Keedunuudli seiklused

Ma olen vist nüüd ametlikult vana, sest ilmad lähevad muudkui soojemaks ja valgemaks, aga mina unistan sügisest ja sellest esimesest krabisevast vihmasajust peale mitu kuud kestnud põuda. 

Aga eile käisin esimest korda sel suvel turul ja nii mõnus soe tunne tuli sisse. Päris söök maitseb ikka sada korda paremini kui see poe-kräpp. Porgandid on magusad nagu kommid. 

Mul on paar nädalat järjest selline köha olnud, et kopsutükke lendab. Aga kopsud olid puhtad. Enesetunne nagu keedunuudlil, energia nullis. Selle osa pärast ma isegi eriti ei muretsenud, mõtlesin, et hakkan lihtsalt vanaks jääma. Aga lõpuks köhisin nii, et ajas oksendama. Tuleb välja, et see on kopsupõletiku tunnus. Nii et kopsud läksid uuesti kontrolli ja nüüd nad enam puhtad polnud, krõbin oli sisse jõudnud. Sain antibiotsid ja energia hakkab tagasi tulema, selgub, et polegi veel nii vana, et keedunuudliks kvalifitseeruda.

Kämpimas käisime. Muidu käib Matt lapse/lastega ja mina sõidan üheks päevaks külla, kui nad just rohkem kui tunni kaugusel pole. Minu meelest on kämpimine natuke nagu hunniku raha kulutamine, et teeselda kodutut. Päevi lageda taeva all veeta ja nõusid käsitsi pesta. Olla liivane ja lõkkesuitsune. Ja-jaa, ma saan aru, et mingi võlu seal ikka on, aga mina isiklikult teeks oma vaba ajaga midagi muud.

Hiljuti võttis Matt esimest korda mõlemad lapsed kaasa ja mina jäin kaheks ööks üksi koju. Vau! Esimese päeva veetsin koristades. Kõik läikis! Vaatasin poole ööni filmi ja hommikul magasin nii kaua kui torust tuli. No kaua ei tulnud, seitse aastat sunniviisilist kukelauluga ärkamist iga jumala päev on oma jälje jätnud. Aga no mingi poole üheksani venitasin välja, mis on mu tavahommikutega võrreldes ebareaalselt hilja. Loivasin kööki ja saate aru, endiselt kõik läikis! Palsam mu hingele.

Käisin trennis, poes ja kohvikus. Õhtul läksime sõbrannadega õhtusöögile ja kokteilile. Maru mõnus oli. Magasin jälle mingi... kaheksani äkki. Ja siis tuligi juba pere koju. Ideaalne puhkus. Lõpuks jõudsin neid ikka igatsema ka hakata.

Järgmine kämpimiskoht oli ühe ilusa saare peal, kus ma veel käinud ei olnud ja lubasin, et lähen kaasa. Aga oma autoga, et saaks järgmisel päeval koju tagasi sõita. Matt nõudis, et ühe reisi pean ma nendega täispikkuses kaasa tegema, nii et lahkuda ei tohi ja pean kõik kolm ööd saarel veetma. Oi, ma ei tahtnud! Aga noh, läksin siis. Väga ilus saar oli, aga pärast esimest ööpäeva olin rohkem kui valmis lahkuma. Kaua sa jalutad seal ühes ja samas rannas, isegi kui see ilus on. Aga lastel oli muidugi tore kivisid pilduda ja krabisid ämbrisse koguda. Mulle ka meeldisid lapsena täiesti teistsugused asjad kui täiskasvanuna. Näiteks konnad ja vihmaussid. Paljaste jalgadega poriloiku astuda ja niisket muda varvaste vahel tunda. Aga praegu nagu ei kipu enam...

Mina lähen järgmisel nädalal lastega omaette linnapuhkusele paari tunni kaugusele. Ööbime basseiniga hotellis, et lapsed saaks iga vaba hetke kaelani vees veeta, käime suurtel mänguväljakutel ja proovime ära sealse batuudikeskuse. Kohvikusse satume kindlasti rohkem, kui korra päevas. Ja mitte keegi pole lõkkesuitsune ega liivaste jalgadega. Minu moodi puhkus.

