26 jaanuar, 2017

Privaatsusest

Kanadasse kolides tundus alguses kogu aeg, et inimesed tungivad mu privaatsusesse. Kassapidajad küsivad alati su päeva kohta, mõnikord uurivad, et mida sa sellest või teisest asjast valmistada kavatsed ning suvalised võhivõõrad inimesed viskavad tihtipeale komplimente, eriti just vanemad daamid. Mõned aastad tagasi kurtsin Matt'ile, et juhuslik poemüüja küsis "mis sind täna siia toob" ja teine juhtus uurima, kas mul on vaba päev (et hommikupoolikul poes olin)... Mis see nende asi on?! Tema arvates oli hiiglama naljakas, et ma seda nii isiklikult võtsin.

Small talk on miski, mida ma sõna otseses mõttes õppisin. Kuulasin, mida kohalikud ühes või teises situatsioonis vastasid ja püüdsin meelde jätta. Siiamaani õpin! Aga juba hakkab tulema. Vahel natuke konarlikult, aga enamasti suhteliselt ladusalt. Nüüd, neli aastat hiljem, hakkan asjale pihta saama - small talk ei ole teiste privaatsusesse tungimine. See, mida õhtuks süüa teed, pole sugugi nii isiklik teave, et varjama peaks. Pealegi võib sellistes olukordades alati mingi pealiskaudsema vastuse anda või muul moel kõrvale vingerdada. Küll aga on small talk hea jäämurdja! See toob inimesi lähemale ja annab märku, et kõik on sõbralikud. Mul ei ole enam mingi probleem täiesti võhivõõraste käest midagi küsida või komplimente teha.

Komplimentide vastuvõtmine on endiselt jube raske, aga üle poolte kordadest suudan "oh mis te nüüd"-stiilis vastamise asemel lihtsalt "aitäh" öelda. Ma pole veel mitte kunagi kuulnud, et kanadalane komplimendi tagasi lükkaks, kukkudes põhjendama, miks see asi tegelikult nii eriline/ilus ei ole või miks ta enda arvates küll täna sugugi hea välja ei näe.

Üks asi, mida inimesed siin täiesti muretult teevad, on naeratamine. Eriti neis olukordades, kus jääd korraks võõrast inimest silmitsema ja ta juhtub sulle ootamatult otsa vaatama. Tüüpiline eestlane pöörab kibekähku pilgu ära ja tunneb korraks piinlikkust. Tüüpiline kanadalane ei pööra pilku ära ja naeratab. Täiesti hullumeelne! Mul ei hakka see vist kunagi välja tulema, refleks on nii sisse imbunud!

Aga teate, mis ma alles hiljuti avastasin?! Selle süütu small talk'i kõrval, mida ma esiti suure privaatsusesse tungimisena võtsin, et küsi kanadalane mitte iialgi millegi päriselt privaatse kohta! Kui näed natuke loppis välja või on hommikul silmad paistes, ei tule keegi uurima, kas magasid kehvasti või oled nutnud või mis värk on. Sest see on privaatne! Kui sul on mingi nahalööve, plaaster või punn, ei tule ainsatki kommentaari. Kui jutu sees midagi vähegi isiklikumat mainida, ei lennata selle teema külge kinni nagu harakaparv, et lähemalt teada saada, vaid küsitakse mingi väga neutraalne küsimus, millele on võimalik soovi korral neutraalselt vastata või siis sügavuti minna kui juhtud tahtma jagada. Ja kõik austavad seda valikut.

Kui olid paar päeva haiguse tõttu kodus, ei tule keegi hiljem uurima, et mis viga oli? Äärmisel juhul küsitakse, kas tunned end paremini, millele on jällegi võimalik kas lakooniliselt või detailselt vastata. Mis iganes sulle endale parasjagu mugav tundub.

Kui lähed kellelegi külla või mingile üritusele ja ei joo, ei tule ühtki kommentaari, et "mis sul siis viga on" või "võta ikka", liiatigi ei prahvata ükski hing, et "rase oled või?" Kui pärast üht-kaht kokteili ütled, et ma enam ei soovi, ei hakka mitte keegi sind ümber veenma või sundima. Mitte üht kommentaari ei tule! Sest see ei ole viisakas. Kui otsustad ära minna, ei tehta sellest suurt numbrit, et "kuidas juba nii vara", "alles te tulite, jääge ikka natukeseks veel". Kui soovid minna, on see vaba valik. Sa võid võõrustaja näol korraks üllatust märgata, aga ta jätab selle enda teada ja tuleb sõbralikult hüvasti jätma.

Ahjaa, teiste inimeste väljanägemise kommenteerimine on kohe eriti ebaviisakas, välja arvatud juhul kui sul on miskit ilusat öelda. Eestis on see ebaviisakas ainult juhul kui keegi on ülekaaluline. Minusuguse kallal võib lõputult tänitada.

Taolisi situatsioone on muidugi mustmiljon ja olen hakanud aru saama, et hoopis mina olen see, kes peab end piirama, et teiste privaatsusesse ei tungiks ja juhuslikult midagi kohatut ei ütleks. Mitte kanadalased oma kahjutu ja igati sõbraliku small talk'iga.

