Only in Canada

Eile oli toidupoes väga kanadalik situatsioon: jätsin käru vahekäigu äärde ja läksin eemalt midagi tooma. Tagasi tulles nägin, et üks vanainimene üritab oma käruga minu omast mööda manööverdada ja kuigi tal oli selleks kõvasti ruumi, oli endale pähe võtnud, et peab minu asjad eest ära nihutama. Kogu tegevus kukkus maru kohmakalt välja: lükkas kumbagi käru erinevas suunas ja ei olnud vist ise ka päris kindel, mida sellega saavutada tahab. Sirutasin käe ja tõmbasin käru ta teelt ära, mispeale heitis daam mulle sügava pilgu, mõõtes mind pealaest jalatallani ja…

(olin suht kindel, et nähvab miskit krõbedat, sest senine (Eesti) kogemus ei ole võõraste vanakestega toidupoes kokku põrgates küll midagi meeldivat toonud)

…küsis absoluutselt heatahtlikult: "Kust sinusugused ilusad pikad noored neiud tulevad?" Saate aru! Ma olin NII šokeeritud, et lihtsalt seisin ega suutnud tükk aega mitte midagi öelda. Pagana kanadalased! Et nad nii kenad peavad olema!

Hiljuti juhtusin nägema olukorda, kus paarike jooksis paar meetrit ülekäigurajast eemal üle tee. Rollerijuht, kes samal ajal pööret tegi, hüüdis neile, et püsigu ikka sebral! Paarikese meespool hõikas vastu: "Mis sa ütlesid?" Mina, tüüpiline ida-eurooplane, mõtlesin muidugi, et okou… nüüd läheb jamaks. Rollerijuht, kes nüüdseks juba foori taga passis, kordas öeldut ja lisas, et nii on turvalisem. Mees tänas teda (!) ja nentis, et on jah turvalisem, sorry about that! Viipasid teineteisele ja elu läks edasi. Kanada, noh!

Laiskuseuss

See on lihtsalt hämmastav kui laisaks ma talvel muutun! Ja fakt, et siin talve kui sellist õieti polegi, ei morjenda mind absoluutselt! Mõtlesin, et äkki hakkan pärast Kusti äraminekut tublimaks, aga siiani pole sellest plaanist mitte midagi välja tulnud. VEEL laisemaks olen muutunud! Eile hommikul otsustasin enne hommikusööki veidi võimelda, sest näe kui lihtne on tubli olla, isegi kodust välja ei pea minema... Tegin esimesed kaks liigutust ära ja mõistsin, et see pole minu jaoks! Andke parem küpsist. Jube tobe on vaibal pikutades harjutusi vehkida, palju mõtestatum oleks värskes õhus miskit aktiivset teha ja justkui muuseas füüsiline koormus kätte saada. Oleks. Võiks. Peaks.

Üksi kodus olla on esialgu ikkagi harjumatu. Esimesel hommikul kui ilma Kustavita ärkasin, passisin kaks tundi voodis enne kui aru sain, et hommikusöök ei tulegi enam ise kohale! Aga muidu on täitsa tore, loen õhtuti vannis raamatut ja... Noh, kuniks mul seda kodu siin üldse on, sest korter pannakse ju mõne kuu pärast müüki. Uue kodu otsimine on ko-hu-ta-valt tüütu, seega pole ma veel alustanud. Tänasida toimetusi viska ikka homse varna.

Tööl on suhteliselt stabiilne olnud, kuigi mõned asjad panevad endiselt kulmu kergitama. Hiljuti oli ühel lastest sünnipäev, mis langes laupäevale, mil ma ise tööl ei olnud. Olles lapse emaga mõningad intsidendid juba läbi teinud ja veidi targemaks saanud, jätsin nädalavahetuse töötajatele selged (kirjalikud!) juhtnöörid:

- ei tohi juua külma vett ja kohe kindlasti ei tohi seda tema pojale anda, sest nende kultuuris ei olevat kombeks talvisel ajal midagi jahedat tarbida (igapäevaselt joob ta muidugi kogu aeg külma vett ja kuna sellest midagi paha pole sündinud, pole me keelanud ka, aga ema nina all ei maksa ehk jamada)

- mitte mingil juhul ei tohi kasutada mikrouuni.

Tegin kõik ette-taha ära, koogid-pirukad-salatid olid juba reede õhtul valmis, töötajatel oli vaja ainult pirukas ahju soojenema tõsta ja asi vask. Esmaspäeval tööle jõudes vaatasin peopilte ja ei suutnud silmi uskuda, et laud oli kaetud papptaldrikutega! Meil on kõik kapid nõusid täis ja nõudepesumasin olemas. Hämmastav on see, et me ei kasuta muidu mitte kunagi pappnõusid, aga just nüüd tuli neil selline briljantne idee! Piruka olid nad küll ahjus soojaks teinud, aga ema töödud pitsalõigud visati mikrouuni. Sellest tuli üsna ootuspäraselt draama ja ema ei lubanud kummalgi pojal pitsat süüa.

