Õnneliku paarisuhte võti

Juhtusin internetis ühe toreda vestluse otsa, kus pikalt abielus olnud inimesed jagasid, mis nende arvates paarisuhte juures oluline on. Esimese krambiga tuli ikka see tüüpiline "tänutunne ja vastastikune lugupidamine" - kahtlemata olulised, aga olgem ausad, natuke üldisevõitu nõuanded. Aga edasi läks palju paremaks ja mõtlesin, et jagan paari kuuldud mõtet ka teiega. Päris sõna-sõnalt ei hakanud tõlkima ja omalt poolt tahan üht-teist lisada, seega - kel aega ja keeleoskust, vaadake video ära.

Igikestev kohtinguperiood

Mäletate kaaslasega tutvumise aega? Kui palju sai igatepidi panustatud ja vaeva nähtud nii välimuse kui käitumise osas. See magus algus, kus tahaks endast parima anda, tahaks, et ta sind märkaks, et sa talle meeldiks. Osaliselt on muidugi normaalne, et pikaajalises suhtes mugavamaks muututakse, see tuleb ju eelkõige turvatunde suurenemisest, aga kaaslast ei tohiks hakata iseenesestmõistetavana võtma. Me peame ta armastuse ka aasta(kümne)id hiljem ikkagi ära teenima, mitte vanadel loorberitel pikutama.

Muide - ka muus võtmes tasub suhte algust silmas pidada. Näiteks mina meenutan endale tihtipeale, et Matt ei jäta asju laiali puhtalt minu ärritamiseks, vaid ta oli selline juba siis kui me veel kooski ei olnud. 

Ei tohi üksteisega võistelda

Eriti tõuseb see teemaks kui peres on väikesed lapsed ja käib võrdlemine, kes kui palju teeb ja kui vähe magab. Ja tasakaal on kogu aeg paigast ära, isegi kui see on 49-51. Suhtes ei peakski panus olema 50-50, vaid 100-100. Kumbki peaks endast andma parima, mitte lihtsalt poolt ühisest panusest, ekvivalenti sellele, kui vähe partner parajasti panustab. Mõlemad peaks püüdlema selle poole, et olla iseenda parim versioon. Lõppkokkuvõttes motiveerib see ka kaaslast.

Halb tuju kui haisev suu

Halb tuju on võrreldav halva hingeõhuga. Halba tuju ei valata kaaslase peale välja, vaid tegeletakse selle põhjusega. Kui suu haiseb, haarad ju hambaharja järele, mitte ei lähe kallimale näkku hingama? Minu meelest ülimalt tabav võrdlus.

Väljapääs puudub

Abielu võiks vaadata kui miskit, millest ei ole väljapääsu. "Kuniks surm meid lahutab" peaks olema tegelik eesmärk, mitte lihtsalt romantiline sõnakõlks, mis ainult pulmapäeval tähtsust omab. See annab turvatunde ja tugevuse, et raskustele ühiselt vastu astuda, selle asemel, et kumbki solvunult eri suunas minema kõndida. Ükski suhe ei ole ideaalne ja ükski abielu ei ole pilvitu - igasuguseid perioode tuleb ette. See on teie ühine võitlus õnneliku elu nimel, mitte sõda üksteise vastu.

Näiteks meie arutasime suhte alguses, et kui lapsed mängu tulevad, ei ole see ainult meie suhe, vaid ka meie laste perekond. Leppisime kokku, et ükskõik, mis elus ette tuleb, peame lahenduse nimel töötama ja lahkuminek lihtsalt ei ole variant (välja arvatud juhul kui keegi peaks vägivaldseks osutuma või ilmneb muu kaaslast hävitav tegur, kuna see hävitab muuhulgas ka laste heaolu). 

Muide! Kas teadsite, et Filipiinid on ainus riik maailmas, kus ei olegi võimalik lahutada? Sellega seoses tuleb mulle meelde, et näiteks Singapuris on lõpueksameid võimalik sooritada ainult üks kord. Ei ole teist ja kolmandat võimalust, korduseksameid, "proovime järgmine aasta uuesti". Kogu aur tuleb panna sellele, et esimesel ringil läbi ei kukuks. Tegelikult õige ka!

Kas kuulan või pakun lahendusi?

Mõni jutt on selline, mille jagamise ainus mõte on auru välja lasta. Teine aga on selline, kus tahaks, et partner kaasa mõtleks ja aitaks lahendusi leida. Ja on oluline teha vahet, kumb on kumb. Miks mitte selles enne auru väljalaskmist selget kokku leppida?

Vahel tuleb end sundida

Mõnikord ei viitsi. Minna või teha. Lilli tuua. Intiimne olla. Kaaslase valitud filmi vaadata. Lihtsalt ei viitsi. Ja mõnikord on okei mitte viitsida, aga vahel tuleb end sundida. Mitte-viitsimine läheb paljudel puhkudel üsna tegevuse alguses täitsa iseenesest üle ja kaaslasele vastutulek lisab ühisesse õnnelaekasse. Ja kindlasti tasub hinnata neid hetki, mil tead, et kaaslane ei viitsi, aga panustab sellegipoolest. Lihtsalt sinu rõõmustamise nimel. Tegelikult motiveerib see ka ennast tagant sundima.

Enda sundimise teema on tegelikult miski, mis tänapäeva "olen seda kõike väärt" suhtumisega üldse kokku ei lähe. Palju räägitakse sellest, mida meil on õigus saada, aga andmise osa jääb millegipärast arutelust välja. Ja siis me muudkui eeldame, et teised peavad meile andma, ise vastu pakkumata. Ja kui miski, näiteks suhe, ebamugavaks muutub, liigume nina püsti edasi, sest "olen paremat väärt". Aga kas olen? Eks elu muidugi näitab...

Regulaarsed kohtinguõhtud

Lihtsalt selleks, et saada argirutiinist välja. Vestelda muust kui lastest. Näha kaaslases seda, kellesse kunagi armusime. Nii oluline! (isegi kui parajasti ei viitsi)

Mis teie nipid on?

Pime kana ei leia tera

Lugesin teiste blogijate poolt postitatud küsimustele vastamise postitusi ja mõtlesin, et kasutan ka seda ideed. Aga paljud küsimused ei inspireerinud üldse, samas kui nii mõnestki vastusest tekkis mul mingi idee. Seega otsustasin, et panen lihtsalt tekkinud mõtted kirja, olgu neis siis iva või mitte.

-

Iga päev on probleem, et ei tea, mida süüa teha. Kokata mulle meeldib ja süüa meeldib ka, aga vot ideid genereerida ei meeldi üldse. Ja pikemalt kui üks päev ette planeerida ka ei saa, sest kuidas ma peaks teadma, mille järele just sel õhtul isu on?

Kui keegi ütleks, mida teha, oleks lihtsam, aga selles osas on perekonnalt null abi - Matt sööb kõike, Oscar ei söö mitte midagi ja Oliver vajab pärast iga söögikorda vanniskäiku ja täiskomplekti puhtaid riideid. Lisaks tuleb ära pesta põrand, sein, lähemale jääv mööbel ja mõnikord ka kardinad. Viis korda päevas.

-

Ma arrrrrrmastan juhtmevabasid kõrvaklappe. Väikeste laste kõrvalt ei jää naljalt sellist aega, et lihtsalt istuks maha ja pühenduks millelegi 100%. Näiteks vaataks filmi. Mu elu on katkematu multitaskimine. Panen klapid kõrva ja helistan kellelegi, kuulan raamatut või podcast'i. Samal ajal saab peenrad rohitud, lastega torn laotud, tuba korda, toit valmis. Argielu segatuna hingetoiduga.

-

Pole midagi paremat kui värsked herned.

-

Mul on mitmeid sõpru-tuttavaid, kes otsivad armastust. Ja seda on teatavasti keeruline leida. Võiks ju arvata, et deitimine on tore tegevus, aga tegelikkuses on seal stressi ja pettumust rohkem kui rõõmu. Sõbranna ütles, et keegi võiks Tinderisse hindamissüsteemi panna - teate nagu Google ratings - et siis järgmised teavad, kas on üldse mõtet aega raisata. Võiks lausa kommentaaridega: "Ettevaatust, haiseb", "Teeb lolle nalju", "Mustab katkematult kõiki ekse".

Sellega seoses meenub, et arutasime kunagi kauges nooruses sõbrannadega, et mis võiks olla see pick up line, millega ööklubis (toona Tinderit veel polnud) mees läheneda võiks ja mis ei tunduks nii tobe, et ta sellega oma šansid juba eos ära nulliks? Pakkusime siis vastastikku ja pidime tõdema, et üks on hullem kui teine. Külgelööja töö ei ole kergete killast.

-

Mitu kuud tagasi kustutasin Facebook`i äpi telefonist ära ja võõrdusin päevapealt seal skrollimisest. Hea meelega kustutaks ka konto ära, aga ma kasutan aegajalt Marketplace'i, seega ei saa. Tahaks üldse sotsiaalmeediast vabaneda, ma ei tunne, et sealt midagi peale ajaraisu saaks. Instagram on mul järgmise minejana sihikul, viimasel ajal on seal juba nii palju reklaami ja muud pahna, et algne point on täiesti kadunud.

Nad võiks selle tasuliseks teha. Näiteks neid blogisid, mis tasuliseks muutusid, pole ma sellest hetkest alates enam kordagi klikanud. Ja imestan, et ei tunne ka üldse puudust! 

-

Ma tahaks olla ühe päeva kaupa kõikide oma sõprade nahas. Tahaks näha, millisena nad maailma näevad, mille üle muretsevad ja rõõmustavad? Kuidas nad maitseid tajuvad (näiteks minu jaoks on müstika, et osadele inimestele meeldib vürtsine toit, mis paneb suu põlema, aga võib-olla tajuvad nad seda teistmoodi kui mina)? 

Tahaks olla omaenda laste nahas ja näha end emana kõrvalt. 

Tahaks olla kärbes nii mõnelgi seinal.

-

Muide, kas teie elus on keegi, kes teist absoluutselt kõike teab? Selles mõttes, et saladusi, ebakindlusi, piinlikke hetki... Mul on ainult üks selline inimene. Kõik teised teavad ainult mingit väikest osa.

-

Mul käis just üks töömees mingit asja üle vaatamas ja küsis muuhulgas ka seda, et kas meie oleme ka viimastel nädalatel oma aias puumat näinud? Ta elab kaks tänavat eemal ja ütles, et üks suur isane on siinkandis liikvel, paljud on koduhoovis märganud. Puumad on nagu kassid, ei töllerda sihitult nagu karud, vaid hiilivad. Karusid on meil siin ka aegajalt olnud, aga nemad ongi rohkem töllerdamise peal. Tulevad ja lähevad. Otseselt kokku joosta muidugi ei tahaks. 

