Kota Bharu

Ühel päeval pidi see hommik ju koitma, mil jätame oma maalilise hanekarja, et liikuda uute sihtide suunas. Hommikusöögiks pistsime kahe peale nahka tervelt viis pannkooki ja ma ei hakka avaldama, kumb see suurem maiasmokk oli, et pärast kahte veel kolmanda järele läks...

Taman Negarasse (ja sealt ära) saab kahel moel - kas paadiga, sõit maksab 25 RM ja kestab 3 tundi (nagu juba varasemalt mainisin, ei ole see retk suuremat eufooriat väärt) või bussiga, mis sõidab poole kiiremini ja maksab 7 RM. Ärasõiduks valisime bussi. Oli päris meeleolukas, peab ütlema!

Sõiduriist polnud just värskeim väljalase ja kui see tihedalt rahvast täis pakiti, oli poolel mäel tunne, et nüüd on jokk, enam edasi ei liigu. Aga näe liikus! Tasa ja targu. Väga fikseeritud peatusi kah ei paistnud olevat - kui keegi tee ääres viipas, korjati lahkelt peale. Oma viipe tegi ka üks pisike küürus vanamees, kellest mul läbi akna juba nii hale hakkas, et empaatiatase kõrgustesse ronis. Kui aga näss end bussi vedas, mattus empaatilisus hingematvasse kusehaisu ja kadus lõpuks sootuks. Empaatia, mitte hais.

Vaated olid maalilised, akendest puhus (kuselehka leevendav) soe tuul ja nii jõudsimegi Jerantutisse, kust väljub jungle-train ehk rong, mis vurab läbi Malaisia. Läbi džungli. Kustav teadis, et sõiduaeg on 6 tundi, mina guugeldasin kuskilt, et 8. Kuna susla alustuseks 1,5 tundi hiljaks jäi ja seejärel 6,5 tundi sõitis, oli kokkuvõttes mõlemal õigus.

Aknast paistis lokkav loodus ja juba tuttavaks saanud karamellikarva jõgi. Enne Kota Bharut käis vagunisaatja ütlemas, et nüüd tuleks maha minna, ja hästi tegi, sest silti jaamal ei olnud. Korjasime oma kodinad kokku ja läksime. Üks prantslane korjas Kustavi ukulele ka kokku ja küsis taksopeatuses, et äkki tahame selle kaasa võtta... No miks ei taha!

Jaama kassast öeldi, et takso eest ei tohiks maksta rohkem kui 25 RM, aga juhid küsisid 40, seega otsustasime koos teiste valgetega tee pealt õiglase hinnaga vedaja leida. Vahepeal sõitis röövel-takso meile järele ja tegi pakkumise 25 RM nägu. Ehk kui auto täis laadida, oleks juurdehindlus neljakordne! Hähh, puhaku jalga.

Nii me siis kõndisime, meie Kustavi ja ukulele-prantslasega ees, teised valged järel. Pime. Kõnniteed polnud. Taksosid ka polnud. Linna oli 6 kilomeetrit...

Siis hakkas vaikselt tibutama. Aga mis meil viga, Cameron Highlands'lt ostetud maasikavari lahti ja matk võis rahus jätkuda... Väike sabin kasvas aga kiirelt tõeliseks padukaks. Minul oli varju all muidugi kõige soodsam positsioon, sest vähemalt pea ja õlad jäid kuivaks. Mis aga hetkega läbi ligunes, oli mu maani kleit. Kui keegi teist on juhtunud pikas kleidis paduka kätte jääma, võite ette kujutada, et liikumist selline narts just ei soodusta.

Kustav oli päris muhe (sest mis sa ikka halad), aga prantslane muutus üha rõõmutumaks. Õnneks olime broneerinud kõige kõrgema ja kõige punasema sildiga hotelli, mis juba kaugelt silma torkas ja ühtlasi teele risti ette jäi.

Kui peaksite kunagi Kota Bharusse juhtuma (kuigi ma ei näe ühtki loogilist põhjust, miks te sinna juhtuma peaks), tuleb arvestada, et kõnnitee puudumine ei ole ainult kiirtee eripära. Jalakäijatele ei ole kuigivõrd rõhku pandud, sest ee... sul autot polegi?

Jäi mulje, et siin linnas on igaühel auto, sest ummik oli katkematu, aga jalakäijaid vaid mõni üksik. Ja vaadata on selles linnas... hm, mitte midagi.

Ah, et miks me siia tulime? Algne plaan oli siitkaudu Perhentiani saartele minna (pidid Malaisia ilusaimad olema), aga kuna ilmateade lubas katkematut vihma, tegime plaanimuutuse ja peatusime Taman Negaral plaanitust pikemalt. Sealt oli tegelikult sama pikk maa nii Kuala Lumpurisse (kuhu homme suundume) kui ka Kota Bharusse, aga tulime ikka siia, sest tegelikult ei uskunud, et selles linnas üldse midagi teha pole. Aga jah...

Tänase päeva jooksul ei näinud ma mitte ühtegi valget inimest. Kõikidel naistel on pearätid. Võib-olla peaks endale ka ühe hankima, sulanduks massi... Kulda ja karda sai meetriga osta.

Viisime riided pesumajja, tädi ütles, et homme on nad suletud ja kui tahame asjad täna kätte saada, on kõrgem tasu - 4 RM (1 eur) kilo eest. Meie vastu, et oi-oi, aga nojah, mis meil üle jääb...

Tädi küsis Kustavilt nime, arvas, et kuulis midagi vastuseks, pobises, et ahah, Sam - ja pani kirja. Mina noogutasin kaasa, et sobib! Erilist vahet ei paista olevat, mis kviitungil su nimeks on. Ulatas paberi Kustavile, kes heitis sellele pilgu ja küsis üllatunult: "Kes on Sam?" Mina naerukrampides... Tädi segaduses: "Sina?!" Kutt veel suuremas segaduses: "Mina olen ju Kustav?"

Ja Triin - kui sa kirja saatsid ja mainisid, et banaaniturule mulle ju helistada ei saa, võisid üsna täpne olla, sest umbes samal ajal ostsime tõepoolest ühe suure kobara banaane. Mis sedapuhku maitsesid täpselt nagu toored tikrid. Nuta või naera! Maitseelamus oli proovimist väärt, aga ülejäänud kobara jätsime maha.

Aga palun selgitage mulle nüüd, miks on prillipoe vitriinis dildo???