Pulk äravoolus ja muid jutte

Kui meil mõned kuud tagasi maalrid käisid ja paar seina üle võõpasid, mõtlesin, et oh kui mõnus töö, isegi vaadata on rahustav. Kellele siis värvida ei meeldiks!

Aga praegu blogin ainult sellepärast, et terve keha on nii valus, et ma lihtsalt ei saa mitte midagi muud teha kui diivanil vedeleda. Ma nimelt peitsisin aeda. Ja alguses oli tõesti nauditav, aga pärast paari päeva juba valus ka.

Kõik sai alguse sellest, et vana värav hakkas otsi andma ja tellisime uue. Uus nägi vana plangu küljes aga kuidagi vale välja (ja ma ei hakka mainima, et Matt selle kogemata poolenisti samblatõrjega üle pritsis ja halliks muutis). Otsustasin, et tõmban peitsiga üle, siis on sarnasemad. Enne kui poodi vahendite järele läksin, jäin mõtlema, et äkki värviks terve majaesise aia üle, sest seda ei ole nii hullult palju... Mõeldud-tehtud.

Tulemus sai palju värskem ja kaalusin, et äkki peaks terve ülejäänud aia ka üle käima. Aga meil on seda niiiii palju, et ma polnud päris kindel, kas viitsin terve suve võõpamisega tegeleda. Otsustasin, et ei viitsi... aga teen ikka. Ja nagu ma olen - kõike on vaja KOHE! Edeneb hästi, aga ma ise muutun iga päevaga kuidagi kangemaks. Alguses hakkas ranne valutama, siis selg, nüüd õlg takkapihta.

Nii meenuski kui terapeutiline oli vaadata, kuidas maalrid suure rulliga rahulikult üles-alla sahistasid. Päevast-päeva sellist tööd tehes vist ikka päris nii terapeutiline ei ole kui kõrvalt tundub.

Lõpuks tulin tuppa, megaväsinud, üleni valutav ja kohutavalt näljane. Ma sain tegelikult juba kaks tundi tagasi aru, et oleks aeg lõpetada, aga tahtsin purgi lõpuni teha. Toas avastasin, et Oscar oli autod söögilauale ritta ladunud ja liivakastist igale masinale kühvlitäie liiva peale toonud. Mõnele natuke ette, taha ja kõrvale ka. Mis tähendas, et ma ei saanud sööma hakata ega diivanile surema heita, vaid pidin hoopis tolmuimeja järele minema. Lapsed, elu õied! Tõesõna.

Muideks, meil on hetkel vanni äravoolus helendav pulk. Nägin kuskil pilti, et keegi oli lapsele vannis mängimiseks pulgad andnud, mis andis pimedas eriti ägeda efekti. Käisin täna ekstra neid ostmas. Andsin ainult ühe korraga, et eks näis, kas meeldib. Meeldis ja kuidas veel! Aga kui laps vannist välja tuli, jäin mõtlema, et oot, kuhu pulk jäi? Kõik kohad otsisin läbi - pole. Lõpuks vaatasin äravoolu ja... oh õudust. Ilus diskovalgus seal. Pildi pealt tundub nagu oleks pulk sealsamas, haara ainult pintsettide järele, aga tegelikult on palju kaugemal. Mul võiks ka selline normaalne laps olla, kes omale asju ninna ja kõrva topib, mitte torudesse. Siis oleks Matt'il vähemalt vahendid olemas, millega välja koukida. 

Aga pole midagi, tohterdamist jagub selletagi, näiteks eile kukkus Ossu mänguväljakul joostes nii, et verd voolas lausa suust ja ninast korraga. Maru dramaatiline nägi välja, aga ninast jäi suht kohe kinni ja suust tuli ainult sellepärast, et hammas oli natuke huulde lõiganud. Täna kukkus diivanil hüpates nägupidi käetoe vastu ja sai omale terve põsesarna suuruse sinika...

Aga helgematel teemadel ka - meil oli hiljuti aastapäev. Matt küsis lõuna paiku, et kas sa lilled said? Mina, et mis lilled? Hommikul pidid tulema... Helistas siis, aga keegi vastu ei võtnud. Järgmisel päeval helistati tagasi, mina juhtusin kõrval olema. Küsiti, et tahate veel neid lilli? Matt siis minult, et tahad või? No miks ei taha! Õhupalli tahate ka? Matt juba naerab. No ikka õhupalli ka! 

Kui lilled kohale jõudsid (Matt käis uksel, mina värvisin aeda), saatis naabrinaine sõnumi, et "whaaaat, ma olen nii kade, tahan ka kulleriga lilli!" Meil on külaelu, noh.

See või teine

Laenasin Briti instast mõned küsimused ja kohe lausa pean siia omalt poolt ühe juurde lisama, nimelt:

Dušš või vann - kuumast dušist ei ole mitte midagi paremat, vannis käin keskmiselt korra aastas. Matt on jällegi läbi ja lõhki vanniinimene, kes võiks vabalt vannis eladagi. Õnneks on meil ühes vannitoas vann ja teises dušš, nii et kõigile jagub. Aga ikkagi huvitav kui erinevad inimesed on...

Ilus figuur või ilus hing - ma ei ole kunagi aru saanud sellest "ilus, aga loll; kole, aga tark" vastandamisest. Üks ei välista ju teist! Ma pigem ütleks, et kindlam on ilus olla, sest kui hing nagunii kole juhtub olema, oleks inetu välimusega juba täitsa pekkis. Aga miks mitte ilus figuur ja ilus hing mõlemad?!

Ujumine või kaldal päevitamine - ma pole kummagi tegevuse fänn. Esiteks olen kohutav külmavares, piisavalt sooja vett pole minu jaoks lihtsalt olemas ja päikese käes lamada on jällegi piinavalt palav. Suvi meeldib mulle muidu väga, aga rannas ma tõesti eriti ei käi.

Vara üles või hilja voodi - mina olen raudselt öökull, aga seoses emaks saamisega on uni erakordselt hinda läinud, nii et viimastel aastatel olen magamaminekuaega selle järgi timminud, millal Oscar hommikul üles tuleb, sest puhanuna ärgata on kõige mõnusam üldse! Isegi mõnusam kui kaua üleval olla.

Rahulikud kaksikud või üks väga aktiivne laps - meie sõprade esimene beebi oli nagu õudusunenägu - vähe sellest, et ta kohutavalt vähe magas, karjus ta suurema osa ärkveloldud ajast nutta. Ma tõesõna ei tea, kuidas nad sellest eluga (ja koos!) välja tulid. Praeguseks on poiss igati rõõmus kolmeaastane ja hiljuti said nad tütre vanemateks. Ja see praeguseks kolmekuune beebi on väga rahulik ja leplik laps, kes on algusest peale ülihästi maganud. Küsimuse juurde tagasi tulles - teate, selliseid võiks mul mitte ainult kahe-, vaid ka kolme- ja neljakaupa olla. Üks väga aktiivne on juba olemas ja neid ma mitmekaupa tõesti ette ei kujutaks.

Maja hinnaga korter kesklinnas või maja äärelinnas - üksi elaks ma kindlasti korteris ja kesklinn sobiks hästi, aga lastega on vaja ruumi ja aeda, vaikset ja rahulikku keskkonda, kus uksest välja astudes kohe auto otsa ei sõidaks. Ja mulle tegelikult meeldivad kõik aiatööd ka.

Prillid või läätsed - minu jaoks on mõistetamatu, kuidas inimesed endale rahumeeli näpu silma torkavad. Matt teeb seda igal hommikul, aga mul on õnneks nii nõrk miinus, et igapäevaselt prille ei vaja, nii et läätsesid ei hakka isegi proovima.

Kool või elukool - iga kell kool. Minu meelest tuleb kasuks kui oled vähemalt korra elus lõputöö raames uurimuse teinud, valiidsuse ja reliaablusega maadelnud ja aru saanud kui palju asju peab õigesse lahtrisse kukkuma, et saaks üldse midagi väita. Kriitiline mõtlemine tuleb elus tihtipeale kasuks.

