10 jaanuar, 2017

Kiiksudest

Kas te teadsite, et ma vihkan riietesse õmmeldud silte? Iga kord kui mingi uue asja ostan, veedan kõva kümme minutit, et absoluutselt kõik tootjanimed ja pesemisjuhised lahti harutada. Ma lähen täiesti hulluks kui kukla peal mingi silt kriibib või kõditab! Ja need, mis külje peale õmmeldakse, on vahel nii pikad nagu oleks keegi üritanud terve eepose kampsuni sisse ära peita.

Ma ei talu teksapükse. Nii hullult ahistavad! Mul tegelikult isegi on kaks paari, aga need on mõlemad mingist ülipehmest õhemat sorti materjalist, mis mind tigedaks ei aja. Naisi, kes on omale tugevamast (ehtsast!) teksast skinny jeans'id jalga venitanud, vaatan kui kangelasi. Kuidas nad suudavad?

Ja kui ma siin juba pükstevaldkonnas olen, siis enamike sukkpükste lõige ei kannata ju üldse mingit kriitikat. Selle ülemise osa võib mõnel juhul lausa kaenla alla välja tõmmata! No kindlasti pikalt üle naba. Kuhu ma lähen niimoodi?

Ma ei talu paljajalu käimist. Suvel suure kuumaga ikka tuleb ette, aga muul ajal kindlasti mitte. Külm hakkab ja pudi jääb talla alla kinni. Selle puditeema pärast pesen mitu korda nädalas põrandaid ka.

Kohvi joon ainult kuumalt. Kui see juba veidi maha jahtub, ei maitse.

Kahvli peal peab kõiki toidugruppe olema. Natuke liha, natuke kartulit, väike salatijupp. Matt sööb kõigepealt liha, siis kartuli ja lõpetuseks salati. Ühtegi asja teistega ei sega.

Ma ei talu õhupallikrudinat ja kardan šampusepauku. Mul on selline tunne, et kork hüppab mulle näkku.

Mulle meeldib kui põhilisi nõusid on palju ja nad peavad kindlasti võimalikult neutraalsed (valged) olema. Meil on 15 praetaldrikut, 15 koogitaldrikut, 15 suuremat klaasi, 15 väiksemat klaasi, 15 kahvlit, 15 nuga jne. Jube tüütu kui puhtad nõud otsa saavad ja peab käsitsi paar tükki ära pesema või kui paar asja katki lähevad ja peab kohe uue serviisi ostma. Kõik kohvitassid, salatikausid ja serveerimisalused on see-eest erinevad ja tingimata värvilised.

Lisaks on mul korralik valik erinevaid kuivaineid, seemneid, pähkleid ja makarone, et ei peaks iga väikse asja pärast poodi sõitma. Pooled on purkides ja pooled ootavad, kuniks välja mõtlen, millisesse kappi annaks veel purke mahutada.


Autos peab alati muusika mängima, aga kodus ei ole tavaliselt midagi "taustaks". Mulle meeldib vaikus.

Mulle meeldib punne pigistada. See on nii tore kui löga plörinal välja tuleb! Ainult et mul endal ei ole punne ja Matt'il kah mitte. Vanaks hakkame vist jääma. Nii et kui kellelgi on mõni ilus rammus pakkuda, võin teid hädast välja aidata, hahaa.

Rahatähed peavad alati reas olema. Suuremad tagapool, väiksemad eespool.

Mul ei ole loomulike lõhnade suhtes tõrget. Beebide kakased mähkmed ja erinevate toitude aroomid ei kõiguta mind üldse. Aga autosse pandavaid lõhnakuuski jälestan täiesti kirglikult! Ja õhuvärskendaja rikub minu meelest õhu täiesti ära. Pärast peab mitu päeva aknaid lahti hoidma, et "värske õhk" lõpuks välja läheks.

Mulle ei meeldi ehmuda ja minu meelest ei ole naljakas kui kedagi teist ehmatatakse. Teate neid videoid, kus magavale inimesele voodi kõrvale ämbritäis paugutajaid pannakse, et ta end sügavast unest rabeledes jooksma ehmataks. Mismoodi see naljakas on?

