08 märts, 2016

Residentuuri valik

Uus ports värskeid arste küpseb igaks maikuuks, mis tähendab, et viimasel õppesügisel peavad nad alustama CaRMS'iga (Canadian Resident Matching Service). Eelnenud kahe aasta jooksul, mil kümnete kaupa praktikaid tehti, tuli sobivatest kohtadest soovituskirju küsida. Enamasti on igaühel üks kindel eelistus, mis alal nad residentuuri ehk spetsialiseerumist tahaks teha, mõnel ka mitu. Kes kaalub näiteks dermatoloogia ja günekoloogia vahel, küsibki soovitusi ainult nendelt praktikatelt, kuigi läbib ka muid.

Mõne praktika puhul puututakse ühe kindla arstiga palju kokku, ta näeb su pühendumust ja oskusi ning võib vabalt hea soovituse kirjutada (EDIT: khm vabandust, hea soovitus ei vii sind kuskile, see peab olema suurepärane, kiitusest nõretama ja paremale-vasakule vaimustust pilduma). Mõnes kohas rügad elu eest, aga arstid, kes sind juhendavad, vahetuvad iga päev, mõni läheb vahepeal puhkusele, keegi sind õieti tundma ei õpi ja vaatamata sellele, et andsid endast parima, pole kelleltki soovitust küsida. Ilma vastava arvu suurepäraste soovituskirjadeta ei saa residentuuri kandideerida.

Kui Matt paar aastat tagasi ütles, et kavatseb perearstiks saada, ei mõistnud ma üldse, miks ta midagi "põnevamat" ei vali, seda enam, et võimekust jaguks ju kuhjaga. Mille põhjal üldse valik tehakse?


Residentuurid on erineva pikkusega. Perearstindus 2+1 aastat, kus esimese kahega saab perearstiks ja lisanduva ühega spetsialiseerumise erakorralises meditsiinis, raseduses/sünnituses/beebivärgis, spordimeditsiinis või muus. Kanada perearstid teevad palju rohkem kui Eesti omad, muuhulgas näiteks suure osa günekoloogilistest toimingutest (PAP test jne).

Enamik ülejäänud residentuuridest on 5 aastat pikad, kirurgia lausa 6 ja sellele kõigele järgneb kitsam spetsialiseerumine, mis kestab veel mõned aastad. Paljudel erialadel on täiesti normaalne töötada öösiti, nädalavahetustel, füüsiliselt rasketes tingimustes (kirurgid). Ja nii terve elu.

Residentuuris on töötasu ette määratud ja see ei ole kuigi suur, palk hüppab üles alles pärast seda kui residentuur läbi saab. Eelmises postituses mainitud prestiižsed ajukirurgid on 10 aastat peale medkooli lõppu ikka veel kõrvuni võlgades, põhimõtteliselt elavad haiglas ja oma laste suureks kasvamist õieti ei näe (juhul kui neil üldse juhtus mahti olema mingil hetkel partner leida). Kusjuures selliseid fanaatikuid leidub küll ja küll, aga kahjuks on ka suitsiidistatistika nende erialade esindajate puhul suhteliselt mõtlemapanev.

Kolmas asi, mis tööaja ja õppe pikkuse kõrval rolli mängib, on see, kus sa järgnevad 2-10 aastat elada tahad, sest residentuur tuleb läbida ühes kohas. Matt'i kahest lähemast sõbrannast saavad näiteks silmakirurgid, nende residentuuriprogrammide valikus oli seetõttu ainult paar suuremat linna, igaüks riigi iseotsas. Silmakirurge koolitatakse igal aastal väga piiratud arv, neid residentuurikohti ihaldab terve parv värskeid arste, kellest enamik jäävadki valitud erialast lihtsalt ilma. Peenemate erialade tahtjad kandideerivad tavaliselt kindluse mõttes mõnele teisele erialale ka ja võivad seega vabalt elu lõpuni teha midagi, mida nad tegelikult üldse teha ei tahtnud. Kui nad sinna üldse valituks osutuvad, sest selleks, et lemmikut saada, peab enamik praktikaid sellel alal tegema, mis tähendab, et varuerialal ollakse nõrgemad ja sealt pole häid soovituskirju võtta. Neid varumehi ei taha jällegi ükski haigla enda hingekirja, fanattidel on palju paremad šansid.

