12 oktoober, 2021
Sügistegemised
25 september, 2021
Kuidas ühe vana on teise uus
Mu tuttaval/sõbrannal on uus peika. Ja no inimesed on nii armunud, et enam rohkem ei saagi olla. Räägib mehest ülivõrdes. On ka põhjust, sest lisaks kogu sellele roosamanna tundele, mis nende vahel on tärganud, teeb mees talle ilusaid kingitusi, toob lilli, viib spaasse. Poputab.
Armas on kõrvalt vaadata. Neid liblikaid kõhus ja piiritut õnnetunnet.
Mehel on ka eks ja laps. Lahutati üsna hiljuti (sõbranna sai kutiga alles pärast lahutust tuttavaks, ütlen igaks juhuks ära). Sellest osast, miks lahku mindi, ei tea ma midagi, tegemist pole nii lähedase sõbrannaga, kellega väga tihti või põhjalikult räägiks, aga neid kaht turteltuvi kõrvalt vaadates rändas mu mõte kohe sinna, et huvitav, milline oli selle mehe suhe eelmise naisega?
Algas kindlasti sama roosamannalt. Ja nii palju pidid nad üksteisele meeldima, et koos laps saada ning teda tervelt viis aastat ühiselt kasvatada. Aga milline oli lõpp? Kui need kaks naist peaksid seda meest praegu oma vaatevinklist iseloomustama, ei arvaks ilmselt äragi, et jutt käib samast inimesest.
Nii huvitav oleks teada, kas mees ongi tegelikult selline tore kompu nagu värskelt alanud suhtes tundub ja eksnaine juhtus olema kuri nõid, kellega polnud võimalik ühe katuse all elada? Või oli mees ise täielik munn ja lõpuks viskas hoopis naisel üle? Või hoopis kõige tüüpilisem variant, et saabus argipäev, mis sisaldas juba palju vähem lillebukette ja palju rohkem vedelema unustatud musti sokke, lisaks veel lapsi, kes tähelepanu nõudsid?
Mallu just kirjutas samast asjast ja sõnastas hästi, et sellises suhtes, mis on juba pikemat aega kestnud ja kus on ports väikeseid lapsi, näed suure osa ajast välja pigem pool-kodutu kui mingi parfüümipilves hõljuv jumalanna. Ja mees samamoodi. Argielu, noh. Liblikatele paneb see kahtlemata väikse põntsu.
Ka selles on omakorda tasakaal oluline, sest kui kümme aastat hiljem ikka veel üksteise jaoks mööda nööri kõnnitakse, igal hetkel riideid ja meiki sätitakse, on midagi natuke paigast ära ja suhe ei ole piisavalt turvaline ega soe, et saaks end mugavalt tunda.
Vastupidi muidugi ka - kui nii mugavaks muututakse, et mõlemad 40 kilo juurde võtavad, enam iial end üksteise jaoks ei säti ning õhtuti kumbki oma diivaninurgas telekat vaadates raginal peeru käristab siis... noh, kah ei toimi. Miskit peab teineteises siiski ka veetlevat ja armastusväärset säilima, seda nii sisu kui silmailu mõttes.
Muidu ongi nii, et pärast lahkuminekut hakatakse korraga kõvasti pingutama ja muututakse kardinaalselt teiseks inimeseks kui suhte lõpus oldi ning visatakse endisele kaaslasele nina peale, et näe, millest sa ilma jäid. Aga endine kaaslane ei jää kunagi sellest ilma, mille uus endale suhte alguse puhul saab.
Sest kui suhtuda uude kaaslasesse täpselt samamoodi nagu vanasse suhte lõpus, ei jõutaks mitte kuhugi. Suhe kukuks enne laiali kui alatagi jõuaks.
Muideks, statistika näitab, et iga järgneva abielu püsimajäämise protsent on madalam. Nii et kui ühine elu just täiesti talumatu ei ole, tasuks pigem olemasolevat hoida kui end uuele ringile sättida. Lihtsalt statistika mõttes. Sest argipäev saabub ka uue kaaslasega, ei jää need liblikad lõputult kõhtu. Ja siis on sinu-minu-meie lapsed ning hunnik ekse ja külmkapile kleebitud plaanimajandus, et kes millal kus elab ja kelle kord on jõule pidada. Hiljemalt selleks hetkeks kukuvad need liblikad ikkagi jõuetult kokku. Ja ka uus kaaslane toodab musti sokke. Üllatav, eks?
On muidugi olukordi, mis ei ole päästmist väärt. Näiteks kui keegi on vägivaldne. Sa võid vere ninast välja punnitada, aga vägivaldseks ta jääb. Või kui omavahel lihtsalt ei sobita. Selle viimase vastu aitab efektiivselt see nipp, et enne kui pole vähemalt kaks aastat koos elatud (niisama deitimine ei lähe arvesse), ei hakka abielluma, ühist kodulaenu võtma ega lapsi saama. Siis jõuab teha enne sääred, kui juba hilja on.
Kui ma nüüd järele mõtlen, siis minu lähimas tutvusringkonnas polegi selliseid paare, kes oleks pärast pikemat kooselu ja ühiseid lapsi otsustanud laiali minna. Neid, kes enne sellesse hetke jõudmist suhtest suhtesse hüppasid, on muidugi küllaga. Aga see on okei, õige leidmine võtabki ju aega. Loodame siis, et need õiged ongi lõppkokkuvõttes õiged.
Sest puhtalt statistikat uskudes poleks lahkuminekust pikast perspektiivis mitte midagi võita. Eks näis, kuidas mu sõbrannal selle uue ideaalse mehega läheb. Hoiame muidugi pöialt!
22 september, 2021
Vaatenurga küsimus
Eile hommikul ärkasin kell 5. Uuesti magama jäämine võtab rasedana ekstra-kaua aega, sest esiteks ei ole üheski asendis mugav, teiseks hakatakse vähkremise peale seestpoolt peksma, kolmandaks ärkas kolmveerand tundi hiljem juba Oscar, kes kah muidu nii vara ei virgu, aga noh, mis seal ikka. Tulime siis üles.