Megakuum suvi või ilus lumine talv - kuna mulle meeletu kuumus ei meeldi, siis pigem valiks ilusa lumise talve, aga reaalsus on see, et sillerdava lumega päikesepaistelisi päevi on kahetsusväärselt vähe ja lõpuks taandub see "ilus lumine talv" ikka pimedusele ja lörtsile. Pimedus ei meeldi mulle jällegi üldse ja kuna meil on kodus konditsioneer, saab kuumuse eest tuppa peitu tulla, seega suvi võidab, olgu või kuum.

Ärgata hommikul hiljem koos lastega või väga vara, aga aeg iseendale - raudselt hiljem! Kusjuures sellest saan ma veel aru, et ärkad perest varem ja istud kohvitassiga vaikselt päikesetõusu nautides, aga mõned inimesed ärkavad poolest ööst, et hommikul trennis või jooksmas käia ja seejärel kella kaheksaks tööle jõuda (mis on juba ise üle mõistuse vara). Brrrr. Hommikune uni on püha!

Ümbermaailmareis või oma kodu ost - oma kodust ei ole minu jaoks mitte kunagi midagi olulisemat olnud. Kodu lihtsalt peab oma olema. Reisida olen õnneks omajagu saanud ja seetõttu tean, et ümbermaailmareis ei oleks minu jaoks - mina tahan natuke ära olla, max mõned nädalad ning siis koju tagasi tulla. Asjad lahti pakkida, oma voodis magada, hommikul oma kapist pudruhelbeid võtta. Ma ei jaksa kogu aeg teel olla.

Jõulud või jaanipäev - jõulud, jõulud, jõulud! Terve detsember oma tulukeste ja pühademuusikaga. Pakkide avamine. Pere ja sõbrad. Hea söök. Eriti vägev kui juhtub ka lund olema!

Siider või õlu - ma pole suurem siidrisõber, aga õlu ja viski on sellised joogid, mis mulle absoluutselt ei maitse.

Ilus ja keskklassist mees või keskpärase välimusega rikas mees - "ilus mees" võrdub minu peas strippari tüüpi ilueediga, kes kulme kitkub, endast lõputuid selfisid teeb ja maailmanabana käitub. Minu meelest ei pea mees ilus olema, mehes peab hoopis see miski olema - mingi enesekindlus, emotsionaalne tugevus, arukus, soojus. Miski, mis põlved nõrgaks võtab, aga mida pole võimalik alati sõnadesse panna. Kui võtta küsimuse teine osa, siis selle vastu pole mul küll midagi kui mees hästi teenib, perekonda ülal pidada suudab ja lastele kodu kindlustab.

Kusjuures vaatasin praegu instast Briti vastajate tulemusi ja 61% valiks pigem ilusa mehe ja ainult 39% eelistavad keskpärase välimusega rikast. Samas kui eespool küsiti, et kas "ilus figuur või ilus hing", siis ainult 11% valisid figuuri ja 89% hinge. Tuleb välja, et enamikule inimestest on mehe puhul oluline välimus ja naise puhul sisemus.

Vot siis.

Elu edetabelid

Blogimaailmas on vaikus. Ma ei tea, kas kõik naudivad suve või milles asi, et nii vähe kirjutatakse? Mitte, et ma ise parem oleks... Indigoaalane kirjutas elu edetabelitest, mõtlesin, et panen siis enda omad kah ritta.

Asjad, mida ma südamest vihkan ja ei salli:

1. Herilased. Tõesti kohe südamest vihkan neid. Eelmisel aastal olid nii agressiivsed, et ma käisin aegajalt terrassi peal elektrilapatsiga õhku puhtamaks löömas, teisiti ei saanud enam elada (hiljem selgus, et räästa all oli pesa). Sääsed ja ämblikud võiks ka minu poolest täiesti olemata olla, absoluutselt ei tunneks puudust.

2. Kui tuleb aevastus... aga viimasel hetkel läheb ikka ära ja jätab ninna selle ülirõveda aevastuse-eelse kirbe tunde.

3. Liivased jalad. Kuni nad konkreetselt liiva sees on, pole viga midagi. Aga liivane jalg kergelt üle pühkida ja kingad jalga panna... brrrrrr!

Asjad, millest mul pole veel saanud küllalt (ja ei saa ka):

1. Krõbeda koorikuga värske sai rohke võiga. Ma võin end konkreetselt lõhki süüa, paremat asja ei ole olemas!

2. Koristamine, organiseerimine, pesu pesemine. Inimesel peab ju hobi olema, noh! Ma pean muuhulgas end väga tagasi hoidma, et tänaval suvalist prügi üles ei korjaks ja tee ääres olevast võõrast peenrast olen rohkem kui üks kord mõne suurema umbrohu välja tõmmanud.

3. Magamine. See tuleb vist natuke vanusega ja natuke sellega, et Oscar oli beebina kohutavalt kehv magaja. Hommikul puhanuna ärkamine on absoluutselt hindamatu! 

Asjad, mida olen teinud õigesti ja asjad, mida kahetsen:

Ma olen alati imestanud, kuidas mõned inimesed kohe täitsa noorena teavad, mida elult tahavad. Viiendas klassis on selge, mis eriala ülikoolis valivad; gümnaasiumi lõpuks on eluarmastuse leidnud... Mina polnud viimase paari aastani isegi riietuse osas oma stiili leidnud, alles nüüd tean, mis meeldib. Erialasid on mul kolm. Välismaal elamisest polnud kunagi unistanud, aga juba tiksub kaheksas aasta ja kogu aeg hakkab ainult rohkem meeldima. Alati olen tahtnud noor ema olla, aga esimese lapse otsustasin alles 35-selt saada. 

Kahetsemisega on nii, et mul üldiselt ei ole kombeks kahetseda. Ma olen nii põhjalik, et kui midagi otsustan, on see otsus järelikult kaalutletud ja vähemalt minu enda jaoks õige. Ja eks ikka on miskit, mida oleks võinud teisiti teha või siksakis jooksmise asemel ühe sammuga astuda, aga samas on kõik mingitpidi vajalik olnud - mingi järgmise astme või inimese juurde juhatanud, miskit olulist õpetanud. Ja noh, oleks ju minagi võinud viiendas klassis valitud erialale kindlaks jääda või mõne teismeea peikaga abielluda ja karja lapsi saada, aga... jumal tänatud, et teisiti läks, hahaa!

Elu parimad sünnipäevakingitused:

Piinlik tunnistada, aga ma isegi väga ei mäleta, mida täpsemalt täiskasvanuna kingiks olen saanud, mingit nii eredat mälestust ei ole millestki jäänud, et seda eraldi välja tuua. Üllatussünnipäev oli näiteks tore! Aga lapsepõlves olid kõik sünnipäevad elu parimad. Näiteks kui ma viiesena pesueht beebinuku ja nukuvankri sain... Ohhh! Mul läheb isegi praegugi veel pulss üles sellele mõeldes. Ja kuna ma palju lugesin, kingiti tihtipeale raamatuid ja mäletan, kuidas ma niiiii väga tahtsin neid KOHE lugema hakata, et natuke raske oli isegi külaliste äraminekuni oodata. Ja kuidas me klassiõega koolist koju jalutasime ja ta rääkis, et sai sünnipäevaks muuhulgas kolmevärvilise hambapasta (Aquafresh) ja ma olin täiega kade, sest toona olid kõik hambapastad ju valged. Ohh, väikesed rõõmud!

Vaevarikas rannavorm

Hakkasime sõbrannaga mõlemad hiljuti (uuesti) jooksmas käima ja muuhulgas avastasime, et ka läbitav distants on enam-vähem sama, jäädes veidi üle kolme kilomeetri. Selline hea lühike sutsakas algajale, mille jooksul veel päris ära ei sure. Enesepiinamine pole ju eesmärk omaette, kuigi see on samuti tõsi, et kui mugavustsoonist üle ei jookse, pole kogu ettevõtmisel ka erilist tulemust.

