10 märts, 2015

Kairi sünnipäev

Meil keerati eile kella ja nüüd läheb päike alles pärast seitset looja. Valged õhtud on ikka mõnusad küll, üldse ei kipu enam teki sisse kerra küpsiseid sööma. Sellega kaasneb ka puhtam voodi, küljealune ei ole pudi täis.

Ja nädalavahetused on nii toredad! Eestis elades oli mul arvuliselt palju rohkem sõpru, aga sellist regulaarset seltsielu ja tantsu-tralli üldse polnud. Võib-olla sellepärast, et enamike siinsete sõprade aeg on aasta või kahega piiratud ja igaüks tahab viimast võtta? Ei teki mugavustsooni, et ahh, raske nädal seljataga, tahaks lihtsalt kodus olla ja telekat vaadata. Hahaa, meil polegi kellelgi telekat! Ja suguvõsa üritusi pole, vanaema juurde pannkoogile ei kutsuta. Pannkooke saab hoopis Marii ja Ermo juures. 

Laupäeva hommikul oli traditsiooniline sõbrannade kohvideit, õhtul käisime Eesti Majas "Mandariine" vaatamas ja pühapäeval tähistasime Kairi sünnipäeva. Parimagi tahtmise korral on sellise ajakava juures väga keeruline omale Kanada sõpru tekitada! Matt on vahel nii suuremeelne, et loovutab mulle enda omi, aga tegelikult võiks ma ise natuke vähem laisk olla ja uute inimestega suhelda. 

Vähemalt ei koosne "Eesti kamp" ainult eestlastest, sest Iain on Inglismaalt, Sofi ja George Guatemalast, Matt Kanadast, Eddie Hong-Kongist ja Alejandro El Salvadorist (viimased kaks kolisid tegelikult juba lapsepõlves siia). Muuseas, Alejandro küsis laupäeval, et miks me vahel "tere" asemel "nacho" ütleme? Pikema vaidluse tulemusel selgus, et see oli hoopis "no tsau".

Aga kuna juttu rohkem pole, jagan hoopis pildikesi Kairi peost. Alustuseks hurmavad Ermo, Matt ja Iain. Kui nad kõrvuti istuma panna, on klounaad omast käest võtta. Iain'i huumorimeel on absoluutselt ületamatu! Ma arvan, et kui ta aprillis ära kolib, saavad meie üritustest nukrad vaikuses istumised.


Laua teisest otsast leiame Marii ja George'i ning Sofi ja Ermo (panen teile näod ja nimed kokku, muidu peate blogi lugedes alati pildi ise juurde mõtlema). Ahjaa, ja muidugi Eddie! Eddie tunneb selle järgi ära, et talle on kõhu peale "Eddie" kirjutatud, hahaa. Sõbrad olid eelmisel aastal kinkinud. Meie peolt pidi ta seekord varakult lahkuma, sest oli iseenda üllatus-sünnipäevale oodatud. Oli kogemata selle meili saanud, kus kõike korraldati...


Ermo on meil ehe vanakooli mees, nii et naistepäeva puhul said kõik tüdrukud lilled. Ma sain muidu hommikul Kustilt ka suure kimbu! Esimese hooga üldse ei mäletanud, et on naistepäev ja kulleri kõne magasin samuti maha. Ta oli siis lilled valvelauda jätnud. Kui neile lõpuks järele läksin, teadsid kõik töötajad, et kellelegi toodi roose! Olid rohkem elevil kui ma ise! Uurisid, et kas sünnipäev või mis toimub? Ülesin, et olen väga pettunud, et nad sellise toreda nõukogude liidu püha puhul mulle omalt poolt isegi üksikut piinlikku punast nelki ei organiseerinud! 

Aga tagasi Kairi sünnipäeva juurde, saage tuttavaks: Sofi, Kairi ja Anu. Ja kohustuslik grupipilt, kust mingil müstilisel põhjusel ei leia Sofit. Peab Ermolt uurima, kas ta varjas meie sõstrasilma lihtsalt julmalt ära või oli neiu hoopis pissile läinud? 

Aga noh, ongi jälle põhjust kokku saada ja uus pilt teha!

07 märts, 2015

Ohh ja ahh

Paar päeva tagasi sain uue üllatuse osaliseks - mu reisikindlustus on läbi saanud. Olen seda siinoldud aja jooksul kaks korda pikendanud, sest "reis" pole veel läbi saanud ja kohaliku ravikindlustuse tegemisega pole viitsinud tegeleda. Ja et see täiesti lambihetkel otsa lõppes, on muidugi sulaselgelt oma lollus! Tagantjärele tarkusena mäletan küll, mis mõttekäik mul oli - et hiljemalt veebruari lõpuks on elamisloa saatuse osas kindlasti lõplik vastus käes ja mõistlik on kohalik Care Card vormistada, mitte istuda selle idiootse reisikindlustuse otsas, mis katab ainult õnnetusjuhtumid.

Aga et mu loogika ei pidanud paika ja siiamaani vastust ootan, tekkis vahepeal uus mõttekäik, mis eeldas, et tegin reisikindlustuse vähemalt viisa lõppemiseni, sest see on ainus reaalne kuupäev, mida pikalt ette teadsin. Noh, ei teinud muidugi! Ja Care Card'i ei saa hetkel taotleda, sest selle saamiseks on vaja tõestust, et mul on luba järgmised kuus kuud siin elada.

Õnneks on tööandja poolt kindlustus, mis katab igal aastal 1500 dollari eest ükskõik millised tervisekulud, kaasa arvatud prillide ostu ja hambaarsti, nii et väiksemate arvete osas on kõik hästi. Loodetavasti ei jää ma lähiajal auto alla vms, sest operatsioone ei tahaks tõesti omast taskust plekkima hakata. Või kui jään, siis paluks tööajast - sel juhul maksab tööandja!

Eile printisin tööloa pikendamise taotluse välja, pean selle nädalavahetusel posti panema. Süsteem on selline, et pikendusele on õigus ainult sel juhul, kui:

- asun Kanadas (seega olen alates märtsi keskelt sunnismaine)
- pikenduse taotlus jõuab kohale enne kehtiva viisa lõppu 
- elamisloa taotlusele on antud esialgne positiivne vastus (selle saamiseks pidi minema 2 kuud, mul on hetkeseisuga kaks ja pool täis, aga ei miskit…)

Kui vajalikud dokumendid on teele saadetud, võin peale viisa lõppu Kanadasse jääda ja ka tööl edasi käia, aga riigist välja minna ei tohi. Ühtlasi pean palvetama, et vastus saabub lähinädalatel, sest kui pikenduse taotluse läbivaatamise hetkeks seda süsteemis pole, ei huvita kedagi, et varsti tuleb - mulle antakse nädal või kaks, et siinne elu kohvrisse pakkida ja koju lennata. Tagasi saaks tulla alles sügisel kui elamisloale lõplik vastus käes…

Aga noh, selline see elu on. Lähen jalutan nüüd natuke ringi, et saaks seda lõputut ilu, mis ümberringi lokkab, natuke endasse salvestada, et vajadusel sügiseni vastu pidada.

