Kodu

Meie koduskäik sai läbi ja seiklused ootavad ees. Eile kasutasin pikalt jaanalinnutehnikat ega mõelnudki pakkimisega alustada. Sest mismoodi sa kolid teisele poole maakera? Aastaks minnes ei ole mõtet pagasi osas koonerdada, nagunii on igasugu asju vaja ja kui neid kaasa ei tassi, tuleb kohapealt osta.

Tunnike enne südaööd andsin ikkagi alla. Kõigepealt ladusin ritta šampoonid, palsamid, kreemid ja kosmeetika ning tõdesin, et naiste elu pole kerge! Riiete osas on muidugi veel hullem. 

On küsitud, miks me just Kanadasse otsustasime minna? Üsna juhuslikult. Austraalia viisa jaoks on vanusepiir madalamal ja meie, kaks vanainimest, mahume Kanada vahemikku (kuni 35 aastat) paremini. Pealegi olid me sõbrad Triin ja Mosu juba suvel sinna maandunud ja Skype'i vahendusel nende õnnelikke nägusid vaadates tekkis hirmus tahtmine enda suunurgad kah kõrvuni venitada. Nende poolt valituks osutunud Edmontoni tõmbasime oma nimekirjast kohe maha, sest seal on talvel veel külmem kui Eestis. 

Miks me Vancouveri kasuks otsustasime? Tegelikult maandume alguses Torontos ja kuna muud plaani polnud, mõtlesime end esialgu sinna sisse seada. Ühel ilusal päeval aga mainis Triin, et nad olid Mosuga seda asja arutanud ja leidnud, et me pole üldse Toronto-tüüpi inimesed, rohkem nagu Calgary või Vancouveri omad... Hea sõbra puhul ikka usaldad ta vaistu, nii ei hakanud põhjendusi küsima, vaatasime lihtsalt kaarti, leidsime, et mõlemas linnas on taustaks kenad mäed, aga Vancouveril on teisel pool ookean kah ja nii me ostsimegi Toronto-Vancouver lennule piletid.

Vancouver

Eestis veedetud nädal oli väga mõnus. Päike paistis katkematult ja lumi säras vastu, meie mõlema emad andsid endast maksimumi, et meid ümaraks sööta, sõbrad tulid külla ja õhkkond oli väga soe ja armas. 

Pidu oli igati vahva, Kustav kuulutas välja piinlikud mängud, reisimuljed, enneaegsed õnnitlused (tal on märtsi lõpus sünnipäev), lahkumisnutu ja riistakujulise koogi. Mitte et me räpased perverdid oleks, lihtsalt Manila pagaripoe vaateaknal eksponeeriti üht sellist, tegin pilti, et tordimeister Ruth ideid saaks ammutada ja ettevõtlik Ruth küpsetas esimese kohe meie jaoks :)

Tort oli nii suur, et jätkus mitmeks päevaks, siseinfo korras võin mainida, et ääred pisteti nahka, aga põhijäse jõudis lõpuks hapuks minna. Mõtlesime küll, et kui juba nii palju üle jäi, viime naabritele ka maitsta, aga noh... ei viinud ikkagi, hahaa!

Eile aga maandusime Torontos ja siinseid muljeid jagame kohe kui need tekivad!

Ciaron

Singapuri kliima on ideaalne, alla 20 kraadi ei lange siinne temperatuur mitte kunagi, aga enamasti püsib 27 ringis. Kohalike naiste kapis on ilmselt miljon kleiti ja teine sama palju kingapaare. Kogu selle ruumi, mille mina pean kasutama jopedele, pükstele, mantlitele, kampsunitele, saabastele, kummikutele, sallidele, mütsidele ja veel tuhandele muule esemele, mida on vaja, et kõik neli aastaaega üle elada, saavad siinsed naised sisustada kleitidega. Ja seejuures ei kulu mitte ühtegi paari sukkpükse!

Lõunasööki otsides jõudsime puuviljaletini ja otsustasime, et nääh, kes seda praadi ikka tahab ning kostitasime end natukese ananassi, meloni, mango, arbuusi ja värskete mahladega. Tervislikult toituda pole Singapuris küll vähimgi probleem. Ei pea isegi arbuusiseemneid ise välja nokkima!

