Kuidas siis ringkäik läks...

Mina arvasin, et sel aastal ei hakka veel Oscarit Halloweenile vedama. Esiteks ju koroona ja üleüldse on ta veel liiga väike, et asjale suuremat pihta saada (eksisin!). Matt ütles, et see ukselt-uksele käimine on kõige lahedam üldse, nii et ikka lähme. Käis Ossuga ise poes talle kostüümi valimas, mina andsin ainult instruktsioonid kaasa, et oleks võimalikult vähe enda küljes tuntav või vähemalt ilma mütsita. Ossu on selgelt veendunud, et pähe käivad ainult juuksed ja ei midagi muud. Hea, et meil siin nii soojad talved on, et ilma peakatteta hakkama saab, ma ei tea, mida me muidu peale hakkaks? Koliks ilmselt.

Igatahes sättisime kommihunniku ukse taha lapsi ootama ja läksime ise retkele. Esimese hooga oli Oscar väga pahane, et talle kostüüm selga pandi ja et tal ei lastud vabalt joosta. Tal polnud mitte vähimatki huvi naabrite uksele koputada. Aga siis juhtus ime - esimesed kommid kukkusid kotti, Oscar vaatas imestunult ringi, et kas nii lihtsalt käibki või? Ja sealt edasi läks lepase reega! 

Ohh, mulle meeldib siinne Halloween! Väga meeleolukas oli. Inimesed olid nii leidlikke süsteeme leiutanud - osad libistasid komme läbi toru lastele kotti, mõned olid end teisele korrusele sättinud ja lasid nööri otsas alla paja või plastikust kõrvitsa, kus paras ports maiustusi sees. Paljudel oli maja ees laud, kus valmis kotikesed kommidega, enamik majaomanikke istusid ise kah õues, kostüümid seljas, metallpaja sees (ehtne!) lõke praksumas, kõik kohad kõrvitsaid ja oranže tulukesi täis.

Nii me siis tuiasime kolmekesi, ajasime inimestega juttu ja imetlesime dekoratsioone. Oscar sai megapalju komme, igast majast anti peotäis! Lõpuks ei olnud neid enam kuskile panna, sest kaasa võetud kott sai kuhjaga täis, aga nii tore oli, et koju ka ei raatsinud minna. 

Üks asi, mis siin kommiringil käimise lihtsamaks teeb, on see, et majade ees ei ole ole aeda ega väravat ja seepärast pole vaja ka võimalike koerte pärast muretseda. Ma olen seda juba miljon korda siin blogis maininud, aga ma ei ole kogu oma Kanadas elatud aja jooksul näinud mitte ühtegi kurja koera. Mitte kunagi ei hüppa majast mööda kõndides koer aia najale püsti, mitte kunagi ei hauguta su peale. Ilma rihmata võib koer olla ainult oma aias (aga ka seal peab alati järelvalve all olema, mitte üksi) ja spetsiaalses koerteaias, kus saab teistega mängida (ja kuna siin ühtegi kurja koera ei ole, siis tõesõna jooksebki sellises aias vabalt korraga kümme eri suuruses koera ringi ja kõik saavad omavahel hästi läbi). Minu jaoks täielik müstika. Aga tänaval lahtiseid koeri ei näe, ka hulkuvaid mitte! 

Koju jõudes valasime kommid vaibale maha ja lubasime Oscaril nii palju süüa kui vähegi huvi oli. Oh seda rõõmu! Vahepeal küsis paprikat, sõi selle ära ja siis jätkas jälle kommidega. Kella üheksa paiku, mil kommiring läbi, lasevad paljud ilutulestikku, nii et lapsel oli põnevust palju - kõõlus akna peal saluuti imetlemas, suu šokolaadi täis. Mida sa hing veel tahta oskad!

On tõesti huvitav...

Ema küsis ükspäev, et mida meile jõuludeks saata? Ütlesin, et kõrsikuid tahaks. Siin müüakse ainult soolaseid. Eesti komme ja šokolaade ma pärast kaheksat Kanadas elatud aastat enam ei igatse. Mõned üksikud lemmikud on veel jäänud, näiteks Maiuspala, Kalev ja India pähkli pralinee. Kartulivahvleid võiks vabalt ühe paki ära süüa. Ja Juubeli tordipulbrit tellisin, sellega saab head kohupiima-purukooki teha.

Ma olen aeg-ajalt sattunud aruteludele, et mida välismaale külakostiks viia? Mitte-eestlastele siis. Iga jumala kord imestan, et mida seal välja tuuakse. Vana Tallinn on klassika. Paljud meist ise seda joovad muidu? Magusale lisaks soovitatakse tihtipeale sprotte ja vürtsikilusid. Mina välismaalasele ei viiks, sest mõne asjaga lihtsalt on nii, et kui sa sellega just koos üles kasvanud pole, tundub... noh... pehmelt öeldes võõras.

Need paar korda, mis ma siin elamise jooksul sülti olen teinud, on Matt seda küll viisakusest proovinud, aga sinnapaika see ka jääb. Tema jaoks tundub soolane tarretis kuidagi vale. Siinsed inimesed imestavad jällegi, et miks ma stuffingut ei söö. See on kalkuni sisse pandav segu saiast, munast, maitseainetest ja puljongist. Seguneb küpsemise käigus kenasti kalkunimahladega läbi. Järele jääb maitsestatud saiaplöga. Ma olen viisakalt iga kord linnunokatäie maitsenud, aga suurel õhtusöögil, kus laud on parimast lihast, kastmest, kartulist, juurviljadest ja teab millest lookas, on mul raske mõista, miks peaks keegi selle kõrvale läbivettinud saia sööma? Kohalikud jällegi ei mõista, et kuidas ei söö, see on ju parim asi üldse? Sellistel juhtudel olen vastu küsinud, kas nad verivorsti on proovinud? Mõne asjaga lihtsalt on nii, et oskad seda hinnata ainult siis kui lapsest peale harjutatud.

Ma tegin ükspäev boršisuppi. Sõbranna andis retsepti ja mul endal oli ka mingi. Hakkasin neid kaht võrdlema ja guugeldasin lisaks terve interneti läbi. Õppisin kõik trikid selgeks. Ma ei ole elu sees nii head borši saanud! See oli absoluutselt jumalik! Hiljem tuli Matt koju, viskas pilgu potti ja küsis imestunult, et hmm, mis see on? Mina olin jällegi üllatunud, et inimene ei tunne borši ära! Supi nime kuuldes ütles, et on sellest kuulnud küll, aga sööma pole juhtunud. 

Istus siis maha, mina pinevalt kõrval. Pärast paari esimest ampsu küsisin, et noh...???

Ütles diplomaatiliselt, et pole veel otsustanud, kas meeldib või mitte. Kui kauss tühjaks sai, mainis, et supp oli "huvitav". Huvitav?! Kuidas saab borš mitte maitseda? Aga kui ma nüüd ette kujutan, et pole seda kunagi varem proovinud ja see sisaldab muule lisaks peeti, kapsast ja isegi natuke äädikat, siis... tegelikult ongi huvitav.

Näe, kuidas maailmapilt endiselt avardub...

Kommi- ja pommikombed Kanadas

Ma olen märganud, et ka Eestis on hakanud Halloween üha tugevamalt kanda kinnitama ja kui juba varem oli omajagu neid inimesi, kes meelsamini isegi kadri- ja mardisantidele ust ei avanud, siis arusaadavalt on kolmas sama sisuga püha nii mõnelegi veidi liig. 

Kanadas ja Ameerikas on vaikiv kokkulepe, et need, kes tahavad komme jagada, panevad oma ukse kõrvale kõrvitsa ning jätavad õues tule põlema. Siin on oma majaesise ehtimine üldiselt väga moes ja kõrvitsad istuvad inimeste trepil terve oktoobrikuu. Aga kui kommirallist osa võtta ei taha, saab selle üheks õhtuks lihtsalt sisse tõsta.

Siinsed inimesed armastavad Halloweeni. Arrrrrmastavad! Seega on ilma tule ja kõrvitsata maju üsna vähe. Isegi need, kes mingil põhjusel uksele tulla ei saa/jaksa/taha, panevad pigem suure kommikausi õue, et lapsed saaksid sealt endale midagi ise valida kui et jätavad püha täitsa vahele. 

Lapsed käivad ukselt uksele tavaliselt grupi sõpradega ja iga lastegrupiga on alati vähemalt üks täiskasvanu kaasas. Täiskasvanu jääb eemale tänavale seisma ja uksele tulevad ainult lapsed, välja arvatud juhul kui mõni laps on nii tilluke, et tal on vanema abi vaja. Need tillukesed teevad oma tiiru tavaliselt üsna varakult, kuskil viie-kuue vahel, suuremad ootavad, et hakkaks hämaraks minema ja peamine mass liigub seitsme-kaheksa paiku. Teismelisi on üsna vähe, aga igal aastal mõni ikka astub läbi. See tundub jällegi mingi vaikiv kokkulepe olevat, et teismelistel enam ei sobi käia.

Kostüümid on igal aastal ääretult lahedad olnud. Ka kommijagajad on tihtipeale kostümeeritud ja sageli teevad inimesed lastele natuke mingit õudust, näiteks meil on mingi keebiga luukere, kes ukse taga ripub ja hauataguse häälega naerab kui toast nuppu vajutada. Ja paljudel on ukseesine nii ära ehitud, et kommi järele kõndimiseks peab peaaegu labürindist läbi liikuma. Nii et teatrit teevad kommijagajad ise, seda ei oodata lastelt.

