Siltide maa

Kui Singapuris siltide pildistamisega hoog sisse tuli, ei saanud Malaisias enam pidama. Esimese leidsin metroost ja mul pole õrna aimugi, mida nad sellega öelda tahavad:

Rongis tuleb endast väetimatele istet pakkuda. NB: teisel pildil on rase, mitte šopingult naasev paks tädi, kuigi neid viimaseid näeb metroos kohe kõvasti rohkem...

Ja oh õudust - jälle see eskalaator! Olen siin mõelnud, et huvitav, kas Eestis on ka treppidele hoiatused peale kleebitud? Kui pole, võtke teadmiseks, et pikas kleidis sõitma ei lähe ja veidraid poose sisse ei võta. Jalgadega kah mingeid trikke ei tee, püüame kenasti kollaste joonte vahele ära mahtuda. 

Ja kel jalanumber ei võimalda, läheb vanakooli trepist.

Aga hops - järgmiselt sildilt selgub, et kleit ikkagi võib pikk olla (juhul kui oled nõus kaasreisijatele oma säärejooksu demonstreerima). 

Erivajadustega inimesed on ilmselt suhteliselt nutikad, sest ma pole veel kedagi ratastooliga eskalaatorile pressimas näinud... 

Kindlasti olete Eesti toidupoodides kuulnud hoiatust, kus palutakse lapsi ostukärusse MITTE panna. Mis on mõistlik. Siin on aga absoluutselt kasvatamatud lapsed. Kui Filipiinidel ei jõudnud kohalikke mudilasi ära kiitagi, siis Malaisia on täiesti teine äärmus. Siin tahaks iga mõne aja tagant mõnd jõmpsikat millegagi visata. Kasvatamatus lausa vohab! Seega on üsna ootuspärane trükkida silt, mis poeomanikku kohtus kaitseks kui mõni väike malaislane end eskalaatori käsipuul sõites vigaseks kukub.

Järgmiseks kujutlege puuvilja, mis haiseb nii kohutavalt, et seda ei ole lubatud viia metroosse ega hotelli. See on muidugi durian! Pidavat maitsema väga magusalt ja välja näeb selline:

Vett kulub siin gallonite kaupa ja pudelil olev reklaam võib üsna tõhusaks osutuda. Näiteks võib saada infot uue ja huvitava teleseriaali kohta. Sedapuhku oleme selle jälgimisega hiljaks jäänud, algas juba jaanuaris, aga mine tea, võib-olla saaks ka poole pealt pihta? Ma paneks panused kahe mehe võitlusele ühe naise pärast ja võitjaks jääb... oi, ma ei hakka teile lõppu ette ära rääkima!

Aga noh, see on film. Päriselus on nii, et mees võib rahulikult selline välja näha...

...aga et see kompu oma võrku püüda, peavad naised enda kallal veidi vaeva nägema. Kuna meestele ahvid ei meeldi, on soovitav külastada kohalikku karvaeemaldussalongi:

Liigne kaal pole tervislik ja kui nahk peki ümber pingule tõmbub, on ju paha...

Aga mida ette võtta, et kaal väheneks? Proovi "Ultimate Diet" programmi. Alljärgnev tädi sai selle abil lausa 5 kilo alla! 

Nüüd, kus oled karvutu, vähem pingul ja 5 kilo kergem, on elu kohe lill. Kui sa aga eelpool mainitud meesterahva ideaalile sellegipoolest ei vasta, võid end leida kuurist, uksel silt: "Ära mine, madu sees"

Veel võidakse sind lihtsalt paljaks röövida:

Või röövid ise kellegi paljaks (aga enne kaalu tõsiselt, sest juba Cosmopolitan on horisontaalsete triipude eest hoiatanud...)

Lendama minnes niiti ja nõela kaasa ei võta! Mängupüstolit samuti mitte. Pärispüstol võib vist olla, sest selle kohta polnud midagi öeldud...

Lennukis olnud ajakirjast leidsin oma seekordse lemmiku - saadaval on pinguldav kreem, mis 10 minutiga su kehalt terve sentimeetri vähemaks tõmbab. Näete, tüdruku vasak põsk on lausa ära mõõdetud! Jürgen Veber värise, ma hakkan nüüd kah mustkunsti tegema - poole päevaga peaks nähtamatuks saama küll!