Puumad kütivad koeri ja kasse, aga ka väikeseid lapsi kui nad omapäi jätta. Ükspäev just rõõmustasin, et Oscar on lõpuks ometi aru saanud, et ei tohi väravast välja minna ja nii saab ta tagaaias mängida ilma, et ma iga hetk kõrval seisaks. Sest mul on teine laps veel, kes tähelepanu vajab ja hoovimängudest teps mitte sama vaimustuses pole kui Ossu. See lõbu on nüüd siis mõneks ajaks läbi.

Vancouveri saar, kus ma elan, on muideks maailma kõige tihedama puuma-asustusega koht. Ja see ei ole mingi pisike saar - umbes kolmveerand Eestit - nii et päris söögi alla ja peale nad meil koduhoovis ei jookse, aga päris välistada kah ei saa.

Mõned kuud tagasi uinutati üks, kes haigla parklas tuias. Haigla on nii keset linna kui üldse olla saab (nagu haiglad ikka). Matt'i kolleeg saatis pildi:

Ma ei tea endiselt, kelleks saada tahan. Ühest küljest tahaks põhieriala jätkata, teisest küljest oleks huvitav midagi täiesti uut õppida ja kolmandast küljest ahvatlevad mõned vabatahtliku töö võimalused. Mul pole aimugi, mis mind neist kolmest variandist kõige õnnelikumaks teeks? Samas olen terve elu veetnud nii, et pole päris täpselt teadnud, kelleks saada tahan (mul on kolme erineva eluala diplomid), aga sellegipoolest on mul väga ägedad töökohad olnud ja ma olen neid kõiki täiesti erinevatel põhjustel nautinud. Võib-olla ma ei peagi teadma, mida ma tahan, vaid pean lihtsalt ootama, et elu mu järjekordselt õigesse kohta loksutaks?

-

Selle jätkuks sobib hästi "kõik on millekski hea". Äraleierdatud mõte, aga jumala tõsi! 

-

Ma olen vahel meenutanud, et millest ma mingil eluetapil unistasin ning avastanud, et mu kujutlusvõime on olnud ikka üsna piiratud. Elu on positiivselt üllatanud. 

Võimalus tagasi vaadata on vanemaks saamise parim osa! Näha, kuidas väike samm võib millegi suureni viia. Kunagi arutasime seda sõbrannadega ja leidsime, et kui lühidalt kokku võtta, siis võimalikult paljudele asjadele "jah" ütlemine on õnne võti. Kõige suuremad ja paremad asjad on meie kõigi ellu läbi väikeste juhuste tulnud. Mingi üritus, kuhu alguses üldse ei viitsinud minna. Mingi idee, millega tegelemist sai pikalt edasi lükatud. Sellised asjad. Avatud meel on õnne alus, leidsime.

Peab seda endale tihedamini meelde tuletama.

Ja negatiivsete asjade puhul on tagasivaatena üllatav, et kui ladusalt võib nii mõnigi pealtnäha väljapääsmatu olukord ära laheneda kui selleks ainult võimalus anda.

-

Aga tagasi tähtsate küsimuste juurde - mida õhtuks süüa teha? Mida teie tegite?

Valmistun vanaduseks

Oliver on nüüdseks nii raske, et ma ei jaksa teda enam koos turvahälliga tõsta. Panin hälli müüki ja tellisin selle tooli, mis käib alguses selg sõidusuunas ja hiljem õigetpidi. On lapsel kah rohkem ruumi. 

Hommikul käidi hällil järel, näitasin, kuidas kasutada ja tundsin kergendust, et üks etapp on elus läbi. Kuidagi väga vabastav on titekraami järjest ära anda/müüa. Mähkimislaud on järgmine, millest lahti saada püüan. Alles pool aastat tagasi ostsin selle. Mõtlesin, et siis on nagu "päris". Oscari ajal oli mähkimisalus tavalise kummuti peal ja kummut on siiani kasutuses. Teisel ringil mõtlesin, et ostan õige asja. Sest viimane kord ja nii. Aga oli mõttetu. Pooleaastane keerutab end ikka nii hoogsalt, et naljalt teda kuskil kõrgustes ei mähi. 

Turvatooli tahtsin uut, sest siis saab hoidja Oscari vana enda autosse jätta. Hoidja on meil selline, kes kohe algusest peale pakkus, et viib lapse iga kord välja ja Ossu on temaga mänguväljakutel-mängutubades-ujulas juba üle kolme aasta järjest käinud. Oliver vajab esialgu hoidmist harva ja kodus, aga arvestades, mis hooga ta kasvab, on temagi varsti seiklusteks valmis.

Uus turvatool oli hea ost. Lihtsalt sellepärast, et tuli suures tugevas kastis, millega Oscar nüüd nädal aega järjest on lakkamatult mänginud ja lõppu ei paista.

Ema küsis, et kas olen sünnipäevaks plaane teinud? Saan detsembris 40. Naersin, et halloo, ma olen see, kes suurte-pulmade-riigis Kanadas surus läbi kahekesi abiellumise (koos kahe kohustusliku tunnistajaga). Sünnipäeval pole lootustki tähistatud saada. Viimane sünnipäev, mida pidasin, oli vist 30? Sealt edasi ei mäleta, et oleks midagi teinud. Mida vanemaks saan, seda väiksemat tähtsust pidu minu jaoks omab. Kokku saada võib ju ka ilma põhjuseta!

Aga mu parim sõbranna on täpselt teisest puust. Tal on oma juubeliks (mis tuleb aasta hiljem) juba ammu-ammu plaanid ja muudkui grillis mind, et mida sina tahad teha ja ära üldse hakka rääkima, et midagi ei tee. Mõtlesin siis korralikult järele. Et ikkagi suur ja ümmargune verstapost. Saan ametlikult vanaks. Võiks ju teha peo, kutsuda külalised, tähistada...

Ja otsustasin, et ainus, mida tahan ja pole viimasel ajal piisavalt saanud, on bestikaga kahekesi koos aega veeta, sest me oleme 10 aastat erinevates riikides elanud (tema USA-s). Seega otsustasime, et jätame detsembris neljaks päevaks lapsed isadega koju ja lendame kahekesi San Diegosse. Seal on talvel soe - saame ringi jalutada, tänavakohvikutes kokteile juua ja kooki süüa ning oma tavapärased tundidepikkused kõned silmast-silma suhtlusega asendada. Much needed. Nagu vanasti! Ja nüüd ma korraga niiiii ootan oma sünnipäeva.

Natuke on see nagu kanaemadusest välja tulemise tähistamine ka, sest muidu ma naljalt kuskile ilma lasteta ei lähe. Oliverist pole siiani ühtegi ööd eemal olnud, Oscarist vist... kokku kolm. Nelja ja poole aasta peale. Ja loomulikult mitte kolm korraga. Nii et saab huvitav olema.

Viimase aja uudised

Võtsin kapist paar kommi. Viskasin paberid hästi tasakesi prügikasti. Panin kommid taskusse. Mõtlesin, et olen kaval - söön blogimise kõrvale kommi ja Oscar ei teagi. Ta juba sai ühe, aga ma ütlesin, et "ainult üks". Ise võtsin küll kolm. Täiskasvanuks olemise eelised.

Istusin maha, mõtlesin, et oo, lakin küüned ka ära ja lasen blogimise ajal kuivada. Eriti kaval! Kaks ühes. Mõeldud-tehtud. 

Nali on minu kulul, sest kuivamata küüntega ei saa taskust komme kätte. Blogida õnneks saab.

-

Käisime puhkusel. Matt ütles, et ei ole kaugel - Vancouverist ainult neli tundi. Mina vaidlesin, et esiteks ütleb google, et viis ja teiseks ei ela me Vancouveris. See on sama hea kui öelda, et lennukiga ainult tund, kui tegelikult ei lähe lennukiga. Üheksa tundi pärast kodust startimist olimegi juba kohal. Selle sisse mahtus muidugi praam ja kõik peatused ka. Aga oli tore puhkus.

Oliver on täiesti uskumatu beebi. Kõik autosõidud magas maha ja ei virisenud üldse. Alates teise elukuu lõpust on öösiti ärganud ainult ühe korra. See üks kord on nüüdseks kuskile 5:45 kanti liikunud ehk vist võib öelda, et öösiti enam ei ärka, aga hommikud on varajased. Uuesti magama ta sel ajal tavaliselt enam ei jää. Oscar on muidugi hiljemalt poole seitsmeks üleval, nii et poleks ka suuremat abi kui jääks. 

Kunagi ammu-ammu mõtlesin, et lapsi ei tohi saada enne kui oled valmis neid poole üheksaks kooli transportima. Hahaa. Kui naiivne minust. Praegu söön sel kellaajal juba lõunat.

Lastest rääkides - mäletate kui pahased olid inimesed kui meid sunniti kandma maske? "Mis mõttes tuleb keegi mu vabadusi piirama ja mulle ette kirjutama, mida teha?!"

Kujutate ette, et keegi sunniks teid kandma rasedust, mida te kanda ei taha? Oh, Ameerika, "vaba" maa... Ma ei saa oma mõtteid selle uudise küljest kuidagi lahti. Tundub võimatu, et 21. sajandil saaks selline seadus jõustuda. Aga näe, saab.

-

Juuksuris käisin. Sain ilusad triibud. Pandeemia ajal lasin loomulikul värvil välja kasvada ja nüüd on jälle tore veidi heledam olla. Juuksed on õnneks ka rohkem kinni jäänud, ei tule enam peotäite kaupa ära (pärast mõlema lapse sündi tuli, pidi tavaline olema) ning juuksur ütles, et terve kiht uusi juukseid on juurde kasvamas. 

Käisime sõbra lapse sünnipäeval. Oli bassein, veepommid ja piisavalt veepüsse, et mitmekümnele lapsele jaguks. Võite ise arvata... Täiskasvanuna ülemäära fun ei olnud. Seda enam, et Oliveril oli uneaeg, aga tema on see laps, kes tahab end normaalse inimese kombel voodis välja sirutada, mitte kuskil suvalises aianurgas vankris magada. Soostus ainult süles olema, hoidsin teda siis kõik need kolm tundi. Aga väsimus oli ikka nii suur, et iga kord kui keegi tema suunas julges vaadata või veel hullem - lausa kõnetada - hakkas nutma.

Oli veidi irooniline olukord. Kuna seltskond on tuttav, tuli ikka jutuks, et kuidas elu beebiga ja mina kiitsin, et ohh, imeline laps, kunagi ei nuta ja magab kui ingel. Millele refrääniks peaosaline ise muudkui nuttis ja nuttis ja ei maganud. Lapsed teavad ikka täpselt, kuidas vanemaid ebamugavasse olukorda panna.