Aga muidu on kõik tore, mitu päeva järjest on päike säranud ja peenrad paksult lumikellukesi täis. Esimese roosade õitega puu leidsin ka, nii et järelikult on kevad käes! Mulle sobib, et see siin jaanuaris algab!

Tervitusi paradiisist

Homme lendab Kustav jälle mõneks ajaks Eestisse. Ostis isegi uue kohvri, sest tõenäoliselt kulgeb järgnev poolaasta edasi-tagasi reisides, kuniks elamisloa kätte saame. Kui saame. Peame saama! Mulle meeldib Vancouveri juures ju nii palju asju:

- Väga viisakad koerad. Ei haugu, ei urise. Saavad nii inimeste kui teiste penidega hästi läbi. Peale kaht siin elatud aastat ei suuda ma ikka veel aru saada, kuidas see üldse võimalik on? Väga suur erinevus on ka see, et koerad ei ela kunagi aias, nad veedavad seal küll oma peremehe seltsis aega, aga ei jää üksi õue ega karga lõrisedes aia najale üles kui keegi tänaval mööda läheb. Ja nad ei haugu tõesti üldse! Hämmastav...

- Hästi sõbralikud inimesed. Naeratatakse, tehakse komplimente ja suheldakse vabalt. Minu small-talk'i oskused pole küll veel kohalikule tasemele jõudnud, aga vähemalt ei saa ma enam iga kord šokki kui kassapidaja küsib, mida õhtuks süüa teen ja mis plaanid nädalavahetuseks on...

- Puhtus. Vancouver läigib nagu prillikivi! Olete näinud neid masinaid, millega Eestis supermarketite põrandaid pestakse? Siin on täpselt samasugused tänavate tarvis ja neid kasutatakse kogu aeg. Isegi majade välisseinu pestakse vahel! Jalanõud püsivad nii puhtad, et rahulikult võib kuude kaupa ringi kõndida ilma, et neid kordagi puhastama peaks. Võrratu! Ma vihkan saabaste puhastamist. Kõik autod läigivad. Vahel on juhtunud, et saame kuu aega korteriomaniku autot kasutada, enne tagasiandmist oleme ikka pesulast läbi käinud, aga mitte sellepärast, et ta silmnähtavalt must oleks, vaid pigem selleks, et veidi paremini läigiks.

- Iga nurga peal müüakse sushit ja see on absurdselt odav. Vett ja jasmiiniteed saab alati tasuta. Igasuguseid aasia restorane on üldse kohutavalt palju, Vancouver on nagu väike Hiina, iga teine elanik on pilusilmne (see fakt iseenesest muidugi plusspoolele ei kuulu, sest nad on vahel ikka uskumatult kummalised).

14. jaanuar

- Puhas ja kiire ühistransport. Skytrain on lihtsalt imeline! Neil kellaaegadel, mil rahvast rohkem liikvel, liigub sellise tihedusega, et vahel ei jõua eelmine veel liikuma hakata kui järgmine juba sabas ootamas.

- Uskumatult ilus loodus! Beautiful British Columbia nagu nad ütlevad. Iga suvalise koha pealt avaneb miljonivaade. Igal nurgal tasuta tenniseväljakud. Soojad basseinid (minusugune külmavares sulpsab ilma igasuguse probleemita kohe sisse). Mäed ja meri. Oeh, need mäed… Suusakeskused ja suvised matkarajad. Paradiis!

- Oh ja muidugi ilm! Tuult ei ole ja külmaks ei lähe. Normaalne talvine temperatuur on 7-9 kraadi sooja ja nii IGA PÄEV. Ei ole sellist teatrit, et täna -15 ja homme +10. Juuli ja august on täiesti kuivad, iga päev ideaalne suvi, päike lõõmab, linnud ei laula. Hahaa. Siin pole linde! Millest on kahju. Linnulaul võiks ikkagi olla. Ahjaa, herilasi ka ei ole! Üldse! Sääski samuti mitte! Kohalikud räägivad, et matkama minnes võib neid ikka kohata, aga mina pole näinud.

Miinuspoolele kuuluvad nais-asiaatidest autojuhid, kes sõidavad KOHUTAVALT halvasti! Ja fakt, et siin ei müüda vürtsikilu. Vene poest saab sprotte, aga vürtsikilu pole. Mitte, et ma sellest hullult puudust tunneks, aga vahel võiks ju süüa. Normaalset vanaema stiilis maksapasteeti ka pole. Muude kummaliste asjadega nagu tšekid, faks ja kõnepost olen juba ammu harjunud. Ja perekond võiks veits lähemal paikneda kui teisel pool maakera. Oleks kuidagi kena. Aga muidu mulle siin meeldib. Tulge külla!

