Soovikaev

Justkui eelmise postituse jätkuks ägises kolleeg töö juures aknast välja vaadates, et vihm on ikka nii õudne! Mainis, et tahaks pigem kuskil sellises kohas elada, kus sajab vihma asemel lund, sest siis on kogu aeg nii ilus ja valge, helbekesed rõõmsalt lendlemas.

Valgustasin teda siis lume erinevate olekute osas, eriti lägase lörtsi vallas. Tema vaidles vastu, et ei-ei, lörts on ikka pigem erand! Kuule, mina olen Põhja-Euroopast ja sina oled Kesk-Aafrikast, kogu su lumekogemus piirdub selle 1-2 päevaga, mida Vancouverile igal aastal jagatakse (sel aastal ei jagatud üldse), ärme palun vaidleme, milline lumi argielus välja näeb, eks?!

Ükspäev käisin mingeid dokumente peakontorisse viimas ja personalijuht mainis, et peaksin töötajate hindamislehti veidi mitmekesisemalt täitma, ei saavat nii olla, et mõlemal, kelle kohta need teha paluti, on praktiliselt ainult maksimumpunktid. Ütlesin, et koostagu veidi mitmekesisem leht, siis saab ehk muid numbreid ka kasutada. Aga kuniks küsimused on stiilis "kas töötaja kohtleb kliente austusega", "kas ta alustab ja lõpetab vahetusi ettenähtud ajal", "kas ta mõistab maja reegleid ja järgib neid", ei näe ma võimalust, et minu alluvuses töötaks keegi, kes ei saa viiest punktist viit! Eks mingeid nurkade mahalihvimisi on ikka olnud, aga mõlemad, kelle kohta lehe pidin täitma, olid hindamise ajaks majas töötanud umbes pool aastat.

Läbi on sealt käinud muidugi igasugust kaadrit, varem oli selline tobe süsteem, et peaaegu kõiki töötajaid kasutati mitme maja jaoks, nii nad siis rändasidki suhteliselt suvaliselt ringi, ainult juhatajad olid kindlalt paigas. Maksimalist nagu ma olen, võitlesin aktiivselt, et lohakamatele minu majja vähem vahetusi antaks ja kui suve lõpuks kõigile püsiv graafik määrati, saingi dream-team'i, sest terad olid sõkaldest eraldatud.

Personalijuht lisas, et minu maja pidi olema kaheksast kõige populaarsem, kõik pidavat sinna tööle pressima! Aga kuna meil on vahetused täidetud, ei saa praegu kedagi juurde panna. Mul oli nii hea meel!

Mäletan, et kui ülikooli lõpuaastatel erialast tööd otsisin, mõtlesin, et ideaalvariandis tahaks sellist ametit, kus oleks huvitav, et riietust võiks ise valida, et ärkama ei peaks vara ja et pause võiks teha täpselt siis kui selleks vajadus ja tahtmine tekib. Praegu on mul täpselt selline töö! Eestis oli peaaegu sama tore, sisu poolest isegi huvitavam, aga ärgata tuli vara. Öeldakse, et varajase ärkamisega harjub - vale puha!

Kuna juba 15ndat kuud alustan vahetusi kella ühest, olen õppinud hommikuid nautima. Uni läheb tavaliselt kaheksa paiku ära, esimese tunni või kaks istun arvutiga voodis, tekk veel unesoe. Mõnikord piilub kardina vahelt päike, vahel kostub vihmakrabinat. Ja tõsi, õhtuti jõuan alles poole kümneks koju, aga õhtutest ma tegelikult puudust ei tunnegi, sest siis on nagunii pime. Üks mu sõbranna töötab kontoris, millel pole aknaid, tema ainus võimalus päevavalgust näha on nädalavahetusel ja kui siis lõunani magada, võib sellestki ilma jääda. Aga noh, palk on tal see-eest väga hea!

Kokkuvõttes tuleb välja, et soovimisega võiks vabalt julgem olla, sest soovidel on kalduvus täituda!