Hambaarstidel on mõnikord kombeks patsiente usutleda kui nad ise parajasti kümne orgiga suus millegi kallal nokitsevad: "Kas see hammas on alles viimasel ajal tundlikuks muutunud või on juba pikemat aega häda teinud". "Ääöööonnööä". Ja üldse, kesse õpib hambaarstiks? Ma läheks täiesti segi kui peaks päevast päeva mingite imepisikeste asjade veel pisemaid auke kinni mätsima, seejuures võõra inimese hingeõhku nuusutades.

Mis teie kiiksud on?

08 jaanuar, 2017

Vaene väike kana...

Käisin üks hommik kanadele banaani viimas ja leidsin mõlemad valged pesast. Üks munes, teine passis niisama. Oli kuidagi loid ja imelik, seisis seal poolkükakil. Tegin talle pai ja viskasin nalja, et noh, oled järjekorras või? Kanad teevad nii palju kummalisi asju, et nats imelik olemine ei ole ausalt öeldes isegi tähelepanuväärne.

Paar tundi hiljem läks Matt mune korjama ja kana oli surnud. Oli sinnasamasse pesa kõrvale külili vajunud. Nii et see hommikune silitamine jäigi talle viimaseks. Nii kurb. Tundsin ennast süüdi, et nalja heitsin ja tögasin, et mis ta passib. Teine vaikselt suri. Tegi viimaseid hingetõmbeid.

Aga eks kanad ikka vahel surevad. Neil on mingid südamehädad ja vahel jääb muna kuskile valesti kinni - igasugu põhjuseid võib olla. Matt mattis ta enne maha kui mina koju jõudsin. Ütles, et näe, nüüd ei olegi teisel valgel kanal enam sõpra. Nad teatavasti jalutavad meil ju värvikaupa paaris! Keegi mu lugejatest kunagi kirjutas, et see olevat kohastumus, et ellu jääda, sest sama värvi lindude seast ei paista vaenlastele nii hästi välja. Matt ütles, et võtab järgmine kord vähemalt kümme kana, siis ei ole suuremat draamat kui mõned kukkedeks osutuvad ja mõned niisama hinge heidavad.

Valged olid muuseas ainsad, kes aja jooksul üksteise koopiateks muutusid, kõigil teistel teen siiani vahet. Seega me ei tea, kas alles jäi Harriet või Henrietta. Eks hüüame teda siis edaspidi lihtsalt valgeks kanaks.

04 jaanuar, 2017

Talv suvilas

Me otsustasime aastavahetuse sõpradega suvilas veeta. Õigemini Matt otsustas ja mina veeresin väikese virina saatel kaasa. Talv ei kuulu kaugeltki mitte mu lemmik aastaaegade hulka ja see, et Nanaimos, kus teoreetiliselt ei peaks üldse lund sadama, juba kuu aega järjest valge vaip maas on olnud ja jupikaupa juurdegi tulnud, tundub juba piisavalt ebaõiglane. Aga siinne "rekordiliselt külm ilm", millega tänavune talv meid kostitanud on, jääb siiski null kraadi ringi, kõikudes natuke siia-sinna, samas kui suvilas, mis asub 550 km põhja pool, näitas termomeeter umbes -20. Brr...

Aga kohapeal oli muidugi imeilus! Järv jääs ja kuused lumest rasked. Minu peamine mure, et esimesed kaks päeva peame kasukatesse pakitult kamina ees istuma ja ootama, kuniks maja üles soojeneb, sai kohe leevendust kui selgus, et Matt'i isa oli viimane kord ära minnes väikese kütte sisse jätnud, arvates, et võib-olla tahame talvel "suvitama" minna. Nii et juba paar tundi hiljem istusime rõõmsalt särgiväel ja mängisime Monopoli. Aknast avanes selline vaade:


Järgmisel päeval otsustasid mehed tulistama minna ja mina sumasin kaasa, et saaks oma uut peent kaamerat katsetada. Ma pole veel jõudnud süübida, mida kõik need nupud teevad ja pildistasin automaatrežiimis, nii et põhiline eelis seisnes tegelikult hoopis selles, et kaameral on nupud ja pildistamiseks ei pea kindaid käest ära võtma nagu telefoni puhul.

Ja appi kui külm! Mul oli seljas särk, pikkade käistega pluus, lühikeste käistega pluus, kampsun, jope, retuusid, lumepüksid, kaks paari sokke, kaks salli, kaks paari kindaid, müts ja kapuuts muidugi ka. Matt viskas mingi juhusliku jope pluusile peale ja Drew tuli üldse ainult dressikas. -20 kraadi oli!