Unega on üldse imelik lugu. Enne laste saamist olin ma see, kes raudselt 9-10 tundi ööund vajas ja seda vabatahtlikult kunagi ei ohverdanud. Siis sain beebi ja õppisin, et ka nii on võimalik funktsioneerida (kuigi mitte üleliia rõõmsalt), et magad ööpäeva peale ainult 5 tundi ja sedagi mitte järjest, vaid kolmes jupis, olles vahepeal tund või kaks üleval.
Alati on oluline, et millega võrrelda. Nüüd võrdlengi sellega. Kui saad ainult 5 tundi magada, aga järjest, on juba väga hästi! Ja kuna viimasel ajal kukuvad silmaluugid juba kümnest kinni, siis kella viieks on lausa 7 tundi magatud, nii et kurta ei saa absoluutselt.
Salamisi loodan, et äkki on teise beebiga selles mõttes lihtsam, et enam ei eeldagi, et magamine mingi inimõigus oleks...
-
Koroonast on kopp ees. Oscar on kaks nädalat järjest vahelduva eduga köhas-nohus olnud. Ükspäev saadeti isegi lasteaiast varem koju, sest hakkas köhima. Vahepeal oli paar päeva täiesti terve, täna hommikul ärkas suure köhaga. Nohu on vahelduseks kadunud, eile oli veel olemas.
Sümptomid tulevad ja lähevad nagu ise tahavad.
Nohuga võib lasteaeda viia kui tatt ei ole roheline ja just ojadena ei voola. Köhaga võib viia kui ei ole ägenev ja on negatiivne testitulemus ette näidata. Lasen täna selle kuramuse testi jälle ära teha, muidu võib juhtuda, et peab homme-ülehomme kodus passima. Või noh, äkki ongi koroona?
(edit: tulemused käes, koroonat pole)
Ise käisin mõned nädalad tagasi glükoositaluvuse testi tegemas ja olin 100% kindel, et mul on rasedusdiabeet, sest enamikel juhtudel tuleb see iga järgmise korraga tagasi. Otsustasin, et ei luba endale isegi lootusekübet, et äkki seekord ei ole, sest see jätaks ruumi pettumusele. Seda suurem oli rõõm kui tulemus ilusti normi piiresse mahtus, mis tähendab, et seekord ei pea ma kolm kuud järjest sõrmi torkima ega rangel dieedil olema. Juhuuuuuu!
No ma räägin - alati oleneb, millega võrrelda. Kui poleks eelmine kord seda kõike läbi teinud, ei oskaks seekord absoluutselt hinnata, et võin hommikuti muna asemel putru süüa ja lõunaks rohelise salati asemel võileiva teha. Maiustamisest rääkimata. Väikesed rõõmud! Kaalunumber saab muidugi sellevõrra veidi vähem rõõmustav olema...
-
Saatsin täditütrele Oscari video ja ta naeris, et nii väike laps ja juba oskab inglise keelt! Et kuidagi sürr. Mulle ka tundus esimestel Kanada-aastatel uskumatu, et tillukesed lapsed oskavad võõrkeeles rääkida. Nende endi jaoks muidugi ei ole võõrkeel, aga saate aru küll.
Nüüd ei pane enam üldse tähele, kes mis keeles räägib. Oscar kasutab minuga eesti-keelseid sõnu ka, aga pikib neid inglisekeelse jutu sisse. Teistega suheldes laseb puhtalt inglise keeles. Ma ei tea, kuidas ta vahet teeb.
Päris üksi on ikka võimatu last 100% kakskeelsena hoida, sest Matt'iga omavahel räägime ju inglise keeles, lapsehoidja on inglisekeelne, lasteaed on inglisekeelne, sõbrad on inglisekeelsed. Kogu elu on inglisekeelne! Kuidas saakski eesti keel võrdses koguses külge jääda kui seda kasutan mina üksi... Aga ma olen alati tahtnud, et ta vähemalt aru saaks ja aru ta saab. Nii et jätkan samas vaimus.
13 september, 2021
Ootused ja tegelikkus
Sõbranna viimaseid nädalaid (esma)rase naabrinaine rääkis eile, et tahab kodus sünnitada, sest eelkõige peab iseendal mugav ja hea olema ning kodus oleks seda kõige lihtsam saavutada. Ma ise ei tahaks elu sees kodus sünnitada. Minu meelest on rasedus piisavalt pikk ja ebamugav, selle lõpuks tahaks ikka 100% kindel olla, et laps elusa ja tervena välja saab.
Elus on ju muidki asju, mis teab kui mugavad ei ole, aga mis on lihtsalt vaja ära teha. Näiteks igasugu süstid ja vereproovid, mida ma alati sisimas natuke kardan, aga väliselt end rahulikuks sunnin. Iga kord on selline tunne, et tahaks viimasel hetkel käe kiljatuse saatel ära tõmmata ja öelda, et ma pole valmis. Ja nii kümme korda järjest. Aga ma ei tõmba. Eriti vastik on kanüüli panemine, see nõel on ikka nagu voolik.
Ja siis ma kardan näiteks madusid ja ämblikke. Aga kui Oscar on läheduses, ei jookse ma isegi nende kahe juurest paanikas eemale, sest ma ei taha oma hirme talle edasi kanda. Meil mürgiseid isendeid siin ju pole.
Sõbranna laps on suur putukasõber. Tema rääkis, et ärkas ühel hommikul selle peale üles, et ritsikad laulsid jube kõvasti. Nagu oleks sume augustikuine öö, mitte suvaline esmaspäeva hommik. Selgus, et lapsed olid eelmisel päeval õues ritsikad purki korjanud ja hommikul mängides läks purk ümber, terve maja putukaid täis. Sõbranna ise hullult kardab igasugu putukaid, ritsikaid ka!
Rase naabrinaine rääkis seda ka, et ta plaanib lapsele väga vähe mänguasju osta, multikaid mitte näidata ja ainult tervislikku sööki pakkuda. Noh, see olin põhimõtteliselt mina enne kui lapse sain. HA HA HAA. HAAAAAAA :D
Ootused ja tegelikkus...