Paljudel restoranidel on akvaariumid kalade ja krabidega, et saaksid näpuga näidata - võtke see loom ja tapke ta minu jaoks! Ma saan aru küll, et värske ja puha, aga kui ma näen teda seal ujumas, läheb ikkagi isu üle. Tekib lootusekübe, et kui mina tema surma ei põhjusta, siis juhtub võib-olla ime ja ta pääseb tagasi merre, oma koju... 

Ja kui grillkana näeb välja nagu grillkana ikka, siis ma söön teda meelsasti, aga jäta talle pea külge ja natuke sulgi lõua alla... ja ta on minu silmis õnnetult hukkunud kanalaip, kelle söömine kõne allagi ei tule. Mõjustamispsühholoogia on võimas, ma ütlen! Sisu on sama, aga kest loeb üüratult palju.

Ühe pildi tegime ka linna "lavatagusest", et oleks näha, kui palju vaeva tuleb siinses soojuses näha, et siseruume maha jahutada. Konditsioneeriuputus!

Täna sõbrunesime vahva paariga, kes meiega samas toas elab, veetsime ühise hommikupooliku filmi vaadates (ja Nutella saia süües) ning õhtu juba eelmisest korrast kustumatu mulje jätnud pelmeenirestoranis "Din Tai Fung". Tegelikult ei pakuta seal ainult pelmeene, ka muu toit viib keele alla. Aga nende aurutatud pelmeenid on ikka täiesti fenomenaalsed! See lihtsalt ei ole võimalik, et midagi nii maitsvat üldse olemas on...

Ciaron üllatab meid iga päev millegi uuega. Ta on kordumatu kuju - kas te teate veel mõnd austraallast, kes oma elu esimeseks välisreisiks Eestisse otsustab lennata? Kes meie riigist nii suurde vaimustusse satub, et selle järgneva kahe aasta jooksul veel NELI korda ette võtab? Jap, Ciaron... Sel suvel kuuendat korda Eestis!

Eriti naljakas, kuidas ta kõiki kohti teab - isegi väikeseid, näiteks Saku. Ja Ristna! Ja oskab eesti keeles õlut tellida, kuigi Õ on tema meelest maailma kõige raskemini hääldatav täht. 

Ciaron tahaks proovida lumememme ehitada, ta pole seda kunagi teinud. Kiitis memme, mille kunagi Facebook-i riputasin. Ütlesin, et seekordne sai nii väike, sest liiga külm oli ja lumi ei jäänud kokku. Ta oli mõnda aega veidi segaduses, mina üritasin ehitus-tehnoloogiat täpsemalt selgitada... ja korraga ta hüüatas: "Aa, sa veeretad seda?!" Ciaron arvas, et lumemees mätsitakse vastavasse kujusse :) 

Nagu juba mainisin, üllatab Ciaron meid igal õhtul mõne uue katusekohvikuga - tänane kandis nime Level 33 ja vaade oli selline:

Liftidel, mis taolistesse kohtadesse viivad, on ainult kaks nuppu: 1 ja 33. Lihtne! Mitte selline pundar nagu Ciaroni kodumajas...

Hotelli pääsemiseks tuli veidi maa all kõndida. Tunnelid on siin lõputud, lihtsalt ei saagi otsa... Põhimõtteliselt on tegemist kaubanduskeskusega, söögikohad poodide vahele pikitud, metroo veel nende all vuramas. Koridorid on ka öösel avatud, ainult et inimesi ei ole. Ja näete, kui puhas kõik on?!

Tikutops

Kojulennuni jäänud päevad veedame Singapuris. Kõik on puhas ja värske, ei haisvat rentslit ega kärnaseid kasse. Vahelduseks täitsa meeldiv! Metroosse olid meie rõõmuks uued plakatid riputatud:

Ciaroni eestvõtmisel jõudsime järjekordsesse katusekohvikusse, kus tutvusime tema toredate sõpradega, et hiljem kambakesi Chinatown-i õhtusöögile jalutada. Toit on üks Singapuri tugevustest - valik on lõputu ja kvaliteet hea.

Malaisia kohta ei saanud just sama öelda - põhiliselt võis leida rohke rasvaga töödeldud kiirtoitu, lisaks klassikalist riis-nuudel-kana kooslust (enamasti mitte kuigi osava koka poolt valmistatuna). Salatist ja klaasist külmast valgest veinist sinna kõrvale ei tasunud unistadagi. Malaisia on ka praktiliselt alkoholivaba (Kuala Lumpur moodustab loomulikult erandi) - moslemiriik ikkagi.