Poolel teel kurtis Matt, et tal kukuvad vist kõrvad küljest ära ja laenas minu mütsi, aga muidu ei paistnud neil midagi häda olevat. Minul oli soe ainult seni, kuni kõndisime, kohale jõudes hakkas peaaegu kohe külm. Poisid ütlesid, et talvel peab rohkem pekki olema, siis ei pea nii palju värisema.


Kõige lahedam osa oli see, et beebi Jax, kes on sünnist saadik meiega kõik peod ja sõidud kaasa teinud ning seejuures uskumatult palju lärmanud, on nüüd enam-vähem üleöö täiesti mõistlikuks inimeseks hakanud. Saab aru, mida talt tahetakse, oskab paari inimkeelset sõna ja räägib mingis ainult endale teadaolevas dialektis pikad jutud maha. Nuttu pole enam üldse ja õhtul kell seitse jalutab piimapudel kaenlas täiesti vabatahtlikult voodisse. Ma ei suutnud oma silmi uskuda! 


Viimasel õhtul otsustati lõket teha. Selles mõttes, et jällegi teised otsustasid ja mina venisin veidi skeptiliselt kaasa. Külma oli -26 kraadi ja iga paari minuti tagant tuli natukeseks ümber keerata, et tagumik, mis lõkkest eemale jäädes jäässe hakkas minema, uuesti lahti saaks sulada. Aga muidu oli täitsa tore. Karastunud kanadalased võtsid külmad õlled õue kaasa ja olid väga hämmastunud kui pudel pärast esimest lonksu hetkega jäässe läks. Sõna otseses mõttes nii jäässe, et ühtegi vedelat kohta ei jäänud. Ja siis tehti veel paar pudelit lahti, et seda imet filmida. Oli tõesti päris lahe!

Koju jõudes ootas meid 17 muna, nii et kes omletti tahab - astuge läbi!

28 detsember, 2016

Kuidas ma jõuluks panni sain...

Iga kord kui Matt'i vanemate poole satun, saan šoki, et neil on neli täpselt ühesugust koera. Juba üle aasta on kahe asemel neli olnud, aga ikka veel tundub uskumatu. Ma ei tea mitte ühtegi teist inimest, kellel neli koera oleks...

Ühtlasi tegin spetsiaalselt pilti, et teile näidata, mida peened penid õhtuks söövad. Ja see ei ole mingi jõulu-eri, vaid igapäevane eine!


Teine asi, mille üle alati imestan, et kuidas neid kinke nii palju koguneb? Jumal tänatud, et Kanadas ei pea salmi lugema, muidu läheks pakkide lunastamisele terve nädalavahetus. Ja pärast õhtusööki oleme igal aastal naabrite juurde põgenenud, seal elavad Matt'i parima sõbra vanemad. Selle aasta kinkide koondhitiks kujunes plastmassist mängupüss, mis tärinal kollaseid kummikuule tulistas. Sõber sai selle oma naiselt. Poisid ei kasva ju kunagi suureks…

Mina sain Matt'ilt peegelkaamera, aga mul pole veel olnud aega seda tundma õppida. Võib juhtuda, et kunagi hakkab ka siin blogis kvaliteetseid pilte nägema, juhhei! Tegelikult sain temalt veel hunniku asju, enamiku neist juba eelmisel nädalavahetusel. Muuhulgas näiteks panni! Saate aru - PANNI! Kas teile on kunagi jõuludeks pann kingitud? Värske peika poolt?! Paradoksaalsel kombel olen ma seda nüüd muidugi iga päev kasutanud ja väga hea pann on. Aga ikkagi!

Mida teie jõuluks saite?

24 detsember, 2016

Jõulufilm


Väikse jõulufilmi leiad siit. Toredaid pühi teile kõigile!

19 detsember, 2016

Kuidas teha pasteeti?

500g veise maksa (veise maks ei ole nii kibe kui seamaks)
300g läbikasvanud sealiha (lõika 4-5cm kuubikuteks)
1 suurem porgand (lõika rattad)
1 suurem sibul (haki)
4 suuremat küüslauguküünt (viiluta, pruunista võis ja lisa lõpus)
soola-pipart
loorberit

200g toasooja võid
2sl konjakit
natuke suhkrut

Pasteediretsepte lugedes tundus kõige keerulisem osa "puhasta maks kelmetest". Ma polnud kunagi varem maksa puhastanud ja polnud õrna aimugi kui keeruline see olla võib. Absoluutselt ei ole keeruline! Kelmed on lihtsalt mingid valged kõvad tükid maksa ääres, mis tuleb ära lõigata. Seejärel loputa maks veega, lõika suurteks kuubikuteks ja pane piima sisse likku - see pidavat kibesust vähemaks võtma. Mina leotasin küll ainult pool tundi, aga mingit kibedat maitset küll ei täheldanud. Ju siis piisas.