Lisas, et plaanib mänguasjad ainult ühes toas hoida, et need igale poole laiali ei rändaks. Mainisin, et see on iseenesest täiesti tehtav, eeldusel, et sa ise kogu oma aja samuti selles toas veedad. Ja tervislikku toitu söövad nad esimese aasta-pooleteise jooksul täitsa edukalt. Isegi mina mäletan neid ilusaid aegu, mil Oscar brokkolit sõi. Nii et nad tegelikult annavad küll sulle selle väikese ajajupi, mille jooksul jõuad endale õlale patsutada ja öelda, et tegidki kõik nii nagu plaanisid.
Sõbranna mees mainis, et mõni aasta hiljem jõuad muidugi omadega sellesse seisu, kus välja sööma minnes avastad end lapsi keelitamas, et kui sa need friikad/pitsa ära sööd, saad jäätist ka! Sest see võib olla ainus võimalus, kuidas sa omaenda eine rahus lõpetada jõuad. Hahaa, jälle tõsi!
Õhtul jagasin muljeid teise sõbrannaga, kes hoidis kõne ajal oma vannis istuvatel lastel silma peal. Jutu vahele hüüatas: "Oot, ei tule veel välja, pese see muna ka juustest välja! Ja koored ka!"
Naersin. Täpselt nii ongi, noh. Esimest last oodates ei kujuta veel ettegi, et päeva jooksul pähe sattunud muna isegi uudiskünnist ei ületa. Pigem loed klantsajakirjast lugusid, kus "lapse pärast meil küll ükski asi tegemata ei jäänud" ja kus "rasedus ei ole haigus" ning arvad, et ise langed just täpselt sellesse kategooriasse. Mina arvasin ka. Tagantjärele on naljakas!
06 september, 2021
Aga mis edasi saab?
Texas keelustas abordi. Jah, mitte täielikult, vaid alates kuuendast rasedusnädalast. Aga paljud naised ei teagi nii varakult, et võivad rasedad olla! Rääkimata sellest, et arsti juurde ei pääse just üleöö. Päevad jäävad ära umbes neljandast nädalast ja paljudel on ebaregulaarne tsükkel ehk mõni lisanädal ootamist tavapärane.
Erandit ei tehta isegi vägistamis- ega intsestiohvritele ja loomulikult ei tohi takistada väärarenguga laste sündi.
Iga elu loeb.
Loosungina ilus mõte. Aga mis saab edasi? Kas lapse eostanud mehel on raseda naise ees mingid kohustused? Loomulikult mitte!
Lõpuks see laps siis sünnib. Kuna tegemist on Ameerikaga, maksab ema kogu meditsiiniabi omast taskust kinni. Suur osa neist isadest, kes selle mittetahetud lapse eostasid, on tema ilmaletuleku ajaks juba ammu uutele jahimaadele liikunud, sest "väärtuslik seeme" vajab ju endiselt külvamist. Ja kui suur hulk isasid, kes lapse sündimise ajal veel pildis on, ka järgnevad 18 aastat oma ausa panuse annavad?
Kas osariik, mis seaduse kehtestas, pakub omalt poolt elamispinda ja ülalpidamist, et väärtuslikku last kasvatada? Kas need inimesed, kelle loosungid ütlesid "palvetagem, et abordid lõpetataks", "elu on jumala kingitus", "kaitse elu" on järjekorras esimesed, et saaks neid lapsi adopteerida? Eriti selliseid, kes sünnivad geenivigade, tervisehädade ning erivajadusega? Tunglevad need tüübid lastekodude ja hooldusasutuste ukse taga, et sinna tööle saada? Kas tüdrukule, kes isa poolt vägistati ja kes on sunnitud oma poolvenna või -õe sünnitama, pakutakse tasuta psühholoogilist abi? Loomulikult mitte!
Loosungit lehvitada ja seadusele alla kirjutada on lihtne, eriti kui idee on sedavõrd üllas ja ise tagajärgedega tegelema ei pea. Kes meist ei oleks selle poolt, et igal beebil on õigus elule? Muidugi on! Aga mis elu see on?
Üle poole abortidest tehakse naiste poolt, kes elavad allpool vaesuspiiri. Neil ei ole palju haridust ega häid teenimisvõimalusi, nad võitlevad erinevate sõltuvustega, nad müüvad eluspüsimiseks oma keha ja paljudel juhtudel neil juba on terve ports lapsi. Ma poleks nii kindel, et see beebi tahab sündida vanematele, kes iseendagagi hakkama ei saa.
Naised, kes pole elule jalgu jäänud, on enamasti leidnud toimiva rasestumisvastase vahendi ning püsiva partneri ja kui nad sellegipoolest soovimatult lapseootele jäävad, on neil vajadusel võimalik see protseduur kõrvalosariigis ära teha. Ehk antud seadus lööb kõige valusamalt neid, kes juba nagunii omadega puntras on.
Kui naine last ei taha, on tal selleks põhjus. Sundides teda mittetahetud last sünnitama, ei muutu maailm ilusamaks. Ainus, kes olukorrast võidab, ongi see suurelise loosungiga tüüp, kelle "vastutus" täpselt seal otsa saab, kus ta on saanud selle eest seista, et lapsel oleks "õigus elule". Teoreetiliselt ta muidugi tahaks, et lapsel ka pärast sündi elamisväärne elu oleks, aga ta ei hakka end vaevama, et sinna mingi panus anda - tema on "oma osa" juba ära teinud ja maailmale "kasulik" olnud. Nüüd äkki keegi teine tegeleks edasi... Ainult, et neid teisi väga ei ole. Sest edasine eeldab juba sisulist tööd ja reaalset panustamist, mitte ainult ülla arvamuse omamist ja selle loosungile maalimist.
Umbes nagu kassipojad on nunnud ja igal kassipojal võiks olla õigus elule, aga oma koju küll karvu ja kusehaisu ei taha.
Kui juba kellegi keha üle otsustamise teed minna, siis miks mitte teha kõigile meestele vasektoomia? See on 30-70% juhtudest ümberpööratav ehk garantiisid küll ei anta, aga maailm on juba nagunii ülerahvastatud, seega pole hullu.
