Mul käib munemine ja siblimine vaheldumisi. Eile oli siblimise päev. Vaatasin, et seinte peal on täkked (elu metsikute lastega), pahteldasin need kohad ära. Siis lihvisin. Tõin poest värvi. Värvi sai liiga palju. Rullisin terve toa (ja koridori ja trepiseinad) üle. Mõtlesin, et teen tunnikese, aga läks pool päeva.
Parem sai küll!
Õhtul ranne valutas ja Matt hoiatas, et mul võib... miski asi... tekkida kui ülepingutamist ei lõpeta. Sest mul oli just randmeopp, eksole.
Ükspäev istusin, jalad diivanile välja sirutatud, kui korraga lõi pahkluusse valu ja enam ära ei läinud. Selline terav valu, mis ei lasknud ilma lonkamata kõndida. Ja täpselt sama ootamatult, kui see tuli, läks pool tunnikest hiljem ka ära. Saate aru, ma olen vanuses, kus teen endale diivanil istumisega liiga!
Matt ütles, et see on... ja jälle ma ei mäleta, misasi? Huvitav, kuidas tema oskab paugupealt öelda, mis mul viga on, aga mina ei suuda seda üht diagnoosigi meelde jätta? Muidu ma nagu täielik idioot ei ole.
Võib-olla sellepärast mul ongi see kiiks, et ärritun, kui keegi mainib, et "ma tahtsin ka arstiks saada ja vabalt oleks võinud, aga siis otsustasin hoopis..." (sisesta mingi suvaline vähe haridust eeldav elukutse).
Ma vaatan Olümpiavõistlusi niimoodi, et "põhimõtteliselt võiks minagi sellele staadionile paari sekundiga ringi peale joosta kui ma tahaks, aga hetkel ma lihtsalt... noh, ei taha" (ja söön kõhtu sügades kartulikrõpse edasi).
Mõne asjaga lihtsalt on nii, et kui sa pole seda teinud, ei saa teadustada, et "vabalt oleks võinud".
Tagasi tulles munemise juurde - mul on hunnik tööd ootamas (ja vabalt oleks võinud (!) sellega peale hakata), aga jäin Facebook'i kinni:
Mul on vaja kedagi üht aiatööd tegema ja aiatööfirmad bronnivad praegu asju sügisesse, nii et sealt ei saa abi. Liitusin siis mingi kohalike tööde grupiga ja postitasin sinna. Panin pildid juurde ja palusin hinnapakkumised postkasti saata.
Kas inimesed oskavad lugeda? Ei. Loomulikult mitte. Kui nad oskaks, siis neil juba oleks töö ja nad ei ootaks juhupakkumisi.
Vastuseid tuli mitukümmend, kõik stiilis:
"Mina olen saadaval"
"Võid mulle kirjutada"
Kahe-kolmekümnest ainult viis (VIIS!) kirjutas postkasti nagu palutud. Kaks neist viiest kirjutasid oma hinna. Ja üks naine kirjutas, et tema mees on saadaval ja saatis mulle mehe aiatööfirma lingi. See oli kõige paljulubavam, sest erinevalt teistest kontakteerujatest suutis ta isegi loetavaid lauseid moodustada.
Seoses sellega, et ma neid pakkumisi läksin vaatama, leidsin, et mu Facebook'i spämmipostkastis on mitu sõnumit OKTOOBRIST, mil ma Kanada eestlastele chat'i tegin ja pakkusin, et andke teada, kes liituda tahab. Piinlik, et mõned inimesed on pool aastat mõelnud, et ma neid lihtsalt ignoreerisin. Aga mina ei teadnud sedagi, et mul selline asi nagu spämmipostkast on!
Ehk osa munemist läks selle nahka, et jäin neid eestlasi gruppi lisama ja kõigile kirjutama, et sorri, aga siin ma nüüd olen! Väikse hilinemisega...
-
Aiatööde juurde tagasi - kuna ma nagunii ei osanud kuskilt pihta hakata, mõtlesin, et võtan selle naise mehelt pakkumise, vähemalt ei ole mingi suvaline jorss tänavalt. Aga väääääike väike kahtlus mul ikkagi tekkis, sest kõik firmad on silmini töösse uppunud ning siin on see üks, kes lausa ise tuleb pakkuma ja kohe hommepäev võib alustada.
Ettevõtte nime kõrval oli ka mehe enda nimi ja kuna firma nimi mingeid tulemusi ei andnud, guugeldasin tüüpi isiklikult, et äkki on tal kehvad reitingud või kuhu paganama kohta see koer on maetud?
Reitinguid ma ei leinud, küll aga sain teada, et see mees on süüdimõistetud pedofiil! Tal on neli ohvrit vanuses 7-14, kohtuotsus jõustus kümmekond aastat tagasi ja tänaseks on oma karistuse ära kandnud.