Sealiha tuleb pannil pruunistada, see annab parema maitse. Kui tehtud, pane poti põhja. Seejärel prae maks kiirelt läbi ja pane potti lihale peale. Nüüd pruunista samal pannil kiirelt porgandid ja sibulad. Kui valmis, pane potti ja kata kuuma veega nii, et liha ja juurikad oleks vaevu kaetud. Lisa silma järgi natuke soola-pipart ja viska sisse mõned loorberilehed (mina panin viis-kuus tükki). Hauta tasasel tulel kuskil tund aega. Kui hakkab valmis saama, pruunista küüslauguviilud väheses võis ja lisa hulka.

Kui tund oli möödas, hakkasin mõtlema, et sealiha saaks ju pehmem kui seda pikemalt hautada, aga kui pasteet valmis sai, mõistsin, et absoluutselt mingit vahet ei ole. Mine tea, võib-olla oleks pehmema lihaga hoopis ilmelikult lödi tulnud? Tunniga sai igatahes lõpptulemus täpselt paras.

Kui valmis, korja loorberid välja, vala osa vedelikku potist kuskile kaussi, võta saumikser ja püreesta kõik ära. Nüüd on õige aeg maitsta ja vajadusel soola-pipart-suhkrut-konjakit lisada. Konjaki osa on puhtalt maitseasi, minule oleks väga hästi ka ilma maitsenud, järgmine kord ilmselt ei lisa. Ka võid ei pea tingimata panema, aga see annab mõnusa sametise maitse. Paljudes retseptides soovitati lisada muskaatpähklit, mina unustasin osta, aga ju jääb hea.

Mikserdamise käigus on näha, kas peaks eelnevalt välja kallatud vedeliku sisse tagasi panema või on juba niigi õige konsistentsiga. Minul läks kogu vedelik uuesti sisse. Arvesta, et pasteet läheb jahtudes nõks paksemaks ja natuke magedamaks.

Hea teada:
- liha/maks tuleb tunnike enne küpsetamist toatemperatuurile soojenema tõsta (kehtib tegelikult kõikide lihatoitude valmistamise puhul)
- sibulat ja porgandit võiks enam-vähem võrdselt olla ning nende koguhulk peaks olema enam-vähem sama suur kui maksa kogus.
- maks ei taha pikka küpsetamist - läheb vintskeks.
- pasteeti tuleb mikserdada madalal kiirusel ja kaua.
- võid ei tohiks lisada tulisele pasteedile, sest siis jäävad jahtudes pasteedi äärde kollased rasvarandid; see tasub lisada alles poole mikserdamise pealt kui segu on veidi jahtunud.

Head isu!

16 detsember, 2016

Kolmikud?!

Arvake ära, kes praegu pasteeti keedab?! Ma tegin korraliku taustauuringu, panin retsepti mitmest erinevast kokku, leidsin alles kolmandast poest maksa ja kõigele lisaks pidin kahe supilusikatäie nimel terve pudeli konjakit ostma. Hetkeseisuga tundub, et ei ole tõesti üldse keeruline teha, eks näha, kuidas lõpuks välja kukub. Maksa puhastamine oli üllatavalt verine ettevõtmine ja selle piimas leotamine nägi suhteliselt… ebaisuäratav välja, aga noh. Pasteet on mu suur lemmik, eriti isetehtud pasteet. Päris lahe oleks kui nüüd selguks, et oskangi seda ise teha!

Muide, ma sain paar päeva tagasi teada, et Matt oskab küpsetada! Mul oli sünnipäev, eksole. Ja ta otsustas mulle sünnipäeva eelõhtul küpsiseid teha. Meie väntsutasime Christine'ga Sampsonit, kuniks kuumad präänikud nina alla pisteti. Väga maitsvad olid! Ma olen seni arvanud, et kokkamine on sellepärast minu peale jäänud, et Matt ei oska. Suht mööda panin!