Võib-olla peaks soojätkamise eelduseks olema piisav haridus, rahaline tagala ja näiteks vähemalt kolm aastat kestnud õnnelik abielu? Miks üldse peaks igal suvalisel jorsil olema õigus naisi rasestada? Laste kasvatamine ei ole lihtne ega odav ettevõtmine ja kui naise peal on paratamatult kogu rasedus, sünnitus ja imetamine, siis äkki võiks isal mingis muus osas rohkem vastutust olla?
Mitte, et ma ise nii radikaalseid meetmeid pooldaks, aga kui peaks valima abortide keelustamise ja kohustusliku vasektoomia vahel, siis sorri, mehed! See viimane annaks ühiskonnale rohkem õnnelikke ja hoitud järeltulijaid kui soovimatute laste sünnitamine sunnimeetodil.
02 september, 2021
Kultuurilised eripärad - rohelised ja mustad
Kunagi ammu küsis Matt, et mis arm mul õlavarrel on? Ma ei teadnud. Igal eestlasel on selline arm, mõnel suurem, teisel väiksem. Uurisin ja guugeldasin, blogis kah kurtsin - mitmed kohe teadsid, mis värk sellega on, sain kõvasti targemaks ja... nüüd jälle ei mäleta. Mingi vaktsiin või asi, mis tekitas punni ja see punn läks katki, jättes armi vms.
Viimasel ajal olen hakanud tuulerõugete peale mõtlema. Mina ei põdenud lapsena ühtki klassikalist lastehaigust, lasin kunagi oma arstil lausa toonastest paberitest üle kontrollida ja tõesti-tõesti, kuidagi õnnestus kõigest populaarsest pääseda, kuigi lasteaias käisin küll. Täiskasvanuna, kui sõprade lapsed hakkasid tuulerõugetesse jääma, soovitas arst selle vastu vaktsiini teha, sest täiskasvanud pidavat väga raskelt põdema. Tegin siis.
Igatahes on nüüd mul endal tuulerõugete-ealine laps ja sellest tulenevalt suhtlen paljude inimestega, kellel kah väikesed lapsed ning ühel hetkel panin tähele, et samal ajal kui eesti sõprade põnnid lasteaiaealisena kõik raudselt rohelisetäpilised on, ei ole ma siin kordagi kuulnud, et keegi tuulerõugeid põeks. Enda oma pole kah põdenud. Küsisin Matt'i käest, et mis värk sellega on? Selgus, et üks vaktsiinidest, mida lapsed siin saavad, on vöötohatise-tuulerõugete-jne vastu, nii et siin neid haiguseid eriti ei esine tõesti.
Selgitasin, kuidas eesti tuttavad panevad aegajalt oma rohelisetäpilistest lastest pilte üles ja samas Kanadas keegi ei haigestu... mispeale imestas Matt, et oot, mis rohelisetäpilised?
Briljantroheline. See käib tuulerõuge täppide peale. Matt vastu, et eee... ja mida see tegema peaks?
Ma ei tea, noh! Nagu selle õlavarre armiga oli. Nii lihtsalt käib! Kõigil on. See õla arm ja rohelised täpid. Kusjuures armi tänapäeva lastel ju enam ei ole? See oli ikkagi mingi nõukaaegne muusika?
Siis hakkas juba ennast kah huvitama, et mis asi on briljantroheline? Ma pole elu sees kuulnud, et sel mingi teaduslikum nimi esineks. Otsisin välja infolehe, leidsin nn ametliku nime ja ühtlasi selgituse, et koosneb briljantrohelisest ja etüülalkoholist. Ehk toiduvärvist ja viinast. Segu on mõeldud desinfitseerimiseks. Matt väidab, et tuulerõuged ei kao alkoholiga määrimisest kiiremini ära ega hakka vähem sügelema. Aga hobi korras võib omale muidugi mida iganes peale joonistada.
Jälle targem.
Sarnane arutelu oli meil hiljuti ka söetablettide üle. Kanadas on eesti toodete pood, kust saab tellida maiustusi, toidukraami, suveniire jne. Matti töökaaslasel oli vaja Põltsamaa sinepit (ma siiamaani ei tea, kust ta esimese sai, aga ilma ei oskavat enam elada) ja saatsin Mattile lingi, et näe, las tellib siitsamast Kanadast. Matt sirvis muid tooteid ka ja korraga küsis, et hmm, söetabletid?
Seletan siis, et jaa, need on kõhulahtisuse jaoks. Iga eestlane sööb söetablette kui kõht lahti läheb. Matt imestunult vastu, et mida see süsi siis kõhulahtisusega tegema peaks? Jäin mõtlema, et tõesti - Eestis elades olen ma söetablette tarbinud küll, aga et nad midagi muud teeks kui väljaheite tumedamaks muudaks, tõesti ei täheldanud. Me lihtsalt võtame neid, sest... alati on võetud ja teised ka võtavad...
Nii lihtsalt on.
30 august, 2021
Häid lahendusi ei olegi
Meil oli siin kaks kuud maskivabadust (v.a meditsiiniasutustes), nüüd tehti need jälle kohustuslikuks. Esimese hooga tundus ebaõiglane, et olukorras, kus umbes 70% Kanada elanikest on mõlema doosiga vaktsineeritud, peavad jälle kõik maske kandma. Aga siis jäin mõtlema, et vahepeal kui maskid kohustuslikud ei olnud, pani 70-80% inimestest need siseruumides ikkagi ette. Et kes need siis olid? Kas pigem vaktsiinivastased või vaktsiini pooldajad?
Minule (rasedana!) on ju turvalisem kui vaktsineerimata inimesed maski kannavad. Seega ei saa kurta. Ja kuu aja pärast hakkab meil kehtima vaktsiinipass, mis tähendab, et vaktsineerimata inimesed saavadki sisuliselt ainult toidupoodi ja kõik muu on nende jaoks kadunud. Mis on suht äärmuslik ja kipub omadega Põhja-Koreaks. Meil pole isegi seda varianti nagu Eestis, et teed sisenedes kiirtesti.