Ja see pole veel kõik! Kreem kaotab kortsud ka ära! Näete - pool tüdruku näost sai ilusasti siledaks. Kuigi jah, kas efekti huvides ei võiks kortsureklaami modellidel vanusepiirangut olla? Alumist, ma mõtlen...

Kota Bharu

Ühel päeval pidi see hommik ju koitma, mil jätame oma maalilise hanekarja, et liikuda uute sihtide suunas. Hommikusöögiks pistsime kahe peale nahka tervelt viis pannkooki ja ma ei hakka avaldama, kumb see suurem maiasmokk oli, et pärast kahte veel kolmanda järele läks...

Taman Negarasse (ja sealt ära) saab kahel moel - kas paadiga, sõit maksab 25 RM ja kestab 3 tundi (nagu juba varasemalt mainisin, ei ole see retk suuremat eufooriat väärt) või bussiga, mis sõidab poole kiiremini ja maksab 7 RM. Ärasõiduks valisime bussi. Oli päris meeleolukas, peab ütlema!

Sõiduriist polnud just värskeim väljalase ja kui see tihedalt rahvast täis pakiti, oli poolel mäel tunne, et nüüd on jokk, enam edasi ei liigu. Aga näe liikus! Tasa ja targu. Väga fikseeritud peatusi kah ei paistnud olevat - kui keegi tee ääres viipas, korjati lahkelt peale. Oma viipe tegi ka üks pisike küürus vanamees, kellest mul läbi akna juba nii hale hakkas, et empaatiatase kõrgustesse ronis. Kui aga näss end bussi vedas, mattus empaatilisus hingematvasse kusehaisu ja kadus lõpuks sootuks. Empaatia, mitte hais.

Vaated olid maalilised, akendest puhus (kuselehka leevendav) soe tuul ja nii jõudsimegi Jerantutisse, kust väljub jungle-train ehk rong, mis vurab läbi Malaisia. Läbi džungli. Kustav teadis, et sõiduaeg on 6 tundi, mina guugeldasin kuskilt, et 8. Kuna susla alustuseks 1,5 tundi hiljaks jäi ja seejärel 6,5 tundi sõitis, oli kokkuvõttes mõlemal õigus.

Aknast paistis lokkav loodus ja juba tuttavaks saanud karamellikarva jõgi. Enne Kota Bharut käis vagunisaatja ütlemas, et nüüd tuleks maha minna, ja hästi tegi, sest silti jaamal ei olnud. Korjasime oma kodinad kokku ja läksime. Üks prantslane korjas Kustavi ukulele ka kokku ja küsis taksopeatuses, et äkki tahame selle kaasa võtta... No miks ei taha!

Jaama kassast öeldi, et takso eest ei tohiks maksta rohkem kui 25 RM, aga juhid küsisid 40, seega otsustasime koos teiste valgetega tee pealt õiglase hinnaga vedaja leida. Vahepeal sõitis röövel-takso meile järele ja tegi pakkumise 25 RM nägu. Ehk kui auto täis laadida, oleks juurdehindlus neljakordne! Hähh, puhaku jalga.

Nii me siis kõndisime, meie Kustavi ja ukulele-prantslasega ees, teised valged järel. Pime. Kõnniteed polnud. Taksosid ka polnud. Linna oli 6 kilomeetrit...

Siis hakkas vaikselt tibutama. Aga mis meil viga, Cameron Highlands'lt ostetud maasikavari lahti ja matk võis rahus jätkuda... Väike sabin kasvas aga kiirelt tõeliseks padukaks. Minul oli varju all muidugi kõige soodsam positsioon, sest vähemalt pea ja õlad jäid kuivaks. Mis aga hetkega läbi ligunes, oli mu maani kleit. Kui keegi teist on juhtunud pikas kleidis paduka kätte jääma, võite ette kujutada, et liikumist selline narts just ei soodusta.