Riistapesumasin

Täna õhtul käisime Eesti Majas ühel toredal üritusel ja tegime muuhulgas mõned tähelepanekud, mida tahaksin meelsasti lugejatega jagada.

Peosaali seina kaunistavad pildikesed Eesti rahvuseeposest. Pean ausalt tunnistama, et päris täpselt ma seda lugu küll ei mäleta ega või pead anda, et seal polnud stseeni, kus Kalevipoeg ihualasti hobuse seljas istuks ja kaenlaalust nuusutaks, sest võib-olla oli ka. Ja võite mind nüüd rikutud mõtlemises süüdistada, aga mis kehaosaga ta end kinni hoiab? Vihjeks võin öelda, et käsi ei paista see olevat... 

Aga mis kaunistab köögi seina, küsite? No hea küll, tegelikult ju ei küsi, kuid võiksite! Seal on "Riistapesemise masina tarvitamine". Jaa, päriselt! Ainus loogiline selgitus võiks olla, et nende inimeste sõnavaras, kes lapsena Kanadasse kolisid ja praeguseks pensionärid on, sõna "nõudepesumasin" lihtsalt polnud ja seega tuli see ise välja mõelda. Nii sündiski ajalugu! 

Minu lemmikkoht on: "Riistad kuivavad palavusest. Ettevaatust!"

Beebibuum

Jube tüütu, et ikka veel ei tea, kas võime Kanadasse jääda või tuleb Eestisse kolida. Eelmisel aastal jamasin samal ajal uue viisa taotlemisega ja tookord lahenes olukord sõna otseses mõttes viimasel minutil. Praegugi tõusevad karvad püsti kui sellele tagasi mõtlen. Nüüd siis peaaegu sama jama... Elamisluba hakkasin küll taotlema kohe kui selleks õigus tekkis, mingit üleliigset venitamist polnud, aga nüüd on ikkagi nii, et viisa saab kahe kuu pärast läbi ja kui selle aja jooksul immigratsioonist kirja ei tule… on natuke pahasti. Sest ilma kirjata ei saa ma tööloale pikendust, kuniks elamisloa vastust ootan (mis peaks saabuma septembris).

Sellises olukorras tuleb appi Maalehe horoskoop! Mulle meeldib, et Mang lubab häid asju alati rohkem kui halbu ning halbade osas olen nagunii veendunud, et need käivad hoopis teiste Amburite kohta. Mina pole kunagi eriline sitamagnet olnud ega kavatse selleks ka vanas eas hakata.

Teen siis horoskoobi lahti ja esimene lause... saate aru, kõige esimene: "Jupiteri liikumine Lõvis, Amburi sõbramärgis, ennustab jätkuvalt õnne kaugel kodust."

Paar lõiku edasi selgus, et: "Naaberkorterisse on tulemas mees, ilmselt välismaalane" (no ilmselgelt välismaalane, väga kummaline kui sinna puhtjuhuslikult mõni Eesti jorss koliks!) "Esimesest kohtumisest trepikojas piisab, et Amburil hakkaks süda tugevamini põksuma. Mõlemad saavad mõne aja pärast aru, et midagi nende vahel on" (sein ilmselt - naaberkorterist ju jutt, hahaa).

Kustav, kes peab varsti natukeseks Eestisse lendama, et põlveoperatsioon ära teha, ütles, et ei julge nüüd kaugele minnagi, mine tea, mis juhtub… Võtsin siis tema horoskoobi ka lahti (sest papa Mang teab, mis juhtub). Ja teabki! Väidab, et märtsi algus toob salasuhte ja selle tulemusel jääb lapseootele nais-Jäär või mees-Jäära kallim. See uus salapärane kallim siis! Aga oot, see pole veel kõik: "Juulis nõuavad tähelepanu kodused asjad - põhjuseks mees-Jäära elukaaslane, kes eelmise kuu lõpul rasedaks on jäänud." Ma vaatan, et Mangil on vana mehe kohta päris lennukas mõttelõng! Kaks titte ühe aastaga? Kuulge, kas tema ongi see, kes "Vapratele ja ilusatele" stsenaariumit kirjutab või?!

Jopejutud

Mul läheb vahepeal täitsa meelest ära, et võiks blogida. Pole nagu midagi eriti toimunud ka, viimase aja tippsündmus on uue jope ostmine, hahaa. Maru sisukas elu nagu näete! Täna jalutasin töölt koju ja mõtlesin, et see on vist kõige parem jope, mis mul kunagi olnud on! Soe ja pehme ja taskutes on mingi eriti siidine fliis, nii et nüüd ma enam kindaid ei kanna, sest tahan kogu aeg käsi taskus hoida. Loodetavasti ei kuku ma endal sel viisil hambaid suust välja (mu tädi näiteks kukkus, seega on ema eluaeg rääkinud, et ei tohi käsi taskus hoida)!