Hommikul ootas mind magamistoas kaart ja köögis kink. Ma poleks elu sees ära arvanud, mis paki sees on! Kingituse eellugu on see, et iga kord kui me koos poodi satume, küsib Matt, et millist veini ma tahan ja mina ütlen alati, et ükskõik millist. Ma lihtsalt joon nii vähe, et selle ühe klaasi pärast, mis ma nädala peale tarbin, pole mõtet suuremat mõtlemistööd teha. Pika pinnimise peale ütlesin, et kui mingi lemmiku peaks valima, oleks see Grüner Veltliner - hästi kerge valge vein, natuke värske muru lõhnaga. Ainult, et seda siin ei müüda. Nii telliski Matt mulle Austriast kastitäie veini, lisas mõned pudelid mu lemmikut punast ja ladus selle kõik uhiuude veiniriiulisse, mis oli siis osa kingitusest. Nii et kui teie ka mõtlete, et huvitav, mis seal pakis on (nagu mina paar päeva tagasi), siis… palju veini! Sünnipäev on tore päev!


Korraks ikka kanadest ka: kellelgi neist on munaliin täitsa sassi läinud. Juba mitu korda oleme eriti suuri mune saanud - selliseid millel kaks rebu sees - aga täna leidsin uue hiiglase, mis on isegi kahe-rebu-munast KAKS korda priskem! Kolmikud?!

Ma ei saanud kontrollida, sest Matt oli tööl ja tahtsin, et tema ka näeks. Eks siis hiljem kuuleb, mis seal sees peidus on. Igatahes vaene kana! Kuidas selline monster üldse välja mahub… 


Vahepeal sai pasteet valmis ja appi kui hea! Oleks ma varem teadnud, et oskan pasteeti teha!!! Kui mul praegu värsket saia oleks, ei jätkuks siit homseks enam midagi…

12 detsember, 2016

Nii palju rõõmupisaraid!

Ma olen juba kaks-kolm kuud omale saapaid otsinud. Esialgu eelkõige matkamiseks, aga kui ilmad jahedamaks läksid, rääkimata sellest kui lõpuks veel lumi kah maha tuli, siis põhimõtteliselt juba igapäevaseks kandmiseks. Talvesaapaid pole mul Kanadas elades kunagi olnudki, siin pole ju talve! Või noh, vanasti polnud.

Mul oli selge ettekujutus, millised need saapad välja peaks nägema, põhimõtteliselt samasugused nagu mul Eestis olid. No mitte kuskilt leia! Kolm linna käisin viimaste kuude jooksul läbi ja saapaid ikka ei saanud. Täna astusin suvalisse poodi ja palun väga - minu unistuste saapad kenasti riiulis. Oh seda rõõmu!


Mu Eesti saapad olid täpselt samasugused, ainult see ülemine hall osa oli sinepikarva. Kuulge... hakkasin praegu mõtlema, et ma polegi vist veel kirjutanud, mida kevadel Eestis käies kogu oma maise varaga tegin?!

Kanadasse reisisin ju omal ajal seljakotiga ja palju sinna siis mahtus… Nende rohkem kui kolme aasta jooksul, mis vahepeal Eestisse ei jõudnudki, tekkis ka siia arvestatav garderoob, nii et tegelikult ei olnud mul Eestisse jäetud asjadest enam suurt midagi vaja. Kusjuures enne aastaks Kanadasse tulekut (mis oli ju esialgne plaan) sai tegelikult kõik vähegi suvalisemad asjad laiali jagatud, et mu träni üldse kuskile kappidesse ära mahuks, sest mingit oma kodu mul ju maha ei jäänud.

Seekord tahtsin puhta vuugi teha, lemmikud Kanadasse tuua ja kõik, mis kohvrisse ei mahu, ära anda. Kindla peale tahtsin kaasa võtta oma lumelauariided, sest mulle endiselt väga meeldis see komplekt, mis nüüdseks vist juba üle kümne aasta tagasi soetatud sai. Need võtsid kohvris… peaaegu kogu ruumi! Mõned asjad suutsin veel sisse suruda ja siis läks juba luku kinnitõmbamisega kriitiliseks. Hirmsasti tahtsin saapaid ka võtta, aga kuidagi ei mahtunud!