Meil algas ju nüüd lõpuks koolivaheaeg. Ükspäev just vaatasin järele, et kooliaasta on siin tegelikult ainult 10 päeva pikem kui Eestis, kuigi suvevaheaeg on ainult kaks kuud. Meil on lihtsalt igas kuus üks pikk nädalavahetus (pühad on alati esmaspäeviti ja igas kuus on vähemalt üks püha) ning paar korda aastas on õpetajate koolituspäevad (mis on kas ainult reedel või neljapäeval ja reedel) ehk lastel jälle pikk nädalavahetus. Vaheaegasid on kaks - jõulude ajal ja kevadel, kumbki kaks nädalat.

Suvel üritan lastele võimalikult palju lahedaid asju planeerida, sest sõber mainis ükspäev, et 80% sellest ajast, mis me oma lastega veedame, on enne kümnendat eluaastat. Pärast seda tulevad juba sõbrad ja täiskasvanuelu peale, siis näeb neid varasemaga võrreldes nagu kuuvarjutust. Nii et kasutan neid esimest kümmet aastat targalt. Eriti arvestades, et üks on juba seitsmene...

Jalanumber on tal 36, varsti saame hakata kingi jagama. Nii nad suureks kasvavad!

Vastu hambaid

Ma sain just aru, et pean hakkama rohkem telekat vaatama! Kui The Handmaid's Tale uus hooaeg välja tuli, ootasin kannatlikult, et kõik osad saadavale jõuaks, sest nad oskavad nii hästi pinget kruttida, et ma ei ela üle, kui pean jätkulugu kasvõi ühe päeva ootama. Mul on vaja, et saaks kõmm-kõmm-kõmm järjest vaadata. 

Nüüd on siis kõik osad väljas, Matt viis lapsed kaheks päevaks kämpima ja mina saan teha, mida iganes hing ihaldab (mis tähendab seda, et esimesed paar tundi koristasin, siis tegin aiatöid, seejärel käisin suuremal toidupoe tiirul) ning mingi hea seriaal käib ikka asja juurde.

Istusin maha, panin teleka käima ja... 

Alguses näidati eelmise hooaja kokkuvõtet nagu ikka. Ja mulle ei tulnud mitte miski tuttav ette! Kruttisin siis VEEL tagasi ja sain aru, et olengi ühe hooaja täiesti maha maganud! Ma ei tea, mis nüüd saab, sest kaht hooaega kahe päevaga ma küll ära vaadata ei jõua. 

Või jõuan?

Ennist koristades tegin avastuse, et lapsed on suureks kasvanud. Vanasti mängiti intensiivselt autodega, aga nüüd on enamik neist kappi seisma jäänud. Nüüd nad ehitavad kas legode või magnetklotsidega (kui peaks lemmikmänguasja valima, siis no magnetklotsid on igapäevases kasutuses olnud juba viimased ma-ei-tea-kui-mitu aastat). Oscar mängis kolmeselt (ja neljaselt-viieselt-kuueselt) kogu aeg autodega, aga Oliver tahab kolmeselt ainult ja AINULT seda teha, mida vend teeb, nii et kui vend ehitab, siis ehitab ka Oliver.

Ja noh, kanadega mängisid nad kah väga intensiivselt, aga kanad kasvasid nii suureks, et ei mahtunud hästi enam oma kasti ära ja ma pidin nad õue kolima. Nüüd istuvad kuudis selle soojenduslambi all ja seal on jällegi nii palju ruumi, et väga lihtsalt neid enam kätte ei saa (õues saaks, aga praegu on õuemineku tee veel kinni, sest ma pole kindel, kas nii väikese linnu võiks veel rott või miski muu elukas maha murda).