05 märts, 2015

Ebastandartsed peoloomad

Ma olen skaipimises kohutavalt kehv. Umbes korra kuus tuleb meelde end sisse logida… Eesti sõbrad on täiesti unarusse jäänud! Õnneks lasub minu isiklikul laiskusel ainult pool süüd, ülejäänud pooles saab teisi süüdistada, haa!

Eile hommikul olin hästi usin ja helistasin kõigile, kes juhtusid olema sisse logitud. Sain teada, et Eestis polevat midagi muutunud, ilm on veel kehvem kui tavaliselt ja lapsed, kes minu äramineku hetkel veel sündinud polnud, oskavad nüüdseks lugeda ja kirjutada. Või vähemalt peaaegu.

Ning Maire Aunaste sai Riigikokku. Imeline! Järgmistel valimistel võiks panustada Strippar-Marcole. Lihtsalt mitmekesistamise mõttes. Kui juba tsirkuseks läks...

Mis siis Kanada pool uudist - ilm on imeline, juba kuu aega järjest on päike paistnud, nartsissid õitsevad, puud õitsevad; inimesed on ka imelised, ainult immigratsiooniosakond sakib endiselt sajaga. Selles mõttes, et vaikus on. Viisa saab kahe nädala pärast läbi. Appi!

Nädalavahetus oli väga mõnus, taidlesime laupäeval koos Shelbyga mööda linna ja arutasime, et ta peaks ikkagi Vancouverisse kolima. Ja mina peaks natuke rohkem kohalikega suhtlema, Matt ütles, et saab mu muutuvast aktsendist hoobilt aru, kas olen viimasel ajal Eesti või Kanada sõpradega aega veetnud...

Tegus päev päädis pika ööga, sest Shelby tahtis tantsima minna, mina pidin kaasa minema, viimasel minutil ühines ka Kairi ning lõpetuseks leidis päev otsa haiglas rassinud Matt, et kindlam on meiega kaasa tulla ("et pärast mingit jama poleks"). Shelby sõbranna esines linna kuumimas ööklubis ja pani meid listi, et ilma probleemideta sisse saaksime. Klubi oli väga peen, eesotsas uksehoidjatega, kes olid omaarust kunnid, aga meie meelest… (khm, riimub sõnaga "kunnid"). Meid tõsteti kolm korda ühest järjekorrast teise (järjekordi oligi kokku kolm!) ja kui sisse jõudes sama kamm jätkus, otsustasime varsti vabatahtlikult põgeneda. 

Väga omapärane klubi oli muidu. Seal leidus ainult kahte sorti inimesi - rikkad vanamehed ja noored superminides tibid, hiiglaslikud kunstrinnad kurgu alla lükatud. Meie nelik sobis üle tee asuvasse bistroosse oluliselt paremini!

Kanada ööelu eripäraks on see, et pidu saab täpselt kell kaks läbi. Kell KAKS, saate aru! Eestis pole mõtet enne südaööd klubisse minnagi, sest see on tühi nagu hundilaut. Siin jääb pärast kahte avatuks ainult Subway. Ja mõni üksik pime urgas neile, kes ikka üldse ei taha koju minna. Aga enamik siiski tahavad.

28 veebruar, 2015

Hullumeelne reede

Kuna kell on juba üks öösel, katsun teha lühidalt:

- hommik algas justkui paljulubavalt, päike säras, hea oli olla… kuni end kööki vedasin, et putru keeta. Esimese asjana jäi silma, et kõik kausid on riiulilt kadunud. Väga veider! Aga kuna elan siin hetkel korteriomaniku pojaga, siis eks need ole sisuliselt tema omad ja mis seal ikka... Hetk hiljem selgus, et potte ka pole! Ega panni! Minu meelest oleks suht loogiline teada anda kui hakkad nõusid välja kolima?! Praeguse loogikaga võib ühel hetkel juhtuda, et saabun koju ja näiteks voodit pole enam... 

- tööl on üks lastest kolmandat päeva ilma rohtudeta, sest apteek unustas arsti teavitada, et riigipoolse rahastuse leping hakkab läbi saama ja seda tuleks uuendada. Kolmapäeval väitis arst, et saatis dokumentatsiooni teele ja asi saab iga hetk korda, reede pärastlõunal teatas, et sorri, aga ma pole neid pabereid veel täitma hakanudki. Hästi normaalne. Hea uudis on see, et ainus muutus, mis ravimite puudumisega kaasnes, on suurenenud söögiisu (tema kidura kehaehituse juures ainult tervitatav nähtus).

- kuna seesama laps pidi nädalavahetuseks koju minema, tuli teha üks äärmiselt ebamugav kõne tema emale, selgitamaks, miks ma seekord rohtusid kaasa ei saada. Samal ajal kui selgitasin, et muretsemiseks pole põhjust, poisi aktiivsuse tase on täpselt sama kui tavaliselt, hakkas kõnealune noormees koha peal hüppama nii, et maja värises, kahe käega vastu seina taguma ja rõõmsalt huilgama. Täiesti lambist! Teine klient sattus sellisest reaktsioonist nii suurde vaimustusse, et hakkas noormeest kättejuhtuvate asjadega viskama. Hästi lõbusalt. Minu raamat lendas esimesena. Ärme siis unustame, et samal ajal püüdsin endiselt emale näidata, kuidas kõik on parimas korras ja rohtude puudumise pärast pole vaja üldse pead vaevata.


- pärast seda saatsin poisi pissile, sest peatselt pidi buss ta peale korjama. Ma ei tea, mida ta seal tegi, aga pärast ujusid potis pisikesed kuivanud lilled ja vesi enam alla ei läinud. Autistid on nagu keskmised kolmeaastased - tulevad lasteaiast vahvate isetehtud saviplönnidega, mille saab esimesele ettejuhtuvale toredale tädile ära kinkida (see tädi olen tavaliselt mina) ja lisaks on taskud alati igasugu sodi täis. Erilist kriitikat selle osas, kuhu sodi hiljem torgata, ei ole. 