Singapuris on seevastu olemas kõik, mida hing vähegi ihkab...

Kuna tahtsime heas piirkonnas peatuda, et kõik vajalik oleks läheduses, tuli panused teha odavaimale võimalusele - ühikatoaga hostelitele.

Aasias tähendab ühikaelu vähest ruumi, hunnikut narivoodeid, palavust, higi ja vahel ka sipelgaid-prussakaid... Hind on ainus pluss, mis sellise valikuga kaasneb. Singapur tundus aga turvaline koht, kus ühikakogemusega lõpuks käsi valgeks saada.

"Matchbox" on parajalt jahe, puhas ja lõhnav. Magamistuppa mahub ööbima 16 rändurit. Tundub hullumeelne? Õnneks on kõik külalised üksteisega tõeliselt arvestavad, magamistoas räägitakse sosinal isegi päeval, aga enamasti on seal täielik vaikus. Kuna voodid on ühes rivis, ei ole kedagi sinu "topsi" ka sisse piilumas.

Hostel pakub ööpäevaringset hommikusööki - olenemata kellaajast võib tee/kohvi kõrvale moosi või Nutellaga kaetud röstsaia krõbistada. Elutoas on lisaks muule ka kaks kiike. Väga mõnus!

Vannitubasid on terve rivi, keegi ei pea teiste järel ootama. Mõned mahtusid ka pildile:

Eestlasi on "Matchbox"-s varemgi peatunud, Tallinn oli juba kaardile märgitud. Lisasime omalt poolt Tartu, sest Pärnu poleks nii hästi mahtunud.

Tallinn-Tartu-Pärnu kuuluvad me plaani alates naistepäevast, seega soovitame kõigil sõpradel, kes meid veel enne Kanadasse lendamist näha tahavad, varakult märku anda, sest jääme ainult nädalaks. 

Siltide maa

Kui Singapuris siltide pildistamisega hoog sisse tuli, ei saanud Malaisias enam pidama. Esimese leidsin metroost ja mul pole õrna aimugi, mida nad sellega öelda tahavad:

Rongis tuleb endast väetimatele istet pakkuda. NB: teisel pildil on rase, mitte šopingult naasev paks tädi, kuigi neid viimaseid näeb metroos kohe kõvasti rohkem...

Ja oh õudust - jälle see eskalaator! Olen siin mõelnud, et huvitav, kas Eestis on ka treppidele hoiatused peale kleebitud? Kui pole, võtke teadmiseks, et pikas kleidis sõitma ei lähe ja veidraid poose sisse ei võta. Jalgadega kah mingeid trikke ei tee, püüame kenasti kollaste joonte vahele ära mahtuda. 

Ja kel jalanumber ei võimalda, läheb vanakooli trepist.

Aga hops - järgmiselt sildilt selgub, et kleit ikkagi võib pikk olla (juhul kui oled nõus kaasreisijatele oma säärejooksu demonstreerima). 

Erivajadustega inimesed on ilmselt suhteliselt nutikad, sest ma pole veel kedagi ratastooliga eskalaatorile pressimas näinud... 

Kindlasti olete Eesti toidupoodides kuulnud hoiatust, kus palutakse lapsi ostukärusse MITTE panna. Mis on mõistlik. Siin on aga absoluutselt kasvatamatud lapsed. Kui Filipiinidel ei jõudnud kohalikke mudilasi ära kiitagi, siis Malaisia on täiesti teine äärmus. Siin tahaks iga mõne aja tagant mõnd jõmpsikat millegagi visata. Kasvatamatus lausa vohab! Seega on üsna ootuspärane trükkida silt, mis poeomanikku kohtus kaitseks kui mõni väike malaislane end eskalaatori käsipuul sõites vigaseks kukub.

Järgmiseks kujutlege puuvilja, mis haiseb nii kohutavalt, et seda ei ole lubatud viia metroosse ega hotelli. See on muidugi durian! Pidavat maitsema väga magusalt ja välja näeb selline:

Vett kulub siin gallonite kaupa ja pudelil olev reklaam võib üsna tõhusaks osutuda. Näiteks võib saada infot uue ja huvitava teleseriaali kohta. Sedapuhku oleme selle jälgimisega hiljaks jäänud, algas juba jaanuaris, aga mine tea, võib-olla saaks ka poole pealt pihta? Ma paneks panused kahe mehe võitlusele ühe naise pärast ja võitjaks jääb... oi, ma ei hakka teile lõppu ette ära rääkima!