Kustav oli päris muhe (sest mis sa ikka halad), aga prantslane muutus üha rõõmutumaks. Õnneks olime broneerinud kõige kõrgema ja kõige punasema sildiga hotelli, mis juba kaugelt silma torkas ja ühtlasi teele risti ette jäi.

Kui peaksite kunagi Kota Bharusse juhtuma (kuigi ma ei näe ühtki loogilist põhjust, miks te sinna juhtuma peaks), tuleb arvestada, et kõnnitee puudumine ei ole ainult kiirtee eripära. Jalakäijatele ei ole kuigivõrd rõhku pandud, sest ee... sul autot polegi?

Jäi mulje, et siin linnas on igaühel auto, sest ummik oli katkematu, aga jalakäijaid vaid mõni üksik. Ja vaadata on selles linnas... hm, mitte midagi.

Ah, et miks me siia tulime? Algne plaan oli siitkaudu Perhentiani saartele minna (pidid Malaisia ilusaimad olema), aga kuna ilmateade lubas katkematut vihma, tegime plaanimuutuse ja peatusime Taman Negaral plaanitust pikemalt. Sealt oli tegelikult sama pikk maa nii Kuala Lumpurisse (kuhu homme suundume) kui ka Kota Bharusse, aga tulime ikka siia, sest tegelikult ei uskunud, et selles linnas üldse midagi teha pole. Aga jah...

Tänase päeva jooksul ei näinud ma mitte ühtegi valget inimest. Kõikidel naistel on pearätid. Võib-olla peaks endale ka ühe hankima, sulanduks massi... Kulda ja karda sai meetriga osta.

Viisime riided pesumajja, tädi ütles, et homme on nad suletud ja kui tahame asjad täna kätte saada, on kõrgem tasu - 4 RM (1 eur) kilo eest. Meie vastu, et oi-oi, aga nojah, mis meil üle jääb...

Tädi küsis Kustavilt nime, arvas, et kuulis midagi vastuseks, pobises, et ahah, Sam - ja pani kirja. Mina noogutasin kaasa, et sobib! Erilist vahet ei paista olevat, mis kviitungil su nimeks on. Ulatas paberi Kustavile, kes heitis sellele pilgu ja küsis üllatunult: "Kes on Sam?" Mina naerukrampides... Tädi segaduses: "Sina?!" Kutt veel suuremas segaduses: "Mina olen ju Kustav?"

Ja Triin - kui sa kirja saatsid ja mainisid, et banaaniturule mulle ju helistada ei saa, võisid üsna täpne olla, sest umbes samal ajal ostsime tõepoolest ühe suure kobara banaane. Mis sedapuhku maitsesid täpselt nagu toored tikrid. Nuta või naera! Maitseelamus oli proovimist väärt, aga ülejäänud kobara jätsime maha.

Aga palun selgitage mulle nüüd, miks on prillipoe vitriinis dildo???

Roti Canai

Roti Canai on traditsiooniline Malaisia (ja Indoneesia) hommikusöök. Kujutab endast pannkoogilaadset moodustist, mille tainas segatakse võist, munast, jahust ja veest. Selle tegemine pole aga sugugi nii lihtne kui arvata võiks - nimelt peab üks õige roti canai olema väga õhuke, samas õhuline ja krõbe. Kuidas seda saavutada?

Kõigepealt tehakse taignast paraja suurusega pallikesed. Seejärel keerutatakse palli käte vahel, kuni see peaaegu läbipaistvaks muutub. Kogu toiming võtab aega kõige enam kaks sekundit.

Seejärel volditakse ääred keskele kokku (see käib veel nii kiiresti, et isegi pilti ei õnnestunud teha) ning pannakse küpsema:

Küpsetatakse mõlemalt küljelt ja kui valmis, klohmitakse käte vahel igapidi läbi. See annabki koogile vajaliku õhulisuse. Lisandite valik on lai - muna, juust, mesi, šokolaad... Kõige omapärasem tundus banaan-juust kooslus.