- hetk pärast seda, kui poiss oli uksest välja saadetud, hakkas laelambist (!) vett alla voolama. Vahepeal oli teine töötaja garaažist pumba toonud ja ülemise korruse peldikus ummistuse ära lahendanud, aga kuna meil igapäevaselt lampidest vett ei tule, on alust oletada, et see kena nire võis siiski kanalisatsioonist pärineda. Mul oli kopp nii ees, et panin kingad jalga ja ütlesin, et minu nädal sai sellega lõpetatud. Jätsin lauale majaomaniku numbri, juhuks kui katus kaela sajab või midagi. 

- vahetult enne äraminekut astusin läraki! selle lombi sisse, mis oli esikupõrandale tekkinud. 

- õhtu lõpetuseks läksin kinno "50 halli varjundit" vaatama. Ega ma suuremat kuluurielamust oodanudki, aga no päris õudne oli ikka! Lihtsalt NII klišee! Peategelaste valikuga on täiesti ämbrisse astutud. Naispooles polnud mingit vastupandamatut šarmi, süütust ja lummavat habrast ilu, mida raamatus lubatakse. On lihtsalt üks mittemidagiütlev keskpärane lammas. Mees on vähe kobedam, aga selles konkreetses rollis jällegi täiesti naeruväärne. Ei anna oma nunnude blondide lokkidega kuidagi alfaisase mõõtu välja. Räägib vahetpidamata, et ma pole romantiline tüüp, ma lihtsalt panen naisi; aga teeb seejuures ühe paduromantilise žesti teise järel, ainus, mis puudu jääb, on kallimale kuuvalgel luuletuste lugemine (ja sellest ei jää üldse mitte palju puudu). Kogu film on lihtsalt üks klišee teise otsa! Nagu paroodia! Üsna lõpus oli stseen, kus Ana sosistas Christianile: "I think I'm falling in love with you...", mispeale keegi ohkas saalis eriti põlastavalt: "Oh God…" Aus reaktsioon.

24 veebruar, 2015

Võidujooks

Laupäeval sättisin sammud kauaihaldatud (nädal on piisavalt kaua) korteri suunas. Kanadega särki ei leidnud ja küpsiseid kaasa ei pakkinud, lootsin isiklikule šarmile. Õuele jõudes sain kohe tuttavaks pererahva maailmatuarmsa koeraga. Sügasin teda kõrva tagant ja nentisin fakti, et kui saaks omale hetkel lemmiklooma lubada, siis tõenäoliselt just temasarnase vuntsi omale koju veakski.

Järgmiseks jäi ette pereema, kellega sai natuke juttu aetud ja kanade kohta küsitud (ofkoors!) - neid on viis, igaüks eri värvi ja mustriga. Elavad oma majakeses, aga vahel lubatakse ka hoovi jalutama. Pereisa leidsin korterist, kus üks paarike oli end juba asjadega kurssi viinud ja nüüd rõõmsalt kontakte jagas. Kirusin end maapõhja, et 10 minutit varem kohale ei jõudnud...

Muuhulgas olin valmistunud üllatusteks, eelkõige halbadeks, sest noh, nagu eestlastel ikka - parem karta kui kahetseda ja pill tuleb pika ilu peale. Nagunii on mingi jama, imelik hais, hallitav dušinurk või muud taolist. 

Üllatus oligi, aga sedapuhku positiivne - kõik nägi välja suurem, puhtam ja värskem kui fotodelt paistis! Astusin sisse ja üsna vähe jäi puudu, et oleks selle rõõmsa paarikese sealt puhtfüüsiliselt välja tõuganud, et mida te ilulete, sellest saab hoopis minu kodu! 

Samal hetkel astus sisse järgmine huviline, kes kohe uksel teatas, et koht on kui talle loodud, sest tema perekonnanimi on sama, mis selle tänava nimi. Einoh, tõesõna! See on üks kuradima pikk tänav, kindlasti leidub teisigi üürikaid, kuhu end sättida. Ei pea minu omasse trügima. Aga eks mul olid omad trumbid varuks, sest taolistel puhkudel küsitakse alati, mis tööd sa teed ja ma pole näinud kuigi palju inimesi, kellele erivajadustega lapsi aitavad noored psühholoogid ei meeldiks! Beat that, hah!


Edasine päevaplaan nägi ette, et Anna ja Alejandro pakivad mu oma peenesse bemmi ja viivad White Rock'i päikest nautima. Alustuseks jõudsin vähemalt kolm korda halada, et nad võiks veidi rohkemate ustega masina osta, sest esiukse kaudu tagaistmele ronimine on pehmelt öeldes ebamugav. Anna lükkas mu otsustavalt sisse ja Alejandro otsis kotist välja kaks tahvlit šokolaadi, nii et järgnev pooltund kostus minu poolt ainult rahulolevat matsutamist ja väga vähe virinat.

White Rock on väga mõnus linnake. Lõputu rannajoon, mäekünkale pikitud miljonivaatega majakesed ning valgeks värvitud kivi. Alejandro rääkis, et tal läks ikka aastaid, enne kui ära ühendas, et see konkreetne kivi linna nimega mingitpidi seotud on! Muidu on ta täitsa terane poiss, aga eks meil kõigil ole omad blondid hetked.

Alejandroga seoses meenub veel see, kuidas Kadri kunagi ammu rääkis, mismoodi Vancouveris reovee juhtimine käib ja kuidas siinse rohelise oleku ja vägeva prügisorteerimise kõrval fekaalid lihtsalt merre uhutakse. Ja lisas, et ahjaa, kas sa muidu teadsid, et selle kurikuulsa toru projekteeris Alejandro?! Kolid maailma teise otsa, sõpru on alguses ainult käputäis, aga no Vancouveri sitatoru projekteerijat ikka tunned. Muidugi, noh!


Kogu White Rock'i sõitmise aja näris mind ärevus, sest korteriomanikud palusid kõikvõimalikud soovituskirjad saata, et nad siis õhtul arutavad, kes valituks osutub. Üks soovitus oli mul eelmise kodu omanikult olemas, teise palusin Matt'il kirjutada (sõbra soovitus maksab siin samuti palju) ja kolmanda, kõige tähtsama, pidin saama praeguse korteri omanikult, kes hetkel puhkab Hong Kongis.

