycle loomulikult), kuna ei viitsi selle taara tagastamisega vaeva näha :D
VastaKustutaJaa, mina panen ka pakendite kasti lihtsalt. Ei viitsi taielda selle paari dollari pärast.
KustutaNo eksole, pealegi selline kergelt ee...asotsiaali tunne tuleb peale, kui taarat viima minna. Mitte, et Eestis need automaadid otseselt meeldivamad olid, aga samas see anonüümsus oli vist mõnusam :)
VastaKustutaHead fotod :)
VastaKustuta