Jeesus küll.
Korra mõtlesin, et kas ma vastan viisakalt, et aitäh, aga paraku ma ei soovi lastevägistajatega koostööd teha või lihtsalt ignoreerin või blokeerin või...? Või kirjutan, et sain mujalt parema pakkumise?
Seega pean edasi liikuma nende suvaliste jorsside juurde, kes ei oska kuulutustki lugeda, aga puht-statistiliselt on nüüd suurem tõenäosus, et nemad ei ole pedofiilid.
Kriteerium, millele ma kuulutust postitades isegi mõelda ei osanud.
Mu enda tööhunnik istub edasi, sest loomulikult pidin ma kõigest sellest blogima ja... siin ma nüüd siis olen. Munen.
Ja guugeldan seda naist, kes minuga oma perverdist mehe eest kontakteerus; nuputades, et mis imelik inimene sa pead olema, et vangis istunud lastevägistajaga suhtes olla?
(Matt ütles, et võimalik, et tegemist on hoopis nimekaimuga, aga ma guugeldasin nime koos linna nimega, mis peaks täpsema vastuse andma ja vanus klapib selle naise vanusega, kes minuga tema eest kontakteerus - nii et mis variandid mul on? Kirjutan, et kuule, kas su mees on juhtumisi laste vägistamise eest kinni istunud? Väidad, et ei ole? Aa, no kui nimekaim, siis tule aga tööle! No ei saa ju nii.)
Kas nad tavaliselt oma nime ei vaheta ( on jäänus delline mulje, sest muidu on raske integreeruda tagasi ühiskonda)? Äkki ongi põhjus, et mees on nimekaim ja seetõttu ei saa pakkumisi? st ma arvan nagu Matt
VastaKustutakõrvalt muidugi hea targutada :) aga kui ma sinu asemel oleks hädas, siis ma küsiksin naiselt otse. Häälest oleks ju kuulda, kas valetab või ei.
Võivad nime vahetada muidugi, aga see ohumärk, et tema ettevõte on ainus, mis on hoobilt saadaval, samas kui KÕIK konkurendid on töösse uppumas, ikkagi jääb. Ja muidugi võib olla, et teised ka guugeldavad ja äkki ongi nimekaim vms, aga kui ta ise süüdi ei ole ja kellegi teise tegude tõttu kannatab, siis ma eeldaks, et see mainitaks mulle kui kliendile ära, et näe, selline lugu, aga see pole sama mees! Üleküsimise peale mõtlesin küll, aga leidsin, et ükskõik mida ja kui veenvalt mulle vastatakse, ei taha ma selle inimese teenuseid osta. Igasugune lastevastane vägivald on minu jaoks nii vastuvõetamatu, et ma ei taha isegi üheprotsendilist riski, et ma maksan kellelegi, kes on millegi sellisega hakkama saanud.
KustutaTegelt intrigeeriv lugu. Karistuse äraistunu peaks ju olema "puhas poiss" ja teda ei peaks diskrimineerima vanade tegude eest. Samas vaatab ühiskond veidi erineva pilguga parkimistrahvi maksnuid ja vägistamise eest kinni istunuid. Tehniliselt ei peaks neil peale karistuse kandmist mingit vahet olema. Ootan põnevusega millal endised süüdimõistetud lisatakse laialtlevinud kireva vikerkaarelipu juurde oma tooniga "eriliste" kampa kes demonstratsioonidel käivad, võrdset kohtlemist ja isegi eriõigusi taga nõuavad :P
VastaKustutaTekib küsimus, mis on karistuse mõte: kas kättemaks või soov kurjategijat "õigele teele juhtida". Kui selge, et ümber kasvatada pole võimalik võiks ju kohe täiega eluaegse lajatada, milleks koera saba jupikaupa raiuda ja tüüpe väikeste vaheaegadega vangla ja vabaduse vahel solgutada.
Samas tunnistan, et ega minagi ole eelarvamustest vaba - ei võtaks rahuliku südamega endist joodikut baarmeniks või karistuse kandnud pangaröövlit laenuühistusse klienditeenindajaks.
Aga paljud neist juba ongi vikerkaarelipu all reas, sest see annab neile võimaluse lastele lähemale pääseda. Nii saab lastelaagrisse ja vastassoo riietusruumi.
KustutaPedofiilidega on tõesti see küsimus, et mida nendega siis teha. Terveks ju ei ravi. Seega on ka vanglakaristus mahavisatud aeg (välja arvatud selles mõttes, et need aastad pole neil vähemalt lastele ligipääsu). Mina olen keemilise kastreerimise poolt. Midagi pole teha, kui ise tungide vastu ei saa, peab kõrvalt aitama.
"...et ega minagi ole eelarvamustest vaba..."---pedofiilide puhul ei saa IIAL eelarvamustevaba olla!
VastaKustuta