Nädalavahetus möödus Matt'i suvilas. Kuus tundi sõitu sinna ja järgmised kuus tagasi hakkab vaikselt juba täitsa normaalse distantsina tunduma. Seekord oli noorimaks seltsiliseks viienädalane Jax ja isegi tema ei teinud teekonna pikkusest probleemi. Tuleb eeskuju võtta!
Valida oli kahe erineva maantee vahel ja mõlemat kolm korda läbinuna pean tunnistama, et esimese eeliseks on küll eriti imelised vaated, aga kuna see kulgeb üle mägede, on tegemist tõsise okserattaga. Ma olen muidugi super iiveldaja ka, pikka karussellitamist ei talu, aga okseratta-tee on jällegi kesklinnale lähemal, nii et reede õhtul otsustasime selle kasuks, et rutem kohale jõuda.
Enne kõige kurvilisema osa algust tegime tanklas väikse peatuse ja kohe kui jõudsin ohata, et mul läheb juba ette süda pahaks teades, mis nüüd saama hakkab, tõstis Matt imestunult kulmud üles ja küsis, miks ma siis rohtu ei võta? Igast tanklast pidavat saama! Eestis ei olnud käsimüügis (veelgi vähem tanklates) midagi efektiivset, nii et mul polnud siinpakutavasse apelsinimaitselisse närimistabletti just suuremat usku. Doktor Matt teatas, et ainus kõrvalmõju on see, et muudab uniseks ja teeb silmad kuivaks, aga muidu toimib väga hästi. Lubas ühe tableti doseerida, olevat päris kange.
Ma võtsin kaks. Nii hea maitsega olid! Kaks tundi hiljem polnud unest veel haisugi, iiveldusest samuti mitte. Aga ühel hetkel ma ikkagi ära vajusin ja üles ärgates tulid silmad ainult ükshaaval lahti ning kumbki tegi krõps. Konkreetselt käisidki krõpsuga lahti! Jube kuivad! Aga muidu mulle see rohi kohe väga meeldib!
Hommikul arutasime, mida keegi nädalavahetuselt ootab? Mina tahtsin beebiga mängida ja lubasin kõigile süüa teha (selle viimase osas on ülejäänud seltskond pehmelt öeldes suhteliselt talenditu), lapsevanemad tahtsid veini juua ja kala püüda ning Matt vahetpidamata filmida. Jennifer täitis külmiku riiuli imetillukeste piimapudelitega ja näitas, millises järjekorras neid kasutada ning puhkus võiski alata.
Beebid on nii toredad! Ei pea üldse enda oma olema, et täiesti ära heldida. Jax on muidugi väga eeskujulik titt, suuremas osas lihtsalt sööb ja magab. Kohutavalt armsasti sööb muide! Lisaks avastasin, et pärast rohkem kui kaht aastat tujukate autistide keskel toimetamist on mulle beebi nutt kui muusika. Detsibellid ei pääse ligilähedale sellele, millega igapäevaselt harjunud olen.
Kokkamise osas läks samuti hästi, näiteks Jennifer polnud mitte kunagi elus rabarberikooki söönud. Ilmselget maitseb see eriti hästi just paadisillal pakutuna. Ja kui ma õhtusöögi kõrvale maitsestamata jogurti sisse tilli, küüslauku ja soola segasin ning seda kastme pähe pakkusin, vaatas terve seltskond mind kui toidujumalat. Appi kui hea! Mismoodi sa selle tegid?
Üsna ootuspärane muidugi, sest Kanada armastatuim roog pole sugugi mitte poutine, millest iga turistiraamat räägib, vaid hoopis Kraft Dinner. Mitte et neist kumbki neist minu silmis üldse söögina kirja läheks… Poutine kujutab endast friikartuleid koorese pruuni kastmega ning KD kiirmakarone juustukastmes. Need makaronid on tegelikult isegi täitsa head, aga koostisainete nimekirja ma küll lugeda ei julge.
