Rippsild

Reisile tulles olime entusiastlikud, lubasime hästi tervislikult toituda. Tegelikkus on vastupidine. Põhiline, mida siinkandis pakutakse, on praetud riis ja nuudlid. Mitte kuigi tervislik. Jah, muidugi me kõnnime palju. Aga ikkagi! Võtame tänase päeva - hommikusöögiks omlett ja praeriis kanaga (suurema osa kanast söötsime näljasele titeootel kassile). Lõunaks ostsime matkale kaasa veel ühe praetud riisi ja kaks õuna. Hiljem leidsime, et oleks võinud võtta neli õuna ja riisist loobuda. Pärast matka sõime jäätist, väga magusat ja mitte kõige paremat, aga kuuma ilmaga ikka sööd jäätist... Tund aega hiljem veel üks jäätis, sest järgmises poes müüdi paremaid.

Siis olime nii väsinud, et jäime magama. Ärkasime neli-viis tundi hiljem, õues juba pime. 

Õhtul püüdsime tervislikud olla. Tellisime aurutatud riisi ja värske salati (salat maksis üle kümne korra rohkem kui riis!), lisaks lihavardad. Kui toit lauda jõudis, saime aru, et mitte asjata pole salat ainult üksikutes kohtades müügil. Siin pole kombeks seda süüa ja kohalikud ei mõista, miks valge inimene salatit tahab ja kolm korda päevas praeriisi ei söö. Salat koosnes värskest kapsast ja hernestest (dream-team), lisaks natuke lillkapsast, porgandikuubikuid, ananassi ja sellerit. Jubeda kollase kastmega üle valatud. Lihavarrastel olid väikesed karvad küljes. Või noh, lihal, mitte vardal.

Püüdsime ratsionaalsed olla, et ehk need polegi karvad, vaid ürdid, aga kui miski näeb välja nagu karv, siis on keeruline seda söödavaks mõelda (enamik lihast oli karvade avastamise ajaks muidugi juba nahka pistetud).

Puuvilju Taman Negara's praktiliselt ei müüda. Alkoholi samuti mitte (tegemist on moslemi-külaga), aga õlut näiteks on. Esimesel õhtul käisime hamburgerit söömas, sest kell viis pärastlõunal olid KÕIK söögikohad kinni. Öeldi, et tulge kaheksa paiku tagasi. Keeruline on tervislikult toituda, kui ainus pakutav söök on burger.

Aga matkamisest... Mina kujutasin ette, et kui juba rahvuspark ja vihmamets, tuleb sellest üks mõnus metsik jalutus, kus tiigrid piiluvad põõsas ja ahvid krabistavad puu otsas. Teised turistid arvasid vist ka, sest pea kõik kandsid matkasaapaid (meenutan, et siin on üle 30 kraadi sooja), mõned ka pikki pükse. Sellise varustuse võite siia tulles heaga maha jätta, ei lähe vähemalt varvas hauduma. Kõik rajad on kaetud laudadest teega, ühtegi looma peale hiiglaslike sipelgate ja kuldsete sisalike pole lootust kohata. Kes seal matkaraja kõrval ikka passida viitsib kui on aakrite viisi puutumatut metsa.

Värsket õhku ja linnulaulu jagus, puude vahel ei teinud ka päike liiga. Pargi põhi-atraktsioon on rippsild, 530 meetrit pikk, 25-40 meetrit kõrge. Tõesti vinge. Mina arvasin, et see on paksult turiste täis, aga tegelikult olime seal peaaegu omaette. 

Tagasiteel tahtsime ujuma minna, aga esiteks ei mäletanud meist kumbki, et tegemist on jõega, mis ei voolanud keset metsa, vaid selle ääres; teiseks polnud kaart just suurem asi (ja kummalegi ei meenunud, et tegime raja alguses olnud asjalikumast kaardist pilti). Nii tuli plaanidesse muudatus ja ronisime hoopis mäkke. Poolel teel tulid vastu poisid, kes teatasid, et üleval on kolm vaateplatvormi ja tagasi tuleb tulla sama rada pidi. Esimese platvormini rassisime välja, aga edasi ei hakanud minema, kuna vesi oli otsakorral. Seega tuleb homme täpselt sama teekond ette võtta...

Pärast tõsist higistamist tundus täiesti aus süüa üks jäätis. Ühtlasi vaatasime raja alguses olnud kaardi pealt üle, et ujumiskoht on hoopis teisel pool ja käisime seal ära. Tore koht oli, hästi vaikne, ainult paar turisti kõlgutasid pingil jalgu. Alustuseks sõime kaasa võetud praeriisi. Siis otsustas Kustav, et läheb ikkagi ujuma ka. Kooris riided maha, astus vette... ja eemalt kostis mootorimüra. Tuli paat. Siis veel üks. Ja veel üks. Mingi 15 paati üksteise järel. Kui üks kadus, hakkas järgmine paistma. Nagu filmis!

10 minutit hiljem sai paadiralli läbi, vaikus jätkus ja suplus võis alata. Vesi oli mõnusalt jahe nagu jões ikka ja Kustav viskas nalja, et loodetavasti ei saa ta sealt endale mõnd kaani külge. Ja lisas, et noh, mõni üksik kaan oleks tegelikult isegi teretulnud, verevahetuse korras või nii.

Ujumast tagasi jalutades kurtis, et miski lirtsub pläta sees, võttis selle jalast, loputas vere koos surnuks litsutud kaanipoisiga tuhvlist välja ja teekond võis jätkuda. Esialgne versioon oli, et jalg on terve - veri tuli katkimuljutud kaanist. Kui mõne aja pärast pläta uuesti lirtsuma hakkas ja jalg jälle verine oli, aga kaanilaipa, keda süüdistada, enam polnud, hakkasime mõtlema, et oot, kuidas see verd täis kaan ikkagi pläta sisse sai? 

Lähemal uurimisel leidsime varbast augu, loputasime puhtaks ja plaasterdasime kinni. Nii jõudsimegi sujuvalt jäätiseputka juurde ja ilmselgelt oli jälle põhjust end premeerida. Ja pärast väsitavat retke olime ära teeninud lõunauinaku, mis oleks peaaegu ööuneks üle kasvanud, kui me poleks otsustanud end salatit sööma ajada.

Võib-olla tuleb homme tervislikum päev...