Oscar on viimasel ajal nii vahvaks ja asjalikuks muutunud. Täitsa saab juba asju läbi rääkida ja näiteks reisida on temaga tore. Pakkides mõtlesin, et ohoo, nelja-aastasele polegi enam vaja suurt midagi kaasa võtta. Lihtsalt riided. Nagu endalegi. See-eest beebile... oh õudust. Reisivoodi. Vanker. Pudelimajandus ja piimasegu ja püreepakid. Mähkmed ja niisked lapid. Nimekiri on lõputu.

Mul on maasturit vaja. Juba eelmisel sügisel mõtlesime selle peale. Valisime välja, astusime esindusse sisse ja see oli tühi nagu... (oot, guugeldan)

Tühi kui litsi leivakott? Eesti keel ei väsi üllatamast! Ma polnud enamikku neist võrdlustest varem kuulnudki.

Saal oli tühi kui lutika kest, mitte ühtegi näidisautot. Kõik müüdud. Isegi proovisõitu ei saanud teha. See mikrokiibi defitsiit, mis pandeemia ajal alguse sai, on endiselt teemaks. Müügimees ütles, et ooteaega on võimatu ennustada. Tehas toodab, mida ise tahab ja esindused võistlevad omavahel, et välja tulevaid autosid endale kahmata. 

Ma valisin hübriidi ja selle ooteaeg on pikem kui bensiinimootoril, aga müügimees ennustas senise info põhjal, et läheb 3-5 kuud. Nüüdseks oleme 7 kuud oodanud ja ainus info on, et augustis veel kindlasti ei tule (augusti omasid teavad nad nüüdseks ette). Ehk ooteaeg on minimaalselt 9 kuud, aga võib ka palju kauem minna.

Guugeldasin teiste kogemusi, sest tundus uskumatu. Aga tuleb välja, et ei ole mingit isiklikku vandenõud! Kõik teised ootavad samuti. Ja need, kes praegu sama mudeli tellivad, saavad müügimehelt ooteajaks 2-2,5 aastat. Ja see on veel optimistlik ennustus. Nii palju on järjekord pikemaks veninud. 

Ossu lasteaed tuli lõpuks ometi pandeemiareeglitest välja. Nad ootasid sellega ikka lõ-pu-tult. Alles paar kuud tagasi otsustati, et vanemad ei pea enam maski ette panema (üleandmine toimus nagunii õues ja distantsi hoides, mis tegi maskikandmise suhteliselt absurdseks). Nüüd anti teada, et kõik lisameetmed on maha võetud. Saab otse esikusse kõndida, oma lapse asjad ise kappi panna, vaadata, kas lisariided on puhtad või peab midagi juurde tooma. Võib teiste vanematega kokku puutuda. Inimlik, ma ütlen. Nagu uus ja põnevam elu oleks alanud.

Lasteaed on siin enamasti eramaja, mis on selleks otstarbeks kohandatud, mitte mingi suur spets-hoone. Seega on ühes majas ainult üks rühm. Lapsed on vanusegruppide kaupa (1-3 aastased ja 3-5 aastased). Väiksemate rühmas on ühe õpetaja kohta neli last, suuremate omas kaheksa - seadusega on nii ette nähtud.

Seega oli Ossu nooremate grupis ainult 8 last ja vanemate grupis 16. Praeguses, vanemate laste rühmas, on neil tegelikult igapäevaselt kolm õpetajat ja mulle paistab, et on kuidagi nii jagatud, et kaks on pidevalt laste päralt ning kolmas teeb rohkem igasugu paberitööd ja ettevalmistusi.

Kanada lasteaedade õuealad on üsna väikesed. Ala on liigendatud, mis annab lastele võimaluse natuke eralduda ja erinevaid mänge mängida ja neil tundub seal lõbus olevat. Turvalisust võetakse siin ülimalt tõsiselt ja väiksema ala peal on kahtlemata väiksem võimalus, et õpetajale hädasolev laps märkamata jääks. Ja kuna siin on ikkagi vihmamets, on osa ka katuse all, sest talvel kallab vahel lausa nädalate kaupa. Kuigi ma pole muidugi näinud, et lapsi vihm häiriks...

Sellesse esimesse parempoolsesse kasti püüdsid nad koos lastega peenart rajada. Mina kõrvalt imestasin, et vau, kuidas? Minu peenrad ei jää kodus isegi ühe lapsega ellu, mismoodi nad terve rühmaga selle toimima saavad? Aga ei saanudki! Nädal hiljem olid kõik taimed maha trambitud. 

Kuidas teil?

Kõik sai alguse sellest, et sõber saatis grupivestlusesse video, kus räägiti, et kui leiad kaaslase, kel on ilus hing ja hea süda, siis ära lase teda käest! Viskasin pilgu peale... ja kukkusin kohe vastu vaidlema. Mitte, et need kaks asja olulised ei oleks, aga see nimekiri on reaalsuses palju pikem. 

Sõber küsis, et: "Mis sinu arvates peaks minu tulevase naise puhul selles nimekirjas olema?" Vastasin:

Pole ime, et sobiva inimese leidmine nii keeruline ja aeganõudev on! Loomulikult mängib ka kõikide omaduste vastastikmõju rolli ja kui ühes aspektis on vajakajäämised, võib miski muu jällegi nii hästi klappida, et tõmbab tasakaalu paika. Ja mida paindlikumad ja kohanemisvõimelisemad ollakse, seda lihtsam on muidugi suhet õnnelikuna hoida. Aga fakt on see, et kui lausa igas asjas peab järeleandmisi tegema ja muudkui painduma, lähevad lõpuks ikka suusad risti, olgu see hing ja süda selle kõrval nii ilusad kui tahes.

Kuna loetelu sai nii pikk, küsisin, et mille sa ise sealt välja võtaks? Sõber vastas, et tema jaoks ei ole introvertsuse-ekstravertsuse tasakaal oluline. 

Mina vaidlesin (mulle ilmselgelt meeldib vaielda), et see ei määra ainuüksi seda, et üks on natuke vaiksem ja teine elavam. Ekstravertne inimene tahab palju vaheldust, on aktiivne, ihkab seiklusi, omab palju sõpru-tuttavaid, tahab, et kogu aeg action käiks. Introvertne inimene hindab rutiini ja rahulikku olemist, teda väsitab kõik see, mida ekstravert armastab. Kui introvert ei ole armukade ja tolereerib, et tema kaaslane ülejäänud maailmaga rohkem suhtlemist vajab kui ta ise, toimib selline liit iseenesest hästi. Introvertse inimese jaoks on tegelikult isegi kasud sees, sest ekstravertne aitab tal sõpru leida.

Sõbranna, kes samas vestlusgrupis oli, ütles, et temal ongi oma (introvertse) mehega nii. Naine käib igasugu üritustel ja sõpradega (sealhulgas vastassoost sõpradega) väljas ning mees on pigem kodusem. Aga tõsi, pidi ta tunnistama, mees ei ole armukade. Ja lisas, et vastupidises olukorras, kus näiteks tema eelistaks kodusem olla ja ta mees mõne naissoost sõbraga regulaarselt lõunatamas käiks, ta küll rahulikuks ei suudaks jääda.

Seega vedas, et neil see introvertsuse-ekstravertsuse asi just niipidi juhtus olema.

-

Kui teie mõtlete oma mineviku- ja olevikusuhete peale, siis mis valdkonnad on need olnud, mis eriti hästi klappisid ja mis on/olid need, mis eriti ei klappinud? Ja mis seda puudujääki sel juhul kompenseerida aitas/aitab? Või oli mõni asi lõpuks nii häiriv, et viiski teed lahku?

Nokk kinni, saba lahti

Maarja kirjutas hiljuti, et lasteaiatasu on nagu eksklusiivse hinnaga viiruste püsitellimus. Nõustun.

Alustame sellest, et ükspäev jõime sõbrannaga õhtul veini ja lobisesime maast-ilmast. Mõtlesin, et mõnuuuus! Õnneks piirdusin ainult ühe klaasiga ja läksin varakult magama. Öösel ärkasin nutva Oscari peale ja selleks ajaks kui (välgukiirusel!) tema tuppa jõudsin, jõudis ta end juba täis oksendada. Koristasin lapse ja toa, ladusin põranda suuri rätikuid täis, loputasin ta duši all puhtaks ja saatsin voodisse tagasi. 

Ja siis juhtus see veel. Ja veel. Ja veel. Kolm tundi järjest. Lapsest oli kahju, endal ka just meeldiv polnud. 

Hommikul tõi Matt mingi iiveldusvastase tableti, mis toimis nagu ime! Lapsele tuli elu sisse tagasi, sõi ja mängis. Ja siis algas kõhulahtisus... Nii et nokk kinni, saba lahti. Otseses mõttes.

Õhtuks oli seegi möödas. 

Järgmise päeva lõuna paiku märkasin, et mul pole isu. Ja enesetunne läks iga tunniga kahtlasemaks. Pärast ööpäevapikkust igasuguste vedelike koristamist polnud muidugi ka väga üllatav. Võtsin kiirelt selle iiveldusvastase rohu sisse, mis meil nüüd kodus olemas oli, aga paar tundi hiljem oli ikkagi väga kole olla. Vedas, et Matt juhtus kodus olema ja sai lastega aidata, ma tõesõna ei tea, mida ma muidu teinud oleks.

Hommikuks olin terve, aga super väsinud. Öösel jäi Matt haigeks. Vedas, et see kõigil korraga ei juhtunud, ühekaupa oli kuidagi inimlikum. Ja eriti vedas, et Oliver puutumata jäi (ptüi-ptüi-ptüi).

-

Järgmisel päeval ärkas Oscar silmapõletikuga. 

Aga noh, pühapäev. Ja õnneks oli kodus selle vastu rohtu. Seega püsis lootus, et äkki saab ikka terveks ja õnnestub esmaspäeval lasteaeda saata. Aga selgus, et nelja-aastane ei ole just kõige parem patsient kui on vaja mingit salvi silma panna. Esimese korra sain tehtud, edasi ei õnnestunud teda isegi kommidega ära osta. 

Õhtul läksid mõlemad poisid eriti lihtsasti magama, jõudsin jälle mõelda, et mõnuuuus... 

Aga ära hõiska enne õhtut - oleks võinud juba paar päeva tagasi õppust võtta! Tund aega hiljem ärkas Oscar jälle nuttes! Praegu jääb mulje nagu see olekski tal tavaline praktika, aga ei - ta on üldiselt kuldmagaja, kes öösel lärmi ei tee. Noh, tavaliselt.

Esimese hooga mõtlesin, et ju nägi halba und ja lohutasin, et kõik on korras, mine tuttu. 