Kui ühel hetkel näljaseks muutusime ja maha istusime, korjasin telefoni välja, et Caroline'lt vajalikku kirja paluda. Meilboksis ootas mind aga läkitus uue koha omanikult, kes teatas, et olin neile mõlemale väga meeldinud ja olen nende esimene valik kui endiselt korterit tahan. Jeeeeee! Visualiseerimine kannab ikka täiega vilja, sest väikesest koerast, nurruvast kassist ja kanadest olen juba ammu unistanud. Kes oleks võinud arvata, et neid koos ideaalse pisikese pesaga välja renditakse?

Vajalikud soovitused õnnestus sama päeva jooksul välja võluda ja nende lugemine oli täielik teraapia. Ma saan aru küll, et eks nad peavadki ilusad ja kiitvad olema, aga sellegipoolest oli väga meelitav! 


Pärast seda kui olin tuvikestega päikeseloojangusse jalutanud ja hiljem soovituskirjad ära saatnud, läks asjaajamine kui lepase reega. Lepingute allkirjastamiseks sobivat aega ja kohta valides selgus, et mu uue kodu omanik töötab praeguse kodu kõrvalmajas! Vancouver on ju väike puust küla oma kahe ja poole miljoni elanikuga… 

Aga see pole veel kõik! Praeguse ja uue korteri omanikud elasid paar aastat tagasi Gibsonsis samal tänaval (praegune elab siiamaani seal) ja teavad üksteist! Täielik absurd. Saate ju aru, et ma ei teinud üldse nalja kui ütlesin, et see koht on mulle loodud! 

20 veebruar, 2015

Avatud uste päev

Korter, kuhu ma kolida tahaks, osutus nii populaarseks, et omanik on kuulutuse juurde lisanud, et ta ei suudaks ka parima tahtmise korral kõigile huvilistele vastata ning seadis laupäevaks ajavahemiku, mil kohta oma silmaga näha saab. Aus hammas-hamba vastu võitlus seega.

Arutasin hommikul sõbrannaga, kes (samuti suure kanahuvilisena) naljatas, et kindlasti on kuskil müügil t-särk tekstiga "keep calm and love chicken", mis oleks sobilik selleks puhuks selga tõmmata. 

Töökaaslased teadsid rääkida, et armastus käib hoopis kõhu kaudu ja soovitasid pererahvast isetehtud küpsistega üllatada. Pakkusin, et äkki võtan siis juba kanadele karbi ussikesi ka kaasa? Kui juba, siis juba! 

Ilmuks kohale ja hindaks olukorda, et mis paremini töötab - küpsis või vagel? Ainult, et suure rahvamassi sees läheks efekt ilmselt täiega kaduma. Selle vastu aitaks näiteks see kui kutsuks ühe autistidest endaga kaasa ja söödaks küpsised enne kohalejõudmist hoopis talle sisse. Siis on garanteeritud, et rahvas hoiab hirmunult kaugele ja mina saan pererahva jagamatu tähelepanu endale. Ja autistile. Ja ussikestele, sest neid mu autistid ei söö (kui karp kinni on). Ainult, et vaevalt ma pärast sellist teatrit valituks osutun...

On kellelgi paremaid ideid? 

16 veebruar, 2015

Asjade seisust

Niisiis. Hetkel on kaks suurt muret - kodu ja tööluba. Minu praegune korter pannakse müüki ja kuigi omanikuga on kokkulepe, et saan väljakolimiseks vähemalt kuuajalise etteteatamise, tahaksin siiski ise valida, millal lahkun ning otsustasin mõttes selleks daatumiks esimese aprilli. Mu edasiliikumise kihku suurendab omaniku poeg, kes otsustas jälle mu külalistetuppa kolida ja kuigi meil on kummalgi oma vannituba, ei tahaks ma tegelikult üldse mitte midagi jagada. Näiteks nõusid! Erinevalt kunagisest korterinaabrist, kes lihtsalt ei pesnudki nõusid enne, kui need kapist otsa said (ja selleks läks nädalaid!), on praegune suhteliselt usin ja peseb kogu aeg. Vahtu on seejuures laeni, aga mida ei ole, on puhtus. Täielik müstika, kuidas on võimalik nii suurt hulka pesuvahendit kasutades nii hale tulemus saavutada, et rasv meetrite kauguselt vastu läigib...

Nojaa, ma saan aru, et see pole maailma kõige hullem probleem, sest muidu on ta vaikne ja viisakas ning lõppude lõpuks on tema näol tegemist esimese sõbraga, kelle me Vancouverisse kolides leidsime (kuigi ta on rohkem ikka Kusti sõber ja Kusti on praegu teatavasti Eestis). Ühtlasi ei meeldi mulle, et telekas, mida ma pooleteist aasta jooksul siin kordagi käima pole lülitanud, peab nüüd vahetpidamata undama. See tekitab olukorra, kus ma ei taha üldse elutoas olla, mis muudab mu isikliku ruumi täpselt magamistoa suuruseks. Õnneks on vähemalt see luksus, et vannituppa pääseb otse toast, nii et saan peidus olla kui tahan, aga tegelikult ei meeldi mulle omaenda kodus peitust mängida.


Ühesõnaga kolida on vaja. Aga uut kodu pole mõtet otsida enne kui tean, kas saan Kanadasse jääda või pean tagasi Eestisse lendama. See sõltub aga elamisloa protsessimise tulemusest, mis tehakse loodetavasti (!) järgmiseks nädalaks teatavaks. Mis ei tapa, teeb kuuldavasti tugevamaks ja ma olen nõus ükskõik kui kaua ootama kui vaid lõpptulemus positiivne oleks. No hea küll, mitte ükskõik kui kaua, sest ma olen ikka väga kaua oodanud juba! Paluks nüüd õnn mu õuele tagasi saata, ei tea, kus ta üldse viimasel ajal hulgub?

Kustav ütles, et visaku ma kõik sinnapaika ja tulgu elamisloa lõpliku otsuse saabumiseni (sügiseni!) Eestisse peesitama. Tuleb tunnistada, et äärmiselt ahvatlev oleks terve kevad ja suvi pere ning sõprade seltsis veeta, ühtlasi vabastaks see mind kogu vahepealsest bürokraatiast, sest poleks vaja tööluba pikendada ega uut korterit otsida. Ainus häda on selles, et pool aastat tegevusetult istudes läheks ma hulluks. Tõenäoliselt juhtuks see juba pärast teist nädalat. Ei ole hea variant.

Eestisse minnes peaksin ühtlasi leidma koha, kus oma siinseid asju hoiustada ja loobuma oma tööst. Tagasi tulles peaks siis jällegi nullist alustama, leidma kodu ja töö ja… Pealegi, mis siis kui me ei saagi elamisluba? Siis annan Eestisse minekuga käest võimaluse veel mõned kuud Kanadas elada.