Sõbranna rääkis, et kui mäest üles rassib ja raske on, motiveerib end sellega, et "mõtle kui peaksime kunagi mehega lahku minema või ta ära sureb või midagi... ja ma pean hakkama näiteks 50-selt uut meest otsima, siis tahaks ju heas vormis olla". Ühtlasi tahab ta Tina Turneri käsivarsi ja kuigi mul praegu lambist ette ei viska, millised need on, siis usaldan sõbranna maitset ja tahan ka! Selles mõttes, et 80-selt oleks siuksed käsivarred. Mul on terve senine elu muskli asemel keedunuudel olnud, aga kuulge, veits üle 40 aasta on ka aega treenida ja võib-olla üllatan kunagi veel iseennastki.

Kuigi sellise väikse sörgiga vist ei saa Tina Turneri käsivarsi?

Iluvigadega leppimine

Mallu kirjutas, et mitmed inimesed ütlesid ta lõualotist vabanemise idee peale, et õppigu end lotiga armastama, siis ei pea sellistel protseduuridel käima...

Lõualott ei ole minu meelest mingi vaieldav iluviga nagu näiteks väikesed rinnad, mis mõne meelest on ilusad ja teise arvates mitte. Ma ei tea mitte ühtegi inimest, kes lotist unistaks või sõbranna oma kadestaks. Minu meelest võib iluvigadega leppida (noh kui oled selline leplik tüüp, mina ise näiteks absoluutselt ei ole), aga kui armastamise juurde tulla, siis kas iseenda eest hoolitsemine ei lähegi mitte armastamise alla?

Kuulge, ma isegi remondin oma kodu just sellepärast, et seda armastan! Ja kuna kõik uuendused olen saanud oma maitse järgi välja valida, armastan neid veel kohe eriti palavalt. Ma ei kujuta ette, et Mallu tulevikus oma ideaalset lõuaalust takseeriks ja kahetseks, et lasi loti ära kaotada.

Mul on näiteks breketid olnud. Teate, miks ma ortodondi juurde läksin - sest külje pealt oli üks hammas natuke reast väljas ja veidi teiste peal. Vastuvõtul selgus aga, et minu lõualuu olevat nii paljude hammaste jaoks liiga väike ja esihambad seetõttu ettepoole kaldus. Breketite panemiseks tuli ruumi tegemiseks kummagi külje pealt (nii alt kui ülevalt) üks hammas välja tõmmata ning lisaks eemaldada tarkusehambad, mis olid igeme sees pikali ja kasvasid ülejäänud hammastele otsa.

Kaheksa (!) hammast tõmmati välja, kaks aastat kandsin breketeid, paar aastat suulaeplaati (öösiti) ja alumiste esihammaste taga on siiamaani traat. Aga tulemus - oumaigaad! Mitte ainult hambad ei ole ideaalses reas, aga ka profiil läks palju ilusamaks (ei näe enam külje pealt nagu ahv välja), huuled ulatuvad korralikult kinni ja... üleüldse  - KUIDAS ma ise toona tähelegi ei pannud, et mu hammastega midagi valesti oli?

Hea meelega jagaks teiega mingeid drastilisemaid kaadreid, aga selgub, et kui ma uue arvuti saamise puhul fotosid harvendasin (mul oli neid megapalju), sai kõik koledamad pildid ära kustutatud. Alles on ainult sellised, kus ka defektne hambarida peaaegu ideaalne tundub, sest noh, nagu ma ütlesin, ei ole minu jaoks iseenda iluvigade armastamine kunagi mingi tõsiseltvõetav võimalus olnud, isegi mitte tagantjärele, hahaa!

ENNE:

PÄRAST:

Teil muidu tuleb enda iluvigadega leppimine hästi välja? Ei taha olla siledam, saledam, lotitum?

Telefonivestlused

Kurtsin sõbrannale, et vähe sellest, et mul on pähe halle karvu juurde tulnud, nüüd on mõned isegi kulmude sees!

Sõbranna imestas vastu, et: "Alles nüüd või? Ma siis ei hakka parem ütlema, kust mina endal viimasel ajal halle karvu leian..."

-

Rääkisin teisele sõbrannale, et need juhtmevabad kõrvaklapid, mida ta mulle soovitas, on väga head. Küsis, et kas sa võtsid odavamad või kallimad? Kallimatel pidi mürasummutusfunktsioon ka olema. Naersime, et vaata, kuhu tehnika areng on jõudnud - juba tundub, et kui kõrva sees olev väike lulla, mis puudutuse peale laulu vahetab ja ilma juhtmeta töötab, müra ei summuta, on ta kuidagi kehvem! 

"Aga kas sa mäletad kui suur asi oli kui koju puldiga telekas ilmus! Ei pidanud isegi diivanilt püsti tõusma, et heli valjemaks keerata!"

"Mis pult?! Kõigepealt tuli mustvalge asemele värviline." Mispeale selgus, et meie mõlema esimene värviline telekas oli selline, mida pidi aeg-ajalt rusikaga peksmas käima - meil sellepärast, et pilt läks tumedaks ja sõbrannal sellepärast, et telekas hakkas vilistama.

- 

Täielik nostalgia tuli peale. Tahaks öelda, et "alles see oli", aga tegelikult on ilma puldita telekast oma 25 aastat möödas. Ja kui juba meenutamiseks läks, siis...

Naabrijuttu

Ükspäev sain tänaval naabrimammiga kokku. Paistku päike või sadagu pussnuge, tema käib alati korra päevas jalutamas. Niisiis jooksime postkastide juures kokku (noh, tema ei jooksnud oma käimisraamiga muidugi kuhugi, see-eest kihutas Oscar mitme eest) kui ta hakkas korraga mingitest vitamiinidest rääkima ja et kuidas Hiinas ega ka kuskil mujal maailmas ei ole keegi nendest, kes neid vitamiine võtavad, koroonasse haigestunud.

Edasi tuli väike võrkturunduse reklaam ja pakkumine, et äkki tahaksin kampa lüüa? Nii palju viisakusekribalaid on muidugi isegi minusugusel, et ei hakanud endast peaaegu kolm korda vanema prouaga vitamiinide efektiivsuse üle arutama, aga ma oleks esiteks tahtnud teada, et miks me siin terve maailmaga karantiinis istume ja päästvat vaktsiini ootame kui vitamiinid meid päästa võiks? Ja teiseks, et kui minu kehas juba ongi kõiki vitamiine ja mineraale piisaval hulgal (vereproovi põhjal), siis kas ma olen seeläbi koroona eest kaitstud või peaks purgist midagi peale krõbistama? Ja kas purgil peab tingimata kindel logo olema või sobib iga vitamiin?

Muide, selle kahe kuu jooksul, mil me oleme kodus istunud, olen teada saanud, et sellist asja nagu "külmetus" ei ole olemas. Oscar on siin mööda õue ringi joostes juhtunud olema liiga paljalt või kogemata märjaks saanud riietega tuule-päikese-vihma käes, ta on ülepeakaela suurde lompi prantsatanud, igasugu asju on juhtunud. Aga haige pole ta mitte sekundikski olnud. Ma isegi ei mäleta, millal ta varem nii terve oleks olnud, millalgi beebina vist.  

Juunis hakkab Ossu korra nädalas lasteaias käima, eks siis tulevad kõik nohud-köhad-muud asjad tagasi. Vähemalt on sotsiaalses plaanis mõneks ajaks veidi vaheldust, sest kui ühel hetkel olukord jälle hullemaks läheb, peab ta uuesti ainult meie seltskonnaga leppima. Koroona pole ju kuhugi kadunud!

Ma ei tea, mida ma järgmise laine ajal tegema hakkan, sest praegu on soe ja mõnus olnud, mis andis võimaluse pool aeda üles kaevata ja kümmekond uut puud-põõsast lisada. Suvi on tore! Isegi karantiinis.

Mure on mure

Käisin täna mulda ostmas. Nädala suursündmus, noh. Värvisin ripsmed ära ja panin natuke parfüümi peale. Dresside asemel retuusid. Teksasid ei ole julgenud proovida, ma ei usu, et need pärast kaht kuud igapäevast küpsetamist enam jalga mahuvad.

Ja kui ma juba väljas olin, käisin toidupoes kah ära. Nägin oma silmaga, kuidas iga käru ja korv pärast kasutamist ära desinfitseeriti. Lausa mitu inimest oli selleks tarbeks palgatud. Ma pole senise elu jooksul nii puhtaid kärusid vist veel näinudki!