Meie võtsime šokolaadiga. Hiljem meenus, et oleks võinud banaanid ka lisaks võtta, aga no kuulge - 1 RM paari banaanikuubiku eest? Mitme(kümne)kordne juurdehindlus see nüüd oleks? Kaks kobarat banaane kulus meil 1,5 päevaga nagu naksti, täna tuleb uued tuua, ei hakka pannkoogi kõrvale banaaninalja üldse tegema.

Kirjelduse järgi tundub hästi lihtne - et läksime aga kohvikusse ja tellisime pannkoogid... Tegelikult oleme siin viiendat päeva ja esimest korda saime mõlemad oma koogi. Need saavad lihtsalt nii varakult otsa!

Üleeile hommikul õnnestus viimane saada, kahepeale oli seda ilmselgelt vähe. Seepärast ärkasime täna kella peale ja võtsime kohe topeltportsu - kummalegi kaks. Olid head küll!

Koduteel kohtusime hanedega. Eile oli neil peretüli - kuna mitu päeva polnud sadanud, kuivasid loigud kokku ja ainult üks väike jäi alles. Selle juures nad siis kraaklesid. Sest kui sul juba lestad on, tahad ilmselgelt kuskil solberdada. Viiekesi sellesse peopesa suurusesse lompi muidugi ei mahtunud.

Öösel tuli korralik vihm, ühest loigust sai mitu ja rahu oligi taastatud. 

Banaan

Pärast eilset salati-intsidenti, kus paari kapsalehe ja herneste eest küsiti 20 RM (ehk 5 eur), mis on täiesti ennekuulmatu, hakkasime uurima, kust kohalikud värsket kraami ostavad? Poes on saadaval ainult sibulat ja küüslauku. Kohvikust, mis värsket mahla pakub, saab väikeseid õunu (1,5 RM tükk). Muidugi ei saa kõrvale jätta fakti, et tegemist on turistidele orienteeritud külaga.

Ahjaa, salati hind oli menüüs 10 RM (praeriis kanaga maksis näiteks 5 RM). Kui aga maksmiseks läks, küsiti 20, väites, et meil lasti ju valida, kas tahame väikest, keskmist või suurt, ja meie valisime keskmise. Menüüs olevat aga väikese salati hind (suur oleks siis lausa 30 RM maksnud?).

Me endiselt otsime seda tasakaalu, kus ei tahaks olla paranoiline, aga ka mitte see loll, kellelt ausa näoga idiootset hinda küsitakse. Kui tore tädi küsib salati suuruse kohta, on kuidagi kummaline vastu küsida, et aga mis hind on? Kas tuleb ikka menüüs oleva hinnaga või tahad meid lüpsma hakata?

Meie hotelli peremees on igavesti kihvt vanamees, kes ühtlasi nii huvitavaks vestluspartneriks osutus, et Kustav veetis tervelt pool tänasest päevast temaga ilmaasju lahates. Halem juhatas meid kohalikku toitu pakkuvasse kohvikusse ja kukkus eilse turistikoha salatihinna peale pikali. Kohaliku kohviku ja turistika erinevus ongi ainult hinnas. Toit on ikka seesama praeriis ja nuudel, värsket mahla pakuvad samuti mõlemad.

Ühtlasi saime teada, et siinses külas puu- ja juurvilju ei müüdagi, kohalikud käivad neid ostmas järgmisest külast, mis on 4 km ehk pooletunnise jalutuskäigu kaugusel. Saab ka bussiga, pilet on 1 RM (25 eurosenti). Kahte küla ühendav tee oli muidugi palju kobedam kui ühest džunglirajast ootaks, aga korralikud teed ongi Malaisia eripära.

Teises külas oli puu- ja juurviljadele lausa eraldi poekene ja nagu ikka, ajas banaanihind meid kohe segadusse. Kobarale, mis koosnes 20-st banaanist, oli peale kirjutatud 3 RM. On see nüüd kobara või tüki hind? Selgus, et kobara. Kui tomatite valimise kõrvale oli pea pool kobarat juba nahka pistetud, ostsime kohe heaga teise juurde. Seekord 18 banaani 2,5 RM eest.