Esimene öö kuudis oli natuke stressirohke, sest ma olin hirmus mures, et äkki on neil seal ikka natuke jahe ja siis vaesed linnulapsed lõdisevad. Aga nad on ilusti hakkama saanud ja iga nädalaga suuruses kahekordistunud, nii et tore.

Ükspäev sain koolidirektorilt kõne (aga kuna see tuli õhtusel ajal varjatud numbrilt, ei võtnud vastu ja siis jättis ta mulle kõneposti sõnumi, et tahtis lihtsalt mainida intsidenti, mis päeval oli toimunud ja lubas järgmisel päeval tagasi helistada). Uurisin siis Oscarilt, et mis juhtus? 

Sain teada, et võis-olla-või-mitte-olla, et pani kellelegi vastu hambaid...

No nii. Hakkab pihta. Elu poiste emana. 

Aga noh, selles mõttes ma ei kurda, et meil on alles esimene intsident, samas kui naabritüdruku käest kuulen iga jumala päev, mis draamad tal klassiõdedega on ja kes kellele mida ütles ja kes parajasti kelle sõber on või ei ole. Õudselt väsitav. Ma salamisi lootsin ju mõlema rasedusega, et äkki saan tütre, aga pean tunnistama, et tuleb saatust usaldada, sest mina olen küll läbi ja lõhki poiste ema. Ajapikku olen mõistnud, et oli hea valik. Kuigi noh, mina ei valinud. Lihtsalt vedas...

Oscarilt mingit lugu kätte saada on omaette ooper, sest noh, autism. Peab oskama otse küsida ja siis saab ausa vastuse, sest valetada ta paraku üldse ei oska. Aga kui õiget küsimust ei oska küsida, siis võib osa infot välja jääda.

Matt ütles muidugi kohe, et tead, osadele inimestele tulebki lihtsalt vastu hambaid anda, poiste maailmas on hierarhia värk, et peab end kehtestama, sest muidu jääd peksukotiks. Ma leidsin, et tõsi küll, aga direktorile ma vist päris nii ei saa öelda, pean ikka kanadalane olema ja ehmunud nägu tegema või midagi.

Aga siis tuli välja, et kaks poissi ajasid teda ja ta klassiõde taga, olevat hirmus olnud ning kuidagi ta selle tou siis kirja pani. Ütlesin, et tead, järgmine kord ära hakka jooksma ja viruta kohe.

Hahaa. Tegelt ei öelnud. Rääkisin ikka ilusti, et ära esimesena löö. Aga seda ütlesin küll, et kui keegi sind ründab, siis pane täiega vastu, meie issiga lubame. Pärast tuli muidugi välja, et mõlemad madistasid, polnudki kindel, kes esimesena lõi. Süsteem on selline, et kui millegiga hakkama saad, siis tuleb korrapidaja-õpetajaga õues ringi jalutada, ei saa mängima. Jalutasid siis koos ja nüüd on jälle sõbrad.

Aga jah. Siin ma siis nüüd olen, seriaal puha vaatamata, aga blogipostitus tehtud. Annan endast nüüd parima, et natuke paremini telekale pihta saada...

Kuidas ma lõõgastuda ei osanud

Mehed saatsid meid emadepäeva puhul sõbrannaga kahekesi spaasse. Seal on mobiilivaba süsteem, et telefoni jätad kappi ning kondad niisama saunade ja basseinide vahet. Mõte on selles, et poleks aimugi, mis kell on ja saaks vabaks lasta. No ma ei tea. Meil oli pidevalt see tunne, et magame midagi maha ja üldse ei tea, kui kaua võiks niisama jutustada ja kui pikalt kuskil nurgas raamatut lugeda. 

Teine reegel, mis vabaks laskmist pidi toetama, oli see, et sööma lähed hommikumantlis ja plätudes. Lõunaks on kümnekäiguline eelroogade valik - rida erinevaid tillukesi portsjoneid. 