Ükspäev tankisin autot ja maksin täpselt POOLE vähem kui tavaliselt - 57 eurosenti liiter! Sõita pole praegusel ajal muidugi suurt kuhugi.

Hea uudis on see, et suveks tehakse ilmselt natuke rohkemad kohad lahti ja lubatakse inimesi kodust välja, sest koroonaviirus paistab ikkagi hooajaline olevat ning suvel vähem levivat. Halb uudis on see, et suure tõenäosusega käitub ta nagu sadakond aastat tagasi levinud hispaania gripp, mis algas täpselt samamoodi aasta alguses, vaibus suveks ja lajatas sügisel kümnekordse jõuga. Hiljem vaibus jälle ning tuli veel kolmandatki korda tagasi, kestes kokku pea kolm aastat.

Suured rahvakogunemised nagu kontserdid ja spordivõistlused on ilmselt pikemaks ajaks välistatud. Ilmselt pole paremas seisus ka kinod ja teatrid. Uusi filme ei saa nagunii mõnda aega toota, nii et kinodel poleks midagi näidatagi.

Carolin kirjutas hiljuti oma tööst ja lõpetas postituse soovitusega mitte kunagi teha ühtegi protseduuri kellegi teise pärast. Vot selle üle olen ma viimasel ajal palju mõtisklenud. Et kui suures osas me ikkagi teeme asju teiste pärast? Kui maailmas poleks mitte ühtegi teist inimest, siis kas me päriselt meigiks end iga päev, kannaks kõrgeid kontsi ja unistaks silikoonrindadest? "Iseenda jaoks" pädeb ikka ainult sotsiaalses kontekstis - et teiste inimeste keskel iseennast hästi tunda.

Ma lugesin hiljuti kaht väga erinevat raamatut. Üks rääkis koonduslaagrist ja jõudis järeldusele, et mugavustsoon sõltub paljuski sellest, millega võrrelda, sest alati on kuskil hullem. Ja kui oled hullemat kogenud, oskad ka väikeseid võite hinnata. Teine raamat rääkis nõustamisest ja teraapiast, sellest, kuidas ühelt patsiendilt teisele ümber lülituda. Et kui oled tund aega töötanud kliendiga, kes on värskelt abiellununa ja enne kolmekümneseks saamist lootusetult vähki suremas, on keeruline olla empaatiline järgmise patsiendiga, kelle suurim probleem on midagi pealtnäha tühist. Mispeale toob ta välja, et tegelikult ei ole päris probleemi ja mitte-nii-päris probleemi. Mure on mure.

Objektiivselt võttes saame muidugi aru, et arvestades seda, et käed-jalad-silmad-kõrvad on töökorras ja surm niipea ei ohusta, on kõik hästi. Aga see ei tähenda, et ei teeks haiget kui keegi sind halvasti kohtleb või kui pead muretsema, kuidas söök lauale ja arved makstud saavad.

Nii et mõnes mõttes ongi tõsi, et pole meil viga midagi. Istume mugavalt diivanil, nett töötab, sööki ja vetsupaberit jagub. Teisalt on raske ka - kellel vähem, kellel rohkem.

Aga mulle tundub, et laias plaanis loksutab see koroonakogemus maailma kuidagi paremini paika. Natuke hakkas juba kuskile äärmusesse minema kogu see "olen seda kõike väärt" stiilis planeedi hävitamine. Koertele kleitide-kingade selga panemine. Mingid sellised asjad, noh. Võib-olla oskame pärast praegust kogemust paremini hinnata neid inimesi, kes päriselt vajalikku tööd teevad. Ühtlasi õpime ise süüa tegema ja kodumaist kraami tarbima. Oma lähedasi rohkem märkama.

Ega suurt rohkemat ei olegi vist hetkel teha kui püüda positiivset näha... Kas teil on praegu okei või mitte nii väga? Kuidas läheb?

Tõsiselt või?

Ma olen viimased paar ööd nii ebanormaalseid unenägusid näinud, et vaikselt hakkab juba ära tüütama! Hea meelega süüdistaks täiskuud või muud maagilist, aga ilmselt on asi proosalisem - elu liiga igav või liiga stressirikas või mine sa võta kinni.

Igatahes ärkasin keset ööd mingi järjekordse jaburuse peale (ei mäleta, mis see oli ja pole ka tähtis, sest mitte kedagi ei huvita teiste inimeste unenäod) ja unesegasena tekkis automaatselt mõte, et "huvitav, mida see tähendab?"

Seejärel ärkasin ikka päriselt üles ja sain aru, et... mis mõttes, et mida see tähendab?

Mis omakorda tuletas meelde, et mu lapsepõlvekodus oli riiulis "Unenägude seletaja" ja kunagi ammustel aegadel olen seda ilmselt päris usinalt sirvinud, sest mäletan alfabeetilist ülesehitust ja seda, kuidas mõne asja all oli pikk joru täpsustusi, näiteks lamba all, et "kui näed unes lambaliha söömist", "kui näed lamba nülgimist", "kui näed rõõmsat talle aasal ringi kalpsamas".

Hakkasin siis korraga mõtlema (ikka keset ööd, eksole), et mis uskumatut rämpsu toodetakse... 

Sest kuidas selline raamat üldse sünnib? Keegi teeb aastakümnete pikkuse uurimistöö, laseb inimestel kohe pärast ärkamist unenäod kirja panna, analüüsib saadud tulemusi nende edasiste elusündmustega, avastab, et peaaegu KÕIK need, kes on näinud unes lõbusaid utekesi, saavad järgneva paari kuu jooksul ametikõrgendust; kaitseb antud valdkonnas doktoritöö ja paneb saadud tulemused ühtlasi ka raamatusse, et inimesed teaksid, mida elult oodata?

Aga täna on mul tähtis päev - lähen aianduspoodi põõsast ostma. Nii põnev! Ma arvan, et pärast sellist elevust ja rutiinist väljumist on kohe palju rahulikumat und oodata. Väikesed rõõmud, noh!

Kuidas muidu ise vastu peate?

Püksid jah, noh.

Meie telefonikõned sõbrannaga näevad välja umbes sellised: "...ja hiljem peab seinad ära värvima EI LÄHE MUNAGA DIIVANI PEALE, sest pahtel on juba kuiv". Meil mõlemal on väike laps, nii et emakohustused sõidavad aeg-ajalt kõnedesse sisse. Vahel teeme nalja, et peaks kirja panema, mida oleme kuulnud üksteist niimoodi kontekstiväliselt röögatavat, vahel kukub üsna omamoodi välja.

Täna helistas kui sõitsin autoga. Et teeb neid Ragne kaneelirulle, aga ei hakka vist samamoodi tainast keerama nagu seal retseptis, ei saavat aru, kuidas õige on. Mina vastu, et vaata, tal on blogi kommentaarides link, kus näitab piltidega, kuidas keerab - väga lihtne on tegelikult! Sõbranna vastu, et ahh, suva, ma keeran ikka niisama rulli, ma ei viitsi otsida.

Ma ei saanud talle sõidu ajal seda linki ju kah saata, nii et üritasin seletada. Et lõikad taignast ribad ja... kujuta ette, et sa seisad püsti ja lõikad kuskil nabast saadik ülemise osa kehast maha... noh, et jäävad jalad ja... eee, kuni puusadeni või nii. Ja kummagi jala keerutad spiraali.

Tükk aega vaikust ja siis korraga: "Sa mõtled, et... nagu püksid või?"

Nii blondi hetke pole juba ammu olnud.

Pildid Ragne blogist.

Niisama

Ma käisin täna ehituspoes. Mitte, et nii megaväga oleks vaja olnud, aga tahtsin terrassiastmed ära värvida ja kodus ei olnud peitsi. Ja sellepärast ka, et poes käimine on ju nüüd laias laastus ainus elamus, mida elu pakub. Mitte, et ma kurdaks! Minusugusele introverdile karantiin sobib. Aga ikkagi tore kui saab millegi kallal nokitseda.