Ja see, et Kustav praegu Eestis resideerub, on muidugi üldse omaette teema. Tema oma ettevõtet ju Kanadasse ümber ei koli ja kuigi enamikku tööd saab üle neti teha, on praeguste projektide tarvis ikkagi mõnda aega kohapeal olla. Kustavi elu Eestis on üleüldse nii hästi paigas, et tema arvates võiks me vabalt sinna jäädagi, aga mulle jällegi meeldib Kanadas.


No ja siin ma nüüd siis olen - peatselt kodutu ja viisatu ning Kanada immigratsioonivärk venib nagu tatt! Ratsionaalse külje pealt on muidugi kõik hästi. Üüripindadest puudust ei ole ja kui ma esimeseks aprilliks sobivat kodu ei leia, on ajutisi variante lausa kolm:

- tööl on mul isiklik tuba koos vannitoaga, keegi ei keela seal tasuta elada kuniks vaja on
- Mariil ja Ermol on vaba külalistetuba ning soojad singi-juustupirukad lubati igapäevaselt nina alla sättida
- Sofi ja George pakkusid mulle oma diivanit, ainsaks tingimuseks on, et pean George'ga kõik Star Wars'i osad ära vaatama (juba kuude kaupa nuiab, et keegi neid temaga koos vaataks)

Kuna korteri müümine ei ole mingi ulmeliselt kiire protsess, siis tõenäoliselt võiksin siin suveni tiksuda, aga ma ei taha enam. Hea meelega koliks nüüd kesklinnast välja, tööle lähemale ja vahetaks suurlinnavaate hoopis vaikse aianurga vastu. Suvi on ukse ees ja tore oleks jalgsi tööle käia.

Täna õhtul lõin jälle kuulutused valla ja leidsin täpselt sellise koha, mis mulle sobiks - väike korter, kus on korralik köök, suur voodi, viis akent ja oma aianurk. Asub eramajas, kus elaval perel on kass, väike koer ja kanad. Saate aru, KANAD! Mulle hirmsasti meeldiks kui mul oleks kanad ja nüüd pakutakse korterit koos kanadega. Piirkond on ideaalne ja hind sobib samuti. Uut üürilist vajavad 1. aprillist. Kui see ei ole mu uus kodu, siis milline üldse on, ah?!

Palun öelge, et kõik saab korda, immigratsioon hakkab ennast liigutama ja aprillis saan hommikuse omleti jaoks mune juba oma ukse kõrvalt korjata. Sest ma nii väga tahaks!

08 veebruar, 2015

Soovikaev

Justkui eelmise postituse jätkuks ägises kolleeg töö juures aknast välja vaadates, et vihm on ikka nii õudne! Mainis, et tahaks pigem kuskil sellises kohas elada, kus sajab vihma asemel lund, sest siis on kogu aeg nii ilus ja valge, helbekesed rõõmsalt lendlemas.

Valgustasin teda siis lume erinevate olekute osas, eriti lägase lörtsi vallas. Tema vaidles vastu, et ei-ei, lörts on ikka pigem erand! Kuule, mina olen Põhja-Euroopast ja sina oled Kesk-Aafrikast, kogu su lumekogemus piirdub selle 1-2 päevaga, mida Vancouverile igal aastal jagatakse (sel aastal ei jagatud üldse), ärme palun vaidleme, milline lumi argielus välja näeb, eks?!


Ükspäev käisin mingeid dokumente peakontorisse viimas ja personalijuht mainis, et peaksin töötajate hindamislehti veidi mitmekesisemalt täitma, ei saavat nii olla, et mõlemal, kelle kohta need teha paluti, on praktiliselt ainult maksimumpunktid. Ütlesin, et koostagu veidi mitmekesisem leht, siis saab ehk muid numbreid ka kasutada. Aga kuniks küsimused on stiilis "kas töötaja kohtleb kliente austusega", "kas ta alustab ja lõpetab vahetusi ettenähtud ajal", "kas ta mõistab maja reegleid ja järgib neid", ei näe ma võimalust, et minu alluvuses töötaks keegi, kes ei saa viiest punktist viit! Eks mingeid nurkade mahalihvimisi on ikka olnud, aga mõlemad, kelle kohta lehe pidin täitma, olid hindamise ajaks majas töötanud umbes pool aastat.

Läbi on sealt käinud muidugi igasugust kaadrit, varem oli selline tobe süsteem, et peaaegu kõiki töötajaid kasutati mitme maja jaoks, nii nad siis rändasidki suhteliselt suvaliselt ringi, ainult juhatajad olid kindlalt paigas. Maksimalist nagu ma olen, võitlesin aktiivselt, et lohakamatele minu majja vähem vahetusi antaks ja kui suve lõpuks kõigile püsiv graafik määrati, saingi dream-team'i, sest terad olid sõkaldest eraldatud.

Personalijuht lisas, et minu maja pidi olema kaheksast kõige populaarsem, kõik pidavat sinna tööle pressima! Aga kuna meil on vahetused täidetud, ei saa praegu kedagi juurde panna. Mul oli nii hea meel!


Mäletan, et kui ülikooli lõpuaastatel erialast tööd otsisin, mõtlesin, et ideaalvariandis tahaks sellist ametit, kus oleks huvitav, et riietust võiks ise valida, et ärkama ei peaks vara ja et pause võiks teha täpselt siis kui selleks vajadus ja tahtmine tekib. Praegu on mul täpselt selline töö! Eestis oli peaaegu sama tore, sisu poolest isegi huvitavam, aga ärgata tuli vara. Öeldakse, et varajase ärkamisega harjub - vale puha!

Kuna juba 15ndat kuud alustan vahetusi kella ühest, olen õppinud hommikuid nautima. Uni läheb tavaliselt kaheksa paiku ära, esimese tunni või kaks istun arvutiga voodis, tekk veel unesoe. Mõnikord piilub kardina vahelt päike, vahel kostub vihmakrabinat. Ja tõsi, õhtuti jõuan alles poole kümneks koju, aga õhtutest ma tegelikult puudust ei tunnegi, sest siis on nagunii pime. Üks mu sõbranna töötab kontoris, millel pole aknaid, tema ainus võimalus päevavalgust näha on nädalavahetusel ja kui siis lõunani magada, võib sellestki ilma jääda. Aga noh, palk on tal see-eest väga hea!

Kokkuvõttes tuleb välja, et soovimisega võiks vabalt julgem olla, sest soovidel on kalduvus täituda!