Tema vastu, et hammas valutab.

Tund aega lohutasin nutvat last, andsin valuvaigistit ja hoidsin kätt põsel. Vahepeal ärkas suure lärmi peale Oliver, käisin siis kordamööda mõlemaid patsutamas. See, keda parajasti ei patsutanud, röökis naabertänavani välja. Kopsud on neil mõlemal korralikud. Lõpuks Ossu uinus. Elagu Tylenol!

Matt oli teises linnas tööl ja soovitas, et käigu ma temaga hambaarsti juures ära, aga hoiatas, et ka näiteks kõrvapõletik võib lõualuusse kiirata. Hambaarsti juures selgus, et auke ega muud kahtlast pole. Järgmise arsti juures sain teada, et ongi kõrvapõletik. Lausa kahepoolne. Kirjutati antibiots ja puha. 

Praegu siin blogin, on vaikne ja rahulik, mingid õhtused linnud vidistavad akna taga. Mõnuuuuus! Aga ei mingit kiitmist. Kohe hambaid pesema ja magama. Iial ei või teada, mis seiklused öösel tabavad.

Homme lähme perega pildistama. Täna ärkas Oliver lõunaunest, pikk verine kriim silma all. Tal muidu ei ole kombeks end kriipida, aga vahetult enne pildistamist ikka juhtub... Oscaril on endiselt üks silm punane ja rähmane, sobivadki hästi kokku. Kohe näha, et vennad!

Lihtsad lahendused

Jalutasin Oscariga lasteaiast koju, kui ühe maja eest vanem mees hõikas, et heiiiii, oodake! Tuli pooljoostes ja rääkis, et tal tõukeratas üle. Lapselaps juba üheksane, ammu enam ei kasuta. Oscar paistvat täpselt õiges suuruses, hea meelega annaks ära. Ja no Ossule ju meeldib, kui talle midagi anda tahetakse. Kuigi tal endal on tõuks olemas ja see "uus" oli poolroostes ja kärtsroosa. Oh well... Ma lihtsalt ei teadnud, mida üks korralik kanadalane sellises situatsioonis teeks ja kas oleks viisakas kingist loobuda. Ei loobunud siis. Lapse ja vanamehe rõõmuks.

Nügisin Ossut, et: "Mis sa ütled kui sulle midagi antakse?"

Oscar: "Aitäh..."

Ja pöördub siis uuesti mehe poole: "...aga ma tahtsin küsida, et miks sul need jõulutuled maja küljes on? Enam ei ole ju jõulud!"

Mees õppis, et ükski heategu ei jää karistuseta ja mina tahtsin maa alla vajuda. Aga jah, juuni alguse seisuga on neid muidugi ka hiljavõitu maha korjama hakata.

Mul sai vahepeal vannitubade projekt valmis. Maksma ei läinud pea mitte midagi ja ilusam sai küll. Aga köögimööbel on täpselt samasugune nagu vanasti vannitubades, nii et kolm korda võite arvata, kui palju see mind nüüd korraga häirib?

Kanada majades on sageli köögis ja vannitubades sama mööbel (ja valgustid). Ma eeldan, et arendajale lihtsam ja odavam, sest maju ei müüda tühja karbina, vaid tehakse alati lõpuni valmis. Isegi valgustid ja suured kodumasinad on juba sees.

Igatahes on mu köögimööbel endiselt punakaspruun ja ma värviks selle hea meelega üle, kui ainult suudaks välja mõelda, mis värvi see võiks olla? Tumehall läks vannitubadesse hästi, aga tervet kööki ma nii tumedaks ei taha. Seda enam, et meil on köök elutoaga koos ning vaip, diivanid ja kamin juba ongi hallid. Kui köök kah halliks teha, oleks elu nagu mustvalges filmis! Valge mulle tegelikult meeldiks, aga kuna meil on lumivalged töötasapinnad, jääks natuke liig.

Mida ma sellega siis teen? Kollaseks ju ei võõpa! 

Ja päris lõplikult ei ole ma siiski otsustanud, kas üldse midagi ette võtan, sest köök oleks vannitubadega võrreldes ikka väga palju suurem projekt ja ma pole kindel, kas tegelikult viitsin pool suve ainult lihvimise-värvimise-kruvimisega tegeleda. Ilus saaks muidugi küll... 

Mõtlesin eelmist postitust kirjutades, et teise vannitoaga olen targem ja teen "enne" pildid ka. Kui mõni tund hiljem VIIMAST ust maha kruvisin ja ootamatult avastasin, et unustasin suure hurraaga alustades need pildid jälle tegemata, olin peaaegu valmis kõiki uksi uuesti ette tagasi kruvima. Aga siis tuli meelde, et mul on kuskil arvutis viie-kuue aasta tagused pildid sellest, milline vannituba päris alguses oli ja kuna vahepealse ajaga on vahetunud ka töötasapind ja valamu, on palju efektsem hoopis seda pilti kasutada. Mis siis, et kapp ise sealt suuremat välja ei paista. 

Varem häiris mind hele põrand, tahtsin tumedat (teises vannitoas ongi tume), aga nüüd, mil kapp kontrasti lõi, ei häiri põrand mind enam üldse. Tore kui mõnikord lihtne lahendus sedavõrd hästi töötab!

Remondilainel

Oliver ärkas kell 4 öösel, et süüa... ja jäigi üles. Ühel hetkel muutus juba nii lõbusaks, et pidin ta omale kaissu võtma, et kõrvaltoas Oscar ei ärkaks (kuigi praegu tagantjärele mõtlen, et mis vahet seal on, mitu neid korraga üleval on?)

Poole seitsme paiku jäi uuesti magama. Aga selleks ajaks oli Oscar ärkvel ja mina ei saanudki magama tagasi.

Nüüd on juba pärastlõuna, aga erilist väsimust pole veel tekkinud, sest kruvisin hommik otsa (noh, nii palju kui laste kõrvalt aega sain ehk vähemalt viies jaos) vannitoa kappidele uksi ette. Eile tekkis mõte, et värviks need üle. Mulle ei meeldinud senine punakaspruun toon ja kulumise märke oli kah juba näha (maja on ikkagi 10 aastat vana). Mõtlesin, et kui halb see tulemus ikka jääda saab? Pihustatav värv on ju üsna lollikindel. Ja kui jääb halb, siis... peab uued kapid ostma. Tegemist on meie magamistoa juurde kuuluva vannitoaga, seega ei oleks midagi väga hullu kui ma selle ka täitsa ära oleks rikkunud - keegi teine nagunii ei näe.

Aga kuulge, täitsa hea sai! Onju? 

Ma olen viimasel ajal üldse remondilainel. Meie üürnikud ostsid omale hiljuti maja ja kolisid välja, mis andis põhjust ja võimalust seni nende kasutuses olnud korterit veidi kõpitseda ja värvida.

Siin on väga levinud, et maja alumisel korrusel on "sviit". Enamik inimesi rendivad selle välja (sissekäik on alati eraldi ja kaht majaosa ühendav uks vahelt lukus), aga mõnel elab seal vanem sugulane, ülikoolis käiv laps või au pair. Variant oleks see ka täitsa enda kasutusse jätta, aga sel juhul tahaks ma sealt köögi välja lammutada, mida jällegi ei saa teha, sest hiljem müües on kasulikum kui köök on sees. Rahaliselt tasub välja üürimine ära, sest sisuliselt elame siin ise tasuta, üürnikud maksavad kodulaenu kinni.

Üüri tohib muideks iga 12 kuu järel tõsta maksimaalselt 1,5%. See on seadusega reguleeritud.

Uute üürnike leidmine oli paras kadalipp. Sooviavaldusi tuli umbes 60, aga neist võib-olla ainult 4 olid ilma kahtluseta head. Üürnikke peab ülihoolikalt valima, sest neist on võimatu lahti saada. Isegi kui nad pennigi ei maksa ja korteri ära lagastavad, saab neid välja visata ainult kohtu kaudu, aga siis läheb minimaalselt pool aastat aega.

Ankeedile antud vastused olid puhas kuld. Mõnel perel on viis last, kolm kassi, kaks koera, jänesed ja hamster (jah, tõestisündinud lugu). Kumbki vanem tööl ei käi, aga kui kodu peaks leidma, siis pereisa "plaanib minna". Mõned annavad ausalt teada, et suitsetavad (aga loomulikult mitte kunagi toas). Mõni kirjutab, et tööl ei käi, elab toetustest, hiljuti võttis just autoliisingu summas 40.000 (mille eest?). Oli üksikema mitme lapsega, kes "põgeneb oma vägivaldse mehe juurest ja sisse kavatseb kolida koos uue boyfriendiga". Mõnel käivad asjad kähku, noh. Oli mitu, kes endist korteriomanikku siunasid (sellega on sama lugu nagu uue töötaja värbamisel - vabalt võib olla, et ta endine boss oligi värdjas, vabalt võib ka olla, et probleem on inimeses endas). Oli neid, kes kirjutasid, et "see korter on meie eelarve jaoks ideaalne" ja töökohtade info alt selgus, et tõesti-tõesti, kahe peale jääks neil pärast üüri tasumist veel paarsada dollarit elamiseks ka. Mitu tükki kirjutasid, et deklareerisid mõned aastad tagasi pankroti, aga nüüd on oma käitumist muutnud ja kunagi kuskile võlgu ei jää. Mhmh.

Aga lõpuks ikka leidsime sobivad inimesed ja vähemalt esialgu tundub, et nad on veel vaiksemad ja märkamatumad kui eelmised olid. Loodetavasti jääb esmamulje püsima!

Jälle uuel ringil

Mul on täielik juuksurineedus, kuigi mina oma kolme karva ja väheste soovidega peaks olema üks lihtsamaid kliente üldse. See on juba klassika, et kui salongist tulen, saadan sõbrannadele pildi, mis kena sikk-sakk jälle pähe lõigati - pooltel kordadel on üksikud salgud vahelt pikemad.

Järgmiseks korraks otsin siis jälle uue koha ja vahel läheb lõikusega isegi hästi, aga on mõni teine häiriv asjaolu, näiteks paljud juuksurid armastavad palsami toimimise ajal sealsamas kraanikausi kohal raginal juukseid kammida nii, et peanaha tükke lendab. Ma ei tea, milleks see vajalik on ja ma ei viitsi inimest ümber õpetama hakata - pigem otsin uue.

Ja vahel juhtub muidugi mõni selline ka, kes peseb nii mõnusalt pead, et ma tahaks sinna magama jääda; teeb massaaži, mis on juuksuriskäigu kõige parem osa üldse ning lisaks saab nende kolme karva sirgelt lõikamisega hakkama nii, et pikemaid salke välja ei ripu. Paar korda saan seda õndsust siis nautida, kuni ühel hetkel öeldakse aega kirja pannes, et "see juuksur kahjuks enam meie juures ei tööta" ja otsing algab jälle nullist.

