Perfektsionismist

Tegime sõbrannadega isiksusetesti ja võrdlesime tulemusi. Olime kõik kardinaalselt erinevad nagu oligi arvata. Vaatasime, et mis omadused kellelgi kõige tipus olid - mul on perfektsionism. Hiljuti rääkisime ühe tuttavaga, kuidas me kumbki ei talu poolikuid lahendusi ega segamini kappe. Näe, nüüd on siis teada, miks...

Ma olen peensusteni organiseeritud. Mul ei ole ühtegi üleliigset asja (garaažis on kott, kuhu läheb kõik, mida ma enam ei vaja ja kohe kui kott täis, viskan selle taaskasutusse). Ma tean täpselt, kus miski on. Mul ei ole ühtegi katkist, mõraga, auguga või plekiga asja. Ma korrastan igal õhtul terve maja ära. See ei võta tegelikult üldse kaua, sest lapsed viivad mänguasjad ise oma tubadesse, mina teen köögi puhtaks ja tõmban põrandad tolmuimejaga üle. Ma vihkan, kui pudi jääb jala alla. 

Samas lastelt ma ei eelda perfektsionismi. Neil on lihtne süsteem - suured mänguasjad lükatakse kappi, väiksed kasti ja klotsid sahtlisse. Done! Ma leian, et nemad ei pea ema kiiksude käes kannatama. Ja päeval on kõik asjad mööda elamist laiali plahvatanud nagu lastel ikka ning see on okei. Aga hommik algab puhtalt lehelt.

Organiseeritusel ja korraarmastusel on omad varjuküljed ka. Näiteks iga kord kui Matt midagi otsib, ütleb ta alustuseks, et nagunii oled sa selle juba ära visanud! 

Sageli muidugi olengi...

-

Muud omadused olid juba sellised keskmised ehk 50% kandis, nii et vaatasin huviga, et mida testiriba alumine ots näitab ehk mida mul üldse ei ole. 

Emotsionaalne labiilsus oli null. Nullilähedane oli ka depressiivsus, separatsiooniärevus, ekstsentrilisus, psühhootilisus, anhedoonia, impulsiivsus ja ärevus. Pean nõustuma.

Impulsiivsem tahaks ma küll olla. Aga see ei lähe vist perfektsionismi ja plaanimajandusega hästi kokku.

Eelmisel nädalal otsisin lastele uusi pidžaamasid ja avastasin, et millegipärast on peaaegu kõikidel komplektidel lühikesed käised, isegi siis, kui püksid on pikad.

Ma ei saa aru, kas pidžaamatootjad arvavad, et lapsed magavad ülakeha teki all ja jalad väljas? Minu omadel käib vastupidi. Jalgadele mõnikord isegi jagub tükike tekki, aga ülakeha on raudselt välja rabeletud. Hommikuks on üldiselt mõlema tekk läinud. Nii et neil on vaja pikki pidžaamasid.

Leidsin õnneks.

Sellega seoses tahtsin mainida, et Oscar on suht äsja kuueseks saanuna keskmise 8-aastase pikkune. Klassikaaslased on õlani, osad ei ulatu sinnagi. Inimesed on alati ta vanust kuuldes imestunud ja alati - ALATI - öeldakse järgmiseks, et tal on vist pikk isa.

Iga jumala kord imestan, et mina oma 176 sentimeetriga pikaks emaks ei kvalifitseeru?

Sel nädalal on koolis Parent Appreciation Week ehk hommikuti jagatakse maja ees vanematele kohvi ja saiakesi. Iga nädal võiks nii olla. 

Ehk ma pean nüüd magama minema, et hommikuseks soojaks vastuvõtuks valmis olla.