Eelmine kord käisime seal Mattiga ja tookord võtsime massaažid ka juurde. Ja juba toona võitlesin süsteemile vastu, sest esiteks oli see hommikumantel märgade ujumisriiete peal ja siis tuli massaaž, aga lõunasöök algas kohe pärast massaaži ehk idee oli siis selline, et paned selle märja hommikumantli paljale õlisele kehale ja istud restorani maha. Õõh.

Tookord kimasin alustuseks duši alla, siis lunisin mingilt koristajatädilt uue hommikumantli ning selle alla panin aluspesu ja t-särgi. Ja siis oli okei. Sest tõesti istusid kõik inimesed hommikumantlites ja plätudes nagu soovitatud. Aga vähemalt oli mul kuiv rüü.

Sõbrannaga leidsime, et kuskil esimese päeva lõpuks vist lõõgastuks ära ja ei otsiks enam kella. Aga kuna see oli mõnetunnine pakett, siis sellist taset veel ei tulnud. Paar korda käisime kapis olevat telefoni piilumas, see natuke aitas.

Lõunasöök venis täiega. Iga roog oli paari ampsu suurune, nii et söömise peale aega ei kulunud, aga iga järgmist käiku ootasime pikalt. Arutasime veel, et selline tunne nagu oleks rohkem aega möödunud kui peaks, aga kuna öeldi, et lõuna kestab tund aega ja kella meil ju polnud, siis tuli lihtsalt süsteemi usaldada.

Kui arve saime, selgus, et möödunud on peaaegu KOLM tundi. Minu meelest veidi imelik paluda inimestel telefonid ära panna ja rahus lõõgastuda, aga siis kaks tundi üle aja minna... 

Iga asja eest küsiti jootraha. Põhja-Ameerika värk. Toit ja spaa olid ette makstud, aga arve toodi lauda, et "toidu osa on küll ette makstud, aga kui soovite, VÕITE jootraha ikkagi jätta". Ja kogu see värk oli nii viisaka survega esitatud, et suht võimatu oli mitte soovida jotsi jätta. Teenindus oli tegelikult väga hea, nii et okei, jätsime. 

Õigemini "väga hea väikese viperusega", sest teenindaja kallas mu veini sisse kogemata mullivett ja kui mina (viisaka kanadalasena) ütlesin, et "pole midagi", siis lihtsalt naeratas rõõmsalt, et "nüüd on sul spritzer!". Ma vaikimisi muidugi eeldasin, et ta toob mulle uue veini, aga...

Ühesõnaga, tulge Kanadasse ettekandjaks! Siin võib rahulikult asju pekki keerata, kuniks seda teha hästi viisakalt ja kõrvuni naeratuse saatel. Tippi jäetakse ikkagi.

Jootraha kõrgeim tase oli muidugi see, et päeva jooksul lasti lihtsalt arvele juurde kirjutada, et kui palju tippi lisaks panna ja alles uksest välja minnes tuli maksta. Seal arvutati siis jookide-snäkkide arved koos jootrahaga (pluss lõunasöögi jootraha) kokku üheks arveks ja ka sellele kogusummale andis masin tipivalikud ette. Ehk lõpus sai jootraha jätta sisuliselt veel ka... jootraha pealt!

Ma ei jätnud. Nii kanadalane veel ei ole. Aga muidu oli tore päev!

Beebid kohal

Oscar teatas ükspäev, et kui ära sured, saad valida, kas oled vaim või ingel ja nüüd olen ma siin pead vaevanud, et kumb ma siis olla tahaks? Inglite osas on natuke vähe infot minu meelest. Aga vaimudel tundub üsna tore elu olevat, saab ringi tuuseldada ja maailma näha.

Ossu ütles seda ka, et taevas peab vaatama, et vanadele inimestele peale ei astuks. Üritasin uurida, et kas nad lihtsalt vedelevad seal kõikidel jalus või miks peale astumine üldse teemaks on, aga tal ei olnud kah rohkem infot. Seda ei õnnestunud mul ka teada saada, et kust ta kogu seda surmajärgset värki kuulis, sest meie pole kodus inglitest rääkinud.