Viimane juuksur oli täiesti kuldne leid. Kuidas leidsin? Mul oli pulmadeks soengut vaja. Aga kuna me kuupäeva valisime ainult mõne nädala kaugusele, oli mu enda (enam-vähem okei) juuksur juba kinni ja peaaegu kõik ülejäänud linna juuksurid ka. Võtsin siis ainsa, kelle juurde vaba aja leidsin. Mõtlesin, et vähemalt proovin ja kui ikka väga õudne jääb, pesen kodus soengu kohe maha. Mis seal ikka.

Aga jäin hoopis väga rahule! Ja mõnus inimene oli. Peaaegu kaks aastat jõudsin tema juures käia, kuniks ükskord öeldi, et ta on pikemal puhkusel (läksin siis samas salongis teise juuksuri juurde ja sain järjekordse sikk-saki pähe). Täna helistasin, et jälle oleks lõikust vaja, on ta nüüd tagasi? Öeldi, et kahjuks ei tööta enam selles salongis. 12 aastat töötas ja just nüüd, mil mina ta leidsin, pidi edasi liikuma?

Otsustasin, et aitab naljast! Otsisin ta FB-st üles. Nägin, et ongi hiljuti mingis uues salongis pildid tehtud. Aga salongi nime polnud. Küll aga avastasin, et meie ainus ühine sõber on mu naabrinaine! Kirjutasin naabrinnale, et SOS, tahan oma juuksurit tagasi, kui hästi sa teda tunned, kust ma ta leida võiks? Naabrinaine ütles, et ta ei tunnegi, lihtsalt oli samuti aastaid ta klient. Aga ühel hetkel vahetas salongi, sest viimane kord väljus selle mu lemmikjuuksuri juurest "nagu skunk".

Mina mõtlesin esimese hooga, et ehitati Marju Läniku stiilis puhmas pähe (skungil on suur kohev saba), aga ta saatis pildi ja selgus, et oli hoopis triibutada lasknud, aga need triibud olid nagu kunagise menubändi "Best B4" Ithaka Marial. Sellised otse 80ndatest. Kummalgi peapoolel kolm laia riba nagu kiirtee.

Naabrinaine oli hiljem tagasi läinud ja rahulolematust väljendanud, mispeale juuksur ütles, et "need ei ole seal, kuhu mina nad panin". Ise liikusid uude kohta. Must maagia.

Aga kuna triipe oleks ma suveks ise ka tahtnud, otsustasin, et ei hakka saatust narrima ja skungiversiooniga riskima. Mine tea, võib-olla ongi selline juuksur, kes lõigata ja pesta oskab ideaalselt, aga triibutamist peab veel harjutama. Panin hoopis ühe ta endise kolleegi juurde aja. Eks me näe...

Kolm ühes

Olen juba mõnda aega plaaninud Oliverile passi tellida, et reisiplaanid dokumentide taha kinni ei jääks. Mõtlesime suvel Eestisse minna, aga seoses Ukrainas toimuvaga enam ei kisu. Pass võiks samas ikka olemas olla, võib-olla läheks kasvõi USA-sse või kuhugi.

Siin on spets pood, kust saab apteegikraami, kodukeemiat, dokumendifotosid, no kõike. Mul oli nagunii pesugeeli vaja, mõtlesin, et teeme kaks ühes. Lõpuks tuli kolm, aga ärgem rutakem sündmustest ette.

Õudselt tore vanamees töötab seal fotoletis. Mulle on ta alati meeldinud. Hästi rõõmsameelne ja armas, aga kohutavalt aeglane. Ütlesin alustuseks, et esimesest lapsest tehti niimoodi pilt, et visati valge lina üle turvatooli, laps tooli, klõps ja valmis. Ütles, et nüüd nad teevad nii, et laps pannakse pikali. No mul vahet pole.

Aegluubis sättis neid asju valmis. Mina olen muidugi kannatlikkus ise... NALI! Saime lõpuks mati maha, lina peale (ma oleks selle ajaga terve poe mattide ja linadega jõudnud katta, aga las jääb) ning beebi linale. Tegi ühe klõpsu ära ja kukkus uurima, et näe, muidu oleks okei, aga vist ei vaata päris otse. Ütlesin, et teeme järjest palju pilte ja hiljem valime. Teeb siis teise veel. Ja kukub jälle aegluubis uurima ning zuumima. Palusin uuesti, et teeme lihtsalt sips-sips palju pilte ja hiljem vaatame, milline sobib. Tegi siis ühe veel, arvas, et nüüd ongi olemas ja tõmbas tulemuse arvutisse. 

Kui mulle enne tundus, et kõik toimus aegluubis, siis see arvutiosa aeglustas kogu protsessi veel viiekordselt. Mul hakkasid juba juured alla kasvama. Kohe esimese hetkega oli muidugi selge, et nendest piltidest pole isegi parima tahtmise korral midagi võtta, aga onu ei andnud alla, pidi ikka mingi automaatprogrammi igale fotole eraldi peale panema, mis kinnitas, kas kvalifitseerub passipildiks või ei. Programm nõustus minuga, et ei kvalifitseeru.

(ajaviiteks tegin ise telefoniga pilti, vabalt võiks passi panna, ei ole ju nii raske?)

Vahepeal tuli noorem töötaja, võttis üle. Mõtlesin juba, et jee, läheb paremaks! Ei läinud.

Tore kutt oli. Aga tema tehnika oli selline, et kõigepealt selgitas mu peaaegu viiekuusele pikalt, et "teeme nüüd nii, et käsi suhu ei pane... ja pluti-pluti, küll sa oled tore... vaata siis ilusti mu kaamerat ja ära välgust ehmu". Siis seisis püsti ja tegi ühe pildi. ÜHE! Kükitas uuesti maha, ajas jälle mu lapsega pikalt juttu ja tegi siis ühe veel.

Tahtsin juba küsida, et kas teil on need pildid seal kaardi peal loetud või mis see häda on, et ei saa järjest mitut teha? Aga ei tohi kobiseda, ma olen ju nüüd kanadalane. Muudkui naeratan ja tänan (ja pärast blogin, et fakkk, aga noh, eesti keeles).

20 minutit ja 4 pilti hiljem jõudsime selle hetkeni, kus tulemus uuesti arvutisse tõmmati ja no HALB! Kutt ütles, et midagi saame siit kindlasti kätte! Jäin juba korraks uskuma, et oskab sitast saia teha... aga ei. Ainus, kus silmad vaatasid otse ja pea viltu ei olnud, oli lahtise suuga. Mitte nunnult ja natuke lahtise suuga, vaid ikka nii, et mandlid paistsid. Ütlesin, et las jääb, me tuleme teinekord tagasi.

Kutt vastu, et beebide puhul suu ei loe, võib lahti olla.

Usun! Aga kuna see pilt jääb mu lapse passi kuni kooliminekuni, oleks mõnevõrra abiks, kui ta seal täielik retakas välja ei näeks!

Ütles, et oota, ma tuunin natuke! Jälle mingi automaatprogramm, et vajutad klahvi ja lapse taga olevalt linalt kadusid kortsud ära. Tore. Aga natuke juukseid kadus ka ära! Tüüp ütles, et tal ongi juukseid liiga palju, silume veidi. Kustutas kaks kolmandikku soengust ära. Beebi nägi välja nagu oleks kiiver peas. Selline range randiga. Ja kvaliteet oli jube halb, värvid valed, nägu üleni hall ja kaame. Kui ma omaenda last pildilt ära ei tunne, on ilmselt veel arenguruumi. Tänasin uuesti ja ütlesin, et teeme teinekord.

Aga kolm ühes, eksole - haarasin väljudes kodukeemia letist pesugeeli ja ehtnaiselikult ei saanud ka küünelaki osakonnast tühjade pihkudega mööduda. Valisin mingi sädeleva. Et võib-olla tahan suveks sädelevaid küüsi (jaaa, sain juba aru, et halb mõte, te ei pea mulle ütlema).

Jõuan oma kraamiga siis kassasse ja seal kah mingi mees tööl. Ei välistaks, et eelmiste sugulane. Lööb mu küünelaki läbi ja mainib õhinal, et tema oli kunagi mehaanik ja ükskord värvis oma auto armatuurlaual mingi osa just samasuguse läbipaistva sädeleva küünelakiga üle (ma ei tea, kuidas mehaanikuamet sellise hiilgava ideega kokku käis, aga see selleks). Kõik olevat kiitnud, et lahe! Ja päikese käes säras nii ilusti.

Ma ei tea, kas mul on inimestele liiga kõrged standardid või ei olnud lihtsalt minu päev?

Ei mõista inimesi!

Mul on aegajalt raskusi inimeste mõistmisega. Vahel müün midagi FB Marketplace'i kaudu ja no peab selleks alles kannatust olema! Kõigepealt küsib 15 inimest automaatküsimuse, et "on see veel saadaval"? Panen kõigile vastuseks, et jah. Seepeale kaob 13 neist jäljetult ega ilmu enam kunagi tagasi. Nad tahtsid lihtsalt teoreetiliselt teada, kas see on veel saadaval. Alles jäänud kahest kirjutab üks, et "kuskandis sa elad?" Liiga suur pingutus oli kolmest lausest koosnev kuulutus läbi lugeda, et see info sealt ise leida. Pika dialoogi lõpetuseks jõuame lõpuks kokkuleppele, et millal ta läbi saab astuda.

Kolm tundi hiljem aktiveerub teine alles jäänud huviline (kes algselt justkui kadus ära, aga tegelikult ikka ei kadunud). Kirjutab ühe sõna: "Huvitatud". Kui mul juba poleks ostjat, hakkaksin nüüd temalt tangidega välja kiskuma, et "tore, et sa huvitatud oled, aga millal saaksid läbi astuda?" Aga kuna mul on kellegagi juba kokkulepe olemas (aga ta pole veel saabunud ja kunagi ei või teada, kas saabub), kirjutan vastuseks, et keegi on juba tulemas, aga juhul kui ta välja ei ilmu, annan teada. 

Vastu saan pahase: "Aga sa ütlesid, et see on saadaval! Mis mõttes sa selle kellelegi teisele müüd?"

Alati mõtlen, et mida inimesed eeldavad? Et ütlen esimesele, et on saadaval ja siis ootan 24h, et kas ta kostab midagi vastu või mitte? Ja alles siis ütlen järjekorras teisele, et on saadaval ning ootan jälle ühe ööpäeva? Kuniks kaks nädalat hiljem jõuan lõpuks selle ostjani, kes päriselt huvitatud on?

