Võidujooks

Laupäeval sättisin sammud kauaihaldatud (nädal on piisavalt kaua) korteri suunas. Kanadega särki ei leidnud ja küpsiseid kaasa ei pakkinud, lootsin isiklikule šarmile. Õuele jõudes sain kohe tuttavaks pererahva maailmatuarmsa koeraga. Sügasin teda kõrva tagant ja nentisin fakti, et kui saaks omale hetkel lemmiklooma lubada, siis tõenäoliselt just temasarnase vuntsi omale koju veakski.

Järgmiseks jäi ette pereema, kellega sai natuke juttu aetud ja kanade kohta küsitud (ofkoors!) - neid on viis, igaüks eri värvi ja mustriga. Elavad oma majakeses, aga vahel lubatakse ka hoovi jalutama. Pereisa leidsin korterist, kus üks paarike oli end juba asjadega kurssi viinud ja nüüd rõõmsalt kontakte jagas. Kirusin end maapõhja, et 10 minutit varem kohale ei jõudnud...

Muuhulgas olin valmistunud üllatusteks, eelkõige halbadeks, sest noh, nagu eestlastel ikka - parem karta kui kahetseda ja pill tuleb pika ilu peale. Nagunii on mingi jama, imelik hais, hallitav dušinurk või muud taolist. 

Üllatus oligi, aga sedapuhku positiivne - kõik nägi välja suurem, puhtam ja värskem kui fotodelt paistis! Astusin sisse ja üsna vähe jäi puudu, et oleks selle rõõmsa paarikese sealt puhtfüüsiliselt välja tõuganud, et mida te ilulete, sellest saab hoopis minu kodu! 

Samal hetkel astus sisse järgmine huviline, kes kohe uksel teatas, et koht on kui talle loodud, sest tema perekonnanimi on sama, mis selle tänava nimi. Einoh, tõesõna! See on üks kuradima pikk tänav, kindlasti leidub teisigi üürikaid, kuhu end sättida. Ei pea minu omasse trügima. Aga eks mul olid omad trumbid varuks, sest taolistel puhkudel küsitakse alati, mis tööd sa teed ja ma pole näinud kuigi palju inimesi, kellele erivajadustega lapsi aitavad noored psühholoogid ei meeldiks! Beat that, hah!

Edasine päevaplaan nägi ette, et Anna ja Alejandro pakivad mu oma peenesse bemmi ja viivad White Rock'i päikest nautima. Alustuseks jõudsin vähemalt kolm korda halada, et nad võiks veidi rohkemate ustega masina osta, sest esiukse kaudu tagaistmele ronimine on pehmelt öeldes ebamugav. Anna lükkas mu otsustavalt sisse ja Alejandro otsis kotist välja kaks tahvlit šokolaadi, nii et järgnev pooltund kostus minu poolt ainult rahulolevat matsutamist ja väga vähe virinat.

White Rock on väga mõnus linnake. Lõputu rannajoon, mäekünkale pikitud miljonivaatega majakesed ning valgeks värvitud kivi. Alejandro rääkis, et tal läks ikka aastaid, enne kui ära ühendas, et see konkreetne kivi linna nimega mingitpidi seotud on! Muidu on ta täitsa terane poiss, aga eks meil kõigil ole omad blondid hetked.

Alejandroga seoses meenub veel see, kuidas Kadri kunagi ammu rääkis, mismoodi Vancouveris reovee juhtimine käib ja kuidas siinse rohelise oleku ja vägeva prügisorteerimise kõrval fekaalid lihtsalt merre uhutakse. Ja lisas, et ahjaa, kas sa muidu teadsid, et selle kurikuulsa toru projekteeris Alejandro?! Kolid maailma teise otsa, sõpru on alguses ainult käputäis, aga no Vancouveri sitatoru projekteerijat ikka tunned. Muidugi, noh!

Kogu White Rock'i sõitmise aja näris mind ärevus, sest korteriomanikud palusid kõikvõimalikud soovituskirjad saata, et nad siis õhtul arutavad, kes valituks osutub. Üks soovitus oli mul eelmise kodu omanikult olemas, teise palusin Matt'il kirjutada (sõbra soovitus maksab siin samuti palju) ja kolmanda, kõige tähtsama, pidin saama praeguse korteri omanikult, kes hetkel puhkab Hong Kongis.

Kui ühel hetkel näljaseks muutusime ja maha istusime, korjasin telefoni välja, et Caroline'lt vajalikku kirja paluda. Meilboksis ootas mind aga läkitus uue koha omanikult, kes teatas, et olin neile mõlemale väga meeldinud ja olen nende esimene valik kui endiselt korterit tahan. Jeeeeee! Visualiseerimine kannab ikka täiega vilja, sest väikesest koerast, nurruvast kassist ja kanadest olen juba ammu unistanud. Kes oleks võinud arvata, et neid koos ideaalse pisikese pesaga välja renditakse?

Vajalikud soovitused õnnestus sama päeva jooksul välja võluda ja nende lugemine oli täielik teraapia. Ma saan aru küll, et eks nad peavadki ilusad ja kiitvad olema, aga sellegipoolest oli väga meelitav! 

Pärast seda kui olin tuvikestega päikeseloojangusse jalutanud ja hiljem soovituskirjad ära saatnud, läks asjaajamine kui lepase reega. Lepingute allkirjastamiseks sobivat aega ja kohta valides selgus, et mu uue kodu omanik töötab praeguse kodu kõrvalmajas! Vancouver on ju väike puust küla oma kahe ja poole miljoni elanikuga… 

Aga see pole veel kõik! Praeguse ja uue korteri omanikud elasid paar aastat tagasi Gibsonsis samal tänaval (praegune elab siiamaani seal) ja teavad üksteist! Täielik absurd. Saate ju aru, et ma ei teinud üldse nalja kui ütlesin, et see koht on mulle loodud!