Edasi läks veel keerulisemaks, sest mul on nõrkus kvaliteetsete riiete ja jalanõude vastu. Ja nii mul siis oligi terve elutoa põrandatäis peaaegu uusi ja igati ilusaid jopesid-kampsuneid-kingi-saapaid, lisaks IPod, käekell, ehteid, aga ka täiesti lambiasju nagu näiteks profiföön sellest ajast kui kunagi juuksuriks õppisin (Kanadas on teistsugused pistikud, muidu oleks selle kindlalt kaasa toonud), lokitangid ja muud taolist.

Tõstsin kõik kallimad asjad suurde hunnikusse ja mõtlesin, et võtan Tallinnasse minnes kaasa, et äkki sõbrannad leiavad sealt midagi, mis sobib. Aga ma polnud otsustanud, kas minna auto või bussiga ja no bussiga poleks seda kuhja küll kuskile lohistanud! Natuke vähem erilised asjad, mis teise kuhja läksid, oleks mõnda taaskasutusse annetanud. Kuigi see mõte mulle väga ei meeldinud, sest poodi viies teed heateo eelkõige poepidajale, kes ilusatele asjakestele veel ilusamad hinnasildid peale kleebiks ja kehvemal järjel olevatelt inimestelt kõik seitse nahka kooriks. Jube keeruline on oma asjadest niimoodi lahti saada, et endal hing rahule jääks.

Voltisin riideid ja hädaldasin emale… kui ta korraga väga ettevaatlikult mainis, et tema sõbranna tütrel on ju viis last ja rahaga kitsavõitu, võib-olla tahad taaskasutuse asemel mõned asjad neile anda?


Tere ideaalne lahendus! Selles peres on neli tütart ja üks poeg, vanuses 7-16, nii et minu XS ja S suuruses riided peaks neile minema küll, kõigest muust rääkimata. Väga tore pere - kaks tubli töölkäivat vanemat ja viis hästiõppivat last. Eks hakkama ju saavad, aga seitsmeliikmelist perekonda ei ole just lihtne ära majandada. Ja kuna ma ise niimoodi üles kasvasin, et võimalused kesised olid, teadsin kohe, et tahan kõik asjad neile anda! Mõlemad kuhjad.

Nad elavad natuke linnast väljas, aga käivad kõik Tartus tööl ja koolis. Peale tunde kogunevad riburada pidi vanaema juurde ja sealt korjavad vanemad nad päeva lõpus peale. Panime kõik asjad suurtesse kottidesse-kastidesse ning läksime kõnealusele vanaemale, mu ema sõbrannale külla. Nad olid juba enne minu sündi sõbranjed, nii et tuttav tädi. Väga meeldiv inimene.

Tänas ette ja taha ning ütles, et eks lapsed ise teevad lahti kui koolist tulevad.

Paar tundi hiljem heliseb emal telefon. Sõbranna helistab. Nutab!!! "Olete te kindlad, et õiged kotid tõite? Nii korralikke asju ei anna ju keegi ära! Lapsed tulid, tegid kotid lahti ja kõik nutsid. Neil ei ole kunagi nii ilusaid riideid olnud!" Veel kümme minutit tänamist.

Järgmine päev helistab laste ema: "Te ei kujuta ette seda rõõmu, mis te meie lastele tegite! Nad läksid õhtul niimoodi magama, et riided võeti kaissu, ei suutnud uskuda, et need hommikul veel alles on!"

Mul lähevad isegi praegu veel silmad märjaks. Ma tean seda tunnet nii hästi! Ja nüüd tean, et andja rollis on veel parem olla!

Nii on mu eelmistel lemmik-saabastel uus ja hea kodu ning minul uued lemmiksaapad. Elu on õiglane.

11 detsember, 2016

Kuidas meil siin kunagi lund ei saja...

- "Vabandust, kas teil lumelabidaid on?"

Müüja hakkas naerma: "Lumelabidad said juba neli päeva otsa, ma ausalt öeldes ei tea ühtegi kohta, kust te praegu labidaid võiks leida..."

- "See on vist viimase nädala kõige populaarsem küsimus, jah?"

- "Kõige populaarsem on, et kas te soola müüte, aga sool sai juba ammu enne labidaid otsa."