Samal ajal kui nemad lapsepõlves Kraft Dinner'it ja värvilisi maiustusi sõid, tegin mina koogel-moogelit ja olin kah rõõmus-rõõsa. Toore muna ja suhkru seguga maiustamine on kanadalastele täiesti arusaamatu kontsept, aga pesueht nõukaagse lapsena võin öelda, et nii need ideed ja oskused tekivad.
Ahjaa, kui ükspäev kamba sõpradega koos istusime, ütles keegi, et Leopold on täitsa tore poisslapse nimi, mispeale kõik eestlased "eiiiiii" karjusid. Loomulikult tuli meil siis seletada, et mis Leopoldil viga on, sest muudele rahvustele ei seostunud see suure punase monstrumiga, kel on väike kollane depressiivne sõber. Mida kauem seletasime ja illustreeriva materjali tarvis pilte guugeldasime, seda rohkem ajas ennast naerma, aga välismaalased olid ikka täiesti šokeeritud!
Kunagi ma tegelikult juba kirjutasin Eesti lastefilmidest, aga tookord ei tulnud Leopold üldse meeldegi!
mind on juba pikemat aega kummitanud üks küsimus, mida ma pole esitanud. Iga kord, kui tahtmine tuli, siis mõtlesin, et see ei ole minu asi :) aga nüüd ma küsin ära, sest see kummitab mind :D kui ei taha, ei pea vastama :P
VastaKustutakas te Mattiga olete paar? :)
Nii see on :)
KustutaNo aga soovitand siis Leopoldi asemele Äpu, ilus ingliskeelne nimi (Apooh), irw XD XD XD
VastaKustutaAhjaa, ja teine nõukaaja lapse toiduhitt oli triigitud sai. Maasikamoosiga. Seda tehti eriti pioneerilaagrites. Va röstsai ei saa sellele ligilähedalegi!
VastaKustutaTriigitud saiast pole ma isegi kuulnud! Aga noh, ei sattunud muidugi pioneerilaagrisse ka, nii nõukaaegne ma vist ikkagi pole.
KustutaTahad retsepti? :)
VastaKustutaIkka :)
KustutaOk. Tänapäeval on saiabatoonid puha viilutatud, aga mis siis. Võtad mõned viilud, võtad triikraua, ajad selle hästi kuumaks. Laotad triikimislauale linase (või vähemalt puuvillase, aga igatahes naturaalse, mitte kunstkiust) aluslapi, sinna peale saiaviilu ja surud triikraua kõvasti peale, ootad hetke (aga ainult hetke) ja siis nühid rauda kiiresti edasi-tagasi. Sai ilmselt hakkab raua külge kinni, sa tunned väikest takistust, sellepärast tuleb rauda jõuga ja kõvastu vastu saia surudes nühkida. Edasi läheb juba kergemaks.
VastaKustutaTeed seda mõned korrad, ikka rauaga saia lapikuks surudes, ja võid siis vaadata triikraua talla alla, kas sai on ilus pruunkuldne või ei. Muide ma arvan, et selleks tööks on paremad mitte teflonist nö pehme põhjaga rauad, vaid libedad kroomterasest rauad - nii tuleb saiapind ilus libe ja läikiv. Teed söömajagu saiu valmis, paned sinna peale õhukese kihi maasikamoosi ja hammustad - piisavalt paksu viilu puhul vetrub hammustuskoht tagasi.
Sai peab olema ka hästi värske, veidigi kuivanud saia puhul seda efekti ei ole, koorik takistab saia lamedaks minemast, aga mõte selles ongi, et ta oleks lame liistakas, mis hammustades tagasi laiemaks tõmbab. Sellepärast on veidi paksemad viilud ka paremad kui õhukesed. :)
Ma ei ole see esimene anonüümne, aga kusjuures seda postitust lugedes tekkis mul millegipärast sama küsimus, et huvitav kas..? ja oppaa jõudes kommentaarideni tuli välja et ongi nii :D lahe, mul on hea meel teie üle :)
VastaKustuta