Matt valgustas, et punn on suure tõenäosusega üks kahest - kas tavaline mädapaise või tsüst. Tuleb skalpell sisse torgata ja pigistada. Kui löga välja tuleb, on paise ja kaob pärast tühjendamist ise ära. Kui ei tule, on tsüst ja tuleb terves tükis välja lõigata.
Okei. Ootasin veel mõned kuud ning läksin lõpuks sama arsti juurde tagasi. Tervisekindlustust veel polnud, aga punnist oli kopp nii põhjalikult ees, et maksin jälle omast taskust 150 dollarit, et arst miskit ette võtaks. Seekord ütles arst, et torkama pole mõtet hakata, pigem tuleks välja lõigata ja tema lõikusi ei tee, seega peaks kirurgi juurde edasi saatma ja kuna protseduur on päris kulukas, oota ära, mil kohaliku haigekassa saad. Õõhhhh.
Hiljuti saingi siis haigekassa. Tore! Kappasin kohe järgmisel päeval arsti juurde (no ja nagu idioot ikka sama arsti juurde). Et mul on nüüd Care Card ja paluks saatekirja, ma ei viitsi enam seda punni vaadata, aasta sai juba täis. Tädi uuris mu tagumenti ja pakkus, et äkki proovin ikka sooja kompressi ja… Mina isiklikult arvan, et kui see muna tahaks sooja kompressi peale minema kaduda, oleks ta aasta jooksul selle võimaluse juba leidnud. Aga näe - on ikka veel siin! Ma tahan, et see välja lõigataks!
"Oi-oi, lõikama pole küll mõtet hakata, aga võin korra nõelaga torgata ja vaadata, mis juhtub" (ma ei hakanud meelde tuletama, et eelmine kord oli täpselt vastupidine jutt). Noh, torkas - midagi ei juhtunud ja miskit välja pigistada ei õnnestunud. Aga tee sooja kompressi, äkki läheb ära.
Matt viskas õhtul pilgu peale ja teatas, et nõel ei ole torkamiseks õige instrument, suuremat auku on vaja. Ja viis mu järgmisel päeval teise arsti juurde, kelle juures ta kunagi mingi osa oma praktikast tegi. See arst mulle meeldis! "Auk on liiga väike, ma lõikaks hea meelega suurema kui sul midagi selle vastu pole, et õhtuni plaaster pepul ringi käia". No mul juba oli seal plaaster, jumala eest, torka muidugi! Jälle sama värk - tuimestused, torge, pigistamine, aga välja ei tulnud miskit. Arst ütles, et võtame selle järgmisel nädalal üleni välja, sest ise ta ära ei kao. Ei sõnagi soojadest kompressidest. My kind of doctor!
Täna veetsin kena pooltunni opilaual kõhutades ja täitsa tore oli! Osa lõikas skalpelliga, osa kääridega, kõik oli kenasti tunda, ainult et valus polnud üldse. Vaatasin seina peal olevaid värvilisi lehmasid (mingi laste mõõdutabel) ja ajasin tädiga juttu.Kui valmis sai, küsisin, kas ma võiks seda tükki näha ka? Arst naeris, et "oh yeah, you can see it, you can touch it, you can play with it, if you want!" ja pani klombi mulle paberiga nina alla. Uurisin nats ja tegin peikale pildi, talle sellised asjad meeldivad :)
Muuhulgas sain teada, et vastupidiselt kõigi kolme arsti oletustele pole tegemist ei paise ega tsüstiga, pidi olema hoopis mingi kasvajaline moodustis, mis nüüd laborisse uuringutele läheb, et teada saada, on ta hea- või pahaloomuline. Tore, et ikka mingi must stsenaarium kah kerkis, muidu oleksin mures hoopis nende seitsme õmbluse pärast, mis mul keset tagumikku istuvad. Kaks nädalat närvikõdi ja siis läheb kas elu edasi või torgatakse mulle juba neljandat korda skalpell kanni. Ma tõesti ei tahaks enam, aitäh!
Hea uudis on see, et Elin leidis lõpuks Vancouverist tatrahelbed üles! Ma arvan, et te ei tea mitte kedagi, kes niimoodi tatrahelbeid jumaldaks nagu mina. Ja noh, vene poed on hästi vahvad! Astud sisse ja kukud hoobilt 25 aastat ajas tagasi - kuskile nõukaaegsesse lapsepõlve, lehmakommide, barankade, sefiiri ja Tarhuni keskele.
Nad küpsetavad seal kohapeal ehtsaid pirukaid ja korpe, teevad soojaks ka veel. Täidetud pannkooke oli ja hästi palju igasuguseid pelmeene, boršisegu, marineeritud seeni ja halvaad. Paradiis!