Aga surmast tuli eelmisel nädalavahetusel korra juttu küll, sest üks tibudest suri kohe saabumisejärgsel päeval ära. Kössitas hommikul omaette ja oli kuidagi unine ning hiljem avastasin, et heitiski hinge. Panin lahkunu paberkäterätikule ja jätsin lauale, et lapsed (no terve naabruskonna lapsed olid siin) saaks igast küljest vaadata ja veenduda, et ongi läinud. Neile tundus huvitav. Sain kohe väikse õpetliku hetke ka kohe sisse visata, sest kohe küsiti, et kas me saame ta kuidagi tagasi tuua ja siis rääkisime surma lõplikkusest ja miks peab autotee ääres ettevaatlik olema jne.

Kanasid on hiljem keeruline juurde lisada, sest nad on parasjagu bitch'id ning uustulnukaid väga ei aktsepteeri. Nii et helistasin kohe sellele tädile, kelle käest me tibud ostsime, et kas tal on mõnd ekstrat ja saimegi kaks tükki juurde, seega nüüd on lausa seitse (aga kuskil kuu aja pärast selgub, kas mõni osutub kukeks, nii et siin võib veel harvendust tulla - kuked pole linnas lubatud).

Ma valisin kaks sorti, eksole. Aga nendest uutest oli üks hoopis kolmandast sordist. Ja no täitsa lõpp, kui lemmik kohe! Esiteks nii ilus! Ja teiseks hästi chilli iseloomuga, väga hea meelega istub peopesas ja kui silitada, jääb kohe magama. Nüüd käivad kõik naabrid õhtuti kanu silitamas, on natuke teraapia eest nii inimesele kui linnule.

Ma üldse ei tahtnud nende väikeste tibudega jamada, aga peab tunnistama, et ikka hästi nunnud on! Suurematega oleks vähem tööd, aga vähem nunnufaktorit. Aga küsige nädala pärast uuesti, sest see esimene nädal ongi lihtne, sest nad püsivad ilusti oma kastis ja väga suuri junne veel ei kaka.

Aga siit edasi tulevad muutused, sest sööginõu, mis alles viiendal päeval uuesti täitmist vajas, on kuuendal ja seitsmendal päeval 24. tunniga tühjaks saanud ja kasvama on nad nüüd samuti hüppeliselt hakatanud. Vaikselt tehakse juba lennuharjutusi ja ma tean, et kaugel ei ole see hommik, mil ma elutuppa astudes tibud igalt poolt mujalt leian, kui nende kastist. Nii et kastile tuleb mingi metallvõrk peale otsida.

Praegu on veel armas igal hommikul siutsumise peale ärgata, sest lapsed toovad mulle tibusid voodisse enne, kui ma silmad lahtigi jõuan teha. 

Muudest uudistest nii palju, et õppisin Kanada kohta jälle midagi uut! Nimelt sain teada, et Montrealis on väga levinud "tempod" (ehk temporary car shed). Seal nimelt sajab megapalju lund ja inimesed lihtsalt ei jõua iga jumala hommik autot hangest välja rookida.

Ütlen kohe ära, et esteet minus tahaks selle vaatepildi peale silmad peast välja kraapida, aga samas - kas ma pigem roogiks igal hommikul ja õhtul lund või kannataks selle kilemaja välja? Arvestades, et suht kõikidel naabritel oleks seesama kole putka maja ees, siis ausalt öeldes vist midagi kaotada pole, vaatama peaks neid nagunii, kas siis ainult teiste või ka enda maja ees. Kole, aga geniaalne. Midagi pole öelda!

Beebiuudised

Lugejad juba kurdavad, et kaua peab seda hammaste pilti vaatama, äkki saaks vahelduseks mõne uue postituse? Kirjutamisega on see jama, et kui ree peale saada, tuleb ideid uksest ja aknast, aga kui liiga pikk paus jääb, ei oska nagu enam midagi öelda. 