Tagasiteel panime oma matemaatika proovile ja leidsime, et ühe banaani keskmiseks hinnaks tuleb 3,5 eurosenti. Filipiinidel Cheey külakeses maksis üks banaan 3 eurosenti. Ja kui Ciaron rääkis, kuidas inimeste ostujõudu mõõdetakse kiirnuudli indeksiga (sest kiirnuudel on üks odavamaid võimalusi söönuks saada), siis põhimõtteliselt võiks banaaniindeksi ka luua, selle järgi saaks arvutada, kui hullult sind parajasti nööritakse. Ehk kui me oma tänase puuviljahunniku eest käisime välja umbes sama palju kui eilse kapsasalati eest, siis ilmselt oli salatimüüja ikkagi nööriv pool...

Täna olime kodused ja nautisime külaelu. Meil on siin kanad, kes oskavad puu otsa ronida ning kirjud haned. Haned tatsavad viiekesi ringi ja on väga häiritud kui keegi neile lähedale satub, ajavad kaelad pikaks ja teevad naljakat häält.

Akna all kasvab banaanipuu, aga viljad pole veel küpseks saanud. Muideks, banaani peetakse küll puuviljaks, aga tegelikult kannavad banaane hoopis maailma suurimad rohttaimed. Taim kasvatab ainult ühe kobara (kuni 200 banaani), seejärel maapealne osa kuivab. Eksporditavad banaanid korjatakse pooltoorestena. Transport kestab 3-4 nädalat ja selle aja jooksul hoitakse vilju 13 kraadi juures. 

Sihtpunktis hoiustatakse banaane õhukindlas ruumis, kuhu lastakse etüleeni. Mõne päeva pärast viljad valmivad ja saadetakse jaemüüki. Banaane võib töödelda säilitusainetega, kuid saatedokumentidel ei ole selle näitamine kohustuslik. Külmkappi ei tohi banaani panna, sest alla 13 kraadise temperatuuri juures tema rakuseinad lagunevad, vili tõmbub tumedaks ning muutub kõvaks ja maitsetuks.

Rippsild

Reisile tulles olime entusiastlikud, lubasime hästi tervislikult toituda. Tegelikkus on vastupidine. Põhiline, mida siinkandis pakutakse, on praetud riis ja nuudlid. Mitte kuigi tervislik. Jah, muidugi me kõnnime palju. Aga ikkagi! Võtame tänase päeva - hommikusöögiks omlett ja praeriis kanaga (suurema osa kanast söötsime näljasele titeootel kassile). Lõunaks ostsime matkale kaasa veel ühe praetud riisi ja kaks õuna. Hiljem leidsime, et oleks võinud võtta neli õuna ja riisist loobuda. Pärast matka sõime jäätist, väga magusat ja mitte kõige paremat, aga kuuma ilmaga ikka sööd jäätist... Tund aega hiljem veel üks jäätis, sest järgmises poes müüdi paremaid.

Siis olime nii väsinud, et jäime magama. Ärkasime neli-viis tundi hiljem, õues juba pime. 

Õhtul püüdsime tervislikud olla. Tellisime aurutatud riisi ja värske salati (salat maksis üle kümne korra rohkem kui riis!), lisaks lihavardad. Kui toit lauda jõudis, saime aru, et mitte asjata pole salat ainult üksikutes kohtades müügil. Siin pole kombeks seda süüa ja kohalikud ei mõista, miks valge inimene salatit tahab ja kolm korda päevas praeriisi ei söö. Salat koosnes värskest kapsast ja hernestest (dream-team), lisaks natuke lillkapsast, porgandikuubikuid, ananassi ja sellerit. Jubeda kollase kastmega üle valatud. Lihavarrastel olid väikesed karvad küljes. Või noh, lihal, mitte vardal.

Püüdsime ratsionaalsed olla, et ehk need polegi karvad, vaid ürdid, aga kui miski näeb välja nagu karv, siis on keeruline seda söödavaks mõelda (enamik lihast oli karvade avastamise ajaks muidugi juba nahka pistetud).

Puuvilju Taman Negara's praktiliselt ei müüda. Alkoholi samuti mitte (tegemist on moslemi-külaga), aga õlut näiteks on. Esimesel õhtul käisime hamburgerit söömas, sest kell viis pärastlõunal olid KÕIK söögikohad kinni. Öeldi, et tulge kaheksa paiku tagasi. Keeruline on tervislikult toituda, kui ainus pakutav söök on burger.

