Asjade seisust

Niisiis. Hetkel on kaks suurt muret - kodu ja tööluba. Minu praegune korter pannakse müüki ja kuigi omanikuga on kokkulepe, et saan väljakolimiseks vähemalt kuuajalise etteteatamise, tahaksin siiski ise valida, millal lahkun ning otsustasin mõttes selleks daatumiks esimese aprilli. Mu edasiliikumise kihku suurendab omaniku poeg, kes otsustas jälle mu külalistetuppa kolida ja kuigi meil on kummalgi oma vannituba, ei tahaks ma tegelikult üldse mitte midagi jagada. Näiteks nõusid! Erinevalt kunagisest korterinaabrist, kes lihtsalt ei pesnudki nõusid enne, kui need kapist otsa said (ja selleks läks nädalaid!), on praegune suhteliselt usin ja peseb kogu aeg. Vahtu on seejuures laeni, aga mida ei ole, on puhtus. Täielik müstika, kuidas on võimalik nii suurt hulka pesuvahendit kasutades nii hale tulemus saavutada, et rasv meetrite kauguselt vastu läigib...

Nojaa, ma saan aru, et see pole maailma kõige hullem probleem, sest muidu on ta vaikne ja viisakas ning lõppude lõpuks on tema näol tegemist esimese sõbraga, kelle me Vancouverisse kolides leidsime (kuigi ta on rohkem ikka Kusti sõber ja Kusti on praegu teatavasti Eestis). Ühtlasi ei meeldi mulle, et telekas, mida ma pooleteist aasta jooksul siin kordagi käima pole lülitanud, peab nüüd vahetpidamata undama. See tekitab olukorra, kus ma ei taha üldse elutoas olla, mis muudab mu isikliku ruumi täpselt magamistoa suuruseks. Õnneks on vähemalt see luksus, et vannituppa pääseb otse toast, nii et saan peidus olla kui tahan, aga tegelikult ei meeldi mulle omaenda kodus peitust mängida.

Ühesõnaga kolida on vaja. Aga uut kodu pole mõtet otsida enne kui tean, kas saan Kanadasse jääda või pean tagasi Eestisse lendama. See sõltub aga elamisloa protsessimise tulemusest, mis tehakse loodetavasti (!) järgmiseks nädalaks teatavaks. Mis ei tapa, teeb kuuldavasti tugevamaks ja ma olen nõus ükskõik kui kaua ootama kui vaid lõpptulemus positiivne oleks. No hea küll, mitte ükskõik kui kaua, sest ma olen ikka väga kaua oodanud juba! Paluks nüüd õnn mu õuele tagasi saata, ei tea, kus ta üldse viimasel ajal hulgub?

Kustav ütles, et visaku ma kõik sinnapaika ja tulgu elamisloa lõpliku otsuse saabumiseni (sügiseni!) Eestisse peesitama. Tuleb tunnistada, et äärmiselt ahvatlev oleks terve kevad ja suvi pere ning sõprade seltsis veeta, ühtlasi vabastaks see mind kogu vahepealsest bürokraatiast, sest poleks vaja tööluba pikendada ega uut korterit otsida. Ainus häda on selles, et pool aastat tegevusetult istudes läheks ma hulluks. Tõenäoliselt juhtuks see juba pärast teist nädalat. Ei ole hea variant.

Eestisse minnes peaksin ühtlasi leidma koha, kus oma siinseid asju hoiustada ja loobuma oma tööst. Tagasi tulles peaks siis jällegi nullist alustama, leidma kodu ja töö ja… Pealegi, mis siis kui me ei saagi elamisluba? Siis annan Eestisse minekuga käest võimaluse veel mõned kuud Kanadas elada.

Ja see, et Kustav praegu Eestis resideerub, on muidugi üldse omaette teema. Tema oma ettevõtet ju Kanadasse ümber ei koli ja kuigi enamikku tööd saab üle neti teha, on praeguste projektide tarvis ikkagi mõnda aega kohapeal olla. Kustavi elu Eestis on üleüldse nii hästi paigas, et tema arvates võiks me vabalt sinna jäädagi, aga mulle jällegi meeldib Kanadas.

No ja siin ma nüüd siis olen - peatselt kodutu ja viisatu ning Kanada immigratsioonivärk venib nagu tatt! Ratsionaalse külje pealt on muidugi kõik hästi. Üüripindadest puudust ei ole ja kui ma esimeseks aprilliks sobivat kodu ei leia, on ajutisi variante lausa kolm:

- tööl on mul isiklik tuba koos vannitoaga, keegi ei keela seal tasuta elada kuniks vaja on
- Mariil ja Ermol on vaba külalistetuba ning soojad singi-juustupirukad lubati igapäevaselt nina alla sättida
- Sofi ja George pakkusid mulle oma diivanit, ainsaks tingimuseks on, et pean George'ga kõik Star Wars'i osad ära vaatama (juba kuude kaupa nuiab, et keegi neid temaga koos vaataks)

Kuna korteri müümine ei ole mingi ulmeliselt kiire protsess, siis tõenäoliselt võiksin siin suveni tiksuda, aga ma ei taha enam. Hea meelega koliks nüüd kesklinnast välja, tööle lähemale ja vahetaks suurlinnavaate hoopis vaikse aianurga vastu. Suvi on ukse ees ja tore oleks jalgsi tööle käia.

Täna õhtul lõin jälle kuulutused valla ja leidsin täpselt sellise koha, mis mulle sobiks - väike korter, kus on korralik köök, suur voodi, viis akent ja oma aianurk. Asub eramajas, kus elaval perel on kass, väike koer ja kanad. Saate aru, KANAD! Mulle hirmsasti meeldiks kui mul oleks kanad ja nüüd pakutakse korterit koos kanadega. Piirkond on ideaalne ja hind sobib samuti. Uut üürilist vajavad 1. aprillist. Kui see ei ole mu uus kodu, siis milline üldse on, ah?!

Palun öelge, et kõik saab korda, immigratsioon hakkab ennast liigutama ja aprillis saan hommikuse omleti jaoks mune juba oma ukse kõrvalt korjata. Sest ma nii väga tahaks!