Kadri- ja Mardipäevast mäletan, et see oli mõlemapoolselt natuke ebamugav. Kommijagajana ei teadnud kunagi, kas tuleb korralik eeskava või esitatakse kohmakalt mingi mõistatus ja mul polnud ausalt öeldes kumbagi vaja - kogu see viljaõnne ja pikkade linade soovimine on nagunii ajale jalgu jäänud komme. Ise sõpradega ukselt uksele käies ei teadnud jällegi, kas sind oodatakse või saad sõimata või ei tehta üldse ust lahti. Ja lõppude lõpuks - kas me tahtsimegi nii väga võõrastele esineda? Eks see eelkõige kommide nimel käis.

Kadri- ja Mardipäev sobivad minu meelest sellisesse vanaaegsesse külaellu, kus toit kasvatati ise, kõik tundsid ümberkaudsete talude elanikke ja televisioon/internet ei olnud veel leiutatud. Kus see esinemine käiski rohkem mõlemapoolse meelelahutuse eesmärgil ja tasuks olid näiteks õunad. 

Siin tulevad Halloween'i maiustused igal sügisel eraldi müüki. Enamik karpe sisaldab kas 50 või 120 minipakendis šokolaadi või kommikotikest ja kuskil nädal enne Halloween'i on need tavaliselt poole või kolmandiku võrra alla hinnatud, sest enamik inimesi ostavad varud varakult valmis (noh, sellised normaalsed inimesed, kellel kommid kodus probleemivabalt seisavad - mul näiiteks ei seisa). Aga ka täishinnaga on need igaühele taskukohased - 120 šokolaadi sisaldav karp läheb maksma umbes ühe miinimumtunnipalga, kõik muud on sellest odavamad (kummikommid jne). 

Kartulikrõpse müüakse samuti Halloween'i puhul minipakkides (ühes kastis oli vist 40 pakki). Eelmisel aastal ostsin neid kommidele lisaks, et saaks lastele magusa ja soolase vahel valida anda ja selgus, et suhkur võidab iga kell. Sel aastal on siis jälle ainult kommid. Vot sellised kombed meil siin.

Kuidas ma Matt'i peale ärritusin

Ma sain tänase hommikuga portsu halle karvu juurde ja olin juba arvamas, et Matt on aru kaotanud. Siin on mõistatus, mille ta mulle andis:

Sa oled telesaates, kus on võimalik võita auto. Kahe ukse taga on kits, ühe taga auto. Sul palutakse valida üks uks. Pärast seda kui oled valiku teinud, avatakse üks allesjäänud ustest ja selle taga on kits. Alles jääb kaks kinnist ust, üks auto ja teine kitsega. Sinult küsitakse, kas jääd oma valikule kindlaks või soovid vahetada?

Mina ütlesin, et jääksin endale kindlaks. 

Puht-psühholoogiliselt oleks lihtsam leppida sellega, et valisingi kitse kui sellega, et olin tegelikult auto võitnud, aga vahetasin selle viimasel hetkel kitse vastu. 

Matt ütles, et kui vahetad, on statistiliselt kaks korda suurem tõenäosus saada auto, mis minu jaoks üldse loogiline ei tundunud.

Järgnev tund kulus nii, et tegime vastastikku jooniseid ja vaidlesime-vaidlesime-vaidlesime. Tema põhiline argument oli, et sa alustasid 2/3 tõenäosusega saada kits ja mina leidsin, et tõsi küll, AGA see ei oma kolmanda ukse avanedes enam mingit tähtsust, sest sa tead, et alles on ainult üks kits ja üks auto ehk 50/50. Kui juhtusid valima kitse, saad vahetamise korral auto, aga kui juhtusid valima auto, saad vahetamise korral kitse. Ei ole enam 2/3, vaid on 1/2.

Alles pärast poolt peatäit halle juukseid sain lõpuks aru, et Matt'il on õigus. 

Selgub, et The Mounty Hall Problem on maailmakuulus mõistatus. Enamik inimesi komistavad sama reha otsa, kuhu minagi, arvates, et kahe alles jäänud ukse puhul on võidu tõenäosus 50-50. Aga ei ole. Ainus, mis loeb, on see, et ALGUSES oli sul auto valimise tõenäosus 33%. Kui nüüd üks kitsedest välja lastakse, on sinu ukse taga see auto endiselt ainult 33%-lise tõenäosusega, mis jätab teisele kinnisele uksele juba 66%-lise tõenäosuse. Ehk ust vahetades suurendad oma võiduvõimalust kahekordselt!

Panen teile joonise ka, aga kõige paremini saab aru sellest videost (alates teisest minutist). Hea teada kui peaksite kunagi sattuma saatesse, kus kitsede ja autode vahel valida antakse.

On siis võimatu või ei ole?

Ma olen viimased nädalad püüdnud vahelduva eduga oma Apple'i meiliaadressi muuta, et see peegeldaks mu uut nime. Ei peaks ju võimatu missioon olema? Aga on. Nagu selgub.

Mul poleks midagi selle vastu, et kirjakast hoopis Gmail'i ümber kolida, aga seal on mu uue ees/perenime kombinatsioon juba võetud. Nii et see pole variant.

Guugeldasin siis. Lõputult! Proovisin üht ja teist (ja viiekümne seitsmendat) varianti, aga ei midagi! Kui juba täiesti lootust hakkasin kaotama, juhtus sõbranna mainima, et kui tema mõned aastad tagasi abiellus, sai küll Apple ID ära vahetada, nii et tal on seal uus nimi. No järelikult ikkagi ei ole võimatu! Guugeldasin siis uuesti mingi sajandat korda, proovisin kõike võimalikku ja võimatut, omaarust täielik idioot ei ole, aga hakkama ei saanud. Lõpuks kontakteerusin Apple Support'iga ja nemad väitsid, et me.com lõpuga Apple ID'd ei saagi muuta. Et ainus võimalus hakata kasutama uue nimega meiliaadressi, on teha täiesti uus Apple konto. Ja praegust aadressi ei saa uuele suunata ehk pean lihtsalt iga mõne aja tagant vanale kontole sisse logima, nägemaks, kas sinna on juhuslikult veel mõni kiri eksinud.

Mis tähendab seda, et kaotan kõik äpid ja oma kalendrisisu ja seadistused ja ma ei tea, mida kõike veel. Pean kõik asjad uuesti seadistama. Jeeee. Nii tore.

Sellegipoolest pole ma lõplikult lootust kaotanud ja ootan, et juhtuks ime ja ma saaks selle aadressi ära muuta ja lihtsalt eluga edasi minna. Mulle üldse ei meeldi tehnikajamad. Ma tahan asju niimoodi kasutada, et sellele pikemalt mõtlema ei peaks. Elon Musk planeerib Marsile inimasustuse rajamist, aga Apple ei suuda üht meiliaadressi teisega asendada. No kuulge!

Pulmapäev

Nonii. Pulmapäev!

Magasin nagu kott ja olin ärgates värske kui aasalill. Viisin kanadele hommikusöögiks maasikaid ja banaane, aga mitte pidulikkuse lisamiseks või päeva eriliseks muutmiseks, vaid sel proosalisel põhjusel, et olin unustanud teri juurde osta ja nad olid lihtlabaselt näljas.

Kleidi tõin õmbleja juurest juba eelmisel õhtul ja ma ütleks, et see nägi välja okei. Ainult okei, aga miljon korda parem kui päev varem. Nii et keskendusin positiivsele. Tass pooltäis, mitte pooltühi, teate küll. 

Sõbrad olid eelmisest õhtust saadik kohal ja kuna ma olin kuskilt lugenud, et pulmapäeval tuleb korralik hommikusöök süüa, võtsime seda täie tõsidusega - aeglaselt ja mõnuga. Heas seltskonnas pealekauba. Sõbrad varustasid meid ka abielurahvale kohaste pokaalide (Mr & Mrs), sukapaela ja muu vajalikuga. Moraalsest toest rääkimata.

Kogu planeerimise protsessi käigus kaalusin kogu aeg, et mis mulle oluline on ja mis mitte, sest pulmapäeva osas ei saa hiljem vigade parandust teha. Väga väikeses seltskonnas abiellumine oli meie jaoks kõige õigem otsus üldse! Terve päeva vältel patsutasin iga mõne aja tagant omale mõttes õlale, sest kõik oli lihtsalt nii lihtne ja stressivaba. 

Juuksuriaega oli üsna võimatu saada (nii läheb kui hakkad pulma planeerima mõni nädal enne selle toimumist) ja proovisoengule ei tahtnud ma aega raisata - ühtki teist vaba juuksurit nagunii silmapiiril ei paistnud. Koleda soengu oleks saanud kodus maha pesta, elus on hullemaidki väljavaateid kui lahtiste juustega abiellumine.

Juuksur oli imeline! Juba sellest, kuidas ta mu pead pesi, sain aru, et inimene teab, mida teeb. Mu senine juuksur oli kah tore, aga uus on nii palju parem, et otsustasin tema juurde käima jäädagi. Soenguga jäin VÄGA rahule.