Homme saabuvad tibud! Lapsed on nüüd piisavalt suured, et neist rõõmu tunda ja mõtlesin, et aeg on küps. Tegin kõva uurimistöö, sest kanadega on laias laastus nii, et mida ägedamad nad välja näevad, seda rohkem on igasugu puudusi. Mina aga tahtsin selliseid, kes oleksid sõbralikud, ei röögiks vahetpidamata, ei kipuks hauduma ega jääks haigeks. Valisin siis kaks sorti, sest üks muneb tumepruune ja teine kas sinise või rohelise koorega mune, olenevalt, kuidas teda täpselt ristatud on. 

Mu hambaarst ütles, et tema võtab alati 6-nädalased tibud, sest nendel on juba täissulestik ja saab kohe õue panna. Kõlas väga ahvatlevalt, sest eelmise korra kogemus näitas, et esimene nädal on need tibud jube nunnud, aga varsti hakkavad nad kastist välja lendama ja junnid lähevad üha suuremaks ja kanasitt haiseb täiesti kohutavalt. Aga elama peavad nad esimese kuu aega ikkagi lambi all, nii et õue ma neid saata ei saa enne, kui nats rohkem sulgi seljas, aga samas ei taha, et elutuba laudaks muutuks.

Vanemaid tibusid pakuti igasugu muid sorte, aga mitte ühtegi nendest, mida mina tahtsin, nii et otsustasin, et elus on suuremaidki probleeme kui kanasitt keset elutuba ja lastele on need kahepäevased tibud ju tore elamus, nii et tulevad siis uhiuued. Eile koorusid.

Aprillis käis mu täditütar külas. Alguses vaidlesin, et aprill on selline nii ja naa, võib-olla ei ole ilm veel väga soe, aga nad ei saanud siin oldud nädalate jooksul üldse vihma ja kõik puud õitsesid, nii et tegelikult väga paha ei olnudki!

Ta oli pubekana meeletu "Videviku" fänn ja kuna see Forks'i linnake, kus filmi tegevus toimus, siit väga kaugel ei ole (aga noh, Ameerika poole peal), käisime muidugi seal ka ära. Bella auto, mida filmis kasutati, on sinna pargitud, aga muidu on see Videviku värk kõik selline papist vampiiride väljalõigete tasemel. Ja suurt midagi seal kohapeal ei filmitud, aga linnasilt on seesama, mis filmis ja rannad on suht sarnased.

Fänne see muidugi ei morjenda ja kaardi peal oli nii palju nööpnõelu, et enda oma sai mingisse kaheksandasse kihti pista.

Seoses külaliste ja kogu kaasneva elevusega ei sattunud ma mõned nädalad trenni ja sain hiljem teada, et keha on ikka ütlemata tänamatu. Kui ma lõpuks tagasi läksin, oli selline tunne nagu poleks kunagi elus trenni teinud. Valisin tunni alguses kohe kergemad raskused kui tavaliselt, aga ikkagi surin. Nii raske oli!

Aga edasi on kiiresti kergemaks läinud, sest juba ülejärgmisel päeval tahtsid lapsed liivakasti uude kohta ja kuna mina tahtsin oma istutuskasti tagasi, kuhu ma neile liivakasti olin rajanud, siis olin muidugi kohe nõus. See muidugi tähendas, et vana hea veohobune Anu haaras käru ja kühveldas mitu tundi järjest liiva kärru ja sõitis sellega kallakust üles-alla. Aga eesmärk sai täidetud - liiv on uues kohas. 

Istutuskast on jällegi täitsa tühi, sest kõige kiiremini saaks ma mulla sinna niimoodi sisse, et organiseeriks ja veaks ise, aga see tähendab raske mullakäruga ülesmäge rassimist ja... ma lihtsalt ei jaksa praegu. Matt ütles, et võib teha, aga tema tegemata asjade nimekiri on nii pikk, et ma ei julge lootust väga kõrgele ajada. Variant oleks ka ümbruskonnast mõni teismeline leida, kes tahaks taskuraha teenida, aga kust teismelisi leiab? Nad on tänapäeval vist ainult toas peidus.