20 kommentaari:

  1. Anonüümne26/1/17 10:17

    Nii kümnesse :)

    VastaKustuta
  2. Anonüümne26/1/17 13:11

    Väga hea teema ja nii huvitav on alati lugeda Kanada elu kohta Aga selle ülekaalulisuse teemal võtaksin sõna sekka. Kaldun ise ülekaalulisusele ning millegipärast on see teema, mille kohta inimesed arvavad, et nad võivad oma arvamust kõva häälega avaldada, mitte just võõrastega, aga suguvõsas küll. Kui on kokkusaamised jne, siis võib mainida, et "oi sa oled juurde võtnud" ja muud sellised väljendid. Olen mitu korda mõelnud, et aga kui ma nüüd kommenteeriks teise inimese kortsus nägu, esimesi halle karvu juustes või hakkaks arutlema, et miks keegi ikkagi oma tööst ilma jäi vms, siis oleksin mina väga ebaviisakas. Aga inimese kehakaal on teema, mis on alait kellelegi hambus, kuigi aru ma ei saa, miks see peaks teisi puduutama kas ma olen nüüd hirmus alakaaluline või hoopis ülekaaluline... Ja mul on hea meel näha, et Eestisse on ka natukene seda small-talk`i sisse tulnud, kuidagi palju toredam on suhelda oma klienditeenindajaga kui nn. ongi see jää murtud, millest sa rääkisid.

    VastaKustuta
  3. Jah, selle ülekaalulise elu kohta, Eestis öeldakse ja mitte vähe. Kas otse, kaudselt, seljataga aga öeldakse ja mitte ilusti. Tavaliselt saledal inimesel, nagu sina, jääb mulje et ikka nüüd aga tänitavad mind, kuid kui oled ülekaaluline, siis oled kõigil hambus oma kaaluga, kusjuures Eestis et paks olema, ei pea isegi 100 kilo kaaluma. Piisab 5 kilost.
    Ega saledad seda matsu ei taba enne kui näiteks peale sünnitust oled juurde võtnud ja terve suguvõsa kommenteerib kui "paks" sa oled.

    VastaKustuta
  4. Täiskasvanute kehakaalu (nii ala- kui ka ülekaalu) kindlasti kommenteeritakse. Aga mulle tundub, et siiski mitte nii avalikult ja kõigi poolt kui laste kehakaalu. Mul on kaks last. Mõlemad lapsed olid sündides pikad ja kaalusid üle nelja kilo. Esimene laps, poeg, oli ja on siiamaani kõhn. Teine laps, tütar, aga on trullakas. Kommentaare kuulsin ja kuulen pidevalt. Tuttavatelt, sugulastelt, sõpradelt. Ka täiesti võõrad arvavad, et on täitsa okei kommenteerida lapse kehakaalu.

    VastaKustuta
  5. No tõesti nii hästi kirja pandud! Täpselt sama jutt kehtib ka Inglismaa kohta.
    Ise olen juba vana kala small talk-s ning ei märkagi seda enam. Minu jaoks tegu iseeneset mõistetava viisakusega.

    VastaKustuta
  6. Väga hea lugemine. Aga ütleks ka, et Eestis kommenteeritakse nii üle- kui alakaalu. Pehmelt öeldes häiriv on kui sugulane pärib, et miks sa just selline välja näed ning miks plastilisele opile ei lähe ja "viga" parandada ei lase. Ma usun, et pidev small talk on üsna väsitav, eriti kui tahaks oma mõtteid mõelda. Aga samas tore kui tähelepanu pööratakse ning komplimente tehakse.
    Aga eks mingil määral sõltub taktitunne ning teiste asjadesse sekkumine lihtsalt inimesest mitte rahvusest või riigist.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Small talk ei ole tegelikult nii pidev kui paistab. Inglise keeles tähendab "Hi, how are you" lihtsalt "Tere". Sellele nad tihtipeale vastavad midagi sellist, et "Hey, how are you doing". Ehk mõlemad pooled esitavad küsimuse ja kumbki ei vasta. Ja alati võib vastata lakooniliselt "Hästi".

      Kuna on oluline teisi inimesi mitte ebamugavasse olukorda panna, jäetakse sind kohe rahule kui nähakse, et sa ei taha rääkida ja napilt vastad. Poes võib sellele paar lisalauset tulla, kus nad midagi oma allahindluste kohta ütlevad, aga seda tuleb Eestis ka ette. Ja harjumuse asi on ka, näiteks kui mul on tööl eriti kiire ja hull päev olnud ja hiljem kiirelt toidupoest läbi käin, siis vanasti oleksin häiritud olnud, et kassapidaja üldse midagi ütleb, aga nüüd olen harjunud ja kui nad mu päeva kohta küsivad, ütlengi, et jube kiire oli ja tahaks juba koju saada jne. Kassapidaja ütleb tihtipeale midagi samasugust vastu, et tal on kah pikk päev olnud, sest ta pidi juba kell neli vabaks saama, aga keegi jäi haigeks ja tal paluti kuueni kolleegi asendada vms,

      Small talk on hästi tugevalt kultuuriline asi. Alguses ma arvasin (nagu vist paljud eestlased), et small talk on mingi nõme pealiskaudne viisakusavaldus, aga aastatepikku olen ma hakanud selles nii palju uusi nüansse nägema ja kogu seda asja paremini mõistma. Ja see muidugi aitab kõvasti kaasa, et Matt on kohalik ja vahel selgitab, et mida mingis olukorras oodatakse ja miks, mis on okei ja mis ei ole.