05 veebruar, 2015

Montreal ei ole Kanada

Huvitav, kas ma sellest olen juba rääkinud, et Vancouveris tegelikult ikkagi sajab ka vahel? Ma ei mäleta, et oleksin… Näiteks laupäeval oli meil tüdrukutega vinge plaan matkama minna. Aga et igalaupäevast kohvideiti ei saanud samuti unarusse jätta, otsustasime lihtsalt varakult alustada. Plaan oli sõita Deep Cove'i, sealses parimas kohvikus hommikust süüa ja seejärel kalju otsa ronida.

Jõudsime kohale ja saate aru - pilv ulatus maani! Lihtne arvutus näitas, et nii kõrge see küngas küll pole, et üles ronides pilvedest kõrgemale jõuaks, seega ei hakanud üldse vaeva nägema ja veetsime kolm tundi kohvikus. Nagu tavaliselt. Erilised matkasellid ikka küll… Pärast tegime külavahel väikse jalutuskäigu ja leidsime ühe garaaži eest Mariile nikerdatud raudjalaga laua, millesarnast ta juba mõnda aega otsinud oli. Siin on hästi tavaline, et üleliigne mööbel tõstetakse tänavale ja kirjutatakse peale, et tasuta. Vinnasime laua auto peale ja oligi matkapäev asja ette läinud.


Nüüd on iga päevaga üha rohkem pilve kiskunud, otseselt ei saja, aga vähehaaval miskit tilgub. Huvitaval kombel tunduvad vihmased päevad alati pikemad. Kõik räägivad, et oh issand jumal kui õudne ilm ja millal see sadu küll ükskord lõpeb?! Kellelgi pole enam meeles, et kuni laupäevani oli nii pikalt päikeseline, et vihmase Vancouveri müüt hakkas vaikselt naeruväärseks muutuma. Esimene vihmane päev nullis muidugi hoobilt nädalatepikkuse päikese. Mis päike? Mina küll ei mäleta!

Kustav, kes praegu Eestis mõnnab, rääkis, et tal on (ilmselt tänu ajavahele) tekkinud erakordselt meeldiv komme ärgata koos päikesetõusuga. Uurisin, et mis ajal teil see päike seal siis tõuseb kah? Pakkus, et kuskil poole üheksa paiku. No ütle nüüd kui tubli - juba üheksaks saab jalad alla! Ei jõua kohe ära kiita!

Aga ilma juurde tagasi. Udust olekut on Vancouveris kolme tüüpi - üldine hall ja vihmane, pilv vastu maad (sel juhul on kindlast piirist täiesti selge) või siis täielik udu. Seda viimast oli eelmise aasta jaanuaris umbes nädal ja sel aastal täpselt samal ajal sama asi. Graafiku järgi käib, noh! Täielik udu näeb välja selline, et vaatad aknast välja ja isegi kõrvalmaja ei paista. Mitte midagi ei paista. Null!


Ja isegi kui vahel sajab, on vähemalt soe. Täna leidsin esimesed nartsissid! Aia perenaine jõi rõdul kohvi (normaalne tegevus veebruarikuises Vancouveris) ja ütles, et kõik, kes mööda lähevad, teevad pilti ja ütlevad, et saadavad sõpradele Torontosse. Hahaa! Meil on siin hetkel +8 (on südaöö), Torontos aga -8. Neil vist nartsissilootust veel pole. 

Kuna Toronto ja Vancouver on ühed Kanada suurimad linnad, paistab nende vahel väike hõõrumine olevat. Umbes nagu Tallinn ja Tartu. Nad lihtsalt ei saa üksteisest aru. Tõe huvides peab muidugi mainima, et Montreal kuulub suuruse poolest Toronto ja Vancouveri vahele, aga kuna asub Quebec'is, mis on valdavalt prantsusekeelne, suhtutakse sellesse umbes nagu Eestis Narvasse - igaüks teab, kus see on, paljud on oma silmaga vaatamas käinud, aga keegi ei plaani sinna kolida. Nemad ise sealt välja ka ei kipu.

Ühed Montrealis elavad eestlased peavad blogi, nimeks on "Montreal ei ole Kanada". No ma räägin! 

29 jaanuar, 2015

Tööpäev pildis

Lubasin eile ühele oma klientidest, et kui täna paberitöö ruttu valmis saan, lähen temaga õue kolama. Istuski siis truult kontoriukse kõrval põrandal (sisse ei tohi nad tulla) ja keeldus lahkumast enne kui olen lubaduse täitnud. Õnneks polnud palju teha, viimaste päevade ainus katastoof on see, et meie aia ainsad puud lõigati nii valesti kui üldse annab - palusin ladvad maha võtta, sest sügisel ei saanud tipust õunu/ploome kätte ja allakukkunud sodi oli tüütu koristada, aga lõigati hoopis alumised oksad maha ja kõige madalam õun saab sel aastal asetsema kolme meetri kõrgusel. 

Enne liikuma asumist õpetasin poisile, kuidas kingapaelu siduda. Ostsin talle vinged tennised, aga selgus, et keegi pole talle kunagi näidanud, kuidas nöörid kinni saab. Tänase päeva heategu seega tehtud. 

Küsisin, kuhu ta minna tahaks - ainus soov oli seabus'iga sõitma minna. Seabus on praam, mis ühendab kaht linnaosa ja see on ühtlasi parim turistiatraktsioon, mida alati kõigile soovitan. Esiteks on see sisuliselt tasuta, sest olles ühistranspordi osa, kehtib seal tavapärane (kuu)pilet. Teiseks on vaated väga ilusad - põhja poole sõites näeb mägesid ja nende ees kõrguvaid pilvelõhkujaid, lõuna poole minnes joonistub kesklinna siluett, mis on eriti ilus just päikeseloojangu ajal. 

Kuna loojanguni oli veel aega, pakkusin, et lähme vaatetorni, mis asub seabus'i peatuse kõrval. Seal on klaasseintega lift, nii et ühele autistile rõõmu rohkem kui rubla eest. Hiljem läksime minu lemmik-kohvikusse sööma. Tegelikult pidi poiss koha valima, aga ütleme nii, et juhtisin ta märkamatult õigele tänavale ja kuniks maja ees pilti tegin, jõudis ta küsida, kas võiksime äkki Acme's süüa. Olin suuremeelselt nõus!

27 jaanuar, 2015

Ankeedirõõmud

Viimasel ajal on ilmad nii soojad olnud, et jope, ka kõige õhem, hakkab vaikselt üleliigseks muutuma. Kairi ütles eile, et normaalne ju ka, sest varsti on suvi käes… Mõtles siis natuke ja pidi tõdema, et jaanuar ei ole tegelikult päris suve-äärne kuu muidu. Vancouveri kliima on ikka uskumatult ühtlane, temperatuur liigub teosammul, nii et kui praegu on 12-13, siis veebruaris ilmselt kraad soojem, märtsis venitab teisegi juurde jne. Tore, mulle meeldib. Tark ei torma.