Inimesed on väga viisakad, lähemale kui kaks meetrit ei tule mitte üks mats. Töötajad on klaasi taga, põrandal on triibud/ringid, et kes kus seisab. Kliente oli üsna vähe, pooled kandsid maski. Mitmetes poodides on nooled maas, et vahekäigud oleksid ühesuunalised ja keegi vastu ei tuleks. Lennu- ja praamiühendus pandi saare ja maismaa vahel kinni (kaubavedu muidugi toimib).

Aga sellel ettevaatlikusel on ka tulemust, sest nakatunuid on terve saare peale siiani ainult 79 (saar on sutsu väiksem kui Eesti ja siin elab 870 tuhat inimest). Vancouveris on asi oluliselt tulisem, nii et eks lõpuks jõuab see laine siia ka, aga praegu pole hullu.

Peaaegu kõikide majade akendel on meditsiinitöötajatele poolehoiu näitamiseks südamed, kanadalastele meeldib dekoreerida, anna ainult põhjust. Õhtuti kell seitse tehakse "eesliini" töötajate toetuseks õues lärmi - pannakse autoalarmid tööle, kolistatakse pottide-pannidega, vilistatakse, plaksutatakse. Jällegi, siinsed inimesed lähevad selliste väljakutsetega alati meelsasti kaasa.

Haiglas on vaikne. Plaaniline ravi on seisma pandud ja erakorralisi haigeid tekib vähe. Keegi ei taha vabatahtlikult sinna pisikupessa minna. Matt ütles, et mingeid lihtsaid hädasid enam üldse ei näe. Kui lausa infarkti ei ole, saavad korraga kõik kodus hakkama. Aga verevarud on väikesed ja doonorite leidmiseks jooksevad raadios pidevad reklaamid. Sünnitama lubatakse endiselt koos tugiisikuga.

Toidukaupa tellime korra 8-10 päeva jooksul (tihemini ei pääse löögile). Siinsed piimatooted on kõrgpastöriseeritud, säilivad nädalaid (isegi piim), aga liha osas peab muidugi veidi rohkem arvestama, et millal kasutada ja mida sügavkülma panna. Minu meelest ei jää sügavkülmast võetud liha toitudes hea, ainult hakkliha puhul ei paista vahet olevat.

Nagu näha on külvihooaeg algamas ja Oscar rajab põldu. Ma tean, et kassidele pannakse nende kohtade peale fooliumit, kuhu nad minna ei tohi. Aga mida lapsega teha? Ehitan lillepotile aia ümber? Pott on liiga suur, et kuhugi kõrgemale tõsta.

Naabruskonda on tekkinud kaks kassi, keda jalutamas käies vahel näha võib. Kassidel on vist kõrini, et pererahvas kogu aeg kodus passib, on hakanud lõpuks ometi õues käima. Hulkuvaid loomi ei ole siin üldse. Ma pole vist mitte ühtegi näinud kogu Kanadas elatud aja jooksul! Ja need kaks kassi on kah sellised eriti mõnusad ja pai-maiad. Ideaalsed lapsele esitlemiseks. Laps oli enne seda nädalat kasse ju ainult pildi pealt näinud. Nüüd käib ja osutab: "Cat" Puutuda ei julge veel.

Eesti keelt ta muideks praktiliselt ei räägi. See, et mina ainult eesti keeles räägin ja Matt pool aega, on täiesti mööda külgi maha jooksnud. Aga eks jõuab veel.

Kui üks on muhk ja teine on lohk

Eile arutasime ühe blogilugejaga inimeste kiikse ja erinevusi ning seda, miks mõnikord on suhtes nii, et kitsas ruumis nurgad teravaks muutuvad? Teatud piirini on tõsi, et vastandid tõmbuvad - kui ühele meeldib hoolitseda ja teisele meeldib hoolitsetud olla; kui ühele meeldib rääkida ja teisele kuulata; kui ühele meeldib sassi ajada ja teisele koristada - kui üks on lohk ja teine muhk.

Aga kui ühel kukub rätik sinna, kus ta selle ümbert ära võtab ja see teist hulluks ajab, mispeale esimene pingesse läheb, sest ta lihtsalt ei suuda ennast kontrollida, et kõik asjad joone järgi oleks ja teine jällegi ei suuda niimoodi olla, et asjad ei ole joone järgi... siis lähebki teravaks. Aga neil on kummalgi oma kodu ja visiitsuhtena toimib elu kenasti.

Igas suhtes on asju, mis üksteisele närvidele käivad. Matt näiteks pigistab hambapastatuubi keskelt ja ei pane korki peale tagasi. Võite ise arvata, kas ma teen igal hommikul selle tuubi kõrval korraks väikse hingamisharjutuse? Aga mõistusega saan aru, et keegi pole ideaalne ja ma ise ka ei ole ja tegelikult on maailmas suuremaidki muresid kui see, et tuubil pole korki peal.

Matt'ile meeldib asju laiali jätta. Mulle meeldib koristada. Meeldib on isegi vähe öeldud. Sobime, eksole. Aga sobivusel on omad nüansid, sest mingi piirini peab ikka igaüks ise oma segaduse eest vastutama. Absurne asi, mida me oleme rohkem kui kord arutanud, on see, et ma ei keera Matt'i sokke ümber. Talle meeldib neid niimoodi jalast ära tõmmata, et jäävad tagurpidi ja kuna pessu panen neid mina ja sahtlisse toimetan samuti mina, siis ta arvab, et sokid võiksid sinna õigetpidi jõuda. Sest talle ei meeldi neid ümber pöörata. Aga mulle ka ei meeldi! Võõras mure, sest tema sokid! Võib ju tagurpidi kanda, siis oleks järgmise ringiga jälle õigetpidi!

Minul on ka häirivad omadusi. Endale muidugi tundub, et hästi vähe, sest meile kõigile tundub, et me ise oleme täiega normaalsed. Üks asi, mille kohta ma tean, et see Matt'i häirib, on näiteks liiga kõva häälega telefonis rääkimine. Üks mu sõbranna sõidab rongiga tööle ja tagasi ning tihtipeale lobiseme nende sõitude ajal, aga rongis on palju taustamüra, mis paneb mind tundma, justkui peaksin ise kõvemini rääkima, et ta mind kuuleks. Muude telefonikõnede ajal kipun samuti liiga valjult rääkima, see on mingi sissekodeeritud asi, sest mu ema teeb sama ja mu aju on omaks võtnud, et nii peabki. Pika harjutamise tulemus. Samas - kui Oscar lõunaund magab, ei ole mul absoluutselt vähimatki probleemi vaikselt rääkida.

Teine asi, mis Matt'i häirib, on see, et mulle meeldib snäkke otse pakist süüa (krõpse, komme, küpsiseid). Matt paneb alati omale paraja portsu kaussi ja sööb sealt. Aga kuidas ma tean kui suur ports on paras?

Tema on jällegi see, kes paneb tühjad pakendid külmkappi tagasi. No mitte täiesti tühjad, aga kui viis tilka on veel põhjas, ei hakka ära viskama. Nii et laias laastus on meil kiiksud balansis ja õnneks pole midagi nii häirivat, et kooseksisteerimist segaks.

Mu blogilugejal on palju huvitavam kiiks - tal peab mune alati paarisarv olema. Ja kui muretainast või muud sellist teha, kus ainult ühte on vaja, tekib üleliigne muna. Uurisin, et mis siis saab?

"Kaks võimalust - kas suren seesmiselt kuni järgmise korrani, mil ainult ühte muna on vaja või siis tuleb järgmiseks hommikuks kolm praadida, kuigi peale minu siin majas keegi praemuna ei söö".

Pannkookidega olevat sama jama: "Ideaalse koguse jaoks läheb vaja kolme, mis omakorda tähendab, et kui ma ei taha nädal aega munade üle fetišeerida, pean pühapäeviti pannkooke tegema kas kahest või neljast munast. Kahest jääb väheks, siis jään ise põhimõtteliselt ilma. Aga neljast tuleb selline kogus, et saab kontaktivabalt naabriperele ka vedada".

Minu meelest on õudselt tore, et inimesed on nii erinevad - kõigil omad kiiksud. See on tegelikult müstika, kuidas me lõpuks ikkagi sellise kaaslase leiame, kes just meie veidrustega sobib. Kuidas teil suhtes kiiksud klapivad?