Meikarit ma ei leidnudki, nii et sõbranna tegi mulle ise meigi. Ma kahtlustasin juba varem, et ta sellega hästi hakkama saaks, aga ta vaidles vastu, et ei-ei, lase ikka profimeik teha. Tegelikult oli väga mugav selle kõigega omaenda kodus ühele poole saada, samal ajal sõbrannaga juttu ajades ja kartulisalatit süües.

Kõige mõnusam oli see, et ma tundsin end terve päeva vältel kohutavalt õnnelikuna. Mul oli nii hea ja kerge olla! Ärevus tuli ainult paariks minutiks enne uksest välja astumist, sest kõigepealt käis Matt kurtmas, et ta sulab õues selle kuradima smokingu sisse ära ja ei tahtnud üldse minema hakata. Kui sain tema õue lükatud ja hakkasin kõrvarõngaid karbist välja võtma, lendas neist ühe tagumine osa kuskile minema ja nii jäljetult, et leidsin selle alles ülejärgmisel päeval üles. Õnneks sobis sinna ka mingi muu, seega väga närvi ei jõudnud veel minna kui juba olukord lahendatud. Siis tõmbasin kleidi selga, mispeale hakkasid käed natuke värisema, sest noh - meik ja soeng ja kleit ja kimp ja... Hea, et sõbranna kohe nii truult kõrval oli ja kingad jalga aitas, väriseva käega poleks ma neid rihmasid enne õhtut kinni saanud.

Seal ma siis seisin, täiesti valmis. Ja kogu ärevus kadus ära. Isegi käed ei värisenud enam.

Aga ma pean nüüd natuke taustalugu rääkima - mul tuli vähem kui nädal enne pulmapäeva mõte, et kutsuks kitarristi ka. Lihtsalt, et natuke pidulikum oleks. Mõni minut hiljem plahvatas, et oo, Matt'ile meeldib Ukuaru valss (olete kuulnud kui Neitsov seda mängib?), eriti äge oleks kui laseks kohalikul muusikul selle ära õppida ja pulmas üllatuseks mängida!

Kitarristi leidsin mingi päris osava. Ja selgus, et raha eest saab tõesti kõike. Isegi Ukuaru valssi! Õppimise aega oli küll ainult paar päeva jäänud, aga etteruttavalt võin öelda, et ta sai sellega väga hästi hakkama. Ühtlasi küsis, et mis lugu ma sisse kõndimiseks tahaks? Ütlesin, et ma ei teegi mingit eraldi kõndimist, meil nii väike pulm, ainult paar külalist ju. Mis ma siin ikka kõnnin... Tema murelikult vastu, et kas see on kultuurispetsiifiline eelistus, mispeale vastasin, et ei ole, ma lihtsalt ei taha tähelepanu ja... Tüüp hakkas naerma ning ütles, et halloo, see on SINU pulm, nii et tähelepanu ei õnnestu sul nagunii vältida. Ja lisas, et see kõndimise osa on pulmas tavaliselt üks ilusamaid hetki ja annab kogu üritusele kena alguse.

Ma nats puiklesin, sest olin raudkindel, et see asi kisub iseenda jaoks kindlasti nii härdaks, näen kogu pühaliku kõndimise vältel välja umbes selline:

Pluss pole ma vist viimased viis aastat kontsi kandnud, nii et midagi ülearu graatsilist sellest ilmselgelt ei tuleks. Aga okei. Ma olin juba kõik asjad äärmuseni lühikeseks ja lihtsaks tõmmanud, et hea küll, ma siis vähemalt kõnnin.

Ja kõndisingi. Koos Oscariga! Kõik oli absoluutselt täiuslik - meie oma aed, kõige lähedasemad sõbrad ja päike oli pärastlõunaselt kuldne. Ma olin korraga väga rahulik. Ärevust polnud üldse, nutma ka ei ajanud, kuigi kõik tundus nii eriline ja soe. Ossu otsustas poole tee peal mind maha jätta ja liivakasti liduda, mis oli muidugi absoluutselt ootuspärane ning selles mõttes isegi hea, et ma polnud kimpu tellides arvestanud, et mul pole käelihaseid (ega mingeid muid lihaseid) ja selline ports lilli osutus omajagu raskeks.

Tseremoonia teksti sain erinevate variantide vahelt ise valida. Võtsin kõige lihtsama ja lühema ning tõmbasin ka sellest veidi roosat vahtu maha. Romantiline oli igal juhul, aga vähemalt ei pidanud me seal pool päeva seisma ja armastusest nõretama, saime kümne minutiga hakkama. Ja ma ei nutnud üldse! Vaatasin Matt'le otse silma ja ütlesin kõik kohustuslikud to have and to hold osad täiesti sirge seljaga ära. 

Pärast sõrmuste vahetamist ja abielu väljakuulutamist (appikene, ma tunnen ennast nagu lausa mingi täiskasvanud inimene, mul on isegi abikaasa!) tuli paberite allkirjastamise osa ja kitarristiga olime kokku leppinud, et see on hetk, mil ta Ukuaru valssi hakkab mängima. Ahhh nii ilus oli!

-

Edasi suundusime parki pildistama ja ma ei jõua ära oodata, et fotograaf piltide töötlemisega ühele poole saaks, sest mul on tunne, et sealt on midagi tõsiselt head tulemas. Fotograafiga läks nii, et kui ma keset ööd teada sain, et mul enam pildistajat pole, saatsin kohe järgmisele lemmikule sõnumi, et kas ta on vaba? Õnneks oli, ilmus kenasti kohale, oskas ülihästi juhendada ja ma olen juba ette kindel, et need pildid saavad olema ideaalsed. 

Pildistamise osa oli hästi tore. Matt'i sõber viskas iga paari minuti tagant selliseid nalju, et pool aega läks puhtalt naermise nahka. Park oli õnneks üsna tühi, aga need paar inimest, kes seal jalutasid, tulid ikka täiesti süüdimatult meile peaaegu nina alla ja tegid oma telefoniga kah paar pilti. Üks lausa ütles, et ärge pange tähele, aga te olete nii ilusad, et ma teen endale mälestuseks pilti. Oookei siis.

Lõpuks oli aeg restorani poole kimada ja otsustasime tähelepanu vältimiseks (ja veits mugavuse mõttes ka) riided ära vahetada. Mu kõrged kingad olid küll väga mugavad, aga pärast kaht tundi kontsadel seismist tundusid madalad lausa jumalikud. Põhimõtteliselt tegime sealsamas parklas kiire striptiisi, viskasime peened rüüd autosse hunnikusse ja kaks minutit hiljem olime juba teel. Kenasti graafikus ja puha.

Mu armas sõbranna/meikar/pruutneitsi. Ja mu uus sõrmus "vanale" kaaslaseks. Ja lilled-lilled!

PS! Kanadas on kombeks, et vasaku käe eelviimases sõrmes ei kanta iial midagi peale kihla- ja abielusõrmuse ning mõlemad jäävad elu lõpuni sõrme. Enda üllatuseks märkasin, et abielusõrmus on kõigil "all", kuigi lisandub teisena ja peaks seega hoopis "peale" jääma. Guugeldades selgus, et nii on ta südamele lähemal. Näe, jälle targem!

Abiellumine on imelihtne. Soovitan soojalt :)

Mis kõik kaks päeva enne pulma viltu jõuab minna

Arvata oli, et eks midagi ikka läheb, sest muidu oleks kogu see asi juba naeruväärselt lihtsalt välja kukkunud. Ja mis siin ikka pikalt keerutada, hakkame aga pihta - kaks päeva enne pulma läksin õmbleja juurde kleiti ära tooma ja kui enne oli see lihtsalt õige veidi suur olnud, siis nüüd ei istunud ülemine osa kohe üldse! Kõik oli kuidagi vale koha peale tõstetud, rinnapadjad turritasid dekolteest välja ja pits hoidis püsti. Õmbleja taganes silmi vidukile tõmmates nii kaugele kui väike ruum võimaldas ja ütles, et kui EEMALT vaadata, siis VÄGA hull ei ole.

Mina leidsin siiski, et nelja külalisega pulmas on suhteliselt väike tõenäosus, et mul õnnestuks kõigist nii ohutusse kaugusesse hoiduda, et selline kriiskav möödapanek märkamata jääks...

48-tunnise ajavaruga oli laias laastus kaks varianti - kas tõmmata kleidile kampsun peale (sest seelikuosa oli ilus) või minna riskile ja lasta samal õmblejal dekoltee normaalse(ma)ks teha. Valisin teise variandi. Esimene variant jäi plaan B-ks.

-

Sama päeva õhtul mõtlesin, et prooviks kunstripsmeid. Mul oli neid kaht eri sorti, ühed dramaatilisemad, teised õhemad - tahtsin näha, kuidas näos paistavad. Ja ma ei tea, kas te olete enne nii koba inimest kohanud, kes ei suuda sõrme silmani suunata, vaid selle hooga läbi huule lööb, aga täpselt nii läks. Võib-olla ma sellepärast ei kasvatagi tavaliselt küüsi pikaks, et alateadvus teab, et võin endale kogemata viga teha. Ühtlasi ei saa ma aru, kuidas mu käsi sellise hooga liikus, et küüs enam-vähem nii sügaval maandus, et oleks peaaegu teiselt poolt välja tulnud. Või noh, põhimõtteliselt tuligi. Oleneb, mis nurga alt vaadata.