Siinkohal oleks vist paslik selgitada, et kui muidu on Kanada üks lumerohkuse võrdkujusid, moodustab see osa läänerannikust, kus mina elan, väikese erandi. Siin nimelt ei lähe kunagi külmaks (tavapärane talv on +6 kraadi) ja seetõttu ei saja ka lund. Viimane lumi tuli maha kolm aastat tagasi ja püsis täpselt kaks päeva. Viimane "päris lumi" nagu praegu, sadas aastal 1996.

Mis te arvate, mitmes majapidamises sellisel juhul lumelabidaid leidub? Kui paljudel autodel on talverehvid? Kui paljud inimesed lume sees sõita oskavad? Ahjaa, veelgi enam, mitu lumesahka, te pakuksite, on Nanaimo suurusel linnal (pindalalt 2x suurem kui Tartu)?

Nigelavõitu varustusest tingitult on ametlikuks reegliks, et esmalt puhastatakse ainult suuremad teed ja ülejäänud tänavad näevad sahka hiljemalt 96-tunni pärast, aga pange tähele - seda ainult juhul kui vahepeal ei saja nii palju lund juurde, et sahad peavad suurtele teedele tagasi minema. Meie elame tupiktänava kõige viimases otsas, nii et… jee!

Esimene puhastatud tee on kolm tänavat eemal.

Veel üks asi, mis sõitmise natuke keeruliseks teeb, on see, et Nanaimo on üsna künklik. Meie mõlemal autol on küll korralikud talverehvid, aga mäest alla sõites on puhta jää peal ausalt öeldes ikka kunst pidama saada...

Õnneks tulid paariks päevaks soojakraadid ja sadas natuke vihma, mis aitas osa lumest ära sulatada. Eelnevalt puhastatud tänavad on seega nüüd täiesti korras, aga nendel, mis veel sahka pole näinud, on paks plögane mass. Järgnevaks nädalaks lubatakse jälle miinuskraade, mis tähendab, et sellest künklikust massist saab tore jääskulptuur, millel sõitmine kardetavasti suuremat positiivset naudingut ei too.

Ükspäev ostsin terrassipiirde külge panemiseks jõulutuled. Laotasin maha, et oleks näha, kuhuni ulatuvad. Kinnitused said vale pikkusega, nii et esimesel õhtul ei õnnestunudki tulesid üles panna. Jäid sinna maha ootama. Järgmine päev sadas natuke lund ja natuke vihma ning lõpetuseks jäätus kõik ära. Nii et kui ma lõpuks uute kinnitustega koju jõudsin, ei olnud enam mingeid tulukesi näha! Kaevasin (khm, rohkem ikka raiusin) ühe otsa kuskilt välja, proovisin fööniga sulatada ja jõuga tõmmata. Eip. Mis kinni, see kinni.

Leia pildilt jõulutuled:


Kanadel ei ole külma vastu midagi. Ma ei suutnud seda kuidagi uskuda ja muudkui kaevasin internetis, aga selgubki, et neile pole vaja soojendust panna. Natuke põhku võiks lisada ja kindlasti peab vaatama, et süüa jaguks, sest söögist saadev energia aitab sooja hoida. Sööma hakkasid nad külmaga KOLM korda rohkem kui varem!

Ainus probleem on see, et nende veenõu on õues ja see jäätus loomulikult kohe ära. Panime siis teise sisse, aga ka see läks jäässe. Kuudis on taimeriga lamp, et kanadel 16-tundi päevas valgust oleks (muidu lõpetavad munemise ära), selle pirni vahetasime nüüd ikkagi soojuslambi vastu, et vett vedelana hoida.

Soojusega tekib aga mitu uut jama - esiteks ei tohi kuudis ja õues temperatuur väga erineda, sest kanade kehad kohanduvad sellega, mis parasjagu on ja neil läheb kogu süsteem sassi kui ühes kohas on külm, teises soe. Kui nad õue ei pääseks, oleks soojas kuudis istumine okei (aga kanade seisukohalt ei annaks soojus sellegipoolest mingit eelist, vabalt võiks ka külmas istuda). Probleem on hoopis selles, et kui lamp läbi läheb ja soojusega kohanenud kanade eluase külmaks muutub, surevad nad üsna kiirelt ära. Ja kuna me neid aegajalt kolmeks-neljaks päevaks üksi koju jätame, ei tahaks sellega riskida. Kolmas häda on, et kui soojuslamp või ükskõik mis muu soojustandev elektriseade saepuru ja põhuga täidetud kuuti asetada, tekib paratamatult reaalne tuleoht. Grillkana kellelegi?