Avastused

Ükspäev oli ukse taga küpsisekarp ja selle peal ümbrik. Selgus, et naabrid olid kõigile meie tänava elanikele kaardi ja küpsised viinud, nii armas! Kirjutasid, et loodetavasti on kõik hästi ja andku me teada kui nad saavad kuidagi toeks/abiks olla. Kusjuures need on täitsa tavalised naabrid, mitte need ekstra kenad, kes iga mõne aja tagant omaküpsetatud hõrgutisi toovad ja lumise ilmaga sõnumi saadavad, et lähevad toidupoodi, kas teil oleks ka midagi vaja?

Need ekstra kenad naabrid ehitavad tagahoovi kõrvalhoonet ja kuna nii meie kui nende aiast jookseb läbi kaljuriba, oli neil vaja osa kaljut välja lõhkuda. Keset karantiini, mil KÕIK on kodus. Kolm päeva järjest täristas mingi suur masin kella üheksast viieni trrrrrrrrrrrr trrrrrrrrr trrrrrrr. Mine hulluks, tõesõna! Luust ja lihast lõikas läbi, kivist rääkimata. Aga vist sai valmis nüüd. Ma pidin juba peaaegu mölisema minema, sest noh, pole nii kanadalane veel.

Eile sõin hommikusöögiks Napoleoni kooki. Lugesin kuskilt, et karantiini ajal pidavat kehtima lennujaama reeglid ehk kohe hommikul võib näiteks jooma hakata. Ma selleni pole veel jõudnud, aga koogile küll ei suutnud vastu panna. Ise tegin muidugi. Praegu on ideaalne kõik sellised retseptid ära katsetada, mis vanasti liiga aeganõudvad tundusid. Minu hiiglaslikuks üllatuseks polnud üldse keeruline ja maitses täpselt nagu päris.

Ühtlasi jõudsin ükspäev seisu, kus ei suutnudki välja mõelda, mis nädalapäev parasjagu on. Telefonist vaatasin siis. Vanasti (kaks nädalat tagasi vanasti) oli elul ikka mingi rütm. Nüüd, kus Oscar ei käi lasteaias ja Matt'i kliinikupäevad näevad välja sellised, et ta ärkab kaks minutit enne vastuvõtu algust ja loivab hommikumantli väel alumisele korrusele kontorisse telefonikõnesid tegema, on keeruline järge pidada, kas on reede või kolmapäev. Mitte, et sel tähtsust oleks. Haiglagraafik on laias laastus selline, et üks nädal on ta kogu aeg kodus ja teine nädal peaaegu üldse mitte. Esimene koroonatest sai tal ka tehtud - üks öö hakkas köhima nagu loom, nii et korraks võttis kõhedaks küll. Aga koroonat õnneks ei olnud.

Ma olen avastanud, et väga paljusid asju ei lähe vaja kui kodust väljas ei käi. Muidu ikka arvasin, et ehin end iseenda, mitte teiste pärast, aga tuleb välja, et eksisin. Hiljuti ostetud eriti ilus ja õhuline seelik pole kordagi selga jõudnud, sest kanu söötma sellisega ju ei lähe. 

Muide, kas tänapäeval keegi veel raamatuid ka loeb? Ma imestusega vaatan Goodreads'is neid inimesi, kelle sõbralistis on sadu inimesi, sest oma tuttavatest ei ole ma sealt pea kedagi leidnud. Mul on ainult üks sõbranna, kes loeb, nii et tolmab. Äkki teised on salalugejad? Tulge kapist välja! Soovitage midagi head.


Koroonauudiseid ka:
- kes oma lapse lasteaiast koju jätab, ei pea sentigi maksma, aga kohta talle hoitakse
- üürnikke ei ole lubatud välja visata
- riik annab üürnikele 500 dollarit kuus üüriabi, mis kantakse otse omaniku arvele
- kui üürnik üldse ei maksa, ei saa teda ikkagi välja visata
- omanik pangale peab maksma
- koroona tõttu koondatud inimesed (ja praegu on kõik koroona tõttu koondatud), saavad riigilt järgnevad neli kuud 2000 dollarit kuus
- toidupoed ja ehituspoed (ehk ainsad, mis avatud on) peavad tagama inimeste vahel kahemeetrise distantsi ja saavad suure trahvi kui nad seda ei tee. Kui inimesed omavahel distantsi ei hoia, on ka neile trahv ette nähtud.
- kõikide haiglate juures on tasuta parkimine.
- ühistransport on tasuta ja kes olid juba ette maksnud, said raha tagasi.

Tühjad loosungid

Kui kellelgi on äriideed vaja, siis hakake umbrohuseemneid müüma! Mul on aed juba pärast esimest karantiininädalat nii puhas, et mitte ühtegi liblet ei leidu. Meil on need killustikuga kaetud teerajad, mida olen juba aastaid kirunud, erinevate vahenditega pritsinud ja igal suvel mõned korrad käsitsi puhtaks kitkunud. Nüüd on asjad uues perspektiivis - teen iga päev hästi natuke, et järgmiseks päevaks kah jääks. Peenardes mul umbrohi ei kasva, seal on multš.

Eile vahetasin voodipesu ära. See on üks töö, mida ma tavaliselt ei naudi. Praegu on pigem nii, et jee, saab voodipesu vahetada, mitte, et peab vahetama. Nüüd tuleb nädalake oodata, siis saab jälle.

Kuskil nägin meemi, et kui vanasti lõid tuppa juhtunud putuka kohe maha, siis nüüd paned talle nime ja õhtuti küsid, kas ta sooviks klaasikest veini? Putukad on meil juba sellepärast hinnas, et lapsele on meelelahutust vaja. Ükspäev pinises akna peal kärbes ja Oscar istus pool tundi nagu lummatult kõrval. Looduslik multikas, soundtrack kah parem.

Lapsest pole ma veel üldse tüdinenud, pigem tore, et ta seltsiks on. Matt meeldib kah endiselt. Karantiiniolukorras hakkavad halvad valikud ilmselt kiiresti silma paistma. Sitt kaaslane muidugi ennekõike, aga see ka kui lapsed on kehvasti kasvatatud. Veel mõned nädalad tagasi sai vajadusel kõiges kooli ja lasteaeda süüdistada, aga see lõbu on nüüd läbi. Tegelikult üllatav kui paljud inimesed kurdavad, et peavad omaenda lastega koos olema. Need vanemad veel eriti, kes muidu lärmi tõstsid kui õpetaja leidis, et peaks klassiekskursioonile tasuta saama. Miks ta ei võiks peale maksta, et bussitäit võõraid lapsi ohjata?

Süüa olen viimasel ajal palju teinud. Ja küpsetanud. Eelkõige sellepärast, et toidukraami tellime nüüd korra nädalas (tihemini ei pääse löögile), aga värsket saia/leiba tahaks tihemini. Täna tegin juustu-küüslaugu määret - mine pekki kui hea! Eile oli lõunaks makaronisalat ja lausa nii peenelt, et tegingi ainult ühe portsu (Oscar ei taha ja Matt oli tööl). Olete kunagi ühe portsu kaupa salatit teinud? Mina varem ei olnud.

Boršisuppi tahaks. Viimase "manuaalse" poeskäigu tegi Matt ja tänu sellele jagub meil hapukoort supi peale panemiseks vähemalt aasta lõpuni - ta oli kohe liitrise paki võtnud. Ja makroone hakkan tegema kui mandlijahu saan. Pille jagas instagramis ideaalsete makroonide pilti ja selgus, et kohe esimesel katsel olid sellised tulnud. Mul ka vaja!

Söögitegemise oskus on karantiini ajal küll kuldaväärt, seda tasub arendada. Mingeid uusi häid ideid võiks rohkem tulla. Jagage oma lemmikretsepte!

Ma olen avastanud, et nõukaaegne taust tuleb praegu väga kasuks, minu jaoks ei ole tühjad poeriiulid üldse mingi ehmatav vaatepilt. Kui vetsupaber otsa saaks, siis ajalehti ikka leiaks ja üleüldse - terve India saab ilma hakkama, sealjuures on neil täitsa samasugune seedesüsteem nagu meil.