Aga jällegi - ma küll ei poolda sedavõrd äärmuslikku lähenemist, samas leian, et pigem olgu nii kui et pandaks kõik asjad kõikide jaoks lukku. Mulle isiklikult on ju uksed valla, ma ei tea, miks mind teistele kehtestatud piirangud üldse häirivad?
Jumal tänatud, et ma poliitik ei ole. Elu sees ei tahaks praegu otsustaja rolli sattuda. Mingit head lahendust ju polegi! Ükskõik, mis reegel kehtestada, hakkab kuskilt otsast rebenema. Mina oleks üldse nii kardinaalne, et neil, kes koroonat ei karda, ei peaks olema koroonadiagnoosiga arstiabile ega ventilaatoritele juurdepääsu, see lahendaks kohe ka haiglate ülekoormatuse probleemi. Jajah, hetk tagasi just kobisesin, et kui vaktsineerimata inimene ei tohi restorani minna, on see ebaõiglane ja Põhja-Korea, aga samas jätaks nad rahus surema, eksole... No ma räägin - ei ole häid lahendusi!
Arstiabi ei saa piirata, sest sama hästi võiks öelda, et kes on ise oma kopsud mustaks suitsetanud või maksa tsirroosi joonud või end 200-kiloseks söönud, et tohiks kah neil teemadel arsti juurde pöörduda. Nii ei saa. Seega, jah, pole poliitikutel lihtne. Ükskõik, mida otsustad, ikka on halvasti.
Ema just küsis, et mis ma presidendikandidaatidest arvan? Aus vastus - absoluutselt mitte midagi. Ükskõik, kes selle posti otsa jõuab, loobitakse järgneva viie aasta jooksul lihtsalt kividega poolsurnuks, sest ma pole veel näinud presidenti, kes kõigile meeldiks. Ja seejuures on Eesti presidendil ainult esindusfunktsioon. USA näitel, kus presidendil on ka võim, on näha, et lõppkokkuvõttes pole vahet, kas seda ametit peab täielik valetav kloun või seniilne vanainimene, kes juba ammu enam aru ei saa, mida suust välja ajab - lõpuks läheb karavan vaikselt edasi ja mis seal ikka.
Ma imestan, et inimesed üldse poliitikasse kipuvad, aga samas jagub ju ka neid, kes tahavad näiteks hambaarstiks saada, mis on minu meelest veel kümme korda hullem töö.
Mul läks täna uni ära kell 5:20. See on mingi rasedusega kaasnev "tore" asi, et hiljemalt (!) poole seitsmeks olen raudselt üleval. Nüüd passin siin, ootan, et Oscar ärkaks. Aga vähemalt saan üle saja aasta blogimisele pihta.
Ossu on kahtlemata väsinud, sest eile käisime koos sõpradega lõbustuspargis. Meil on mingi rändav tivoli siin külas. Koos farmiloomade näituse ja muu sellisega. Lastele väga äge. Vanematele piisavalt väsitav, et võiks kah veidi kauem kui ainult viieni magada. Aga noh.
Sel nädalal on mul glükoositest, mis tähendab, et üsna tõenäoliselt olen järgnevad kolm kuud süsivesikutevaesel dieedil nagu eelmine kordki. Eks näis. Paha vist ei tee, sest seekord on isu erakordselt hea ja kõht kasvab kah sellise kiirusega, et on terve raseduse ajal stabiilselt umbes kolme kuu võrra ees olnud sellest suurusest, kuhu ta eelmise rasedusega samaks ajaks jõudis. Mis tähendab, et üheksanda kuu lõpuks näen seekord välja selline nagu eelmise rasedusega kaheteistkümnenda kuu lõpuks oleks välja näinud...
Oma miljoniks tükiks lõhkenud jalaveene näitasin jälle arstile. Noh, niisama. Et tal kah tore vaadata. Midagi nendega enne teha ei saa kui beebi käes. Arst ütles, et olevat üks hullemaid juhtumeid, mida ta rasedatel näinud on. Ühtlasi on mul tromb, mida esialgu ainult jälgitakse, aga sitemal juhul võivat kopsu liikuda ja siis ma suren lihtsalt ära. Veri olevat raseduse ajal paksem kui tavaliselt ja nii need jamad tulevad. Oh well...
Aga muidu pole väga häda midagi. Midagi teha ei jaksa, aga eks ma tiksun selle aja kuidagi ära. Sõbranna siin rääkis, et nägi poes ägedaid talvesaapaid, aga ei ostnud ikka, sest "talv on ju nii kaugel". Ma vaidlesin, et mis mõttes kaugel - ma saan selleks ajaks juba lapse!
Hea uudis on, et beebid tunduvad jälle nii kohutavalt nunnud! Kogu see magamatus, töö ja vaev, mis nendega kaasneb, läheb aastatega sujuvalt meelest ära. Loodus hoolitseb. Muidu ei saaks keegi üle ühe lapse.
Arst ütles, et viimase ultraheli andmetel on meil päris pikk beebi tulemas. Pole muidugi üllatus, Oscar on ju näitena ees. Kuigi tema mõõdud hakkasid minu mäletamist mööda alles päris lõpus normidest ette minema, mitte juba keskel.
Mu kolmene siin oma viieaastase sõbrannaga:
Ja siis oli meil vahepeal pulma-aastapäev ka. Matt'i tädipere kinkis restorani kinkekaardi, et minge tähistama! Panin laua kinni ja bronnisin Oscarile hoidja; Matt'il oli täitsa meelest läinud, oli end juba tööle kirja pannud. Aga noh, vahetas kellegagi ära siis.
Abielus olla on täitsa tore. Ja mul on hea meel, et pulm nii väike oli. Ja et ma lõpuks ikka päris kleidi kasuks otsustasin.
17 august, 2021
Kuhu küll kõik naised jäid?
Afganistaani sõda, eksole. Ühest küljest olen selle poolt, et lõputult ei olnud mõtet sõdida. Need mitukümmend aastat, mil seda tehti, oli juba isegi selgelt liig. Teisest küljest on lõpp mõrudavõitu, sest ma pole kindel kui palju sest kõigest kasu oli selle kõrval kui palju elusid sinna jäi, kui palju sõdureid ilma jäsemeteta peavad hakkama saama ja kui palju raha kogu ürituse alla maeti.