      Kustuta
  7. Minumeelest on Eestalsed natuke obsessed selle kehakaalu teemaga. Olen oma välimusega tegelikult üsna rahul, kuid iga kord kui koju juhtun tekib tahtmine maailma eest teki alla peitu pugeda.
    ALATI on vähemalt kaks-kolm instidenti kus keegi ikka näpistab põsest ja ütleb: ``oi, kus sa oled juurde võtnud seal väljamaal!``. Ja nii teravalt mäletan kuidas mu nö sõber ütles nagu muuseas mulle otse näkku, et ma olin kunagi nii ilusa välimusega tüdruk.. enne kui ma nii metsikult juurde võtsin ja paksuks läksin muidugi.
    Teretulemast koju! Kusjuures kõige naljakam on veel see, et ma ise küll ei arva, et paks olen.

    VastaKustuta
  8. Elasin aastaid välismaal ja seal ka kunagi ei kommenteeritud teiste välimust halvustavalt. Nüüd Eestis pidin pidevalt kuulma "issand jumal, millal sa ükskord sööma hakkad" kommentaare. Kõik töökaaslased on ülekaalulised :) Sai mõõt täis ühel päeval ja küsisin vastu, et millal teie ükskord söömise ära lõpetate. Sellest ajast pole keegi enam midagi öelnud.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. No eksole ju!

      Ma sain ka Eestis pidevalt neid "sa peaks ikka rohkem sööma" (ma söön nagu loom, eriti saia!, "sul pole üldse liha luude peal", "ega mees pole koer, kes konti tahab" stiilis kommentaare. Kanadas pole kordagi juhtunud. AInult Matt ütleb vahel "kaks konti ja kusehais", aga pigem sellepärast, et tema meelest on hullult naljakas, et miski, mis nii solvavalt kõlab, ei ole eesti keeles solvav.

      Kustuta
  9. Küll see iseenesest automaatne naeratamine ka ühel päeval tuleb. Mäletan ühte korda eriti selgelt, kuidas peale mitut Kanadas elatud aastat tagasi Eestis olin, ning ühele mööduvale härrale naeratasin, sest pilgud kohtusid. Nägin ta silmis esialgu segadust (ilmselt proovis ta paaniliselt mõelda, kas juhtumisi tunneb mind) ja kui aru sai, et ei, siis muutus pilk natuke rahulolevaks ja uudishimulikuks. Et üks võõras naisterahvas teda naeratusega õnnistas, või äkki soovib tutvust sobitada :-D

    VastaKustuta
  10. Anonüümne27/1/17 10:48

    Poleks selle peale tulnud et sa nii põed oma kehakaalu pärast..

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Oo ei, mina ise olen oma kehaga vägagi rahul, aga ma olen alati leidnud, et see on ebaõiglane, et saledate inimeste kohta võib mida iganes öelda, samas kui ülekaaluliste kohta pole see justkui viisakas.

      Ja kuna inimesed siin välja tõid, et öeldakse ülekaalulistele ka, siis mulle tundub, et teoreerilises plaanis on ülekaalulisele märkuse tegemine ikkagi ebaviisakas, aga saledate puhul ei peeta seda isegi teoreetiliselt ebaviisakaks.

      Kustuta
  11. Loen huviga Sinu blogi, sest väga hea on lugeda teemadest, mis on aktuaalsed ja puudutavad. Kolisin ka ise hiljaaegu Eestist ära ning teen tutvust selle small talk`i valdkonnaga. Kummaline ongi see, et kui ise ennast ei pea just kõige kinnisemaks või külmaks eestlaseks, siis USA-s saad aru, et oled ikka külm nagu jääveest välja võetud kala :D Eestastele (ja ehk teistele kinnisema kultuuri esindajatele) peaks olema eraldi small talk`i kursused, et kiiresti uude keskkonda sulanduda (eriti neile, kelle teine pool on samuti eestlane ja tutvub kohaliku kultuuriga). Ilmselt teeb olukorda lihtsamaks asjaolu kui kaaslane ongi selle kohaliku kultuuri esindaja ja annab väärtuslikku nõu, mis on okei ja mis mitte :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Oo jaa, sama siin! Eesti mõistes olin ma juba enne Kanadasse kolimist pigem üle keskmise hea suhtleja, aga siin tunnen ennast ka pärast kõiki neid aastaid natuke külma kalana. Õnneks küll mitte enam iga jumala kord kui inimeste sekka satun, aga siiski piisavalt tihti, et erinevust märgata.

      Kustuta
  12. Ma olen käinud eestis small-talki kursustele, täitsa olemas ja väga praktiline. Soovitan.

    VastaKustuta