Täna viskasin kanade sööginõud (tibude ja täiskasvanute omad) mingi sümboolse hinnaga müüki. Üks tädi küsis, et "kas see töötab hästi?" Eeee... Ma ei tea. Mis mõttes? See on söögianum. Paned terad sisse, kana nokib need sealt välja. Selles mõttes nagu töötab! Kauss saab tühjaks, kanaproua kõht kenasti täis. 

Sama hästi võiks taldriku kohta küsida, et kas on muidu hästi töötav taldrik? 

Tükk aega mõtlesin, et mida vastata? Lõpuks otsustasin, et las jääb sinnapaika. Ei vastagi. Nii palju huvilisi oli, et võtsin lihtsalt ainsa, kes oli kirjutanud konkreetselt "saan kohe läbi tulla, palun anna aadress" ja müüsingi talle. Ülejäänud miljon tükki oma "on see veel saadaval" automaatküsimusega said vastuse asemel automaatteavituse, et "toode on müüdud" kui sellest lahti olin saanud.

Ja siis on veel need ekstra madalate pakkumiste tegijad. Ma müün nagunii alati odavalt, sest ma ei viitsi nädal aega võõraste inimestega vastastikku "on see saadaval"-palli põrgatada. Ma tahan üleliigsetest asjadest kohe lahti saada. Matt ostis omale uue kontoritooli (mingi spetsjomm peene) ning eelmine, mis oli kah sisuliselt uus, jäi lihtsalt üle. Väga mugav, kvaliteetne, pärisnahast, nägi tuliuus välja. Panin müüki võileivahinnaga. Ma ei mahtunud garaažis liikuma, tahtsin kohe lahti saada. Mingi tüüp kirjutas, et õu, teen hoopis sellise pakkumise. Võileivahinnast pakkus poolt.  

Hingasin paar korda sügavalt sisse ja välja ning lükkasin pakkumise viisakalt tagasi. Seepeale kukkus tingima, et mis hinnaga ma müüks? Kirjutasin, et selle hinnaga, millega müügis on. Tema vastu, et "aga äkki näiteks..." Noh, jälle mingi naeruväärne pakkumine. Ja niimoodi lõputult. Ma rohkem ei viitsinud vastata.

Vahepeal kirjutas kõigi nende "on see veel saadaval?" (kolm minutit tagasi postitasin, tõenäoliselt on saadaval, why don't you try your luck) vahele üks tore vanaproua, et tema on juba ammu just sellist tooli otsinud ja kuulutustel silma peal hoidnud ning millal oleks sobilik läbi astuda ja palun ja aitäh ja veelkord palun ja aitäh. Aga niimoodi meeldivalt. Andsin aadressi ja ütlesin, et pangu raha mati alla, tool ootab ukse kõrval. Tädi kirjutas veel ilusti vastu, et "muide, meie nimed on see ja see (abikaasa tuli ka kaasa) ja me sõidame sellist marki autoga, et sa siis lihtsalt tead, et need oleme meie kui su maja ette tooli peale võtma tuleme". Tulidki niimoodi kahekesi. Väga sossud. Said oma tooli kätte, jätsid raha mati alla ja kirjutasid hiljem pika kiidulaulu, et kui mugav tool ja kui õnnelikud nad selle ostu üle on ja olgu ma ikka tänatud ette ja taha ja pikali maha.

Samal ajal kirjutas see esimene jorss midagi stiilis, et "see ei ole ju ideaalses seisukorras nagu sa kuulutuses väidad, kui seal metallosa peal on väike kriips". Miniatuurne kriips! Tegin eraldi pildi, et ostja oleks teadlik ega hakkaks hiljem oigama, et oioi, siin mingi luubiga leitav kriipsukene, kas saaks hinnast pool alla? Sest kogemus näitab, et mõni kasutab sellist tehnikat. 

Väga vabastav oli jorsile kirjutada, et sorri, müüdud. 

Ja siis on veel need, kes tahavad ülekande teha. Tavaliselt sellised, kel pole lihtsalt mahti kohe tulla. Kirjutavad, et "hei, kas sobib, saadan täna raha ja tulen homme õhtul läbi?" See ülekande värk käib nii, et mina pean meiliaadressi andma ja kui nad raha saadavad, tuleb meilile link, kustkaudu selle panka saan hoiustada. Aga selleks, et raha kätte saada, peab salasõna teadma. Enamik ostjaid panevad midagi loogilist. Näiteks, et "mida ma ostan?" ja vastus on "tool". Aga on eraldi sektsioon inimesi, kes panevad sinna näiteks "minu tütre nimi".

WTF?!

Üks kunagi ostis midagi suht kallist (ma ei mäleta, mis see oli) ja kirjutas, et teeb ülekande kohale jõudes (fair enough). Asi kadus ukse tagant ära, ülekannet ei tulnud. Tunnike hiljem kirjutasin, et "hei, sa unustasid maksta". Seepeale ülekanne tuli. Salasõnaks "minu tütre nimi". Sõnumitele ta ei vastanud. Kammisin ta profiili, üritasin leida, kuskil polnud. Tütar ise oli küll piltidel, aga nime polnud paraku otsaette maalitud. Proovisin siis ta enda nime, mõtlesin, et mine sa tea. Miski ei töötanud. Olin juba kindel, et sain tüssata. Igaks juhuks kirjutasin uuesti suhteliselt viisakalt, et ootan siiski kauba eest ka tasu ja mis su tütre nimi on? Mingi viiendat korda.

Millalgi õhtul hilja vastas, et "Lennon" ja pani sinna otsa selle silmapöörituse emotikoni. Umbes, et kuidas sa nii tumbajumba oled, et ei tea, et mu tütar on Lennon?!

Ja töötaski. Raha sain kätte.

Täna juhtus sama asi - keegi saatis ülekande, järele tuleb homme, aga salasõnaks on "minu tütre nimi". Täiesti teine inimene muidu. Ja nii palju oli tal rohkem oidu, et oli mulle kohe sõnumitesse kirjutanud, et vastus on "Lennon".

Nüüd siis tean, et kui keegi juba nii absurdse salasõna paneb ja vastuse unustab saata, siis "Lennon" on fifty-fifty tõenäosusega hea variant, mida proovida.

Välismaa meestest

Mu ellu on viimasel ajal väga omapärasel moel mitmeid toredaid inimesi sattunud. Mõni aeg tagasi kurtis Katerina oma blogis, et tal pole sõpru. Mina kirjutasin kommentaariks, et aga tekita mingi blogilugejate chat? Marju ütles seepeale, et tema oleks samuti käpp. Mul endal oli vahepeal juba vaimustus üle läinud, sest kui suur on tõenäosus, et võõraste inimestega üldse millestki rääkida oleks? 

Selgus, et eksisin. Meil oli kohe algusest peale väga huvitav! Ühtlasi jõudsime aruteluga sinna, et meie kõigi lastel on välismaalasest isa, mispeale tuli omakorda jutuks, et Maarjal ju ka, äkki peaks temagi kampa kutsuma?

Sest kui juba võhivõõrastega sõprust sobitada, võib ka täiesti ajuvaba kriteeriumi kehtestada. Kellelgi juhtus tema telefoninumber olema ja nii see läks. Maarjale me muidugi ei öelnud, et kuule, meil oleks sind sellepärast sõbraks vaja, et sul on välismaalasega lapsed!

Praeguseks on grupp end hästi sisse töötanud ja nii huvitavaid vestlusi pole mul vist isegi nende sõpradega olnud, keda päriselus tunnen. Nalja on palju saanud, targemaks olen saanud, enda sisse olen vaadanud, teiste eludesse piilunud. Tagantjärele on hea meel, et selle kommentaari omal ajal jätsin ja täiesti kogemata niivõrd lahedasse kampa sattusin.

Aga nagu teleturus - "see ei ole veel kõik" - ükspäev ütles Maarja, et "mul on üks sõber, kes plaanib Kanadasse kolida ja sa peaks temaga ühendust võtma". Kuna ma vanasti väga intensiivselt Kanada kohta blogisin, kirjutas mulle pea iga nädal keegi, kes tahtis nõu küsida, nii et selles osas olen juba vana kala. Ütlesin, et vabalt! 

Ja mis selgus! Jumala äge inimene jälle! 

Sõpradega (kui nüüd hästi lühidalt kokku võtta) on muidu nii, et alustuseks kolisin ühest linnast teise, seejärel ühest riigist teise ja seejärel jälle ühest linnast teise. Kogu aeg jääb keegi kuskile maha. Elu. 

Aga näiteks parima sõbrannaga läks nii, et ülikoolis käisime koos (esimesel päeval saimegi tuttavaks), välismaale (kuigi erinevatesse riikidesse) kolisime enam-vähem ühel ajal ja täiesti kogemata saime oma MÕLEMAD lapsed kahekuulise vahega. Ehk meie neljastel on kaks kuud vahet ja meie beebidel on kaks kuud vahet. Vot see on sünkrooni tipp.

Ahjaa, tal on ju ka välismaa mees!

Ja mu siinsest kolmest põhilisest eesti sõbrannast on kahel välismaalastega lapsed.

Kui ma nüüd järele mõtlen, siis... sain vist aru, mille järgi edaspidi sõpru pean valima hakkama! Kes oleks võinud arvata?!

Kuidas teil muidu uued sõbrad tekivad?

Esmaspäevadest

Nädalavahetused on alati kreisid, sest Oscar on kaks päeva järjest kodus olnud ja Matt ainult ühe, seega olen pühapäeva õhtuks läbi nagu läti raha (muuseas, miks läti raha "läbi" on?). Esmaspäeva näol paistab tunneli lõpus valgus - Ossu läheb lasteaeda, minul on hingetõmbepaus (koos beebiga, aga asi seegi) ja kuna ma sassis kodus puhata ei oska, on traditsiooniks kujunenud, et koristan pühapäeva õhtul terve maja ära. Päeva jooksul teen vannitoad ja köögi, õhtul aitan Ossul mänguasjad kokku panna ja siis mahub juba tolmuimejaga liikuma. Magamaminekuajaks kõik särab!

Esmaspäeval naudin rahu, vaikust ja puhast kodu. Laen akusid. 

Matt siin ükspäev pakkus, et kuule, võta päev või paar vabaks, mine tšilli sõbrannadega Vancouveris või kuskil. Küsisin vastu, et mis ma tissidega teen? Või võtan pooled lapsed kaasa? Ei saa, noh! Maiu on piimaauto. Aga tahaks küll. Unistustes läheks kohe nädalaks, lihtsalt lamaks hotellis, telliks söögi tuppa ja vaataks hommikust õhtuni Netflixi. 

Kujutate ette, jah? Õndsus. 