Ja kui esimese hooga mõtlesin, et veidi piinlik on nii koba olla, et isegi omaenda silmale pihta ei saa, siis järele mõeldes oleks palju hullem olnud omale kaks päeva enne pulmi küüs SILMA lüüa.

Verd tilkus esimese hooga ikka nii käbedalt, et jõudsin korraks juba muretseda, et võib-olla peab õmblema minema ja väga kuradi tore tõesti kui pruudil huulest niidid välja turritavad.

Aga ma ei hakka asjadest ette ruttama, sest see tore päev, kus mu kleit ja huul mõlemad totaalselt rikutuks osutusid, ei olnud veel läbi. Nimelt hakkasin õhtul magama minema kui korraga - piip-piip - tuli sõnum... mu fotograafilt... et ta poeg kukkus rattaga mäest alla kihutades põlve vigaseks ja nad ootavad Vancouveri lastehaiglast kõnet, et millal operatsioon tehakse, aga see saab tõenäoliselt toimuma järgneva kahe päeva jooksul (nagu ka minu pulm). Ja ilmselgelt tuleb selleks saarelt Vancouverisse minna (kahetunnine praam, khm). Ja kui sul on valida, kas olla haiglas oma lapse kõrval või paar tundi võõraid inimesi pildistada, siis loomulikult ei ole see isegi mingi tõsiseltvõetav valik.

Nii et jah, vähem kui 48 tundi enne pulma polnud mul kleiti ega fotograafi, aga positiivse poole peale võib paigutada huule, mis ainult seestpoolt siniseks ja paiste läks. Võinuks ka hullemini minna...

Ühisosa

Kui ma õigesti mäletan, oli see Hans H Luik, kes mingis intervjuus ütles, et selliste inimestega, kes raamatuid ei loe, ei ole tal mitte midagi rääkida. Esimese hooga oleks tahtnud kohe pimesi nõustuda, aga kui järele mõtlesin, sain aru, et ma tean mitmeid väga intelligentseid ja huvitavaid inimesi, kes ilukirjandust üldse ei loe, aga nendega pole mitte ainult huvitav rääkida, vaid ka huvitav kuulata. Lisaks tean palju inimesi, kes neelavad ilukirjandust hunnikute kaupa, aga see ei tee neid tingimata huvitavaks vestluspartneriks. Ja kolmandaks on mul mitmeid sõpru, kelle osas ma isegi ei tea, kas ja kui palju nad loevad, sest ma lihtsalt ei räägi nendega raamatutest, me oleme sõbrad mingil muul põhjusel.

Igaühega on ühisosa erinev ja siduvaks teguriks ei pea tingimata just suur lugemus olema.

Ma käisin ükspäev hammaste puhastuses. Hügienist küsis, et kuidas mu nime hääldada ja sealt jõudsime sujuvalt selleni, et ma olen Eestist ja et tema on Fidžilt ja mul kukkus lõug põrandale, et miks peaks keegi ehtsalt paradiisisaarelt üldse kuskile mujale kolima ja ta rääkis, et miks ja üleüldse hakkas meil kohe esimesest minutist nii hästi klappima, et pidime vahepeal hammaste osas pause tegema, sest nende puhastamine jäi meie meeldivale vestlusele ette.

Saarel, kus ma elan, on immigrante suhteliselt vähe. Nii et kui ma kellegagi ühes seltskonnas olen olnud, tunnevad need inimesed mu edaspidi iga kell ära, sest aktsent reedab. Ja kui need inimesed hiljem juhuslikult juttu ajama tulevad, ei ole minul suure tõenäosusega aimugi, et ma neid varem näinud olen, see-eest mäletavad nemad täpselt, millest me eelmisel korral rääkisime. Mingi suvalise mängugrupi emaga pole sest suurt midagi, aga Matt'i tööürituste raames vanade auväärt tohtritega jutustama sattudes on küll vahel peopesad niiskeks tõmbunud.

Aga see hügienist, eksole. Te ei kujuta ette kui värskendav on kohtuda kellegagi, kes on samuti kuskilt mujalt sisse rännanud (kuigi tema tuli juba pea 30 aastat tagasi) - ühisosa, noh! Ta küsis, et kas mul on palju kohalikke sõpru (tal ei ole) ja rääkis, et igatseb oma inimesi ja vanemana plaanib kolida sellesse linna, kus neid rohkem on. Ja järjekordselt sain aru, et inimesed ei ole kanadest väga erinevad, see omasugustega kokkuhoidmine on meil kõigil veres (kanad nimelt hoiavad väliselt sarnastega kokku, valged kõnnivad valgetega ja punased punastega ühes grupis, see pidi mingi kohastumus olema, et vaenlasele vähem silma paista).

Ma olen seda oma siinsete eestlastest sõpradega arutanud ja avastanud, et tuttavad tuttavateks, aga sõpru on meil kõigil teiste eestlaste (ja muude immigrantide) seas rohkem, kohalike seas vähem. Omasugustega lihtsalt ongi kohe mingi ühisosa olemas, millele kõike muud ehitama hakata, samas kui kohalikuga kobad tükk aega small talk'i teha ja kui veab, siis äkki on mingid ühised huvid ka ja kui ei vea, siis pole mõtet numbreid vahetama hakata.

See on mind pannud ka rassi(smi)teemadele teise pilguga vaatama, näiteks lõpetasin just ühe sellekohase raamatu lugemise ja ei olnud paljude seal esitatud väidetega absoluutselt nõus, sest mina olen täpselt samasuguseid komistuskivisid kohanud valge inimesena teiste valgete seas lihtsalt sellepärast, et ma tulen teisest kultuuriruumist. Ja ma ei taha siinkohal kanadalasi kritiseerida, sest sõbralikumaid ja viisakamaid inimesi kui nemad, on raske leida, aga igas kultuuris on mingid omad normid, kombed ja kirjutamata reeglid, mida lihtsalt polegi võimalik viimseni tabada kui sa just pole siin ise üles kasvanud.

Ja kui nüüd kellelgi tekkis küsimus, et kuidas ma Hans H Luige juurest võõrsil elamise teemade juurde jõudsin, siis on vastus lihtne - tegelikult tahtsin ma üldse ühest konkreetsest raamatust kirjutada, aga sissejuhatus läks lappama.

Nimelt jäi mulle mitmest kohast silma, et paljude inimeste arvates on "Eleanor Oliphant"-i raamat üks parimaid lugemiselamusi üldse, naljakas ja nauditav. Briti raamatuauhindade jagamisel sai Aasta Raamatu tiitli ja Goodreads'is on uskumatult kõrgete hinnetega. Soetasin endalegi ja... ma ei tea, kas ma olen mingilt muult planeedilt või milles asi, aga sellist kräppi pole juba ammu pihku sattunud. Mõne raamatuga on nii, et saad aru küll, mida teised selles näevad, aga enda jaoks pole lihtsalt õige žanr. Filmidega sama - me näiteks vaatasime hiljuti Matt'iga väga head õudukat ja ma tunnistan, et see oli super, kuigi ma vihkan õudukaid ja pool aega silmi kinni hoidsin.

Aga "Oliphant" ei olnud hea! Pigem nagu loeks mingit pubekaealise kirjandit ja pööritaks täiskasvanuna silmi, et isver küll. Ja mul pole aimugi, mida teised selles näevad?! Kelleltki küsida ka pole, sest ainus sõbranna, kellega ma sellest rääkisin, oli minuga samal arvamusel ja ütles, et andis suhteliselt alguses alla. Mina pidasin 200 lehekülge vastu ja siis lihtsalt enam ei suutnud rohkem aega raisata ja lehitsesin diagonaalis "lugedes" lõpuni.

Kui keegi oskab selle raamatu fenomeni lahti seletada, siis oleksin tänulik. Ja kus see nali seal oli? Ma olen segaduses...

Poolsalaja tanu alla

Otsustasime ühel õhtul, et teeme oma väikese pulma kuu aja pärast ära, lükata pole seda nagunii enam kuhugi ja koroona annab ideaalse vabanduse, miks me sadu külalisi ei kutsu nagu Kanadas muidu kombeks.

Kuna tunnistajaid peab kaks olema, on külalisteks Matt'i sõber oma naisega ja minu sõbranna oma mehega. Täpselt need inimesed, kes on meist kummagi kõrval ka ilma kutsumata alati olemas.

Alguses mõtlesin, et teeks registreerimise kuskil ilusas pargis. Nüüd kaldun selles suunas, et kaunistaks hoopis omaenda aeda ja teeks kodus. Oleks kuidagi lihtsam ja muretum. Ilus ümmargune laud on mul olemas, kus tähtsale paberile allkirju panna. Ja Oscar saaks rahus ringi joosta, kuniks keegi ta pildi tarvis kinni peab püüdma.

Keegi andis hea mõtte, et fotosessiooni ei pea tegelikult üldse pulmaga samal päeval tegema. Tõepoolest - miks mitte mingi muu aeg valida ja rahulikult võtta? Aga registreerimisest tahaks ju ikka ilusaid pilte, nii et esialgu panustame siiski õigele päevale. Juhul kui ma tulemusega rahul ei ole või kui juhtub, et terve päev kallab vihma, võib hiljem end veel korra lille lüüa ja kahekesi mõnes kenas kohas poseerimas käia.