Aga noh, see on film. Päriselus on nii, et mees võib rahulikult selline välja näha...

...aga et see kompu oma võrku püüda, peavad naised enda kallal veidi vaeva nägema. Kuna meestele ahvid ei meeldi, on soovitav külastada kohalikku karvaeemaldussalongi:

Liigne kaal pole tervislik ja kui nahk peki ümber pingule tõmbub, on ju paha...

Aga mida ette võtta, et kaal väheneks? Proovi "Ultimate Diet" programmi. Alljärgnev tädi sai selle abil lausa 5 kilo alla! 

Nüüd, kus oled karvutu, vähem pingul ja 5 kilo kergem, on elu kohe lill. Kui sa aga eelpool mainitud meesterahva ideaalile sellegipoolest ei vasta, võid end leida kuurist, uksel silt: "Ära mine, madu sees"

Veel võidakse sind lihtsalt paljaks röövida:

Või röövid ise kellegi paljaks (aga enne kaalu tõsiselt, sest juba Cosmopolitan on horisontaalsete triipude eest hoiatanud...)

Lendama minnes niiti ja nõela kaasa ei võta! Mängupüstolit samuti mitte. Pärispüstol võib vist olla, sest selle kohta polnud midagi öeldud...

Lennukis olnud ajakirjast leidsin oma seekordse lemmiku - saadaval on pinguldav kreem, mis 10 minutiga su kehalt terve sentimeetri vähemaks tõmbab. Näete, tüdruku vasak põsk on lausa ära mõõdetud! Jürgen Veber värise, ma hakkan nüüd kah mustkunsti tegema - poole päevaga peaks nähtamatuks saama küll!

Ja see pole veel kõik! Kreem kaotab kortsud ka ära! Näete - pool tüdruku näost sai ilusasti siledaks. Kuigi jah, kas efekti huvides ei võiks kortsureklaami modellidel vanusepiirangut olla? Alumist, ma mõtlen...

Kota Bharu

Ühel päeval pidi see hommik ju koitma, mil jätame oma maalilise hanekarja, et liikuda uute sihtide suunas. Hommikusöögiks pistsime kahe peale nahka tervelt viis pannkooki ja ma ei hakka avaldama, kumb see suurem maiasmokk oli, et pärast kahte veel kolmanda järele läks...

Taman Negarasse (ja sealt ära) saab kahel moel - kas paadiga, sõit maksab 25 RM ja kestab 3 tundi (nagu juba varasemalt mainisin, ei ole see retk suuremat eufooriat väärt) või bussiga, mis sõidab poole kiiremini ja maksab 7 RM. Ärasõiduks valisime bussi. Oli päris meeleolukas, peab ütlema!

Sõiduriist polnud just värskeim väljalase ja kui see tihedalt rahvast täis pakiti, oli poolel mäel tunne, et nüüd on jokk, enam edasi ei liigu. Aga näe liikus! Tasa ja targu. Väga fikseeritud peatusi kah ei paistnud olevat - kui keegi tee ääres viipas, korjati lahkelt peale. Oma viipe tegi ka üks pisike küürus vanamees, kellest mul läbi akna juba nii hale hakkas, et empaatiatase kõrgustesse ronis. Kui aga näss end bussi vedas, mattus empaatilisus hingematvasse kusehaisu ja kadus lõpuks sootuks. Empaatia, mitte hais.

Vaated olid maalilised, akendest puhus (kuselehka leevendav) soe tuul ja nii jõudsimegi Jerantutisse, kust väljub jungle-train ehk rong, mis vurab läbi Malaisia. Läbi džungli. Kustav teadis, et sõiduaeg on 6 tundi, mina guugeldasin kuskilt, et 8. Kuna susla alustuseks 1,5 tundi hiljaks jäi ja seejärel 6,5 tundi sõitis, oli kokkuvõttes mõlemal õigus.