Okei, räägin siis jopest! Või no mis jope, rohkem nagu mantel, selline põlvedeni. Juba kuu aega tagasi leidsin, proovisin selga ja eputasin peegli ees, aga hind oli täiesti astronoomiline ja tegelikult tahtsin musta, aga see isend oli hallikas-roheline. Ei võtnud siis. Aga pärast jõule on Kanadas Boxing Week, mis tähendab seda, et igal pool on meeletud allahindlused, kuskil 40-50% täitsa tavaline taks. Umbes, et kui sul pärast jõulukingirallit veel mingi rahakribal kuskile taskupõhja vedelema jäi, saad selle kah laiaks lüüa. Taskus võib ju muid asju hoida, saabki ruumi juurde.

Mul ei olnud tegelikult ostuplaane, küll aga oli täitsa vaba pärastlõuna ja nii sattusingi kuidagi pooljuhuslikult sama kaubamaja teise filiaali ja mis ma näen - sama jope, musta värvi, õige suurus ja hind -50%. Ajasin ürbi selga, veendusin, et endiselt paistab tegu olevat maailma kõige ägedama jopega ning ostsingi ära. Ahjaa, jõuluks sain töölt kinkekaardi, selle lõin ka letti, nii et summa, mis endal tuli maksta, oli… noh, odav. Eriti alghinnaga võrreldes!

Astusin enne kojutulekut veel mingist poest läbi ja leidsin käekella. Ma ei tea, mis värk on, et kui midagi konkreetset otsima minna, on saak null ja kui niisama ringi tölberdada, on iga teise leti peal sellist kraami, mis on täpselt minu jaoks loodud?! No ostsin siis kella ka. Ja seejärel tulin hästi ruttu koju, sest jumal teab, millega see päev veel lõppeda võinuks…

Tibukana

Viimasel ajal olen suutnud erakordselt palju asju ära lõhkuda ja sellega seoses on selgunud, et inglise keeles polegi väljendit, et killud õnne tooks! Juhindun siis sedapuhku ikka Eesti tavadest ja olen iga kord rõõmus kui järjekordselt kõik kohad klaasipudi täis on. Eks näis, mis õnnekuhi mulle nüüd kaela sajab...

Täna hommikul tegin pannkooke ja imestasin esimest süües, et kuidas see küll nii tulisena püsib, kuni käis hele litakas ja taldrik tükkideks lendas! Võin vanduda, et mina ei keeranud sellele tuld alla, aga keegi seda ilmselgelt tegi. Hea, et ainult esimene kook äraviskamisele läks, maru kahju oleks olnud tervest hunnikust loobuda.

Tähistasime pärastlõunal teiste eestlastega jõule ja kuna Kairi elukaaslane oli töölt suure kalkuni võitnud, otsustasime sellegi kambakesi ära süüa. Kuna mina ei tea kalkuni hingeelust mitte vähimatki, keeldusin küpsetamist enda peale võtmast, aga Iain arvas, et tõenäoliselt pole see mingi raketiteadus ja lubas ise hakkama saada. Nii nad tulidki juba eile õhtul siia, et oleks hommikul mugavam ettevalmistustega alustada.

Kui meie ärkasime, oli Iain juba käsipidi linnu tagumikus, koukis ühtteist välja ja toppis sibulat-küüslauku asemele. Hiljem selgus, et nii süvitsi ta oma kaevetöödega ikkagi ei läinud, et oleks kaela üles leidnud, hahaa (teatavasti pakitakse see kalkunile kõhtu). Siinkohal peaks täpsustama, et kui varasemalt olen kuulutanud, et Iain teab ainult kahte eestikeelset sõna - "kuradi jobu" - siis nüüd selgus ka kolmas - "tibukana". Et eesti keeles sellist väljendit polegi ja et kalkun oma seitsme kiloga tibukanaks eriti ei kvalifitseeruks ka, ei morjendanud teda absoluutselt!

Pärast nelja tundi võiga kastmist ja hella poputamist oli linnuke igati mahlane, külalised tõid karamelliseeritud ahjukapsaid, marineeritud seeni ja muud jõulukraami ning lõppkokkuvõttes sai pühadele särav punkt pandud. Meile Kustiga oli see käesoleva nädala neljas jõululaud, seega ei saa kurta, et end siin väga üksikuna tunneksime. Nagu selgub, jõuab kahe aastaga täiesti arvestatava sõpruskonna hankida!