Kleit tuleb päris. Vaagisin tükk aega, kas on mõtet osta üks ilus, aga ülehinnatud riidetükk ainult selleks, et see paariks tunniks selga panna ja ülejäänud eluks kappi seisma jätta ning jõudsin otsusele, et jah, absoluutselt ON mõtet! Mingeid uhkeid kingi ma ei tahtnud, aga siis ütles sõbranna/pruutneitsi, et kuule, plätudes ju ikka ei lähe ja kontsaga kingas on ikkagi kehahoiak ka kohe teine. Minu kurtmise peale, et kus ma neid pidulikke valgeid kingi hiljem kasutan (ratsionaalne inimene, noh), mainis ta rahulikult, et need ei pea ju valged olema. Ja tõepoolest! Ei pea tõesti! Kaks pead on ikka kaks pead. Nii et kingad tulevad ka (kui ma leian kuskilt).

Aga ma pean tunnistama, et enda sättimise teema on ikka kõvasti keerulisem kui ma esmapilgul arvasin. Meigi mõtlesin esimese hooga ise teha, sest kohalike meikarite nägemus ilusast pruudist meenutab minu maitse jaoks pigem transvestiiti, aga sellele plaanile hüppas jälle sõbranna/pruutneitsi vahele ning leidis, et peab ikka profimeik olema ja üleüldse peaks laskma end tähtsa päeva puhul poputada - soeng ja värgid. Aga ma tahaks, et see inimene koju kohale tuleks ja te ei kujuta ette kui keeruline on meie linnas leida sellist meikarit, kes A) ei maaliks mind täiesti tundmatuks, B) oskaks ka soengut teha, C) tuleks koju, D) oleks meie valitud päeval vaba, E) vastaks meilidele.

Maniküüri lasen juba paar päeva varem teha, sellega on lihtne. Ja siis jääb veel ehete küsimus, sest kui ma juba ehtsa pruutkleidi selga panen, võiks ehtedki veidi edevamad olla. Üks kord elus ju võib! Aga kõigepealt on vaja kleit välja valida, küll siis näeb, mis sinna juurde sobib. Abielusõrmus on mul õnneks juba olemas.

Aga Matt'il ei ole veel mitte midagi ja mul on tunne, et kui ma seda osa kah enda peale ei võta, siis ilmub ta eht-iseendalikult sinistes teksades kohale ja viskab sinna dressipluusi peale.

Mismoodi inimesed üldse mingit suuremat pulma planeerivad? Ma hakkan juba selle väiksegagi veidi stressi minema...

Vigade parandus

Mõtlesin, et jagan teiega kah seika, mis mind ennast kulme kergitama pani - nimelt oli Oscari jalg pärast herilaserünnakut täiesti normaalne, kuni KAHEKSA päeva hiljem tekkis selline reaktsioon:

Matt ütles, et kui hullemaks ei lähe, siis sekkumist ei vaja. Mina ei kujutanud sel hetkel ette, et milline see hullem veel välja võiks näha, aga järjekordselt oli tal õigus, sest järgmiseks päevaks kadus punetus ära nagu poleks seda kunagi olnudki. Mis oli hea, sest me sõitsime sel päeval suvilasse, kus mingit arstiabi läheduses pole.

Suvila asub Vancouverist 5,5-tunnise sõidu kaugusel, aga kuna me elame saarel, lisandub ka kahetunnine praam. Pluss pooltund, mis enne väljumist sadamas peab olema. Ja kõik peatused. Mida on kaheaastasega reisides päris mitu...

Kanadalaste jaoks on pikad vahemaad täiesti normaalsed. Meil ühed sõbrad sõitsid just teise linna kellelegi külla ja see linn on 12-tunni kaugusel (pluss kaks tundi praami, sest nad elavad kah saarel).

Olime kavalad ja läksime kahes jaos. Õhtul üle mere, sealt edasi poolteist tundi sõitu, ööseks hotelli, hommikul väike jalutuskäik ja kiikumine ning jälle teele. Ise olime nii rahul, et ainult neli tundi minna. Poolel teel suunati liiklus ümber, sest oli mingi suur õnnetus juhtunud ja tee pandi kinni. Mägedes tähendab selline asi aga tundidepikkust ringi, sest teedevõrgustik on nii hõre. Nii sai meie neljast tunnist ikkagi sujuvalt seitse.

Pikkade sõitudega olen ma nüüdseks juba harjunud, sest tee on väga ilus ja üheskoos autos lõksus olemine annab võimaluse huvitavateks jututeemadeks. Samas ei näe ma sel ikkagi suurt mõtet, et suvila just seitsme maa ja mere taga peaks asuma - rahu, vaikuse ning  sooja järvevee leiaks lähemalt ka. Boonusena võiks mingi sääsevaba piirkond olla, sest suvilas on neid alati mustmiljon. Meil kodus pole näiteks üldse, kärbseid ka pole.

Sellega seoses pean väikese vigade paranduse tegema, sest kui eelmises postituses mainisin, et Oscar ei paista pärast herilaste intsidenti neid üldse kartvat, siis suvilas selgus, et kardab ja kuidas veel! Herilasi ma seal ei näinud, aga sääskede eest põgenes elu eest ja kui mõni kiil juhtus mööda lendama, oli veel eriti kole lugu.

Aga muidu oli tore puhkus.

Õudusfilm päriselus

Olete näinud Hitchcock'i õudukat "Linnud"? Meil juhtus ükspäev midagi sarnast, ainult, et herilastega. Ma ausalt öeldes eelistaks linde, aga sedapuhku ei antud valikut.

Käisin Oscariga jalutamas ja tal oli vaja tingimata mööda kraavi kõndida. Alguses üritasin teda veenda tee peale tagasi tulema, aga lõpuks andsin alla, sest mida hullu seal kuivas kraavis ikka leidub?

Leidus herilasepesa. Ükspäev ma just kirjutasin kui kirglikult ma neid vihkan, eksole. Etteruttavalt võin öelda, et need tunded ei ole viimaste päevade jooksul teps mitte soojemaks muutunud. 

Igatahes astus Oscar sinna sisse ja sai esimese hooga kuskile pahkluu kanti nõelata. Haaras valusast kohast käega ja sai kohe järgmise sutsaka peopessa. Seejärel istus suures ahastuses röökides maha ja sai veel neli korda, sedapuhku kintsu ja põlvele. Kokku siis kuus. Ma pole vist terve elu jooksul kokku kah kuut korda nõelata saanud, aga seda tean väga täpselt kui valus on üks - kuut ei taha ettegi kujutada.

Haarasin meeleheitlikult röökival lapsel mõlema kaenla alt kinni ja jooksin temaga herilaste eest teisele poole tänavat. Herilased muidugi maha ei jäänud. Terve parv lendas ümber ja kümmekond olid nagu takjad ta pükste küljes, kehad ümmarguseks väändunud, püüdes nõela sisse torgata. Tee ääres oli mingi tokk, millega neid maha rapsisin. Samal ajal ronis paar tükki mul õlal ja juuste sees ja kogu see olukord oli nii megarõve, et seda ei ole võimalik sõnadesse panna. Igatahes sain enamiku putukaid Oscari pükste küljest lahti ja jooksin temaga veel kaugemale eemale. 

Järgmised kolm tänavat pidin haledalt nutvat last süles tassima, sest kõndima ta enam ei soostunud. Sõbranna arvas, et tal on nüüd ilmselt terveks eluks herilastest trauma, aga mina ausalt öeldes ei usu, et Oscaril oleks olnud aega isegi tähele panna, mis juhtus, sest kui sa oled kahene ja saad kolme sekundi jooksul kuus korda nõelata, siis ilmselt ei uuri ümbruskonda, et huvitav, mis see nüüd oli ja kuidas antud olukorda edaspidi vältida. Mis tähendab, et mingit ettevaatlikkust tal herilaste suhtes ilmselt endiselt ei ole.

Järgmisel päeval oli kraavi kõrvale suur hoiatav silt ilmunud. Ilmselgelt pidid nad potentsiaalsest ohust varemgi teadma, sest muru niites ei istu need putukad tõenäoliselt samuti vagusalt peidus. Aga noh, parem hilja kui mitte kunagi.  

Muide, seda, kus nad end täpselt peidavad, ei paista. Maa sees elavad? 

Pulk äravoolus ja muid jutte

Kui meil mõned kuud tagasi maalrid käisid ja paar seina üle võõpasid, mõtlesin, et oh kui mõnus töö, isegi vaadata on rahustav. Kellele siis värvida ei meeldiks!

Aga praegu blogin ainult sellepärast, et terve keha on nii valus, et ma lihtsalt ei saa mitte midagi muud teha kui diivanil vedeleda. Ma nimelt peitsisin aeda. Ja alguses oli tõesti nauditav, aga pärast paari päeva juba valus ka.

Kõik sai alguse sellest, et vana värav hakkas otsi andma ja tellisime uue. Uus nägi vana plangu küljes aga kuidagi vale välja (ja ma ei hakka mainima, et Matt selle kogemata poolenisti samblatõrjega üle pritsis ja halliks muutis). Otsustasin, et tõmban peitsiga üle, siis on sarnasemad. Enne kui poodi vahendite järele läksin, jäin mõtlema, et äkki värviks terve majaesise aia üle, sest seda ei ole nii hullult palju... Mõeldud-tehtud.