Aknast paistis lokkav loodus ja juba tuttavaks saanud karamellikarva jõgi. Enne Kota Bharut käis vagunisaatja ütlemas, et nüüd tuleks maha minna, ja hästi tegi, sest silti jaamal ei olnud. Korjasime oma kodinad kokku ja läksime. Üks prantslane korjas Kustavi ukulele ka kokku ja küsis taksopeatuses, et äkki tahame selle kaasa võtta... No miks ei taha!

Jaama kassast öeldi, et takso eest ei tohiks maksta rohkem kui 25 RM, aga juhid küsisid 40, seega otsustasime koos teiste valgetega tee pealt õiglase hinnaga vedaja leida. Vahepeal sõitis röövel-takso meile järele ja tegi pakkumise 25 RM nägu. Ehk kui auto täis laadida, oleks juurdehindlus neljakordne! Hähh, puhaku jalga.

Nii me siis kõndisime, meie Kustavi ja ukulele-prantslasega ees, teised valged järel. Pime. Kõnniteed polnud. Taksosid ka polnud. Linna oli 6 kilomeetrit...

Siis hakkas vaikselt tibutama. Aga mis meil viga, Cameron Highlands'lt ostetud maasikavari lahti ja matk võis rahus jätkuda... Väike sabin kasvas aga kiirelt tõeliseks padukaks. Minul oli varju all muidugi kõige soodsam positsioon, sest vähemalt pea ja õlad jäid kuivaks. Mis aga hetkega läbi ligunes, oli mu maani kleit. Kui keegi teist on juhtunud pikas kleidis paduka kätte jääma, võite ette kujutada, et liikumist selline narts just ei soodusta.

Kustav oli päris muhe (sest mis sa ikka halad), aga prantslane muutus üha rõõmutumaks. Õnneks olime broneerinud kõige kõrgema ja kõige punasema sildiga hotelli, mis juba kaugelt silma torkas ja ühtlasi teele risti ette jäi.

Kui peaksite kunagi Kota Bharusse juhtuma (kuigi ma ei näe ühtki loogilist põhjust, miks te sinna juhtuma peaks), tuleb arvestada, et kõnnitee puudumine ei ole ainult kiirtee eripära. Jalakäijatele ei ole kuigivõrd rõhku pandud, sest ee... sul autot polegi?

Jäi mulje, et siin linnas on igaühel auto, sest ummik oli katkematu, aga jalakäijaid vaid mõni üksik. Ja vaadata on selles linnas... hm, mitte midagi.

Ah, et miks me siia tulime? Algne plaan oli siitkaudu Perhentiani saartele minna (pidid Malaisia ilusaimad olema), aga kuna ilmateade lubas katkematut vihma, tegime plaanimuutuse ja peatusime Taman Negaral plaanitust pikemalt. Sealt oli tegelikult sama pikk maa nii Kuala Lumpurisse (kuhu homme suundume) kui ka Kota Bharusse, aga tulime ikka siia, sest tegelikult ei uskunud, et selles linnas üldse midagi teha pole. Aga jah...

Tänase päeva jooksul ei näinud ma mitte ühtegi valget inimest. Kõikidel naistel on pearätid. Võib-olla peaks endale ka ühe hankima, sulanduks massi... Kulda ja karda sai meetriga osta.

Viisime riided pesumajja, tädi ütles, et homme on nad suletud ja kui tahame asjad täna kätte saada, on kõrgem tasu - 4 RM (1 eur) kilo eest. Meie vastu, et oi-oi, aga nojah, mis meil üle jääb...

Tädi küsis Kustavilt nime, arvas, et kuulis midagi vastuseks, pobises, et ahah, Sam - ja pani kirja. Mina noogutasin kaasa, et sobib! Erilist vahet ei paista olevat, mis kviitungil su nimeks on. Ulatas paberi Kustavile, kes heitis sellele pilgu ja küsis üllatunult: "Kes on Sam?" Mina naerukrampides... Tädi segaduses: "Sina?!" Kutt veel suuremas segaduses: "Mina olen ju Kustav?"

Ja Triin - kui sa kirja saatsid ja mainisid, et banaaniturule mulle ju helistada ei saa, võisid üsna täpne olla, sest umbes samal ajal ostsime tõepoolest ühe suure kobara banaane. Mis sedapuhku maitsesid täpselt nagu toored tikrid. Nuta või naera! Maitseelamus oli proovimist väärt, aga ülejäänud kobara jätsime maha.

Aga palun selgitage mulle nüüd, miks on prillipoe vitriinis dildo???