Uuestisünd Kanada moodi

Vancouveri jõulud on väga huvitavad - päike särab ja soe on ka, isegi jopet pole vaja selga panna, paksemast kampsunist täitsa piisab. Eile hommikul umbes samal ajal kui pere ja sõbrad Eestis verivorste sõid ja pakke avasid, istusime Kustiga kohvikus ning maiustasime kaneelirullidega. Lugesin hiljuti üht tsitaati Fred Jüssilt, kus selgitas, miks ta hommikuti kunagi kohe voodist välja ei tule, vaid aega võtab, et mõtiskleda ja nautida, sest "päevale tuleb ju mingisugune põhi panna".

Fakt, et omadega kohvikusse jõudsime, näitab ilmselgelt, et voodist välja me ikkagi saime, aga üldjoontes olen Jüssiga nõus. Pole vaja tormata! Terve aasta jooksul on mu tööpäevad kella ühest alanud ja enamasti ei pea tegelikult enne kahte kohale minema, seega olen hommikuse mõnnamisega nii korralikult ära harjunud, et kui ühel hetkel peaks ametit vahetama ja hakkama kella seitsmeks äratusi sättima, oleks… noh, pahasti. Pimedas ärkamine ja unesoojana käsikaudu vannitoa poole kobamine ei ole päris see, millega päevale head algust luua.

Seekord sattusid pühad nädala keskele, seega olen tööl, aga seal on õnneks päris mõnus ja palka saab ju pooleteistkordselt. Avasime lastega kinke ja sõime head-paremat, ei olnud üldse tunnet, et võiks vabu päevi küsida. Eelmisel aastal avasime Kustiga oma kingid jõuludele järgneva laupäeva hommikul ning küpsetasime piparkooke, et lõhn oleks õige, seekord teeme täpselt samamoodi.

Eile õhtuks olime kutsutud Matt'i vanemate juurde õhtusöögile, et me ka Kanada traditsioonidest osa saaks. Tähistada (+ dekoreerida + kostümeerida) meeldib siinsele rahvale ju hullupööra ning jõulud on aasta kõige olulisem püha. Toit oli imeline, nalja sai palju ja kuusk nägi välja täpselt nagu "välismaa" filmis!

Kanadas on kombeks 24-nda õhtul pidulikult süüa ja 25-nda hommikul kinke avada. Kõige toredam on see, et kingid võib kohe lahti teha, mingit lugulaulu etendama ei pea.

Kuna Matt'i õe peika pidi varakult lahkuma, otsustati pooled kingid juba õhtul avada ja ehtsa Kanada kombe kohaselt valati ka meid nendega üle. Matt'ilt sain muuhulgas kaks komplekti plastkarpe, sest ta laseb endale iga kord meie juurest koju minnes süüa kaasa pakkida ja ei too kunagi taarat tagasi...

Muide, olete kuulnud sellisest asjast nagu reborn baby? Siin on teenus, kus pildi põhjal taasluuakse beebi. Nägu ja käed-jalad on käsitsi maalitud, näha on väikeseid kapillaare ja naha alt kumavaid veene, isegi juuksed on peas, ripsmetest-kulmudest rääkimata! Sülle võttes tundub nagu päris laps ja mida lähemalt vaadata, seda ehedam paistab. Väga kriipi tegelikult! Saage tuttavaks - Matt'i noorem õde (kes on praeguseks ammu täiskasvanu):

Valgusfestival

Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et kui eile õhtul pool tundi enne südaööd blogimise lõpetasin, läksin ikkagi trenni. Alguses oli veits imelik sellisel kellaajal end kodust välja ajada, aga kui saali jõudsin ja sealt päris mitu öösportlast eest leidsin, hakkas kohe normaalne. Ja ma polnud kaugeltki mitte viimane saabuja! Ilmselgelt on neid piparkoogisõltlasi meie majas teisigi…

Mul on tegelikult üks nipp veel, mis aitab südametunnistuspiinu leevendada - ma ei söö glasuuri. Lükkan näpuga maha ja ütlen endale, et see on dieetpiparkook! Viinamarja seemneid ma näiteks ka ei söö. Hammustan pooleks, nokin mõlemast tükist kõik seemned välja ja alles siis söön ära. Maru kaua võtab aega, aga muud ei jää üle, sest need paganama seemned on lihtsalt jube rõveda maitsega. Glasuur ei ole vähemalt halb, aga Kustav juba soovitas, et võib-olla jätaks järgmine kord mõned piparkoogid glasuurimata, oleks hiljem vähem koristamist...

