Montreal ei ole Kanada

Huvitav, kas ma sellest olen juba rääkinud, et Vancouveris tegelikult ikkagi sajab ka vahel? Ma ei mäleta, et oleksin… Näiteks laupäeval oli meil tüdrukutega vinge plaan matkama minna. Aga et igalaupäevast kohvideiti ei saanud samuti unarusse jätta, otsustasime lihtsalt varakult alustada. Plaan oli sõita Deep Cove'i, sealses parimas kohvikus hommikust süüa ja seejärel kalju otsa ronida.

Jõudsime kohale ja saate aru - pilv ulatus maani! Lihtne arvutus näitas, et nii kõrge see küngas küll pole, et üles ronides pilvedest kõrgemale jõuaks, seega ei hakanud üldse vaeva nägema ja veetsime kolm tundi kohvikus. Nagu tavaliselt. Erilised matkasellid ikka küll… Pärast tegime külavahel väikse jalutuskäigu ja leidsime ühe garaaži eest Mariile nikerdatud raudjalaga laua, millesarnast ta juba mõnda aega otsinud oli. Siin on hästi tavaline, et üleliigne mööbel tõstetakse tänavale ja kirjutatakse peale, et tasuta. Vinnasime laua auto peale ja oligi matkapäev asja ette läinud.

Nüüd on iga päevaga üha rohkem pilve kiskunud, otseselt ei saja, aga vähehaaval miskit tilgub. Huvitaval kombel tunduvad vihmased päevad alati pikemad. Kõik räägivad, et oh issand jumal kui õudne ilm ja millal see sadu küll ükskord lõpeb?! Kellelgi pole enam meeles, et kuni laupäevani oli nii pikalt päikeseline, et vihmase Vancouveri müüt hakkas vaikselt naeruväärseks muutuma. Esimene vihmane päev nullis muidugi hoobilt nädalatepikkuse päikese. Mis päike? Mina küll ei mäleta!

Kustav, kes praegu Eestis mõnnab, rääkis, et tal on (ilmselt tänu ajavahele) tekkinud erakordselt meeldiv komme ärgata koos päikesetõusuga. Uurisin, et mis ajal teil see päike seal siis tõuseb kah? Pakkus, et kuskil poole üheksa paiku. No ütle nüüd kui tubli - juba üheksaks saab jalad alla! Ei jõua kohe ära kiita!

Aga ilma juurde tagasi. Udust olekut on Vancouveris kolme tüüpi - üldine hall ja vihmane, pilv vastu maad (sel juhul on kindlast piirist täiesti selge) või siis täielik udu. Seda viimast oli eelmise aasta jaanuaris umbes nädal ja sel aastal täpselt samal ajal sama asi. Graafiku järgi käib, noh! Täielik udu näeb välja selline, et vaatad aknast välja ja isegi kõrvalmaja ei paista. Mitte midagi ei paista. Null!

Ja isegi kui vahel sajab, on vähemalt soe. Täna leidsin esimesed nartsissid! Aia perenaine jõi rõdul kohvi (normaalne tegevus veebruarikuises Vancouveris) ja ütles, et kõik, kes mööda lähevad, teevad pilti ja ütlevad, et saadavad sõpradele Torontosse. Hahaa! Meil on siin hetkel +8 (on südaöö), Torontos aga -8. Neil vist nartsissilootust veel pole. 

Kuna Toronto ja Vancouver on ühed Kanada suurimad linnad, paistab nende vahel väike hõõrumine olevat. Umbes nagu Tallinn ja Tartu. Nad lihtsalt ei saa üksteisest aru. Tõe huvides peab muidugi mainima, et Montreal kuulub suuruse poolest Toronto ja Vancouveri vahele, aga kuna asub Quebec'is, mis on valdavalt prantsusekeelne, suhtutakse sellesse umbes nagu Eestis Narvasse - igaüks teab, kus see on, paljud on oma silmaga vaatamas käinud, aga keegi ei plaani sinna kolida. Nemad ise sealt välja ka ei kipu.

Ühed Montrealis elavad eestlased peavad blogi, nimeks on "Montreal ei ole Kanada". No ma räägin!