Üleüldse saaks palju vähemaga hakkama. Me olemegi tegelikult natuke ära hellitatud. Vanasti oli keldris kirsikompotti ja vanaema aia õunu ning kogu moos. Polnud seda probleemi, et peaks iga päev poe vahet traavima, sest täna said viinamarjad otsa ja homme oleks kartulikrõpse vaja. Ei sure ju ära ilma viinamarjadeta?! Isegi mina olen veel elus, kuigi toidupoest saab kraami korra nädalas ja banaanid ei olegi alati piisavalt rohelised. Nädala lõpuks juba kindlasti ei ole. 

Tore on see, kuidas loodus ennast ise taastab. Veneetsias on delfiinid ja Hiinas õhk puhas. Inimesed ei muretse enam selle üle, millist põnevat dieeti järgmiseks katsetada, mis peened talumatused neil on ja kas peaks äkki sugu muutma. Kõik need suured uhked loosungid nagu #tänulik ja #blessed omandavad täitsa uue tähenduse kui seisad silmitsi faktiga, et sul ei pruugi aasta lõpuks enam vanavanemaid olla. Või ema-isa. Tänulikkus ei tähendagi enam lihtsalt sõnakõlksu, mida palmi all poseerides bikiinipildi alla panna.

Üksikisiku tasandil on praegune olukord hirmus, inimkonnale tuleb aga ilmselt kasuks. Võib-olla me veel õpime sellest kõigest midagi...

Remont - enne ja pärast

Sellest ajast peale kui siia kolisime, on Matt'i häirinud köögi tasapinnad ja mind elutoa hall sein. Kusjuures täpselt samasugune sein on meil ka magamistoas ja seal ei sega see mind üldse. Aga elutoa oma on algusest peale vale tundunud.

Kõigele sellele lisandus kolmas probleem - meie magamistoa dušinurga valged vuugivahed ei kannatanud enam mingit kriitikat, ühegi vahendi ega hullu nühkimisega puhtaks ei läinud. Matt'i isa oli külas ja kuna tema on tark-mees-taskus, uurisin huvi pärast, et kui kulukaks võiks minna selle nurga renoveerimine? Isa küsis, et kas ma olen proovinud klooriga puhastada? Kohalikud arrrrmastavad kloori ja ma ei ole sellest mitte kunagi aru saanud. Mürgine ja haiseb - tänapäeval on ometigi nii palju normaalsemaid vahendeid! Aga kuna nad nagunii ehituspoodi läksid, oli ta selle mulle koju kätte toonud ja ebaviisakas olnuks mitte proovida.

Ütles, et pihusta mingi pool pudelitäit dušinurka ja lihtsalt jäta mõneks tunniks toimima. Õnneks on vannitoas aken, tegin selle pärani lahti, panin ventilatsiooni huugama ja ukse vahelt kinni. Paar tundi hiljem läksin haisukotti maha loputama ja... ma ei uskunud oma silmi! Dušinurk oli NII säravvalge, et valus vaadata! Ma oleksin võinud miljoni peale kihla vedada, et kaheksa aastat vana vuugivahe ei lähe mingi nipiga nii täiuslikult puhtaks nagu oleks värskelt remonditud. Aga läks! Miks mulle keegi varem ei öelnud, et kloor selline imevahend on?

Aga miks see kõik oluline on - sest Matt ütles, et kui ma vannitoa remontimise plaanist loobun, võime selle arvelt köögis veidi rohkem teha. Ja mina pakkusin kohe, et äkki värviks siis selle halli seina ülejäänutega sama tooni (mille vastu on ta algusest peale olnud) ja ta oli nõus! Aga see oli lõpuks täielik win-win olukord, sest vannituba, nagu teate, remontis end põhimõtteliselt ise ära!

Etteruttavalt võin öelda, et järgmine projekt on valgusti vahetus, aga kuna sellele on praktiliselt võimatu ligi pääseda, tuleb leida elektrifirma, kes tooks spetsiaalsed redelid või tellingud või ma ei tea, mille, et see väike asi ära lahendada. Aga praeguses maailmalõpu olukorras on imelik helistada, et vabandage, mul on üks kole must lamp, mille asemele on ilusat heledat vaja... Esimese maailma probleemid.

Muideks, ma arvasin, et värvijad ehitavad mingi asja, et sinna lae alla pääseda, aga nad tegid kõik mingite pikkade tokkidega ära ja redeleid ei kasutanud üldse. Kahju, et ma ei taibanud peale passida, sest ma ei suuda tagantjärele välja mõelda, mismoodi on võimalik nii ideaalselt laeliistu kõrvalt värvida kui sinna lähedale ei lähe?

-

Köögist ka - mind häiris vana kraanikauss. See plekist variant näitab isegi iga kuivanud veetilga välja, mustusest rääkimata. Ma kokkan päris palju, nii et pidevalt viskan midagi kraanikaussi ja minu meelest ei püsinud see isegi viis minutit puhtana. Ei pea vist isegi mainima, et uue kraanikausiga olen väga rahul! Nädal aega on ta seal olnud, pesemist pole kordagi vajanud ja mustus välja ei paista. Laisa inimese nutikad lahendused.

Lisaks kõigele muule sain täna oma passi kätte. Postiljon tõi mingi paki ja ütles, et kuule, su pass tuli ka, aga koroona tõttu ei tohi me enam allkirja nõudvaid asju inimestele kätte toimetada. Nii et mine postkontorisse, aga mine võimalusel täna-homme, sest nad upuvad seal neisse asjadesse, mida vanasti meie ära viisime. 

Ja ainult kaks nädalat hoiavad, nii et kui haige oled ja peaks karantiinis istuma, siis... lähed ikkagi. Seisad seal kambakesi teiste tõbiste hulgas ja vahetad viiruseid. Mul on tegelikult ainult nohu, aga praegu ju ei tea, mis on mis. Läksin siis hommikul kohe avamise hetkeks ja sain asja sulnis privaatsuses aetud. 

Vägev, mul on nüüd kaks passi! Mitte, et neid niipea kuskil kasutada oleks...

Peitu poe!

Olete tähele pannud, et inimesed näevad värve veidi erinevalt? Mõned värvid muidugi ongi sellised vahepealsed, näiteks mu lapsepõlvekodu esik - ühele sinine, teisele roheline. Praeguses kodus on elutoas üks tumehall sein, mis mõne päeva pärast üle värvimisele läheb (teistega sama tooni) ja Matt küsis, et mis sel rohelisel siis viga on? Rohelisel? See on väga hall sein.

Eile mängisime Monopoli kaarte ja seal on värv, mida mina näen roosana, aga Matt nimetab lillaks. Arusaamatu! Küsisin, et kui see on lilla, siis milline värv sinu jaoks roosa tundub? Ja palun väga - lill olevat roosa, kaart lilla:

Paistab, et asjad liiguvad selles suunas, et varsti ei jäägi muud üle kui kodus lõksus istuda ja kaarte mängida - koroona on juba praeguseks pool maailma seisma pannud. Selline tunne nagu vaataks põnevat, aga veidi hirmsaks kippuvat filmi ning ootaks küüsi närides, et huvitav, millega see kõik lõpeb? Kas vetsupaber saabki maailmast otsa?

Kõige keerulisem on minu meelest mitte puutuda oma nägu. Mul on vaja seda plastikust torbikut, mis koertele kaela pannakse, et nad ennast ei näriks. Ma katsun kogu aeg oma nägu! Ja sügan silmi. Eriti just mingites mustades kohtades, näiteks toidupoes.

Meie saarel (mis on peaaegu sama suur kui Eesti) diagnoositi eile alles esimene juhtum ja õnneks mitte Nanaimos, vaid peaaegu kahe tunni kaugusel. Aga see tähendab, et nüüd on ainult nädalate küsimus, mil ka siin hakkab olukord tuliseks minema, seda enam, et kohe algab kohalikes koolides kevadvaheaeg ja inimesed liiguvad rohkem ringi.