Vahepealsetest uudistest veel niipalju, et kui mõni aeg tagasi sai netist mingit klippi vaadatud, kus keegi demonstreeris, et Walmart'i jäätis ei sula isegi päikese käes ära, siis meil juhtus sünnipäeval kogemata täpselt sama asi! Kustav arvas, et brownie kõrvale peab ikka jäätist ka olema ja tõi poest ühe populaarseima kohalikest sortidest. Kui see karp oli tund aega soojas toas lahtiselt seisnud, tegin tähelepaneku, et jäätis pole veel sulama hakanudki! Kaks tundi hiljem õigustasid teised, et näe, äärtest läheb juba natuke pehmemaks ning kolm tundi hiljem oli keskmine osa kah õige veidike pehmemaks läinud, selles mõttes, et täiesti kivikõva enam ei olnud. KOLM tundi hiljem!!!

Kuna leivajuuretis suri suvel ära, olen juba pikemat aega pead vaevanud, kust uut saada? Täitsa nullist ei tahtnud ise uut hakkama panna, sest eelmine kord sai seda tehtud ja kõik läks täpselt nii nagu internetis kirjeldati - esimesed korrad ei kerkinud eriti hästi ja normaalse leiva sai alles umbes viiendal katsel. Jube tüütu! Aga mingil hetkel hakkasin mõtlema, et oot-oot, kust juuretis teab, kas ma küpsetan sellest taignast midagi või segangi ainult vett ja jahu juurde ja jätan seisma? No kuidagi ei saa teada!

Naturaalse juuretisega tehtud leivakääru mul kah polnud ja nii tegingi mingi suvalise popurrii erinevatest retseptidest, segasin omavahel rukkijahu, maitsestamata jogurti ja õunad (õigemini riivisin õuna ära ja pigistasin mahla juuretisesegule, sest eelmine kord jäid need õunatükid selle hapuksläinud juuretise sees eriti rõvedad ja seekord ei tahtnud midagi tükilist sisse panna). Iga mõne päeva tagant segasin natuke vett ja jahu juurde ning nädala pärast panin külmkappi. Esimene leib rändab ahju homme, aga juuretis näeb igati ilus ja elus välja, seega eeldan head kerkimist.

Kuna rohkem juttu pole, uputan piltidega. Juba eelmisel aastal soovitasid kõik Van Duseni botaanikaaia valgusfestivalile minna. Mina mõtlesin, et hähh, mis seal ikka nii erilist olla saab ja ei läinud. Aga kui kanadalased kaunistama kukuvad, pole mõtet keskpärast tulemust oodata, neil on ikka tõsi taga! Esimest korda sattusin sinna oma kliendiga, kes sai päevaprogrammist kaks tasuta piletit. Autistiga on sellises kohas eriti tänamatu käia, tema jooksis ees ja nõudis kooki, tuledest ei hoolinud üldse; mina klõpsisin telefoniga pilte teha, et saaks hiljem Kustavile näidata, miks ta minuga sinna tagasi peab minema. Nüüd on teist korda kah käidud ja vaimustus kasvas ainult suuremaks.

Aias põleb üle miljoni lambi, absoluutselt iga puu ja piire on kaunistatud, täiesti kirjeldamatu ilu! Kuu aega saab vaatamas käia, siis korjatakse kõik tulukesed maha. Ja taaskasutus on ka loomulikult mängus - see lillemeri, mida ühel pildil näete, on tehtud plastpudelitest.

Piparkoogid

Eile hakkasime tubliks ja käisime trennis. Suht nüri rassimine oli, aga vahel on hea lihastele meelde tuletada, et nad olemas on. Ma pole tegelikult päris lõpuni kindel, et on, aga kuna korraks tuli tublidusetuhin, kujutasin ette, et äkki varsti hakkavad olema? Pole ju raske igal õhtul korra liftiga alla sõita ja kasvõi pool tunnikest lindil joosta?! Aga nagu juba mainisin, on lindil jooksmine üks nürimaid tegevusi üldse! Enamiku aega jõllitasin numbreid, mis liikusid täpselt sekundhaaval ja ääretult keeruline oli end jätkama motiveerida…

Õhtul magama jäädes otsustasin, et lähen hommikul uuesti - korraks hakkas tunduma, et olen nii usin, et võiksin vabalt kaks korda päevas trenni teha, pärast on ju alati nii hea olla! Võite ise arvata, mis sellest lõpuks sai… Vihjeks võin näidata, millega me pühapäeval tegelesime:

Taigna tegime ise ja glasuuri tegime kah ise. Seekord viisin dekoreerimise lausa nii kõrgele tasemele, et soetasin isegi kaks toiduvärvi! Tulemus oli veidi õudne oma kiiskavas neoonrüüs, aga maitse ikka hea ja terve kodu jõululõhna täis.

Ainult üks häda on nendega - kogu aeg peab sööma! Nii lihtne on endale öelda, et trenni saab ju ka homme minna. Isegi kaks korda võin minna - hommikul ja õhtul. Ainult, et need paganama piparkoogid on ju nii hommikul kui õhtul ikka veel siin... Nii ma siis sööngi hästi usinalt, et ruttu otsa saaks.