Kui juhtub, et leiad medkoolist partneri ja oled temaga sama aasta tudeng, on võimalik teha couples match'i - kandideerida paarina. Perearstinduse juures on see kenasti võimalik, tõenäosus, et oma esimese valiku saad, kahaneb muidugi veidi väiksemaks, sest see eeldaks, et residentuuri intervjuudel said mõlemad partnerid samaväärselt kõrge tulemuse, mis ei pruugi juhtuda (intervjuudest räägin varsti lähemalt ka). Aga kui vähemalt üks partneritest tahab mingit peenemat eriala (rääkimata kui mõlemad seda tahavad), ei ole mõtet couples match'i üldse proovida, sest siis ei saaks kumbki valituks.

Siinkohal on paslik meelde tuletada, et Kanada on suuruselt maailma teine riik. Kui ma nüüd etteruttavalt tulemustest räägin, läks Matt'i sõbrannadel üle ootuste hästi, mõlemad said silmaarstiteaduse residentuuri sisse, aga täiesti lambi linnadesse (mida oligi arvata). Neil mõlemal on arstist elukaaslane ja mida see siis nüüd suhetele tähendab (vaadake kaardi pealt):


- see paar, kes praegu Vancouveris elab: naine sai Edmonton'i ja mees Calgary'sse. Nende kahe linna vahemaa on autoga sõites 3 tundi. Pere on mõlemal Vancouveris, seda maad on autoga natuke liiga hull sõita (12-13 tundi), aga lennukiga on mõlemast linnast umbes poolteist tundi. Residentuur kestab nii mehel kui naisel 5+ aastat, mis on kaugsuhte elus hoidmiseks ikkagi päris pikk aeg.

- selle paari puhul, kes Edmontonis elavad ja sealses medkoolis õpivad, on nii, et mees on Vancouver'ist ja naine Toronto'st (ehk nad juba pidid mõlemad kolima, et üleüldse arstiks saada). Nemad ei ole sama aasta tudengid, naine lõpetab nüüd ja mees järgmisel kevadel. Mehele meeldib BC provints (vasakpoolne roosa, kus Vancouver on), ta pere ja sõbrad elavad siin ning BC lihtsalt ongi Kanada kõige ilusam osa. Tema tahaks pärast kooli lõppu kodukohta tagasi kolida ja kuna kavatseb perearstinduse valida, saaks seda vabalt teha. Ei pruugi küll täpselt seda linna saada, mida tahab, aga BC-sse saaks kindlasti. Tema elukaaslane, kes on Torontost (kollase alumine ots), sai äsja teada oma residentuuri programmi, milleks osutus Halifax (kõige parempoolne roheline), kus tuleb veeta järgnevad 5 aastat. VIIS aastat Halifax'is!

Järgneva aasta elab mees Edmonton'is ja naine Halifax'is. Autoga külla sõitmine on absoluutselt välistatud (4813 km), lennukiga kulub 5 tundi, aga kuna nende kahe linna vahel otselendu pole, võib sellele teise samapalju juurde liita. Ajavahe on 3 tundi.

Kui nad tahavad koos jätkata, peab mees oma unistusest loobuma ja aasta pärast riigi teise otsa kolima. Kaks aastat hiljem oleks temal residentuur läbi, aga naisel veel kaks minna. Alles siis võiksid nad Halifax'ist kuskile mujale kolida.

Kujutate ette kui keeruline?

Aga et liiga pikaks ei läheks, jutustan järgmises postituses edasi…

15 kommentaari:

  1. Väga põnev lugemine. Mina kuulsin Kanadas paarilt inimeselt, et Halifax on väga mõnus koht elamiseks, et üldse mitte nii uimane kui BC :D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Seal pidavat super sõbralikud inimesed elama, ma olen kuulnud!

      Kustuta
  2. Anukene! Head naistepäeva!!!

    Pampararaaa- kes tuleb varsti Eestisse? :)) Nii vähe aega ju jäänud.

    Ja ära võta isiklikult (ootan ja loen alati nii hea meelega Sinult kõike!) aga need arstijutud on niiiiii põnevad. Nagu oleks Grey Anatoomia maailma sattunud :D

    Ole mõntsa.
    M.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ja kus on mu üksik piinlik punane nelk, ah? :) Kusjuures ma pole kunagi Grey Anatoomiat näinud, peaks vist nüüd alustama. Ja juba järgmisel kuul tulen Eestisse, ahoi! Pane vaim (vein) valmis!

      Kustuta
    2. Anonüümne8/3/16 13:27

      mul sama, st loen ja silme ees on Grey Anatoomia :D

      väga põnev lugemine!

      Kustuta
    3. Nelk ja vein ootavad Su ära!
      Ja Grey on ainus normaalne seriaal läbi aegade. Ausalt tasub sellele oma aega raisata! :)

      Kustuta
    4. Okei Mirje, ma pean vist eraldi postituse tegema sellisele seriaalile nagu Shameless, mis on niiiii hea, et ükski teine ei pääse lähedalegi! Ja enamik inimesi pole sellest kunagi kuulnudki! Teeme diili, et hakka Shamelessiga peale, ma alustan Greyga?!