Noh, rääkige nüüd mulle lohutuseks oma jõledaid terviselugusid!
Oh kalli, ole tugev��
VastaKustutaOi, kuidas ma tahaks neid limonaade. Eestis müüakse mu teada vaid kahte keskmist :(
VastaKustutaTerviselugudega on nii, et... ma pidin kolm korda 20 tilka šnabilivopskit manustama enne, kui selle postituse läbi suutsin lugeda. Igasugu kirurgilised jõledused on täiesti out, mul õnnestus kilpnäärme opil enne narkoosi horisontaalasendis ära minestada. Kõik need lambid ja kuidas sind käruga läbi pikkade koridoride palatist opituppa veetakse ja kuidas siis õed kontrollivad instrumente laual - skalpell, sulgur, näpitsad, see ja teine ja kolmas - dänkjuu, ma passin.
VastaKustutaSamal ajal - erinevalt enamikest inimestest - ei karda ma absoluutselt hambaarsti, ma jääksin sinna tooli lausa magama, kui ei peaks suud lahti hoidma (kuigi mõnel pool ei pea sedagi, pannas sulle klambrid suhu ja sina magagi, kui tahad). Ja samal ajal olen ma ülikoolis meditsiini õppinud, võiksin minna sõjakoldesse haavatuid siduma. Aga tavaelus - täiesti vastunäidustatud, v. teraapiad ja ravimtaimed ja muu selline Kunksmoorindus.
Ma kõlan nagu pervert, aga ma oleks hea meelega sul ise selle välja lõiganud :D Mulle meeldib tööl selliste asjadega nokitseda.. ei pea kilomeetri pikkust ravimite lehte lahti mõistatama, vaid vaikselt lõigud ja tikid :P
VastaKustutaSee oli päris korralik nokitsemine, jah :)
KustutaMa ei tea, mis hormoonid minus möllavad aga no täitsa kurb hakkas su pepu pärast!
VastaKustutaM.
Ma võtsin lõpuks kõik sidemed-kleepsud maha ja Matt ütles, et väga hästi on õmmeldud, tihedalt ja peene niidiga, arm pidavat niimoodi ilus jääma. Õnneks ei valuta, ainult sügeleb nats. See pidavat pärast niitide väljavõtmist üle minema.
KustutaMnjaa, mul on see paise olnud suht samas kohas :D Ütleme nii, et rohkem ei tahaks kui vähegi võimalik. Aga nii tore, et sa lõpuks asjaliku arsti juurde said.
VastaKustutaSul oli sellist tüüpi, mis lõpuks ise ära läks?
KustutaLooda sa! Ikka arsti juurde, skalpell siise ja löga välja. Suht rõve :) Ja siis arst veel lootusrikkalt lubas, et see võib tagasi tulla. No tänan, ei tahaks enam!
KustutaNoh, selle asja nimi on koeranael ehk pompoon. Ja need kipuvad korduma küll. Anul ei olnud koeranael, või siis mingi sihuke, mis mingil põhjusel kapseldunud oli ja nö omale liha ümber kasvatanud. Seega ei mingi kasvaja, aga eks seda hiljem kuule, mis ta siis täpselt oli.
VastaKustutaMinul pole neid kunagi olnud, aga mu vennal oli kord käsivarre peal ja ta lõikas ise lahti ja lasi tühjaks. Kohe lausa auk oli järel, sihuke 5 mm lai või suuremgi. Rohi sisse, side peale ja...valma. Kui korralikult tühjaks lastud ja deinfitseeritud, siis vähemasti sama koha peale enam ei tohiks tulla.
Mul kunagi kursaõde soovitas sellist asja nagu tritsilliin ehk nn hundimunapulber. See seisab koos penitsilliinist, streptomütsiinist ja streptotsiidist, selline valge pulber pisikeses kummikorgiga pudelikeses, fooliumi all (vähemasti vanasti oli nii) ja kasutati süstelahusena loomade kastreerimise juures. Aga kuivana on suurepärane vahend igasugu hõõrdunud vesivillide ja muude selliste verilihal ja mädaste kohtade desinfitseerimisel. Mul läks kunagi kaks hamstrit kaklema ja teine hammustas teisel põske augu, ja siis ma pidin seda puhastama. Välja nägi ka nagu suur mädapunn, pigistasin selle tühjaks ja toppisin küüneviili otsaga seda pulbrit sinna auku. Üks kord tuli korrata, siis kasvas ilusti kinni.
Koeranael on see mädaga variant, jah. Sellega on lihtne, vaja ainult auk sisse torgata ja pigistada.
Kustuta