Isetegemise juures on muidugi see häda kah, et ma tean täpselt, millistes hobuseannustes kulus taigna valmistamiseks suhkrut ja võid. Jahust üldse ei räägi - küpsis on küpsis, igaüks teab, et see ainult jahust koosnebki. Ja glasuur on puhas suhkur! Hästi tore oli seda suurtes hunnikutes kaunistuseks peale plöristada, aga palju vähem tore kui see mul lõpuks kintsu peal lödiseb. Sest trenni ma ju täna jälle ei jõudnud! 

Teie tulevane rasvapall Anu.

Jõulupakisadu

Mul pole vist oma 20 aastat sellist sünnipäevaärevust olnud nagu seekord! Palju ei jää puudu kalendrisse ristikeste tõmbamisest, et suurpäev kiiremini kätte jõuaks! Esimese hooga polnud tegelikult üldse mingit vaimustust, sest kuus sõpra teatasid, et lendavad täpselt enne mu sünnipäeva reisile, kes Mehhikosse, kes Hawaiile, kes Guatemalasse… Mõtlesin, et teeks siis Kustiga kahekesi mõnusa restoraniõhtu nagu eelmisel aastal, aga lõpuks otsustasin, et tahan ikkagi päris pidu ka!

Kirjutasin ülejäänud neljateistkümnele sõbrale, et Anu saab sel aastal jälle 25, tulge tähistama! Minu suureks rõõmuks teatasid kõik oma osavõtust! Mulle hirmsasti meeldib külalisi võõrustada, süüa teha ja kooki küpsetada. Kooke tuleb seekord lausa kolm ja sült on juba täna tulel. Ehtne Eesti pidu ikkagi, isegi täidetud mune saab!

Kuna mul kodus süldikeetmiseks piisavalt suurt potti polnud, pidin selle eile töölt kaasa tarima. Muud kraami oli ka - tõin poest ühtteist ja vihmavarju oli vaja kaasa tassida, pott rippus siis enam-vähem hammaste vahel, polnud eriti vabu käsi. Jõudsin välisuksest sisse ja kontrollisin igaks juhuks postkasti. Ma teen seda absoluutselt igal õhtul, sest elamisloa taotluse vastus peaks saadetama posti teel ja ootamine ajab mu lihtsalt HULLUKS!

Kirja muidugi polnud (agggrrhhhh…), küll aga oli pakiteade! Kaalusin siis variante, kas käin üleval ära, et kaamelikoorem maha panna ja uuesti alla paki järele tulla või jätan kogu tavaari fuajeesse diivanile ja toon kõrvalmaja valvelauast oma üllatuse kohe ära. Võitis teine variant.

Valvelauas selgus, et pakke pole üks, vaid lausa kaks. Üks minu emalt ja teine Kustavi emalt. Kumbki ei teadnud, et teine paki saadab, aga paistab, et sattusid samale lennule! Telepaatia, ma ütlen! Mõlemad olid muidugi terve kasti läkitanud ja need polnud üldse mingid kerged kastid! Valvelauaonu aitas need mulle sülle sättida, ukse avasin puusaga ja lahti lükkasin jalaga. Paarikümne sammu kaugusel tegin oma majja sissesaamiseks vahva joogapoosi, kiibiga puldi poole vehkides ja varvastega ust lahti kangutades, et jõuda rõõmsa taaskohtumiseni oma esialgse kaamelikoormaga.

Korra mõtlesin küll, et võiks Kustile helistada, et ta alla sõidaks ja tassida aitaks, aga no ega ma mingi papist tüdruk ole! Täpselt ei mäleta, mis kohaga lõpuks liftis nuppu vajutasin, võib-olla kulmuga, aga tuppa ma igatahes jõudsin.

Jumala kihvt on pakke saada! Harutasime kumbki oma kasti kallal ja olime hirmus elevil. Magusavarud on nüüd sellised, et normaalne inimene veaks nendega jaanipäevani välja, aga normaalseid meil siin paraku pole. Panime filmi käima, sättisime end diivanile kerra ja alustasime ulatuslikku hävitustööd. Kõrvale jõime Elina kasvatatud-kuivatatud-pakitud sidrunimelissi teed, mille Kustav kuulutas parimaks teeks, mida ta eales maitsenud on. Mõnus!

Vancouver ootab jõule...