Tulemus sai palju värskem ja kaalusin, et äkki peaks terve ülejäänud aia ka üle käima. Aga meil on seda niiiii palju, et ma polnud päris kindel, kas viitsin terve suve võõpamisega tegeleda. Otsustasin, et ei viitsi... aga teen ikka. Ja nagu ma olen - kõike on vaja KOHE! Edeneb hästi, aga ma ise muutun iga päevaga kuidagi kangemaks. Alguses hakkas ranne valutama, siis selg, nüüd õlg takkapihta.

Nii meenuski kui terapeutiline oli vaadata, kuidas maalrid suure rulliga rahulikult üles-alla sahistasid. Päevast-päeva sellist tööd tehes vist ikka päris nii terapeutiline ei ole kui kõrvalt tundub.

Lõpuks tulin tuppa, megaväsinud, üleni valutav ja kohutavalt näljane. Ma sain tegelikult juba kaks tundi tagasi aru, et oleks aeg lõpetada, aga tahtsin purgi lõpuni teha. Toas avastasin, et Oscar oli autod söögilauale ritta ladunud ja liivakastist igale masinale kühvlitäie liiva peale toonud. Mõnele natuke ette, taha ja kõrvale ka. Mis tähendas, et ma ei saanud sööma hakata ega diivanile surema heita, vaid pidin hoopis tolmuimeja järele minema. Lapsed, elu õied! Tõesõna.

Muideks, meil on hetkel vanni äravoolus helendav pulk. Nägin kuskil pilti, et keegi oli lapsele vannis mängimiseks pulgad andnud, mis andis pimedas eriti ägeda efekti. Käisin täna ekstra neid ostmas. Andsin ainult ühe korraga, et eks näis, kas meeldib. Meeldis ja kuidas veel! Aga kui laps vannist välja tuli, jäin mõtlema, et oot, kuhu pulk jäi? Kõik kohad otsisin läbi - pole. Lõpuks vaatasin äravoolu ja... oh õudust. Ilus diskovalgus seal. Pildi pealt tundub nagu oleks pulk sealsamas, haara ainult pintsettide järele, aga tegelikult on palju kaugemal. Mul võiks ka selline normaalne laps olla, kes omale asju ninna ja kõrva topib, mitte torudesse. Siis oleks Matt'il vähemalt vahendid olemas, millega välja koukida. 

Aga pole midagi, tohterdamist jagub selletagi, näiteks eile kukkus Ossu mänguväljakul joostes nii, et verd voolas lausa suust ja ninast korraga. Maru dramaatiline nägi välja, aga ninast jäi suht kohe kinni ja suust tuli ainult sellepärast, et hammas oli natuke huulde lõiganud. Täna kukkus diivanil hüpates nägupidi käetoe vastu ja sai omale terve põsesarna suuruse sinika...

Aga helgematel teemadel ka - meil oli hiljuti aastapäev. Matt küsis lõuna paiku, et kas sa lilled said? Mina, et mis lilled? Hommikul pidid tulema... Helistas siis, aga keegi vastu ei võtnud. Järgmisel päeval helistati tagasi, mina juhtusin kõrval olema. Küsiti, et tahate veel neid lilli? Matt siis minult, et tahad või? No miks ei taha! Õhupalli tahate ka? Matt juba naerab. No ikka õhupalli ka! 

Kui lilled kohale jõudsid (Matt käis uksel, mina värvisin aeda), saatis naabrinaine sõnumi, et "whaaaat, ma olen nii kade, tahan ka kulleriga lilli!" Meil on külaelu, noh.

See või teine

Laenasin Briti instast mõned küsimused ja kohe lausa pean siia omalt poolt ühe juurde lisama, nimelt:

Dušš või vann - kuumast dušist ei ole mitte midagi paremat, vannis käin keskmiselt korra aastas. Matt on jällegi läbi ja lõhki vanniinimene, kes võiks vabalt vannis eladagi. Õnneks on meil ühes vannitoas vann ja teises dušš, nii et kõigile jagub. Aga ikkagi huvitav kui erinevad inimesed on...

Ilus figuur või ilus hing - ma ei ole kunagi aru saanud sellest "ilus, aga loll; kole, aga tark" vastandamisest. Üks ei välista ju teist! Ma pigem ütleks, et kindlam on ilus olla, sest kui hing nagunii kole juhtub olema, oleks inetu välimusega juba täitsa pekkis. Aga miks mitte ilus figuur ja ilus hing mõlemad?!

Ujumine või kaldal päevitamine - ma pole kummagi tegevuse fänn. Esiteks olen kohutav külmavares, piisavalt sooja vett pole minu jaoks lihtsalt olemas ja päikese käes lamada on jällegi piinavalt palav. Suvi meeldib mulle muidu väga, aga rannas ma tõesti eriti ei käi.

Vara üles või hilja voodi - mina olen raudselt öökull, aga seoses emaks saamisega on uni erakordselt hinda läinud, nii et viimastel aastatel olen magamaminekuaega selle järgi timminud, millal Oscar hommikul üles tuleb, sest puhanuna ärgata on kõige mõnusam üldse! Isegi mõnusam kui kaua üleval olla.

Rahulikud kaksikud või üks väga aktiivne laps - meie sõprade esimene beebi oli nagu õudusunenägu - vähe sellest, et ta kohutavalt vähe magas, karjus ta suurema osa ärkveloldud ajast nutta. Ma tõesõna ei tea, kuidas nad sellest eluga (ja koos!) välja tulid. Praeguseks on poiss igati rõõmus kolmeaastane ja hiljuti said nad tütre vanemateks. Ja see praeguseks kolmekuune beebi on väga rahulik ja leplik laps, kes on algusest peale ülihästi maganud. Küsimuse juurde tagasi tulles - teate, selliseid võiks mul mitte ainult kahe-, vaid ka kolme- ja neljakaupa olla. Üks väga aktiivne on juba olemas ja neid ma mitmekaupa tõesti ette ei kujutaks.

Maja hinnaga korter kesklinnas või maja äärelinnas - üksi elaks ma kindlasti korteris ja kesklinn sobiks hästi, aga lastega on vaja ruumi ja aeda, vaikset ja rahulikku keskkonda, kus uksest välja astudes kohe auto otsa ei sõidaks. Ja mulle tegelikult meeldivad kõik aiatööd ka.

Prillid või läätsed - minu jaoks on mõistetamatu, kuidas inimesed endale rahumeeli näpu silma torkavad. Matt teeb seda igal hommikul, aga mul on õnneks nii nõrk miinus, et igapäevaselt prille ei vaja, nii et läätsesid ei hakka isegi proovima.

Kool või elukool - iga kell kool. Minu meelest tuleb kasuks kui oled vähemalt korra elus lõputöö raames uurimuse teinud, valiidsuse ja reliaablusega maadelnud ja aru saanud kui palju asju peab õigesse lahtrisse kukkuma, et saaks üldse midagi väita. Kriitiline mõtlemine tuleb elus tihtipeale kasuks.

Megakuum suvi või ilus lumine talv - kuna mulle meeletu kuumus ei meeldi, siis pigem valiks ilusa lumise talve, aga reaalsus on see, et sillerdava lumega päikesepaistelisi päevi on kahetsusväärselt vähe ja lõpuks taandub see "ilus lumine talv" ikka pimedusele ja lörtsile. Pimedus ei meeldi mulle jällegi üldse ja kuna meil on kodus konditsioneer, saab kuumuse eest tuppa peitu tulla, seega suvi võidab, olgu või kuum.

Ärgata hommikul hiljem koos lastega või väga vara, aga aeg iseendale - raudselt hiljem! Kusjuures sellest saan ma veel aru, et ärkad perest varem ja istud kohvitassiga vaikselt päikesetõusu nautides, aga mõned inimesed ärkavad poolest ööst, et hommikul trennis või jooksmas käia ja seejärel kella kaheksaks tööle jõuda (mis on juba ise üle mõistuse vara). Brrrr. Hommikune uni on püha!

Ümbermaailmareis või oma kodu ost - oma kodust ei ole minu jaoks mitte kunagi midagi olulisemat olnud. Kodu lihtsalt peab oma olema. Reisida olen õnneks omajagu saanud ja seetõttu tean, et ümbermaailmareis ei oleks minu jaoks - mina tahan natuke ära olla, max mõned nädalad ning siis koju tagasi tulla. Asjad lahti pakkida, oma voodis magada, hommikul oma kapist pudruhelbeid võtta. Ma ei jaksa kogu aeg teel olla.

Jõulud või jaanipäev - jõulud, jõulud, jõulud! Terve detsember oma tulukeste ja pühademuusikaga. Pakkide avamine. Pere ja sõbrad. Hea söök. Eriti vägev kui juhtub ka lund olema!

Siider või õlu - ma pole suurem siidrisõber, aga õlu ja viski on sellised joogid, mis mulle absoluutselt ei maitse.

Ilus ja keskklassist mees või keskpärase välimusega rikas mees - "ilus mees" võrdub minu peas strippari tüüpi ilueediga, kes kulme kitkub, endast lõputuid selfisid teeb ja maailmanabana käitub. Minu meelest ei pea mees ilus olema, mehes peab hoopis see miski olema - mingi enesekindlus, emotsionaalne tugevus, arukus, soojus. Miski, mis põlved nõrgaks võtab, aga mida pole võimalik alati sõnadesse panna. Kui võtta küsimuse teine osa, siis selle vastu pole mul küll midagi kui mees hästi teenib, perekonda ülal pidada suudab ja lastele kodu kindlustab.

