Murdsin enda jaoks lahti aja kulgemise koodi. Tihtipeale öeldakse, et "naudi väikeseid lapsi, sest nad saavad liiga kiiresti suureks". Praegu vaatan, et Oscar on tõesti uskumatu hooga kasvama hakanud (mitte füüsilises mõttes, kuigi seda ka), aga näiteks Oliver on hetkel selles punktis, kus ühest küljest on ta nii maksimaalselt armas, kui üldse olla saab ja teisest küljest sihuke röövel, et mu juuksed lähevad iga päevaga silmnähtavalt hallimaks.
Aga siis mõtlesin, et oot, mu enda aastad on samuti vanuse kasvades üha kiiremini hakanud mööduma ja põmm - tegingi avastuse.
Et väikesed lapsed ei kasva kiiresti. Esimene aasta ei tundu ka tagasivaatena kuidagi lühem, kui seda sekundhaaval läbi elades tundus. Teine aasta läks kriipsuvõrra kiiremini (võrreldes esimesega sain veidi talutavamal hulgal magada). Kolmas oli küll pikk, aga mitte enam nii hullult ja neljas läks juba viuh. Oscar on kuuene, nii et praeguseks läheb viuhh-viuhhhh. Väga kiiresti.
Eile pidasime Matt'i sünnipäeva. Oli suur pidu ja palju inimesi. Viimased läksid nelja paiku ära ja ma tean, et üks neist pidi kell 7 hommikul tööl olema - ei kadesta. Üks külalistest läks ilmselt paljajalu koju, sest ta kingad olid hommikul endiselt hot tub'i kõrval. Aga lastel oli väga lõbus ja ma ise sain natuke juttu puhuda ja niisama olla, sest mu pesamuna on piisavalt suur, et tal ei pea enam päris katkematult silma peal hoidma. Kui mõnus! Uus elu.
Muideks, inglise keeles ei kutsuta noorimat last pesamunaks ja selle otsetõlge (nest egg) tähendab hoopis kõrvalepandud varandust (rahalises mõttes). Nii et iga kord, kui ma Oliveri pesamunaks kutsun, tuletab Matt meelde, et hetkeseisuga on ta pigem üks kulukamaid pereliikmeid (lasteaed on Kanadas hingehinnaga), mitte pensionisammas.
Erinevustest veel - ükspäev mängisid meil kõik lapsed õues ja ühest majast laekusid kõrremahlad, teisest majast anti kommi, kolmandast suruti mahlapulgad näppu (igaks juhuks mainin, et nii edukaid päevi neil siiski tihti ei ole, aga tol õhtul kuidagi juhtus). Mispeale tõstatas üks naabrinaistest küsimuse, et kuulge, kas meil ka omal ajal nii hea elu oli? Nagu ei mäleta, et iga nurga peal oleks kommipuu kasvanud. Mina ütlesin, et mul küll ei olnud: meie, Nõukogude Liidu lapsed, segasime tooreid munakollaseid suhkruga ja see oli kõige sagedasem maius.
Kõik vaatasid mulle sellise näoga otsa, et... ei osanud seisukohta võtta, kas ma tegin nalja või räägin tõsiselt?
Täna tuli jälle jutuks, et "meile küll omal ajal nii peeneid lõunasööke kooli kaasa ei pakitud, ma mäletan, et minu ema saatis võileiva ja paki krõpsu, oligi kõik". Mina mainisin kõrvalt, et meil Eestis oli toona (ja on ka praegu) nii koolides ja lasteaedades soe toit ning kaasa ei pea midagi saatma.
Naabrinaine küsis kohe, et kas magustoiduks toorest muna ikka saab? :)
 |
| Naabrinaine mu pesamunaga |
 |
| Kontsert |
Nojah, nende igasugu reeglite ja korralduste täitmisega kipub vahel ka siin nii olema nagu vanasti nõuka liidus - eestlased täidavad sakslasliku täpsusega venelaste välja mõeldud reegleid, millest nood ise üldse ei hoolinud. Meil kah tööl hullult kontorirottide väljamõeldud ettekirjutusi, mida täht-tähelt järgides ei saaks keegi tööd teha. Jama muidugi selles, et kui reegleid täita valikuliselt jäävad aeg-ajalt ka olulised täitmata.
VastaKustutaLiigne agarus on ogarus :)
KustutaElasime kunagi Tokyos ja sealses lasteaias pidi ka lapsele maavärinakoti kokku panema. Ausalt öeldes oli päris hirmutav mõelda, et su 2-aastane on kusagil võõraste inimestega sel ajal, kui suurem maavärin peaks tulema. Aga õnneks seda kunagi siiski vaja ei läinud.
VastaKustutaOn hirmutav jah. Sellepärast ma võtangi alati neid asju tõsiselt, et ma ei pane seda ju mingi nõude nimel kaasa, vaid sellepärast, et lapsel võibki vaja minna. Samas on vajaminevad asjad igapäevaselt nagunii kotiga kaasas ja see, et nimekirja alusel ei pidanud midagi kokku panema, päästab mind vile, taskulambi, kinnaste ja muude selliste asjade otsimisest. Ma arvan, et ilma nendeta saab kenasti hakkama.
KustutaMinu meelest pidi Jaapanis isegi kiiver seal kotis olema...
KustutaJaapanis on maavärinad nii sagedased, et nad on seal väga hästi ette valmistunud. Siin ehitatakse sellest lähtuvalt, et kõik peab värisemisele vastu pidama, aga muus osas on ettevalmistus ilmselt leebem kui Jaapanis. Seda ma olen küll mõelnud, et kodus tegelikult peaks olema veevaru ja toiduvaru, et kui tuleb suur maavärin ja esimesed päevad tuleb näiteks kodus olevaga hakkama saada ka siis kui vesi jne ära kaob, siis oleks kõik olemas.
KustutaSeoses laagritega siis Torontost põhjapool on Jõekääru laager. Seal käimine on nagu perekonna traditsioon siinpool: et vanemad käisid, nende lapsed käisid ja nende nende lapsed ka lähevad. Need vanemate lapsed on suviti siis seal ka kasvatajad (loe: mehe ema oli juhataja ja mu mees siis seal kasvataja nooruses). Kõige naljakam on see et Kristi Luige raamatus Veidrike Printsess (pole avaldatud, tuli 2005 aastal ajakirjaga Stiil kaasa) esimene peatükk räägib tema kogemusest seal laagris ja siis kui ma mehele seda lugeda andsin siis ta ütles et ooo... ma tean seda inimest ja toda inimest ja veel ma-ei-tea-mitmendat veel, mis seal raamatus kirjas oli. Pluss need kõik need laagri tegevused ja lõpuball jne. No ma ei tea kui vahva võib maailm ikka olla :D
VastaKustuta