Kanadalastele meeldib tähistada - isegi riigipühi on siin nii palju, et igasse kuusse mahub vähemalt üks! Ja oi kuidas nad armastavad dekoratsioone - anna ainult põhjust! Üks hullus ei jõua veel lõppeda kui juba järgmine algab… 

Laibad, luukered ja kõrvitsad korjati kokku, et värvilistele tuledele ruumi teha. Mõnel on ukse ette kogu põhjapõdrapere püsti löödud, teisel särab jõulumees, mõni hoov vilgub nii, et epileptikud kukuks hoobilt pikali ja osades õuedes kõlab muusika. Muideks, ka siin näidatakse jõulude ajal telekast "Üksinda kodus", aga uusaasta hommikul "Titanic"-t ei tule.

Fotograafiaauhinnale ma telefoniga pimeduses vilkuvatele tuledele jahti pidades ei kandideeri, aga natuke aimu saate ikka. Pole lund vajagi, et jõulutunne tekiks (meil oli täna 15 kraadi sooja).

Hiina keel

Eile käisime sõbra sünnipäeval ja tutvusime seal ühe Jeemeni kutiga, kes teatas, et tunneb juba päris mitut eestlast. Vist vähemalt nelja… Seejuures on meid ju ainult miljon ehk 23 korda vähem kui jeemenlasi (keda ta Vancouveris ühtegi ei tunne).

Saime teada, et Jeemen on vaene riik, kuigi loodusvarade poolest vägagi rikas - korruptsioon lokkab ja lihtrahva ette kuldmune ei saja. Neil on mäed, meri ja kolm erinevat kliimatsooni ning suvel läheb osades piirkondades kohutavalt palavaks (isegi üle 50 kraadi!)

Poole jutuajamise pealt guugeldasime üheskoos kaardilt Jeemeni asukohta, sest piinlik küll, aga mina oleks selle tükk maad… emm… paremale paigutanud. Ma ei teagi, kuhu täpselt, aga no kuhugi sinna Musta Mere kanti vist (läheb häbeneb nüüd korraks). EDIT: nagu üks lugeja välja tõi, ei asu Must Meri tegelikult üldse paremal, hahaa...

Kooliajal sai geograafiat õpitud küll, aga mustvalget teksti lugedes on ausalt öeldes ikkagi kuidagi maru kuiv see värk. Tööl on meil näiteks suur maailmakaart, kuhu igaüks saab oma kodukoha märkida. Lisaks kanadalastele on töötajaid Keeniast, Kongost, India põhja- ja lõunaosast, Filipiinidelt, Mehhikost, Trinidad & Tobagost… ja kaks tükki Eestist. Siinkohal pole eestlaste esinemise statistika muidugi päris lõpuni aus, sest Kadri tuli minu kaudu. Aga ikkagi.

Muideks Sofi ei suhtle Vancouveris ühegi guatemalalasega (peale oma peika), sest esiteks neid pole siin eriti ja teiseks on Guatemalas erinevate ühiskonnakihtide vahel nii suured käärid, et madalamasse klassi kuuluvate inimestega pole lihtsalt kombeks läbi käia!

Eestlastel on selles mõttes lihtne, et veel hiljuti olid meil kõigil täpselt ühesugused koledad sektsioonkapid, lillepiltidega morsiklaasid, Marati dressid, hõbeplommid, Salvo kelk ja NuPogodi mäng. See munadega. Hoobilt jääb ära "kuna ma su perekonda ei tea, kuulud valesse rühma ja tsau-pakaa-nägemist". Meil on pigem nii, et tuttavaks saadeks arutatakse esimese asjana, mis koolis keegi käis ja millises linnas üles kasvas ning üsna harva juhtub, et ühtki ühist tuttavat pole.

Üks asi, mille olen Kanadas selgeks saanud, on see, et pole olemas "india keelt" või "hiina keelt". On punjabi ja hindi ning mandariin ja kantonees. Sada väiksemat muidugi lisaks, aga ärme praegu nii detailseks lähe. India suurimad keeled pidavat selles mõttes sarnased olema, et ükskõik kumba räägid, saad ka teisest põhimõtteliselt aru. Hindi on keerukam ja kõlab viisakamalt, punjabi pidavat veits matslik olema.

Mandariin ja kantonees kõlavad üsna erinevalt, nende rääkijad üksteisest aru ei saa. Küll aga kasutavad mõlemad samu hieroglüüfe… ja need hieroglüüfid tähendavad täpselt samu asju! Mandariini rääkiv inimene võib täiesti vabalt kantoneesikeelset ajalehte lugeda, aga kui keegi selle talle kantoneesis ette loeks, ei saaks mõhkugi aru. Veider, kas pole?! See on vist mu selle aasta suurim aasiateemaline avastus. Eelmise aasta suurim oli teada saada, kuidas nad hieroglüüfides trükivad, sest klaviatuuril on ju teatavasti täitsa tavalised tähed (tipivad häälduse sisse ja ekraanile ilmub hieroglüüf).

Imeline maailm...