Vaatan uudiseid ja olgu need inimesed meist nii erinevad kui tahes, on nad ikkagi inimesed ja loomulikult on kurb näha, kuidas nad peavad hirmus elama ja omaenda kodumaalt põgenema. Aga jällegi - asjal on ka teine pool. Kui lähemalt uurida, siis kui palju te seal naisi-lapsi näete? Nemad on antud olukorras teatavasti kõige haavatavamad, aga riigist põgenevad lennukid on täis noori elujõus mehi.
Miks see mind segab? Sest Kanada on ju vana hea Robin Hood - kõik vaesed ja väetid korjame maakera pealt kokku. Kvoote tõstetakse kogu aeg, et kui palju põgenikke vastu võtta.
Ja noh, mis ütleja ma ise immigrandina olen? Aga mina läbisin kogu kohustusliku kadalipu - vehkisin siin tööd teha, samal ajal kõiki viisanõudeid täites, riigile tõestusi andes, et mul on piisavalt palju haridust, keeleoskust ja mida kõike veel, et heaks kodanikuks kvalifitseeruda. Kogu protsess võttis aega 7 aastat! Aga mind võeti vastu. Erinevus põgenikega on muidugi see, et ma tulin siia vabatahtlikult ja ma tahtsingi siin elada. Ma elan kohalike reeglite järgi ja austan oma uut kodumaad.
Aga mitte kõik immigrandid ei ela samamoodi sisse. Näiteks on meil seetõttu seadus, et mootorrattaga sõites peavad kõik kiivrit kandma... välja arvatud juhul kui kannad religioossetel põhjustel peakatet, mis ei võimalda kiivri kandmist. Aga kui pea vigaseks kukud, tasub su haiglaarveid loomulikult maksumaksja, mitte jumal.
Austraalia sõber rääkis kunagi, et tema oli igati immigrantide poolt, kuni need hakkasid nõudma, et rannas ei tohi ujumispükste väel olla, sest katmata keha olevat nende jaoks solvav. Kui sa end kellegi teise kodus sisse sätid, siis ei lähe ju omi reegleid looma! Või lähed? Ja kui ei suuda kellegi teise pinnal tema reeglitega leppida, siis on ehk targem koju tagasi minna...
Irooniline on ka see, et need kultuurid, kes võõras kohas kõige rohkem omi õigusi nõudma kipuvad ja kohalike kommetega samastuda ei suuda, on ühtlasi need, kes omaenda kodumaal mitte mingil juhul sellega ei lepiks, et immigrant erinevate reeglite järgi elaks. Näiteks lühikeses kleidis ringi käiks või naisterahvana koolis/tööl/autoroolis oleks.
Samas saan aru, et igaühel peaks olema õigus uuele algusele. Aga mul tekib juba ette vastumeelsus nende inimeste suhtes, kes oma naised-emad-õed-lapsed Talibani rappida jätavad ja ise mugavusse jooksevad. See lihtsalt ei ole õige.
06 august, 2021
Teine rasedus ja mida kõike ma ootasin...
31 juuli, 2021
Kodusisustusjuttu
24 juuli, 2021
Elu õppetunnid
17 juuli, 2021
Maski tagant välja
Meil võeti kaks nädalat tagasi lõpuks ometi maskikohustus maha. Kuna siin on maskid juba pandeemia algusest saadik siseruumides kohustuslikud olnud, on tegemist päris suure muutusega. Minu suureks üllatuseks ei kiirustanudki inimesed oma maske ära viskama, praeguse seisuga on näiteks poodides umbes 70% külastajatest endiselt maskiga. Osaliselt ilmselt ka sellepärast, et teenindajad peavad maske edasi kandma ja kliendina ei ole ausalt öeldes raske see kümneks minutiks ette panna kui näed, et keegi teine terve tööpäeva maskis peab veetma.
Hetkeseisuga on Kanadas vähemalt ühe süstiga vaktsineeritud 70% elanikkonnast ja mõlema doosiga 48% (Eestis vastavalt 44% ja 34%). Ilmselt sel talvel erilist koroonapuhangut enam ei tule.
01 juuli, 2021
Kuidas ettevõtjaks hakata või siis niisama kerjata
26 juuni, 2021
Loba
Siin on selline kliima, et juulis-augustis ei saja üldse, isegi ühtki pilvekribalat ei paista. Ja kui tavapärane suvetemperatuur jääb 25-30 vahele, siis sel nädalavahetusel on kuumalaine ning olenevalt linnast 34-40 soojakraadi. Hot-hot-hot!
Ma pole üldse kuumasõber. Ja rannas käia ka ei meeldi, sest seal on kuidagi eriti palav. Ükspäev otsustasin olla tubli ema ja vedasin lapse randa. Lapsele hullupööra meeldib! Ma ise lihtsalt kannatasin ära. Emaduse rõõmud, noh.
Kodus on õnneks AC. Siin on see üsna levinud - ma pakun, et kuskil pooltes majades on olemas. Suved on ju pikad ja kuumad, kulub ära. Elektrihind on Eestiga võrreldes odavam (samas kui palgad on kõrgemad), nii et vasakut neeru maha müüma ei pea, et saaks veidi jahedamas olla.
03 juuni, 2021
Piinlik veits
Tellisin IKEAst mingi mööblitüki. Juhtumisi istusin just akna all kui tuli teade, et pakk on kohale toimetatud. Vaatasin aknast välja - ei ole! Ma oleks kuulnud kui kaubik maja ees oleks käinud. Kindluse mõttes jalutasin majaesise läbi, aga no ikka ei ole.
Helistasin IKEAsse. Jälgede ajamine on alati üks korralik tüütus, lõputu ooteliin ja halb muusika. Sain lõpuks löögile. Küsiti miljon küsimust - nimi, meiliaadress, telefoninumber, kodune aadress, postiindeks, tellimuse number. Jeesus küll. Siis vahele - kas olete IKEA Family kliendiprogrammi liige? Ma juba ärritusin. Küsisin, et mis see hetkel asjasse puutub? Ei puutugi, aga me peame kõigi käest küsima, sest äkki tahate liituda. Ei taha, tahan oma mööblitükki.