      Kustuta
  3. Anonüümne8/3/16 10:19

    Aitäh - jube põnev on lugeda. No tegelikult nagu kõik muudki, mida Sa kirjutad!
    Mõnusat naistepäeva!

    VastaKustuta
  4. Ongi, jah, niiiii huvitav lugeda! :)

    VastaKustuta
  5. Ma ei tea, kas sa vanemate postituste kommentaare näed või vaatad, seepärast panen siia ühe lingi, mis võiks sind huvitada
    http://www.telegram.ee/toit-ja-tervis/vastus-postimehes-ilmunud-artiklile-dieet-aitab-leevendada-autisti-vaevusi

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kommentaarid ilmuvad mulle blogspot'i lehel ajalises järjekorras, nii et näen alati viimaseid, olenemata sellest, millise postituse alla nad on jäetud.

      Kustuta
  6. Anonüümne9/3/16 09:59

    Tere
    Tekkis selline küsimus, et kas see, et tahetakse fanaatikuid ja teistel pole võimalust tähendab, et neid tahetakse eriarstide lõikes? Noh, et kõik ikka mingi koha lõpuks saavad, nt perearstina. Või ei ole Kanadas riiklikku tellimust, õpitakse oma raha eest ja lõpuks on võimalus, et residentuuri kohta ei saagi, kohe mitte kuskile? Teiseks, et võib-olla on hea, et Matt kirurgiks ei taha minna. Mõtle, kui opilaud tema järgi paika sätitakse, siis kui keskmine naine on 170 cm pikk, siis puhtalt statistiliselt enamus neist talle kaastöötajaks opisaali ei sobi. Nad lihtsalt ei näe, mis opilaual toimub. Ilmselt pooled mehed ka mitte. Igaks juhuks lisan, et tegemist on huumoriga :D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma püüan seda paaris järgmises postituses täpsemalt lahti seletada. Kes tahtis eriarstiks ja perearsti praktikaid piisavalt ei teinud ja piisavalt häid soovituskirju ei saanud, see ei saa perearstiks kandideerida. Kui praktikad ja soovituskirjad olemas, siis vabade kohtade olemasolul kuskile mõnda sellisesse kohta, kuhu keegi minna ei tahtnud, lõpuks saab.

      Aga õpitakse, jah, oma raha eest, tasuta ei saa midagi.

      Teeme nii, et ma kirjutan veel paaris postituses asja selgemalt lahti ja anna teada kui küsimusi tekib.

      Kustuta
  7. Tegelt ka - sageli juhtub nii, et köögimööbli tellimisel on otsustajaks mees, aga naine on see, kes köögis enamasti toimetab. Mees paneb oma käe järgi kõik paika, kuid naisele on see ebamugav. Samamoodi, kui on mees peamine kokkaja, siis on normaalne, et kõrgused valitakse tema järgi, kuigi kirik keset küla oleks muidugi parim valik. Kui mul vannitoas remonti tehti, siis hakkas remondimees - ka sihuke kahemeetrine kolge - nagisid ja peegleid ja pistikuid oma käe järgi panema - kuhugi lae alla. Ma siis ütlesin talle, et ei kavatse mingit "ilupugemist" teha ja iga jumala kord võimelda, kui pesumasinat sisse lülitan või kasvõi end peegeldada tahan hambaid pestes. Isegi lambipirni vahetamiseks ei taha toolile ronida. Ausalt, see pole miski huumor. Ta siis pani mu ütlemise peale asjad mulle käepäraselt poolde seina. Nurrmaalne :)
    Niiet see kahemeetrise kirurgi ja 165-ste õdede diil on suht inimvaenulik tõesti. Aga huvitav oleks teada, et mis sellisel juhul siis tegema peaks? Kas õed ronivad selle üherattalise tsirkusejalgratta otsa ja žongleerivad sealt või otsitakse assisteeriv tiim enam-vähem sama kasvu? Sellisel vastutusrikkal kohal on ju tulemus eriti oluline, aga kui õed üldse ei näegi üle roiete, mis patsiendi kõhus toimub, siis... võiks nende poolest kogu instrumentaarium sinna sisse õmmelda. Sest nad lihtsalt ei näe ja käsikaudu seal soolikates nagu ei sobra. Või sobravad? ((:O

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Eks enamik inimesi on laias laastus ühepikkused, eriti kui Vancouveri-spetsiifilist nalja teha, sest siin on ju ainult hiinlased :) Kui siis mõni kahemeetrine nende sekka ära eksib, ongi kohe jama.

      Kustuta