Aga matkamisest... Mina kujutasin ette, et kui juba rahvuspark ja vihmamets, tuleb sellest üks mõnus metsik jalutus, kus tiigrid piiluvad põõsas ja ahvid krabistavad puu otsas. Teised turistid arvasid vist ka, sest pea kõik kandsid matkasaapaid (meenutan, et siin on üle 30 kraadi sooja), mõned ka pikki pükse. Sellise varustuse võite siia tulles heaga maha jätta, ei lähe vähemalt varvas hauduma. Kõik rajad on kaetud laudadest teega, ühtegi looma peale hiiglaslike sipelgate ja kuldsete sisalike pole lootust kohata. Kes seal matkaraja kõrval ikka passida viitsib kui on aakrite viisi puutumatut metsa.

Värsket õhku ja linnulaulu jagus, puude vahel ei teinud ka päike liiga. Pargi põhi-atraktsioon on rippsild, 530 meetrit pikk, 25-40 meetrit kõrge. Tõesti vinge. Mina arvasin, et see on paksult turiste täis, aga tegelikult olime seal peaaegu omaette. 

Tagasiteel tahtsime ujuma minna, aga esiteks ei mäletanud meist kumbki, et tegemist on jõega, mis ei voolanud keset metsa, vaid selle ääres; teiseks polnud kaart just suurem asi (ja kummalegi ei meenunud, et tegime raja alguses olnud asjalikumast kaardist pilti). Nii tuli plaanidesse muudatus ja ronisime hoopis mäkke. Poolel teel tulid vastu poisid, kes teatasid, et üleval on kolm vaateplatvormi ja tagasi tuleb tulla sama rada pidi. Esimese platvormini rassisime välja, aga edasi ei hakanud minema, kuna vesi oli otsakorral. Seega tuleb homme täpselt sama teekond ette võtta...

Pärast tõsist higistamist tundus täiesti aus süüa üks jäätis. Ühtlasi vaatasime raja alguses olnud kaardi pealt üle, et ujumiskoht on hoopis teisel pool ja käisime seal ära. Tore koht oli, hästi vaikne, ainult paar turisti kõlgutasid pingil jalgu. Alustuseks sõime kaasa võetud praeriisi. Siis otsustas Kustav, et läheb ikkagi ujuma ka. Kooris riided maha, astus vette... ja eemalt kostis mootorimüra. Tuli paat. Siis veel üks. Ja veel üks. Mingi 15 paati üksteise järel. Kui üks kadus, hakkas järgmine paistma. Nagu filmis!

10 minutit hiljem sai paadiralli läbi, vaikus jätkus ja suplus võis alata. Vesi oli mõnusalt jahe nagu jões ikka ja Kustav viskas nalja, et loodetavasti ei saa ta sealt endale mõnd kaani külge. Ja lisas, et noh, mõni üksik kaan oleks tegelikult isegi teretulnud, verevahetuse korras või nii.

Ujumast tagasi jalutades kurtis, et miski lirtsub pläta sees, võttis selle jalast, loputas vere koos surnuks litsutud kaanipoisiga tuhvlist välja ja teekond võis jätkuda. Esialgne versioon oli, et jalg on terve - veri tuli katkimuljutud kaanist. Kui mõne aja pärast pläta uuesti lirtsuma hakkas ja jalg jälle verine oli, aga kaanilaipa, keda süüdistada, enam polnud, hakkasime mõtlema, et oot, kuidas see verd täis kaan ikkagi pläta sisse sai? 

Lähemal uurimisel leidsime varbast augu, loputasime puhtaks ja plaasterdasime kinni. Nii jõudsimegi sujuvalt jäätiseputka juurde ja ilmselgelt oli jälle põhjust end premeerida. Ja pärast väsitavat retke olime ära teeninud lõunauinaku, mis oleks peaaegu ööuneks üle kasvanud, kui me poleks otsustanud end salatit sööma ajada.

Võib-olla tuleb homme tervislikum päev...