Reaalsuses näeks see muidugi niimoodi välja, et esimese päeva õhtuks küsiks juba lastest pilte ja järgmisel päeval tuleks vabatahtlikult koju tagasi. Aga unistada ju võib.

Sõbrannadega tuli jutuks, et kuidas väikeste laste kõrvalt ellu jääda? Ja kuidas üldse on võimalik, et kodu võiks korras püsida või et jaksaks mõnikord filme vaadata või raamatuid lugeda? Igaühel on mingi asi, mida lihtsalt ei jõua. Mul on näiteks selline sõbranna, kel on kõik sarjad nähtud, aga raamatuid pole aega lugeda. Mina loen (või kuulan audioraamatuna) päris palju, aga sarjade vaatamiseks ei jää aega. Kuigi tahaks. Igaühel on meelelahutuseks oma eelistus ja ülejäänud võimalused kannatavad selle käes.

Tegelikult valetan - ma olen juba maailmatuma kaua Seinfeldi vaadanud. Iga põhja-ameeriklane on seda näinud, püüan massi sulanduda ja vaatan nüüd järele. Probleem on selles, et seal on 9 hooaega ja igal hooajal pea 30 osa! Ma JÄÄNGI seda vaatama! Aga ma olen põhjalik, eksole. Kõigepealt tuleb üks asi ära teha, siis saab järgmise ette võtta. 

Mul käis eelmisel nädalavahetusel sõbranna oma perega külas. Järgmisel päeval olid nad meie teise ühise sõbranna juures. Mõned päevad hiljem rääkisin selle teisega ja ta mainis, et: "Kuulsin, et olid kõvasti kokanud neile?". Mina vastu, et ei kokanud ju midagi, lihtsalt õhtuks tegin süüa. Ja siis jäin mõtlema, et... aa, no ma tegin eelmisel päeval makroonid valmis... sest lõunaks küpsetasin pirukaid ja makroonid olid siis lõunasöögi magustoit... ja õhtul tegin risottot, kana ja salatit ning magustoiduks oli lemon meringue. Ning pidin tunnistama, et kui nii vaadata, siis vist ikkagi kokkasin midagi...

Tõde on see, et me oleme iseenda puuduste osas pimedad, aga iseenda tugevuste osas ka. Elus on kõik tasakaalus. 

Ma tegin mõned aastad tagasi üht väga head isiksusetesti. See on inglisekeelne ja tasuline, aga VÄGA soovitan, kel huvi (ja keeleoskust). Sain isegi vanas eas enda kohta veel miskit uut ja põrutavat teada. Näiteks, et mul on nii entusiasm, töökus, kohusetunne kui korraarmastus väga kõrged, mis seletab, miks mul alati kodu puhas ja toiduhunnik laual on. Ma lihtsalt ei saa pidama! Nagu Seinfeldiga. Kusjuures ma ise arvasin, et olen laisk nagu lohe. 

Olengi tegelikult nende asjade osas, mis mind ei huvita.

Kokkamine on selles mõttes hea hobi, et mulle endale ju ka meeldib hästi süüa! Täna just tegin mõnusa koorese pasta ja lihtsalt ruigasin rõõmust. Nii hea oli. Komme sõin ka terve hunniku. Võib-olla poleks pidanud, sest ükspäev proovisin huvi pärast neid pükse jalga, mis mulle enne rasedaksjäämist nõks suured olid ja... no tere kiles viiner! Ei mängi veel välja. Aga jalga panna pole midagi ja vaikselt hakkab see piiratus ära tüütama. Ma olen aasta aega kahe püksipaariga hakkama saanud. Lihtsalt keeldun neid suuri juurde ostmast, sest kohe-kohe hakkab ju kogu endine garderoob jälle mahtuma. Hakkab ju?

PS! Oskab siis keegi öelda, miks läti raha "läbi" on?

Väiksed jupid

Kevad pole õieti veel alatagi jõudnud, aga umbrohi turritab juba igalt poolt välja. Jätkuvalt imestan, et keegi pole suutnud umbrohtu dekoratiivtaimedega ristata. Näiteks on meil siin äärmiselt kuivad suved - mitu kuud järjest ei tule tilkagi vihma. Kui nädalaks kodust ära minna, on tagasi tulles kõik taimed surnud. Aga selle teeraja seest, mis on killustikuga kaetud ja kus isegi mulda pole, sirgub mühinal umbrohtu. Mis siis, et ma seda kogu aeg välja kakun ja kõikvõimalike asjadega pritsin. 

-

Sain ükspäev raseda sõbrannaga kokku. Tema ütles, et täitsa lõpp, kuidas enam ei mäletanud kui hirmus on rase olla (esimesed lapsed on meil ühevanused) ja mina ütlesin, et täitsa lõpp, kui kiiresti see kõik pärast jälle meelest ära läheb!

Noh, mitte nii meelest ära, et ma seda kunagi uuesti tahaks teha. Aga vähemalt ei saa ma enam rasedusele mõeldes traumat :)

-

Muide, kas teie mehed ka jätavad külmikusse tühje pakendeid või on minu oma ainueksemplar? Iga kord kui sae käima tõmban, ütleb, et ei ole ju tühi! Tõesti ei ole. Sõrmkübaratäis on alati sees.

Pasarahe all laveerides

Eelmise teema all läks nii tuliseks aruteluks, et kommentaaridele vastamine muutus juba täiskohaga tööks. Tõmban otsad kokku, pannes siia mõned mõtted, mis teie tagasisidet lugedes tekkisid:

Oluline on defineerida

See on hea tähelepanek ja teil on täiesti õigus. Ma oleksin pidanud alustuseks defineerima, mida feminismi all üldse silmas pean. Mina pidasin silmas seda radikaalset neljandat lainet, mis tegeleb otsapidi juba meeste vihkamise ja alavääristamisega. Loomulikult olen selle poolt, et naistel on õigus saada haridust, kontrollida oma keha, otsustada, mida selga panna ja nii edasi - aga nende asjadega ei ole meie ühiskonnas juba ammu probleemi. 

Mu postituse SISU oli hoopis muus ja seda ei pannud keegi isegi tähele! Sisu oli selles, et asjadest võiks rääkida tasakaalustatult, mitte suuri loosungeid loopides, mis poole tõest mainimata jätavad. Sellistest loosungitest pole ka midagi kasu, sest mehi (ja paljusid naisi) on taoliste argumentidega võimatu diskussiooni kaasata. Ilma diskussioonita pole aga ka tulemust.

Arvamus vs faktid

See, et mehed ja naised on erinevad, pole minu isiklik arvamus, vaid teadus on tõestanud, et naisi ja mehi huvitavad erinevad asjad, nad on tugevad erinevatel aladel, nad töötavad erineval määral. See, et palgalõhe on olemas, on samuti fakt. See, et palgalõhet põhjustab muu kui lihtlabane naistevastane vandenõu, on samuti fakt. Teaduslikult tõestatud. Teate, kes tõestas? NAISED! Ülikoolis on 70% naisi ja psühholoogia valdkond, mille alla enamik kõnealuseid uuringuid kuulub, koosneb peaaegu ainult naistest. 

Võimalik, et uuemad lugejad ei tea, aga mul on (naine ikkagi!) psühholoogias magistrikraad. Minu peamiseks huvialaks ja uurimisvaldkonnaks oli aga hoopis koduvägivald, mis on selline teema, kus mehed naistele liiga teevad - nii et palun ärge kividega surnuks loopige. Ma päris pime siiski pole.

Kui minna isiklikuks...

Ma loen kommentaare alati suure huviga ja püüan kaasa mõelda ka siis kui need minu arvamusest erinevad. Eelmise teema all (ja ka privaatses vestluses) läksid mõned inimesed väga isiklikuks. Lühidalt kokku võttes soovitati üleüldse oma suu kinni hoida "kuna sina pole seda kogenud", "sina oma priviligeeritud seisuses", "sina oma elevandiluust tornis", "mina ei saa lubada kodus istumist nagu sina, mina pean tööl käima", "kui sa võid, aga ei pea lastega kodus olema, on seegi feminism". 

Muideks - mina ei jäänud esimese lapsega neljaks aastaseks koduseks sellepärast, et ma "sain", vaid sellepärast, et mu lapsel on erivajadus. Ma jagan oma kogemust kunagi blogis, aga praegu pole selleks veel valmis. Lasteaias käis ta kuni eelmise sügiseni ainult KAKS päeva nädalas ja ülejäänud viis pidin suures osas üksi hakkama saama, kuna Matt rabas mitmekordse koormusega tööd teha ja vanavanemaid lähedalt võtta ei ole. Lasteaiakohta on siin väga raske saada ja meil vedas, et need kaks päevagi olemas olid. Lapse ja tema erivajaduse kõrvalt läbisin aastase kursuse (medical administrative assistant) ja juba õppimise kõrvalt töötasin kodust ning teen seda siiamaani. Küll, jah, ainult osalise ajaga, sest inimvõimetel on paraku piirid.

Sel sügisel sai Oscar kolmanda päeva juurde ja veidi enne väikevenna sündi ka neljanda. Nii et nüüd on lihtsam küll. Vanemapuhkust (see kestab Kanadas aasta aega ja annab 55% endisest sissetulekust) ma seekord ei võtnud, olen beebi kõrvalt kogu aeg edasi töötanud. Matt rabab samuti endiselt kolmel kohal ja teda ei näe me mõnikord mitu päeva järjest.

Nii palju siis "priviligeeritud seisusest" ja kodus olemisest lihtsalt sellepärast, et "saan".

Mis üldse on privileeg?

Ma olen kümme aastat aktiivselt bloginud, aga isegi nendest asjadest, mida ma siin kajastanud olen, pole enamikel lugejatel aimugi. Käsi püsti, kes on TERVE blogi läbi lugenud? Novot siis. Veel vähem on teil aimu nendest asjadest, millest ma bloginud ei ole. 

Mul on nii töö- kui eraelus väga raskeid aegu olnud - kellel poleks! Aga jah, üldiselt olen see tüüp, kes peale mõningast ägamist lihtsalt edasi liigub, selle asemel, et lõputult kurtma jääda. Tagantjärele tarkusena võin öelda, et just kõige sitematest kogemustest olen kõige rohkem õppinud ja lõppkokkuvõttes on just need mind paremasse kohta aidanud. 

Ja nüüd, kus võiks aegamisi hakata rabelemise tulemusel teenitud vilju nautima, on mul laps, kelle pärast südant valutada. Ma annaks kõik, et temaga - nende mõlemaga - kõik hästi oleks, aga Oscari eripäras ei ole keegi süüdi, seda ei saanud kuidagi ette ennustada ja seda ei saa ka ära võtta. Ma ei saa peale olukorraga leppimise mitte midagi teha! 