Eks ole huvitav, kuidas selle hetkeni, mil jama enda tagahoovi jõuab, on inimestel tunne, et see neid ei puuduta? Halvad asjad toimuvad ikka kuskil mujal ja kellegi teisega... Õnneks on muidugi võimalik ennast ise koduaresti panna ja siis pole midagi karta. Meil on palju ruumi ja suur aed, värskeid mune saab iga päev ja muud sööki jagub ka. Kuniks elekter ja vesi ära ei kao, on kõik hästi.

Mina saan seda Oscariga vabalt teha, aga Matt töötab suurema osa ajast just EMO-s, nii et temal on eriti kõrge võimalus nakatuda. Ja kui tema nakatub, ei ole ka minul viirusest pääsu. Nii et ilmselt peame mingit üksteise vältimise tehnikat tegema või paar kuud täitsa eraldi elama või ma ei teagi. Kellele ikka meeldiks haige olla...

Püsige peidus ja kõik on hästi!

Kas peaks hakkama vaikselt mulda peale kraapima?

Mul läks täna natuke pärast kuut uni ära. Päris äge on mõnikord kogemata nii vara ärgata, voodis raamatut lugeda ja päikesetõusu vaadata. Kui kööki jõudsin ja pliidi peal seda kellaaega nägin, mis ennast ise ei muuda, tuli muidugi meelde, et öösel keerati kella, mis tähendab, et ärkasin tegelikult juba viiest!!! Tere pensionär, noh. Ma loodan, et see nüüd harjumuseks ei saa.

Ma olen terve elu varajast kella peale ärkamist vihanud (kes ei vihkaks) ja kunagi noore ja naiivsena mõtlesin, et lapsi ei tohigi enne saada kui oled valmis end igal jumala hommikul seitsmest püsti ajama, sest nad hakkavad ju mingil hetkel koolis käima!

Aga toona, sellise rohelisena, ei arvestanud ma, et kõigepealt oled hoopis rase ja vaatad, kas ja kuidas üldse sõba silmale saad oma arbuusi ja kõrvetistega. Siis sünnib laps ja kui ta on nii kehv magaja nagu minu oma oli, siis ei maga sa esimesed 10 kuud kordagi üle kahe tunni järjest. Rääkisin hiljuti sõbrannaga, kel on väike beebi ja kui ta alustas vestlust sellega, et "täna oli hea öö, laps ärkas ainult viis korda", arvasin esimese hooga, et ta viskab iroonilist nalja. Aga ei visanud! Ja ma olin juba täiesti ära unustanud, et selline öö, kus beebi AINULT viis korda ärkab, VÕIB iseenesest vägagi edukas olla, juhul kui ta iga kord pärast söötmist edasi magab. Minu oma tavaliselt ei maganud.

Ja siis tuleb see aeg, mil laps hakkab öösel normaalselt magama, aga enda aju on juba nii pehme, et ärkad ikkagi iga paari tunni tagant! Umbes, et mis juhtus, et laps veel nutnud pole? Ja siis harjud lõpuks magama, aga lapsel tuleb uus ajajärk, mil ta jälle ärkab öösel korra-paar (näiteks tõbisena). See on kõige hullem, sest aju on vahepeal uuesti magama õppinud ja nii kõnnid lapse tuppa ikka konkreetselt läbi une ja riskid, et võid mõne mänguasja otsa komistades jalad murda ja seda mitte märgata enne kui hommik käes.

Milleni ma tahtsin jõuda - kui beebiaeg üle elada, ei ole laste hommikune kooli viimine enam absoluutselt mingi küsimus. Hommikune ärkamine  on väga okei kui oled terve öö sügavalt ja segamatult magada saanud. Ma pole elu sees und nii hästi hinnata osanud kui praegu, mil mu laps on juba aasta aega järjest kuldmagaja olnud.

Pensionäritunnustest veel nii palju, et pärastlõunaks olin juba sedavõrd väsinud, et magasin koos Oscariga lõunaund. Pärast oli muidugi mõnus ja puhanud olla, aga jama on selles, et nüüd on kell peaaegu 23 ning mul on endiselt mõnus ja puhanud olla!!! Kui ma poole ööni üleval passin ja hommikul jälle viiest peaks ärkama, lähen otsejoones tuvisid söötma, sest mida muud üks penskar hommikuti ikka teeb.

Hea küll, aeg proteesid klaasi panna ja voodisse minna. Head ööd!

Valed sõnad

Mul on aja jooksul palju selliseid inglise keelseid sõnu ette tulnud, mille kohta on olnud raske uskuda, et just see sõna seda asja tähistab.

Näiteks kükitamine (squatting). See kõlas alguses kuidagi nii... vale. Ja sõrmkübar (thimble) - mängisime Monopoli, üks nuppudest oli sõrmkübar ja ma ei suutnud kuidagi omaks võtta, et selle nimi on thimble.

Oscar armastab kukerpalle teha. Matt ütles, et see on somersault. Mina arvasin, et ta teeb nalja! Ei teinud.

Meile tuli kunagi uus töötaja ja omanik rääkis, et ta teeb teises kohas graveyard shift'e ja ma arvasin esimese hooga, et ta töötab surnuaias (graveyard). Aga tuleb välja, et nii nimetatakse öövahetusi. WTF?!

Kohe esimesel Kanada-aastal oli meil tööl tualetis ummistus ja kolleeg mainis, et peab plunger'i tooma. Toona tundus, et ta keeleoskus on ikka eriti kõrgel tasemel, et nii peeneid sõnu teab (oli kah immigrant). Praegu tundub see sõna nii loogiline ja lihtne nagu oleksin seda kogu aeg teadnud. Kuidas seda vaakumasja asja eesti keeles nimetatakse, ei suuda küll praegu välja mõelda. Vetsupump? Palun ärge naerge, kui ei ole!

Kunagi suvel osalesime mingil "sport massidesse" tüüpi väliüritusel, kus tuli ratast keerutada, et tükk kooki saada. Minu keerutus ütles, et pean jumping jack'e tegema. Ma seisin seal nagu tola, omamata õrna ainugi, misasi on jumping jack... Õnneks oli Matt läheduses ja päästis mu suuremast häbist. Tegi kokku-lahku hüpped kah minu eest ära.

Sõnavaraga on üldse nii, et kui igapäevaelus on asi juba üsna muretu, siis mingites spetsiifilistes situatsioonides olen ma endiselt täiesti umbkeelne. Näiteks pangas! Natuke vist sellepärast ka, et süsteem on täitsa erinev kui Eestis.

Kui sõnad, väljendid ja lühendid saavad pikapeale iseenesest selgeks, siis kirjutamisega on keerulisem. Eesti keele grammatika ei ole mulle kunagi probleeme valmistanud, aga inglise keeles pannakse näiteks komad täiesti teiste kohtade peale! Õudselt tüütu. Ja hüüumärke kasutatakse oluliselt vähem. Mõnda reeglit ma ikka juba tean ka juba, aga laias laastus kirjutan nii, et panen lihtsalt võimalikult vähe komasid ja hüüumärke püüan üldse vältida. Nii peaks enam-vähem täppi minema.

Aga miks ma sellest kõigest täna kirjutama hakkasin - ma õpin siin koos lapsega sõnu, eksole. Õnneks on tema raamatutes iga pildi kõrvale kirjutatud, millega tegu. Enamik nimesid on loogilised. Aga siis korraga - "cherry picker" - kirsikorjaja. Vabandage väga, aga MIDA on sellel asjal kirssidega pistmist???

Teoreetiliselt saab tõstukiga muidugi ka kirsse korjata (kui see imekombel aeda ära mahutada), aga mina isiklikult ei ole seda pea neljakümne aasta jooksul juhtunud nägema. Küll aga kasutatakse neid tihti näiteks elektripostide kallal töötamiseks ja muuks selliseks. Küsisin isegi Matt'i isa käest ja tõepoolest ongi tegemist kirsikorjajaga. Ühtlasi ei saanud ta aru, miks ma seda imelikuks pean?

Umbes samamoodi nagu ma ütlen Ossule, et tule istu mu kõrvale ja Matt leiab, et on absurd paluda kellelgi endale kõrva peale istuda. Noh, tegelikult ju ongi!