No ei tea jah, mis juhtus, aga ma võin teile selle uuesti tellida, paar nädalat läheb aega. Mina vastu, et tahaks ikka teada, kuhu see eelmine kadus. Ei saanud ju õhku haihtuda. Mis me sest uuest tellime...
Okei, ta helistab Fedexisse. Pani mu ootele. Veel tükk aega halba muusikat. Siis ütles, et seletas neile loo lahti ja ühendab mu otse Fedexiga. Need lubasid, et uurivad ja räägivad kaubikujuhiga ja helistavad mulle järgmisel päeval tagasi. Küsisin, et kuidas mina teiega kontakti saan, juhul kui peaks vajadus olema? No helistage üldnumbrile. Okei siis.
Läheb tund aega mööda, Matt tuleb koju. Räägin, et näe, IKEA saatis teate, et pakk kohal, aga pole kohal, helistasin IKEAsse ja nemad ühendasid mind Fedexiga ja üldse täiega närvi ajab, et sellega mingi jama on.
Matt vastu, et aa, ma käisin enne korra kodust läbi, pakk oli maja ees, panin garaaži. Ehk pakk saabus tunnike enne kui see teade, mis ütles, et just praegu saabus. Aa tore, noh. Oleks võinud ju mokaotsast mullegi mainida, aga see selleks.
Helistasin Fedexi üldnumbrile, aga seal on ainult automaatvalikud, mis omakorda annavad automaatvastuseid. Inimesega rääkida ei saa. Kahju, ma tahaks neile öelda, et asi lahendatud. Aga ma ilmselt pole ka esimene, kes paki omaenda koju ära kaotab ja siis selles neid süüdistab...
04 mai, 2021
Kohalikest asjadest jälle
Huvitav, kuidas mõned asjad on lihasmälus. Matt küsis eile, kuidas minu arvutil screenshot'i teha? See käib kolme klahvi kombinatsioonis ja ma ei suutnud klaviatuurile peale vaadates öelda, milliseid peab vajutama. Vaatasin siis hoopis ekraani ja tegin pimesi screenshot'i ära, sest sõrmed teadsid täpselt, kuhu maanduda.
Sama oli ükspäev telefoniga - ma ei osanud öelda, mis mu lukukood on. Sisestada muidugi oskasin.
Lisaks olen tähele pannud, et osad numbrid on pähe kulunud eesti- ja teised inglisekeelsetena. Näiteks oma siinse telefoninumbri võin inglise keeles kiirelt ette vuristada, aga eesti keelde tõlkimiseks pean korra mõtlema. Mitte ainult tõlkimiseks, vaid pean seda korra numbrivormis ette kujutama, et üldse mäletaksin, mis mu number on. Nii kummaline.
Oscaril on sel aastal pikk suvevaheaeg. Lasteaias on väiksemate rühm ja suuremate rühm, kolmeselt toimub siis vahetus. Aga probleem on selles, et kolmeseks sai ta veebruaris, rühmade vahel liikumine toimub aga septembris.
Siin on selline süsteem, et kooli minnakse sel aastal, mil saadakse kuueseks. Aasta alguses sündinud lastel on selles mõttes eelis, et nad on septembriks juba "pooleseitsmesed", samas kui detsembribeebid viieselt koolijütsiks hakkavad ja alles kolm-neli kuud hiljem kuueseks saavad.
Tegelikult pakuti mulle septembris, et suuremate rühmas on üks vaba koht ja kas tahan Oscari sinna liigutada? Aga kuna ma ei teadnud, et keset aastat on pea võimatu kohta saada, siis ütlesin, et las jääb praegu veel oma rühma. Seda enam, et suuremate omasse kolis üks tüdruk, kes väiksemate rühmas pidevalt teistele liiga tegi, näiteks näpuga silma torkas või küüntega kriipis (ma juhtusin ise korduvalt pealt nägema).
Kõik vigastused on siin väga korralikult dokumenteeritud. Kui lapsele on päeva jooksul mingi kriim või sinikas tekkinud, täidab lasteaed paberi, kus kirjutatakse täpselt lahti, mis juhtus, mis seejärel ette võeti ja kui kaua laps nuttis. Täidab see õpetaja, kes juhtunut pealt nägi, allkirja peab andma ka juhataja ja lapsevanem. Nii et kui midagi on toimunud, saab sellest lapsele järele minnes kohe teada, sest paber pannakse nina alla. Ka selle lapse vanemad, kes õnnetuse põhjustas, peavad samalaadse paberi allkirjastama, et nad teaksid, millega nende järeltulija hakkama sai. Samas vanematele muidugi ei öelda, milline laps see oli, kes sinu omale liiga tegi või millisele sinu oma küüned näkku lõi.
Aga siis tuli veebruar ja selgus, et keset aastat pole nüüdseks kolmesele Oscarile kohta võtta. Ja lihtsalt niisama ei saa väiksemate rühma edasi jääda, selleks peab lasteaed mingile vastavale ametile taotluse esitama, leidma põhjendused, miks on lapsel pikendust vaja ning ootama, et taotlus rahuldataks. Saimegi pikenduse neljaks kuuks. Aga ka juunis, mil pikendus läbi saab, ei ole kohta paistmas, vaid alles septembris kui suuremate rühmast kooli liigutakse. Õnneks lubas meie supertore lapsehoidja, kellega koroona tõttu talveks pausi tegime, et tuleb suvel appi ja viib teda mõned korrad nädalas mänguväljakutele ja randa. Nii et pole hullu miskit!
Võõrsil elamine on selles mõttes huvitav, et ei oska arvatagi, mis ees ootab. Lasteaia osas olen juba kõvasti targemaks saanud, eks varsti saab siis kooliuudiseid kah vahendada. Ma tean, et müüt on selline nagu läheks siinsed lapsed viieselt kooli, aga tegelikult on see lasteaiaga väga sarnane eelkool, kus läbi mängu natuke miskit õpitakse ka. Aga sisuliselt ikka pigem lasteaed kui kool.