Nii et kui su kõige suurem probleem on see, et keegi teine saab väiksema panuse eest suuremat palka, siis see on olukord, kust on pääsetee siiski olemas. Elu paraku ONGI ebaõiglane - kui sind ei taba üks hoop, siis tabab teine ja puhtalt ei pääse meist keegi. Aga kusagil on alati veel hullem. Näiteks Ukrainas. Sellega võrreldes pole meist kellelgi päris probleeme.

NB! Seekord ma kommentaariumis kaasa ei räägi.

(okei, juba läks käest ära, aga teeme siis nii, et räägin nii vähe kui võimalik - eriti feminismiteemadel)

Minust ikka feministi* ei saa

Mul on üks selline sõbranna, kellega aegajalt suurtel olulistel teemadel arutleme, olles arvamustega skaala erinevates otstes. Tema on näiteks vegan, mina söön kõike. Teistsugune maailm on ju huvitav - vahel ta ütleb, et küpsetas midagi ja mina vastu, et oot, aga munad, aga või, aga see ja teine? Millega sa asendasid? Ja siis ta räägib. Ma ise ei viitsiks elu sees kõike kõigega asendada. Aga iseenesest lahe, et see on võimalik.

Erinevusi on meil veel. Mina olen hetkel väikeste lastega kodukana, tema tulihingeline feminist. Mina kokkan-koristan-küpsetan ning lasen end mehel ülal pidada. Meile sobib ja võrdsus on majas - mõlemad rabavad. Lihtsalt erineval rindel. 

Sõbranna täägis mind instagramis "taskufeministi" postituse alla, kuna olime varasemalt sel teemal juba arutlenud. Vaatasin neid pilte ja mõtlesin, et pean ikka blogima ka!

-

Kuna minu tööks (lisaks kodukanandusele teen väikese koormusega palgatööd) on siinsele haigekassale arvete esitamine, võin esimesele argumendile (naisarstid!) kohe Kanada näitel vastata - igal teenusel, protseduuril, vastuvõtul on oma kood, mille alusel arstipoolne panus kinni makstakse. Nais- ja meesarstid saavad tasustatud täpselt samade koodide alusel, mitte mingit erinevust ei ole. Erineva keerukusega protseduuride eest saab muidugi erinevat tasu. Ja ajukirurg teenib rohkem kui perearst.

Mis inseneridesse puutub, siis see on suures osas meeste ala. Nagu ka müüriladumine, prügivedu, ehitus, torutööd, keevitamine, elektritööd ja IT. Ebamugavad välitööd ja ohtlikud ametid on peaaegu ainult meeste pärusmaa. Keegi ei keela naistel sinna minna ja sealset palka teenida. Naisinsener ei teeni sama töö eest vähem kui meesinsener. Aga väga vähesed naised tahavad insenerina töötada. 

Tippjuhtidest - ükskõik, mis alal tippu jõudmine on väga suur pingutus. See eeldab, et rabatakse aastakümneid järjest mitmekordse koormusega ja selle kõrvalt muud elu polegi. Võitlus tipu nimel on tihe. Uuringud näitavad, et esimesed kümme aastat rabavad naised ja mehed karjääri nimel suhteliselt võrdselt, aga umbes 30nda eluaasta kandis hakkavad naised töö- ja eraelu vahele paremat tasakaalu looma. Naistel on ka pereloomise aken suhteliselt piiratud ja uuringud näitavad, et pärast laste saamist nende prioriteedid muutuvad, nad ei tahagi enam nii meeletult rabada. Naised on üldse paremad töö- ja eraelu vahelise tasakaalu loomises. Aga tippu selle hea tasakaaluga jällegi ei jõua.

-

Palgalõhe on meeste-naiste lõikes täiesti olemas! Kanadas teenib keskmine naine 77 senti keskmise mehe 1 dollari kohta. AGA on oluline silmas pidada, et palgalõhe arvutamisel võetakse arvesse täistööajaga teenitud keskmine palk - nii naiste kui meeste oma. Ja nii lihtlabaselt võrreldaksegi.

Kui nüüd arvestada, et ametid, kus kohtab pea ainult mehi, on ehitus, elektritööd, IT jne ning ametid, kus kohtab pea ainult naisi, on lasteaiakasvataja, õpetaja, sekretär, assistent, toitumisnõustaja, iluteenindaja, siis ei ole ju üllatav, et keskmine mees keskmisest naisest veidi enam teenib? Keegi ei keela naistel tuule ja tormi kätte müüri laduma minna - kui seal mehega võrdselt rabada, makstakse ka võrdset palka.

Palgalõhe moodustub peaaegu tervenisti neist äärmustest ehk meeste ja naiste ametite erinevustest. Sellest, et meestel ja naistel on erinevad huvid.

-

Rahast rääkides - rolli mängib ka see, kas oma alal hea olles on üldse võimalik sissetulek lakke ajada või tuleb kuskil piir ette. Näiteks IT-s ei olegi lage. Kõik oleneb sellest, kui osav oled. Aga lasteaiaõpetaja ei saa 10 hoolealuse asemel 1000 võtta, sest on oma töös niivõrd efektiivne.

Mehi huvitavad asjad (tehnilised erialad), naisi huvitavad inimesed (hoolitsemisega seotud erialad). See ei ole minu isiklik arvamus, vaid teaduslikult kinnitust leidnud fakt.

Pange tähele, et naised on valmis teatud asjade eest rohkem maksma. Kui mees endale üldse midagi peale määrib, on see suure tõenäosusega lihtne niisutav kreem. Nahal polegi rohkemat vaja - ei mehe ega naise omal. Aga naistel on päeva- ja öökreem, silmaümbruskreem, erinevad maskid, seerumid, tilgad. Tootjad on ära tabanud, et naistele annab seda kõike müüa! Naistele saab müüa isegi näkku pihustatavat VETT! Ja mitte odavalt.

Tootja teab ka seda, et kui toode panna ilusasse purki, on naine valmis selle eest rohkem maksma, kuigi sisu on sama, mis ilmetul hallil topsil. Tee purk kuldseks ja naine maksab jällegi rohkem. Kleebi kaanele väike kristall ja hopp - naine maksab jälle rohkem! Ma ise olen samasugune!!! 

Või vaadake telefoniümbriseid. Meestel on tavaliselt mingi lihtne must. Aga kes kõik need värvilised, mustrilised, sädelevad ja läbipaistvad ära ostab ning sageli mitut erinevat omab? 

Ka mehed kulutavad teatud asjade peale, mille eest jällegi naine elu sees juurde ei maksaks. Sellele feminism millegipärast tähelepanu ei osuta (kuigi tasakaalu mõttes ju võiks). Ühtlasi on need asjad tihtipeale sadu või isegi tuhandeid kordi kallimad kui need, mille eest naised lisakopika letti laovad. Näiteks igasugu tehnikavidinad. Kõlarid, arvutiasjad. Autondus.

Näiteks Tesla on hea näide. Igal mudelil on kaks-kolm varianti. Kõige kallim erineb eelmisest selle võrra, et kiirendab nullist sajani ÜHE sekundi võrra kiiremini ja natuke teistsugused veljed on ka. Naine ei maksaks elu sees selle eest juurde, seda diili annab ainult meestele pähe määrida. Aga mees maksab lõdva randmega meeletu summa lisaks, sest see ÜKS sekund, noh!!! 

Seksismiga, millest samuti sel kontol palju slaide oli, pole ma näiteks Kanadas üldse kokku puutunud - kõik need "naine roolis, auto kraavis" tsitaadid. 

Selle viimase juurde oli lisatud, et: "Mehed on reeglina enesekindlamad autojuhid. Mehed ühtlasi põhjustavad rohkem surmaga lõppevaid autoõnnetusi". Tõsi, põhjustavad küll. Aga jällegi on statistikat tõlgendatud nii nagu parajasti kasulik, unustades mainida, et enamik transporditöölisi on mehed - bussijuhid, taksojuhid, veokijuhid, transamehed, rasketehnika juhid. Autojuhtimisõigust omavaid mehi on rohkem kui seda omavaid naisi. Lisaks on meestel sageli liikuvam töö, mistõttu on maanteel rohkem meesjuhte kui naisjuhte. Naised on sageli ka kodusemad - näiteks mina väikeste laste emana ei käi vahel päevade kaupa majast väljas, samas kui Matt sõidab sama ajaga sadu kilomeetreid maha. Naised sõidavad lühemaid distantse kui mehed (ja on peamised kergemate õnnetuste peamised põhjustajad, millest feministid jällegi targu ei räägi). 

Kui kõike eelnevat arvesse võtta, ei ole ometigi ime, et suurtel kiirustel toimuvaid raskeid õnnetusi enamasti mehed põhjustavad! Neid on liikluses juba arvuliselt rohkem. Rolli mängib ka see, et meestele on adrenaliinilaks olulisem kui naistele (sest mehed ja naised ON erinevad) ja kihutama kipuvad nad tõesti rohkem (mis tingib ka selle, et nad ühe sekundi võrra kiirema Tesla eest meelsasti juurde maksavad, eksole).

Mehi saab, muide, liikluses rohkem surma kui naisi, olenemata sellest, kas nad on ise õnnetuse põhjustajad või mitte. Sest nagu öeldud, on mehi liikluses arvuliselt rohkem kui naisi!

Kui Saudi-Araabia statistikat vaadata, näeme, et naised ei põhjusta peaaegu mitte ühtegi liiklusõnnetust. Aga oleks ju ebaaus mainimata jätta, et seal kuni viimaste aastateni naistel juhtimisõigustki polnud?!

Muide, paljudes asjades läheb meestel palju kehvemini kui naistel - üliõpilastest on ainult 30% mehed, enamik kodutuid on mehed, enamik narkosõltlasi on mehed, enamik vange on mehed, enamik sõjas elu kaotanud inimesi on mehed, enamik suitsiidiohvreid on mehed, enamik vägivallaohvreid on mehed, meeste eluiga on lühem, mehed kannavad oma tervise eest vähem hoolt ja surevad varem. Mõlemal sugupoolel on omad alad, kus neil halvemini läheb.

Ohh, ma võiks veel pikalt jahuda, aga kes seda kõike lugeda jaksab. Lihtsalt tahaks, et inimesed oma väljaütlemistes rohkem faktidele toetuks ja nende tagamaadele mõtleks, selle asemel, et suuri pahaseid loosungeid üles visata.

* Mina ei oska end samastada feminismi neljanda, praeguse, lainega. Minu jaoks on see liiga äärmuslik ja ei aita lõppkokkuvõttes kedagi. Sulaselgelt ei ole mul, nagu ilmselt vist kellelgi meist, probleemi esimeste lainetega, mis nõudsid mõlemale soole võrdset kohtlemist ja võrdseid õiguseid.