Kusjuures vaatasin praegu instast Briti vastajate tulemusi ja 61% valiks pigem ilusa mehe ja ainult 39% eelistavad keskpärase välimusega rikast. Samas kui eespool küsiti, et kas "ilus figuur või ilus hing", siis ainult 11% valisid figuuri ja 89% hinge. Tuleb välja, et enamikule inimestest on mehe puhul oluline välimus ja naise puhul sisemus.

Vot siis.

Elu edetabelid

Blogimaailmas on vaikus. Ma ei tea, kas kõik naudivad suve või milles asi, et nii vähe kirjutatakse? Mitte, et ma ise parem oleks... Indigoaalane kirjutas elu edetabelitest, mõtlesin, et panen siis enda omad kah ritta.

Asjad, mida ma südamest vihkan ja ei salli:

1. Herilased. Tõesti kohe südamest vihkan neid. Eelmisel aastal olid nii agressiivsed, et ma käisin aegajalt terrassi peal elektrilapatsiga õhku puhtamaks löömas, teisiti ei saanud enam elada (hiljem selgus, et räästa all oli pesa). Sääsed ja ämblikud võiks ka minu poolest täiesti olemata olla, absoluutselt ei tunneks puudust.

2. Kui tuleb aevastus... aga viimasel hetkel läheb ikka ära ja jätab ninna selle ülirõveda aevastuse-eelse kirbe tunde.

3. Liivased jalad. Kuni nad konkreetselt liiva sees on, pole viga midagi. Aga liivane jalg kergelt üle pühkida ja kingad jalga panna... brrrrrr!

Asjad, millest mul pole veel saanud küllalt (ja ei saa ka):

1. Krõbeda koorikuga värske sai rohke võiga. Ma võin end konkreetselt lõhki süüa, paremat asja ei ole olemas!

2. Koristamine, organiseerimine, pesu pesemine. Inimesel peab ju hobi olema, noh! Ma pean muuhulgas end väga tagasi hoidma, et tänaval suvalist prügi üles ei korjaks ja tee ääres olevast võõrast peenrast olen rohkem kui üks kord mõne suurema umbrohu välja tõmmanud.

3. Magamine. See tuleb vist natuke vanusega ja natuke sellega, et Oscar oli beebina kohutavalt kehv magaja. Hommikul puhanuna ärkamine on absoluutselt hindamatu! 

Asjad, mida olen teinud õigesti ja asjad, mida kahetsen:

Ma olen alati imestanud, kuidas mõned inimesed kohe täitsa noorena teavad, mida elult tahavad. Viiendas klassis on selge, mis eriala ülikoolis valivad; gümnaasiumi lõpuks on eluarmastuse leidnud... Mina polnud viimase paari aastani isegi riietuse osas oma stiili leidnud, alles nüüd tean, mis meeldib. Erialasid on mul kolm. Välismaal elamisest polnud kunagi unistanud, aga juba tiksub kaheksas aasta ja kogu aeg hakkab ainult rohkem meeldima. Alati olen tahtnud noor ema olla, aga esimese lapse otsustasin alles 35-selt saada. 

Kahetsemisega on nii, et mul üldiselt ei ole kombeks kahetseda. Ma olen nii põhjalik, et kui midagi otsustan, on see otsus järelikult kaalutletud ja vähemalt minu enda jaoks õige. Ja eks ikka on miskit, mida oleks võinud teisiti teha või siksakis jooksmise asemel ühe sammuga astuda, aga samas on kõik mingitpidi vajalik olnud - mingi järgmise astme või inimese juurde juhatanud, miskit olulist õpetanud. Ja noh, oleks ju minagi võinud viiendas klassis valitud erialale kindlaks jääda või mõne teismeea peikaga abielluda ja karja lapsi saada, aga... jumal tänatud, et teisiti läks, hahaa!

Elu parimad sünnipäevakingitused:

Piinlik tunnistada, aga ma isegi väga ei mäleta, mida täpsemalt täiskasvanuna kingiks olen saanud, mingit nii eredat mälestust ei ole millestki jäänud, et seda eraldi välja tuua. Üllatussünnipäev oli näiteks tore! Aga lapsepõlves olid kõik sünnipäevad elu parimad. Näiteks kui ma viiesena pesueht beebinuku ja nukuvankri sain... Ohhh! Mul läheb isegi praegugi veel pulss üles sellele mõeldes. Ja kuna ma palju lugesin, kingiti tihtipeale raamatuid ja mäletan, kuidas ma niiiii väga tahtsin neid KOHE lugema hakata, et natuke raske oli isegi külaliste äraminekuni oodata. Ja kuidas me klassiõega koolist koju jalutasime ja ta rääkis, et sai sünnipäevaks muuhulgas kolmevärvilise hambapasta (Aquafresh) ja ma olin täiega kade, sest toona olid kõik hambapastad ju valged. Ohh, väikesed rõõmud!

Vaevarikas rannavorm

Hakkasime sõbrannaga mõlemad hiljuti (uuesti) jooksmas käima ja muuhulgas avastasime, et ka läbitav distants on enam-vähem sama, jäädes veidi üle kolme kilomeetri. Selline hea lühike sutsakas algajale, mille jooksul veel päris ära ei sure. Enesepiinamine pole ju eesmärk omaette, kuigi see on samuti tõsi, et kui mugavustsoonist üle ei jookse, pole kogu ettevõtmisel ka erilist tulemust.

Sõbranna rääkis, et kui mäest üles rassib ja raske on, motiveerib end sellega, et "mõtle kui peaksime kunagi mehega lahku minema või ta ära sureb või midagi... ja ma pean hakkama näiteks 50-selt uut meest otsima, siis tahaks ju heas vormis olla". Ühtlasi tahab ta Tina Turneri käsivarsi ja kuigi mul praegu lambist ette ei viska, millised need on, siis usaldan sõbranna maitset ja tahan ka! Selles mõttes, et 80-selt oleks siuksed käsivarred. Mul on terve senine elu muskli asemel keedunuudel olnud, aga kuulge, veits üle 40 aasta on ka aega treenida ja võib-olla üllatan kunagi veel iseennastki.

Kuigi sellise väikse sörgiga vist ei saa Tina Turneri käsivarsi?

Telefonivestlused

Kurtsin sõbrannale, et vähe sellest, et mul on pähe halle karvu juurde tulnud, nüüd on mõned isegi kulmude sees!

Sõbranna imestas vastu, et: "Alles nüüd või? Ma siis ei hakka parem ütlema, kust mina endal viimasel ajal halle karvu leian..."

-

Rääkisin teisele sõbrannale, et need juhtmevabad kõrvaklapid, mida ta mulle soovitas, on väga head. Küsis, et kas sa võtsid odavamad või kallimad? Kallimatel pidi mürasummutusfunktsioon ka olema. Naersime, et vaata, kuhu tehnika areng on jõudnud - juba tundub, et kui kõrva sees olev väike lulla, mis puudutuse peale laulu vahetab ja ilma juhtmeta töötab, müra ei summuta, on ta kuidagi kehvem! 

"Aga kas sa mäletad kui suur asi oli kui koju puldiga telekas ilmus! Ei pidanud isegi diivanilt püsti tõusma, et heli valjemaks keerata!"

"Mis pult?! Kõigepealt tuli mustvalge asemele värviline." Mispeale selgus, et meie mõlema esimene värviline telekas oli selline, mida pidi aeg-ajalt rusikaga peksmas käima - meil sellepärast, et pilt läks tumedaks ja sõbrannal sellepärast, et telekas hakkas vilistama.

- 

Täielik nostalgia tuli peale. Tahaks öelda, et "alles see oli", aga tegelikult on ilma puldita telekast oma 25 aastat möödas. Ja kui juba meenutamiseks läks, siis...

Naabrijuttu

Ükspäev sain tänaval naabrimammiga kokku. Paistku päike või sadagu pussnuge, tema käib alati korra päevas jalutamas. Niisiis jooksime postkastide juures kokku (noh, tema ei jooksnud oma käimisraamiga muidugi kuhugi, see-eest kihutas Oscar mitme eest) kui ta hakkas korraga mingitest vitamiinidest rääkima ja et kuidas Hiinas ega ka kuskil mujal maailmas ei ole keegi nendest, kes neid vitamiine võtavad, koroonasse haigestunud.

Edasi tuli väike võrkturunduse reklaam ja pakkumine, et äkki tahaksin kampa lüüa? Nii palju viisakusekribalaid on muidugi isegi minusugusel, et ei hakanud endast peaaegu kolm korda vanema prouaga vitamiinide efektiivsuse üle arutama, aga ma oleks esiteks tahtnud teada, et miks me siin terve maailmaga karantiinis istume ja päästvat vaktsiini ootame kui vitamiinid meid päästa võiks? Ja teiseks, et kui minu kehas juba ongi kõiki vitamiine ja mineraale piisaval hulgal (vereproovi põhjal), siis kas ma olen seeläbi koroona eest kaitstud või peaks purgist midagi peale krõbistama? Ja kas purgil peab tingimata kindel logo olema või sobib iga vitamiin?