Loodan, et ma märtsis, kui järjekordne viisa läbi saab, tagasi Eestisse ei pea kolima. Elamisloa taotlemise protsess jõuab alles sügiseks lõpuni ja see paber, mis vahepealseteks kuudeks tuleb hankida, eeldab järjekordset bürokraatiat ja ei garanteeri sealjuures mitte midagi. Ankeedid näevad ka alati täpselt ühesugused välja ja ma ei tea enam, kui palju kordi ma neid kokkuvõttes täitnud olen?! Liiga palju! Süsteem on nii idiootne, et osad asjad käivad läbi Kompass konto, teised MyCIC lehel ja kolmandad tuleb paberkandjal posti panna. Ükski asi ei paista omavahel lingitud olevat, kuigi vabalt võiks olla ainult üks koht, kus mu isikuandmed, passikoopiad, tööandja kirjad, keeletunnistused ja muu taoline üleval ripuks, väiksed kastikesed kõrval "taotle elamisluba", "taotle uut viisat", "taotle ajutist tööluba" - et ma saaks lihtsalt vajalikku nuppu vajutada ja vsjoo! Aga ei! Ei!


Täna paljundasin sajandat korda oma passi ja tööluba ning printisin ankeedid välja. Kopp on ees! Küsige siis vähemalt midagi uut ja huvitavat, mitte sedasama vana jura, mida ma mitu aastat järjest iga natukese aja tagant olen pidanud kirja panema. Sellesama totra süsteemi kiituseks peab ütlema, et kõik juhendid on küll nii puust ja punaseks tehtud, et eksimisvõimalust pole. Ole ainult mees ja leia õige juhend üles! Mul on selleks meheks Kustav. Peresisene tööjaotus näeb ette, et mina esitan pika hala, kuidas ma ei tea, ei oska, ei taha, ei saa, mispeale kehitab Kusti rahulikult õlgu, otsib õige koha välja ja saadab mulle lingi. Vahel täidab ankeedid ette ära ka veel.

Praegu ongi täpselt see faas. Aga Kusti on Eestis ja kirja teel on palju tüütum viriseda kui seda live's võiks teha. Ma ei saa talle iga hetk helistada ka, sest ajavahe on 10 tundi ehk öö ja päev on suht täpselt vahetuses. Samas mõjub väga motiveerivalt kui ta mainib midagi sellist, et "kas sa teadsid, et trammipilet maksab 1,6 eurot?" Ehk peaaegu üks miinimum tunnipalk! Kui seda proportsiooni Vancouveris rakendada, peaks siinne pilet 10 dollarit maksma, aga on 2.75. Kui siinset proportsiooni Eestis rakendada, tuleks hinnaks 40 eurosenti (mis oleks palkasid arvestades ka suht aus). Sealjuures kehtib Tallinna pilet ainult ühele sõidule, aga siinne lubab 1,5 tundi ringi vurada ja masinaid vahetada, nii et igal juhul on plusspooled jälle Kanada kaalukausis. Ja nii sukeldungi järjekordselt tüütusse ankeedimaailma, mugavuspagulane nagu ma olen…

23 jaanuar, 2015

Only in Canada

Eile oli toidupoes väga kanadalik situatsioon: jätsin käru vahekäigu äärde ja läksin eemalt midagi tooma. Tagasi tulles nägin, et üks vanainimene üritab oma käruga minu omast mööda manööverdada ja kuigi tal oli selleks kõvasti ruumi, oli endale pähe võtnud, et peab minu asjad eest ära nihutama. Kogu tegevus kukkus maru kohmakalt välja: lükkas kumbagi käru erinevas suunas ja ei olnud vist ise ka päris kindel, mida sellega saavutada tahab. Sirutasin käe ja tõmbasin käru ta teelt ära, mispeale heitis daam mulle sügava pilgu, mõõtes mind pealaest jalatallani ja…

(olin suht kindel, et nähvab miskit krõbedat, sest senine (Eesti) kogemus ei ole võõraste vanakestega toidupoes kokku põrgates küll midagi meeldivat toonud)

…küsis absoluutselt heatahtlikult: "Kust sinusugused ilusad pikad noored neiud tulevad?" Saate aru! Ma olin NII šokeeritud, et lihtsalt seisin ega suutnud tükk aega mitte midagi öelda. Pagana kanadalased! Et nad nii kenad peavad olema!

Hiljuti juhtusin nägema olukorda, kus paarike jooksis paar meetrit ülekäigurajast eemal üle tee. Rollerijuht, kes samal ajal pööret tegi, hüüdis neile, et püsigu ikka sebral! Paarikese meespool hõikas vastu: "Mis sa ütlesid?" Mina, tüüpiline ida-eurooplane, mõtlesin muidugi, et okou… nüüd läheb jamaks. Rollerijuht, kes nüüdseks juba foori taga passis, kordas öeldut ja lisas, et nii on turvalisem. Mees tänas teda (!) ja nentis, et on jah turvalisem, sorry about that! Viipasid teineteisele ja elu läks edasi. Kanada, noh!

21 jaanuar, 2015

Laiskuseuss

See on lihtsalt hämmastav kui laisaks ma talvel muutun! Ja fakt, et siin talve kui sellist õieti polegi, ei morjenda mind absoluutselt! Mõtlesin, et äkki hakkan pärast Kusti äraminekut tublimaks, aga siiani pole sellest plaanist mitte midagi välja tulnud. VEEL laisemaks olen muutunud! Eile hommikul otsustasin enne hommikusööki veidi võimelda, sest näe kui lihtne on tubli olla, isegi kodust välja ei pea minema... Tegin esimesed kaks liigutust ära ja mõistsin, et see pole minu jaoks! Andke parem küpsist. Jube tobe on vaibal pikutades harjutusi vehkida, palju mõtestatum oleks värskes õhus miskit aktiivset teha ja justkui muuseas füüsiline koormus kätte saada. Oleks. Võiks. Peaks.


Üksi kodus olla on esialgu ikkagi harjumatu. Esimesel hommikul kui ilma Kustavita ärkasin, passisin kaks tundi voodis enne kui aru sain, et hommikusöök ei tulegi enam ise kohale! Aga muidu on täitsa tore, loen õhtuti vannis raamatut ja... Noh, kuniks mul seda kodu siin üldse on, sest korter pannakse ju mõne kuu pärast müüki. Uue kodu otsimine on ko-hu-ta-valt tüütu, seega pole ma veel alustanud. Tänasida toimetusi viska ikka homse varna.