Kooli osas on põhiline erinevus see, et kool on alati elukohajärgne. Ja elukoht on siin kindel nagu aamen kirikus, sellega ei saa niimoodi mängida nagu Eestis, et vahet pole, kus tegelikult elad ja kuhu sisse oled kirjutatud.
Elukohajärgsed koolid on üsna sarnasel tasemel, aga elukohast sõltuvalt muidugi veidi erineva kontingendiga. Lisaks on olemas prantsusekeelsed keelekümbluskoolid ning ka erakoolid, nendesse võib lapse muidugi elukohast sõltumatult panna.
Prantsuse keelt, muide, ei lähe siinses kakskeelses riigis peaaegu mitte kusagil vaja (välja arvatud üks prantsusekeelne provints). Kanada eestlaste grupis tihtipeale uuritakse murelikult, et kas ilma prantsuse keeleta ka kuidagi hakkama saab ja ma pean tunnistama, et need korrad, mil olen kaheksa Kanadas elamise aasta jooksul prantsuse keelt kuulnud, võib vist ühe käe sõrmedel üles lugeda. Kui faktina ei teaks, et see on üks siinsetest riigikeeltest, ei arvaks iial ära.
20 aprill, 2021
Kuidas uued "kanad" sisse kolida üritasid
Eile hommikul helistas naabrinaine, et kuule, sul on kaks paabulindu ukse taga! Normaalne. On teil muidu kunagi juhtunud, et paabulinnud ukse taha tulevad?
Paabulinde leidub siin mitmetes linnades, aga tavaliselt okupeerivad nad parke, mitte ei käi inimestel ukse taga. Meie linnas on neid nii vähe, et ma ise polnud siiani kordagi näinud, aga sõber räägib tihti, kuidas nad ta poja kooli juures ringi jalutavad.
Paabud on üsna rahulikud, päris katsuma muidugi ei tasu minna, aga see neid väga ei häiri kui inimene lähemale kõnnib. Ju nad ole harjunud. Peamine probleem, mida tekitavad, on see, et isased ründavad mõnikord pargitud autosid, sest näevad peegeldusel iseennast, arvavad, et see on konkurent ning lendavad kallale.
Saba on uhke, aga aju väike. Mis sa teed...
Need uhke sabaga isendid on isased, emased näevad palju tagasihoidlikumad välja. Saba avatakse täies mõõdus, et pruudile muljet avaldada või vaenlast minema ehmatada. Mul ei õnnestunud seekord sabashow'd näha, sest mõlemad olid isased ja omavahel ilmselt pigem platoonilistes suhetes, polnud vaja vastastikku muljet avaldada.
29 märts, 2021
Mõnus
Ärkasin hommikul linnulauluga ja tekkis selline rumal küsimus, et kas kevadised linnud suvel ei laulagi või on neil erinevateks aastaaegadeks erinev repertuaar? See kevadine sädin on nii äratuntavalt ainult kevadine, suvel kostuvad minu meelest hoopis teistsugused hääled.
-
Muide, meil ei ole siin toonekurgesid. Kas pole kummaline?! Ma saan aru küll, et erinevates maailma kohtades on erinevad linnud-loomad, aga toonekurg tundub natuke nagu tuvi, keda peaks igale poole jaguma (selline ettekujutus läheb vist samasse kategooriasse mu lapsepõlve veendumusega, et kõik kassid on emased ja koerad isased).
-
Veel üks küsimus, mis mind pikemat aega on vaevanud - kuidas teil termostassist või kaanega topsist tee/kohvi joomine välja tuleb? Kohviga pole mul üldse mingit muret, see võib ükskõik kui kuum olla. Ma muidugi joon ainult vahustatud piimaga kohvi, võimalik, et vahune tekstuur teeb joomise lihtsamaks. Aga teega on täiesti võimatu! Tee peab peaaegu külm olema, et ma seda mingi väikse augu kaudu rüübata julgeks.
-
Muide, kas teie teate, mis on ASMR? Novot, mina ka ei teadnud paar nädalat tagasi, kuniks komistasin internetiavarustes ühe selleteemalise video otsa. ASMR tähistab seda mõnusat kõdi, mis tekib peanahal. Näiteks kui massaaži ajal massöör lödinal kätele õli juurde määrib ja taustaks mängib vaikselt spa-muusika. Või kui keegi sulle soengut teeb. Või akna taga krabistav vihm.
Tuleb välja, et on ports inimesi, kes teevad videoid, mis peaks selle mõnusa tunde andma. Lihtsalt erinevad vaiksed hääled - veevulin, küünteklõbin, kreemitamine, sosistamine, põleva küünla praksumine; loetelu võiks lõputult jätkuda. Blogimise taustaks mängib mul praegu näiteks selline. Trikk pidi olema, et kuulata ilma segava taustamürata ja keerata kõlarid põhja.
Nii rahustav ja mõnus. Natuke nagu peamassaaž, aga... verbaalne.
20 märts, 2021
Kui suur vanusevahe on veel okei?
Eestis kütab kirgi küsimus, et kui vanalt võiks seaduse järgi laps vahekorda astuda. Ja kellega?
Vaatame, mida kirjutab Õhtuleht - esimeses selleteemalises artiklis räägib prokurör, et alaealine ei pruugi mõista, et täiskasvanuga seksimine ei ole normaalne. Tundub hariv lugemine. Kas ma lugesin? Ei. Artikkel on tasuline. Mitte, et ma ei jõuaks selle eest küsitavat kolme eurot maksta, aga tavaliselt jäävad niisama sirvijatel tasulised artiklid siiski vahele. Jäi ka minul.
Järgmises artiklis, mis sel teemal ette hüppab, räägib kliiniline psühholoog tema kabinetti sattunud seksuaalse väärkohtlemise kogemusega lastest ja noortest. Jällegi väga hariv lugemine. Kas ma lugesin? Ei. Artikkel on tasuline.
Seejärel püüab mu pilku mitte just laste väärkohtlemise lugu, vaid see, kuidas 50-aastane musklimees pärast kaksikute sündi "sügavasse depressiooni langes" kuna oli "oma naise lastele nii-öelda kaotanud". Endast 18 aastat noorema naise. Olukorra parandamiseks hakkas naise sõbrannale seksisõnumeid saatma.