Muide, selle kahe kuu jooksul, mil me oleme kodus istunud, olen teada saanud, et sellist asja nagu "külmetus" ei ole olemas. Oscar on siin mööda õue ringi joostes juhtunud olema liiga paljalt või kogemata märjaks saanud riietega tuule-päikese-vihma käes, ta on ülepeakaela suurde lompi prantsatanud, igasugu asju on juhtunud. Aga haige pole ta mitte sekundikski olnud. Ma isegi ei mäleta, millal ta varem nii terve oleks olnud, millalgi beebina vist.  

Juunis hakkab Ossu korra nädalas lasteaias käima, eks siis tulevad kõik nohud-köhad-muud asjad tagasi. Vähemalt on sotsiaalses plaanis mõneks ajaks veidi vaheldust, sest kui ühel hetkel olukord jälle hullemaks läheb, peab ta uuesti ainult meie seltskonnaga leppima. Koroona pole ju kuhugi kadunud!

Ma ei tea, mida ma järgmise laine ajal tegema hakkan, sest praegu on soe ja mõnus olnud, mis andis võimaluse pool aeda üles kaevata ja kümmekond uut puud-põõsast lisada. Suvi on tore! Isegi karantiinis.

Mure on mure

Käisin täna mulda ostmas. Nädala suursündmus, noh. Värvisin ripsmed ära ja panin natuke parfüümi peale. Dresside asemel retuusid. Teksasid ei ole julgenud proovida, ma ei usu, et need pärast kaht kuud igapäevast küpsetamist enam jalga mahuvad.

Ja kui ma juba väljas olin, käisin toidupoes kah ära. Nägin oma silmaga, kuidas iga käru ja korv pärast kasutamist ära desinfitseeriti. Lausa mitu inimest oli selleks tarbeks palgatud. Ma pole senise elu jooksul nii puhtaid kärusid vist veel näinudki!

Ükspäev tankisin autot ja maksin täpselt POOLE vähem kui tavaliselt - 57 eurosenti liiter! Sõita pole praegusel ajal muidugi suurt kuhugi.

Hea uudis on see, et suveks tehakse ilmselt natuke rohkemad kohad lahti ja lubatakse inimesi kodust välja, sest koroonaviirus paistab ikkagi hooajaline olevat ning suvel vähem levivat. Halb uudis on see, et suure tõenäosusega käitub ta nagu sadakond aastat tagasi levinud hispaania gripp, mis algas täpselt samamoodi aasta alguses, vaibus suveks ja lajatas sügisel kümnekordse jõuga. Hiljem vaibus jälle ning tuli veel kolmandatki korda tagasi, kestes kokku pea kolm aastat.

Suured rahvakogunemised nagu kontserdid ja spordivõistlused on ilmselt pikemaks ajaks välistatud. Ilmselt pole paremas seisus ka kinod ja teatrid. Uusi filme ei saa nagunii mõnda aega toota, nii et kinodel poleks midagi näidatagi.

Carolin kirjutas hiljuti oma tööst ja lõpetas postituse soovitusega mitte kunagi teha ühtegi protseduuri kellegi teise pärast. Vot selle üle olen ma viimasel ajal palju mõtisklenud. Et kui suures osas me ikkagi teeme asju teiste pärast? Kui maailmas poleks mitte ühtegi teist inimest, siis kas me päriselt meigiks end iga päev, kannaks kõrgeid kontsi ja unistaks silikoonrindadest? "Iseenda jaoks" pädeb ikka ainult sotsiaalses kontekstis - et teiste inimeste keskel iseennast hästi tunda.

Ma lugesin hiljuti kaht väga erinevat raamatut. Üks rääkis koonduslaagrist ja jõudis järeldusele, et mugavustsoon sõltub paljuski sellest, millega võrrelda, sest alati on kuskil hullem. Ja kui oled hullemat kogenud, oskad ka väikeseid võite hinnata. Teine raamat rääkis nõustamisest ja teraapiast, sellest, kuidas ühelt patsiendilt teisele ümber lülituda. Et kui oled tund aega töötanud kliendiga, kes on värskelt abiellununa ja enne kolmekümneseks saamist lootusetult vähki suremas, on keeruline olla empaatiline järgmise patsiendiga, kelle suurim probleem on midagi pealtnäha tühist. Mispeale toob ta välja, et tegelikult ei ole päris probleemi ja mitte-nii-päris probleemi. Mure on mure.

Objektiivselt võttes saame muidugi aru, et arvestades seda, et käed-jalad-silmad-kõrvad on töökorras ja surm niipea ei ohusta, on kõik hästi. Aga see ei tähenda, et ei teeks haiget kui keegi sind halvasti kohtleb või kui pead muretsema, kuidas söök lauale ja arved makstud saavad.

Nii et mõnes mõttes ongi tõsi, et pole meil viga midagi. Istume mugavalt diivanil, nett töötab, sööki ja vetsupaberit jagub. Teisalt on raske ka - kellel vähem, kellel rohkem.

Aga mulle tundub, et laias plaanis loksutab see koroonakogemus maailma kuidagi paremini paika. Natuke hakkas juba kuskile äärmusesse minema kogu see "olen seda kõike väärt" stiilis planeedi hävitamine. Koertele kleitide-kingade selga panemine. Mingid sellised asjad, noh. Võib-olla oskame pärast praegust kogemust paremini hinnata neid inimesi, kes päriselt vajalikku tööd teevad. Ühtlasi õpime ise süüa tegema ja kodumaist kraami tarbima. Oma lähedasi rohkem märkama.

Ega suurt rohkemat ei olegi vist hetkel teha kui püüda positiivset näha... Kas teil on praegu okei või mitte nii väga? Kuidas läheb?

Tõsiselt või?

Ma olen viimased paar ööd nii ebanormaalseid unenägusid näinud, et vaikselt hakkab juba ära tüütama! Hea meelega süüdistaks täiskuud või muud maagilist, aga ilmselt on asi proosalisem - elu liiga igav või liiga stressirikas või mine sa võta kinni.

Igatahes ärkasin keset ööd mingi järjekordse jaburuse peale (ei mäleta, mis see oli ja pole ka tähtis, sest mitte kedagi ei huvita teiste inimeste unenäod) ja unesegasena tekkis automaatselt mõte, et "huvitav, mida see tähendab?"

Seejärel ärkasin ikka päriselt üles ja sain aru, et... mis mõttes, et mida see tähendab?

Mis omakorda tuletas meelde, et mu lapsepõlvekodus oli riiulis "Unenägude seletaja" ja kunagi ammustel aegadel olen seda ilmselt päris usinalt sirvinud, sest mäletan alfabeetilist ülesehitust ja seda, kuidas mõne asja all oli pikk joru täpsustusi, näiteks lamba all, et "kui näed unes lambaliha söömist", "kui näed lamba nülgimist", "kui näed rõõmsat talle aasal ringi kalpsamas".

Hakkasin siis korraga mõtlema (ikka keset ööd, eksole), et mis uskumatut rämpsu toodetakse... 

Sest kuidas selline raamat üldse sünnib? Keegi teeb aastakümnete pikkuse uurimistöö, laseb inimestel kohe pärast ärkamist unenäod kirja panna, analüüsib saadud tulemusi nende edasiste elusündmustega, avastab, et peaaegu KÕIK need, kes on näinud unes lõbusaid utekesi, saavad järgneva paari kuu jooksul ametikõrgendust; kaitseb antud valdkonnas doktoritöö ja paneb saadud tulemused ühtlasi ka raamatusse, et inimesed teaksid, mida elult oodata?

Aga täna on mul tähtis päev - lähen aianduspoodi põõsast ostma. Nii põnev! Ma arvan, et pärast sellist elevust ja rutiinist väljumist on kohe palju rahulikumat und oodata. Väikesed rõõmud, noh!

Kuidas muidu ise vastu peate?

Püksid jah, noh.

Meie telefonikõned sõbrannaga näevad välja umbes sellised: "...ja hiljem peab seinad ära värvima EI LÄHE MUNAGA DIIVANI PEALE, sest pahtel on juba kuiv". Meil mõlemal on väike laps, nii et emakohustused sõidavad aeg-ajalt kõnedesse sisse. Vahel teeme nalja, et peaks kirja panema, mida oleme kuulnud üksteist niimoodi kontekstiväliselt röögatavat, vahel kukub üsna omamoodi välja.

Täna helistas kui sõitsin autoga. Et teeb neid Ragne kaneelirulle, aga ei hakka vist samamoodi tainast keerama nagu seal retseptis, ei saavat aru, kuidas õige on. Mina vastu, et vaata, tal on blogi kommentaarides link, kus näitab piltidega, kuidas keerab - väga lihtne on tegelikult! Sõbranna vastu, et ahh, suva, ma keeran ikka niisama rulli, ma ei viitsi otsida.

Ma ei saanud talle sõidu ajal seda linki ju kah saata, nii et üritasin seletada. Et lõikad taignast ribad ja... kujuta ette, et sa seisad püsti ja lõikad kuskil nabast saadik ülemise osa kehast maha... noh, et jäävad jalad ja... eee, kuni puusadeni või nii. Ja kummagi jala keerutad spiraali.

Tükk aega vaikust ja siis korraga: "Sa mõtled, et... nagu püksid või?"

Nii blondi hetke pole juba ammu olnud.

Pildid Ragne blogist.