Kõige lihtsam on ikka ise teha, sest siis saab poolkogemata jälle kõik sellised lihased kah valusaks, mida muidu kunagi ei kasuta.

Muud uudist vist polegi. Homme saab äkki tibude pilte? Hoidke instagramil silma peal, kellele beebid meeldivad.

Sundida või mitte, see on küsimus...

Laste kasvatamine on absoluutne tuumafüüsika. Täiesti võimatu teada, mis on õige ja mis on vale, sest kõik asjad käivad kombodena ja kui kuskilt tasakaal nihkesse läheb, peab kuskilt mujalt balansseerima ja mitte kunagi ei tea, kuidas lõpuks välja kukub. 

Näiteks söömisharjumused. Mul on sõpru, kelle lapsed söövad absoluutselt kõike ja sõpru, kelle lapsed ei söö absoluutselt mitte midagi. Või noh, peaaegu. Mu enda omad on kuskil kahe äärmuse vahel nagu enamik. Söövad igasugust liha, piimatooteid, köögi- ja puuvilju, aga ei taha kastmeid, ei armasta aasia roogasid, ei ole nõus maitsma borši ja hernesuppi, sest värv on vale. Ja ma pidevalt mõtlen, et kas peaks rohkem sundima, et vähemalt prooviks või mis see õige tee siin oleks?

Mind ennast lapsena ei sunnitud. Sõin lihtsaid toite. Näiteks kui tehti singiga makarone, võtsin oma makaroniportsu kohe pärast keetmist ära ja panin keedumakaronidele hapukoort peale. Pannkookidele puistasin suhkrut, moos tundus jäle. Aga täiskasvanuna söön absoluutselt kõike, lapsepõlv ei mõjutanud seda justkui üldse.

Samas on asju, mis lapsena väga meeldisid, aga täiskasvanuna mitte. Näiteks limonaadiga olid mul toona soojad suhted, aga täiskasvanuna ei joo ma üldse magusaid jooke. Ei pane kohvi/tee sisse suhkrut, ei taha smuutit ega limonaade. Samas alkohoolne kokteil võib vabalt magus olla.

Ja jäätist armastasin lapsena väga, aga täiskasvanuna jätab see mind üsna külmaks. Väga harva söön. Muus osas olen suur magusasõber.

Mu lähikonnas ei ole väga suuri söögiga pirtsutajaid, nii et ma ei tea, kust need inimesed tulevad, kes täiskasvanuna paljusid asju ei söö? Kas nad kasvasid üles nii, et tahtsid ainult võisaia, vanemad lubasid ka ja nüüd söövadki elu lõpuni ainult võisaia? Või sunniti neid muudkui igasugu asju proovima ja nüüd on selline trauma, et lihtsalt ei taha? Või on selle taga mingi muu põhjus - näiteks autismiga käib valikuline söömine sageli kaasas.

Söömisest rääkides: kas teie teadsite, et mõned inimesed sünnivad lisahammastega? Enamasti on neid mõni üksik, aga mõnel "veab" kohe eriti ekstreemselt...

Küsisin hambaarstilt üle ja tuleb välja, et jaa, täitsa juhtubki. Ja et selle pildi peal polevat ju kah tegelikult mingit erilist probleemi, lihtsalt terve rodu välja tõmmata ja voila.

Ma mõistan, et keegi, kes hammastega hommikust õhtuni tegeleb, võtab seda vaatepilti õlakehitusega, aga mina, kes käib hambaarsti juures ülima regulaarsusega lihtsalt sellepärast, et ma ei peaks sinna kunagi vajaduse tõttu sattuma, vaatan seda hunnikut lisahambaid täieliku õudusjudinaga. Kui õudne, et mõni inimene peab üle elama mingi... 30 hamba väljatõmbamise? Ja selle eest maksma!!! Lihtsalt, et saavutada midagi, mis ülejäänute jaoks on lihtsalt normaalsus.