Tööl on suhteliselt stabiilne olnud, kuigi mõned asjad panevad endiselt kulmu kergitama. Hiljuti oli ühel lastest sünnipäev, mis langes laupäevale, mil ma ise tööl ei olnud. Olles lapse emaga mõningad intsidendid juba läbi teinud ja veidi targemaks saanud, jätsin nädalavahetuse töötajatele selged (kirjalikud!) juhtnöörid:

- ei tohi juua külma vett ja kohe kindlasti ei tohi seda tema pojale anda, sest nende kultuuris ei olevat kombeks talvisel ajal midagi jahedat tarbida (igapäevaselt joob ta muidugi kogu aeg külma vett ja kuna sellest midagi paha pole sündinud, pole me keelanud ka, aga ema nina all ei maksa ehk jamada)

- mitte mingil juhul ei tohi kasutada mikrouuni.

Tegin kõik ette-taha ära, koogid-pirukad-salatid olid juba reede õhtul valmis, töötajatel oli vaja ainult pirukas ahju soojenema tõsta ja asi vask. Esmaspäeval tööle jõudes vaatasin peopilte ja ei suutnud silmi uskuda, et laud oli kaetud papptaldrikutega! Meil on kõik kapid nõusid täis ja nõudepesumasin olemas. Hämmastav on see, et me ei kasuta muidu mitte kunagi pappnõusid, aga just nüüd tuli neil selline briljantne idee! Piruka olid nad küll ahjus soojaks teinud, aga ema töödud pitsalõigud visati mikrouuni. Sellest tuli üsna ootuspäraselt draama ja ema ei lubanud kummalgi pojal pitsat süüa.

Aga muidu on kõik tore, mitu päeva järjest on päike säranud ja peenrad paksult lumikellukesi täis. Esimese roosade õitega puu leidsin ka, nii et järelikult on kevad käes! Mulle sobib, et see siin jaanuaris algab!

15 jaanuar, 2015

Tervitusi paradiisist

Homme lendab Kustav jälle mõneks ajaks Eestisse. Ostis isegi uue kohvri, sest tõenäoliselt kulgeb järgnev poolaasta edasi-tagasi reisides, kuniks elamisloa kätte saame. Kui saame. Peame saama! Mulle meeldib Vancouveri juures ju nii palju asju:

- Väga viisakad koerad. Ei haugu, ei urise. Saavad nii inimeste kui teiste penidega hästi läbi. Peale kaht siin elatud aastat ei suuda ma ikka veel aru saada, kuidas see üldse võimalik on? Väga suur erinevus on ka see, et koerad ei ela kunagi aias, nad veedavad seal küll oma peremehe seltsis aega, aga ei jää üksi õue ega karga lõrisedes aia najale üles kui keegi tänaval mööda läheb. Ja nad ei haugu tõesti üldse! Hämmastav...

- Hästi sõbralikud inimesed. Naeratatakse, tehakse komplimente ja suheldakse vabalt. Minu small-talk'i oskused pole küll veel kohalikule tasemele jõudnud, aga vähemalt ei saa ma enam iga kord šokki kui kassapidaja küsib, mida õhtuks süüa teen ja mis plaanid nädalavahetuseks on...


- Puhtus. Vancouver läigib nagu prillikivi! Olete näinud neid masinaid, millega Eestis supermarketite põrandaid pestakse? Siin on täpselt samasugused tänavate tarvis ja neid kasutatakse kogu aeg. Isegi majade välisseinu pestakse vahel! Jalanõud püsivad nii puhtad, et rahulikult võib kuude kaupa ringi kõndida ilma, et neid kordagi puhastama peaks. Võrratu! Ma vihkan saabaste puhastamist. Kõik autod läigivad. Vahel on juhtunud, et saame kuu aega korteriomaniku autot kasutada, enne tagasiandmist oleme ikka pesulast läbi käinud, aga mitte sellepärast, et ta silmnähtavalt must oleks, vaid pigem selleks, et veidi paremini läigiks.

- Iga nurga peal müüakse sushit ja see on absurdselt odav. Vett ja jasmiiniteed saab alati tasuta. Igasuguseid aasia restorane on üldse kohutavalt palju, Vancouver on nagu väike Hiina, iga teine elanik on pilusilmne (see fakt iseenesest muidugi plusspoolele ei kuulu, sest nad on vahel ikka uskumatult kummalised).
14. jaanuar

- Puhas ja kiire ühistransport. Skytrain on lihtsalt imeline! Neil kellaaegadel, mil rahvast rohkem liikvel, liigub sellise tihedusega, et vahel ei jõua eelmine veel liikuma hakata kui järgmine juba sabas ootamas.

- Uskumatult ilus loodus! Beautiful British Columbia nagu nad ütlevad. Iga suvalise koha pealt avaneb miljonivaade. Igal nurgal tasuta tenniseväljakud. Soojad basseinid (minusugune külmavares sulpsab ilma igasuguse probleemita kohe sisse). Mäed ja meri. Oeh, need mäed… Suusakeskused ja suvised matkarajad. Paradiis!

- Oh ja muidugi ilm! Tuult ei ole ja külmaks ei lähe. Normaalne talvine temperatuur on 7-9 kraadi sooja ja nii IGA PÄEV. Ei ole sellist teatrit, et täna -15 ja homme +10. Juuli ja august on täiesti kuivad, iga päev ideaalne suvi, päike lõõmab, linnud ei laula. Hahaa. Siin pole linde! Millest on kahju. Linnulaul võiks ikkagi olla. Ahjaa, herilasi ka ei ole! Üldse! Sääski samuti mitte! Kohalikud räägivad, et matkama minnes võib neid ikka kohata, aga mina pole näinud.

Miinuspoolele kuuluvad nais-asiaatidest autojuhid, kes sõidavad KOHUTAVALT halvasti! Ja fakt, et siin ei müüda vürtsikilu. Vene poest saab sprotte, aga vürtsikilu pole. Mitte, et ma sellest hullult puudust tunneks, aga vahel võiks ju süüa. Normaalset vanaema stiilis maksapasteeti ka pole. Muude kummaliste asjadega nagu tšekid, faks ja kõnepost olen juba ammu harjunud. Ja perekond võiks veits lähemal paikneda kui teisel pool maakera. Oleks kuidagi kena. Aga muidu mulle siin meeldib. Tulge külla!