Ehk täna oleme tänulikud selle eest, et meil on normaalne hulk hambaid :)

Kuidas ma kogemata skämmeriks sain

Ämm kinkis mulle kunagi Bissell varstolmuimeja. Aga esiteks oli meil tolmuimeja juba olemas ja teiseks oli see uus üsna lärmakas ja mitte väga efektiivne. Ükspäev otsustasin, et mis ma tast hoian, panen müüki. FB Marketplace on aga selline tore koht, kus mõnikord saad lahti müüdavast kaubast, teinekord aga kõikidest oma närvidest.

Vaatasin, et mis hinnaga seda uuena müüakse ja panin piltide kõrvale ka kuvatõmmise täishinnast ning küsisin sellest kuskil 20%, sest ma olen kannatamatu ja kui midagi müün, siis pigem odavalt ja käbedalt, kui et natukese lisaraha nimel päevade kaupa jaurates.

Kuskil tunnike hiljem kirjutas keegi, et kas saaks hinnast 20 dollarit alla. Ütlesin, et see on sisuliselt uus, olen mingi 3-4 korda kasutanud ja võin kümneka alla anda, aga tegelikult on küsitav hind juba nagunii kõvasti madalam kui peaks. Tädi vastas, et no okei siis ja nägemist. Tund hiljem tuli tagasi, et ta ikkagi võtaks selle. Aga et hoia seda mulle õhtuni, õhtul saan järele tulla. No hoidsin siis. 

Järgmisel hommikul kirjutab, et talle ei meeldi see tolmuimeja ja kas sobib, kui toob selle nüüd tagasi ja saab raha vastu. Ja ma lihtsalt ei viitsinud. Ma juba jaurasin temaga terve päeva, tolmuimejal ei ole mitte midagi viga ja kui guugeldada, siis saadki selle info, et osad inimesed on suured fännid, aga osad leiavad, et ei ole väga hea masin. Mina seda ei tootnud, pole minu süü. Kui ostad kingad ja need sulle hiljem siiski ei meeldi, ei võeta kah tagasi. Seda enam, et ta võiks masina vabalt kaks korda kallimalt maha müüa ja tehingu pealt lõppkokkuvõttes teenida.

Ütlesingi siis, et kuna masinal midagi viga ei ole, siis tagasi ma seda ei võta, aga müügu maha, kui talle ei meeldi. Tädi kukkus kohe vaidlema ja ähvardama, aga kuna mul oli samal ajal igasugu muud jama käsil, siis blokeerisin ta lihtsalt ära. Mõni aeg hiljem tegin FB lahti ja mingi muu tšikk on kõigile mu kolmele pildile vihase näo emotikoni pannud... Kehitasin õlgu, blokeerisin tema ka ära. 

Aga teate, mis mu ukraina sõpradel juhtus? Neil oli uut telefoni vaja, leidsid ühe FB Marketplace'ist ja said mingi noore kutiga kuskil kortermaja ees kokku. Võtsid telefoni karbist välja, karp oli päris, telefon nägi välja nagu uhiuus IPhone ikka, lülitasid selle sisse, kõik toimis, ekraan töötas, maksid 700 dollarit ja sõitsid oma ostuga koju tagasi. Hakkasid siis seadistama ja... see ei ole päris telefon. Sisse lülitub, aga äpid ei tööta, miski ei tööta. Feik, mis feik.

Müüja blokeeris nad kohe pärast tehingut feissaris ära, nii et nad läksid politseisse. Ja seal öeldi, et kui sa tehinguga nõustusid, siis on see su enda mure, et telefon on feik. Tema ütles hinna, sina nõustusid, kõik on kosher.

Aga mina müüsin päris tolmuimeja, millel polnud mitte midagi viga. Lisaks kõvasti odavama hinnaga, kui see väärt on. 

Järgmiseks kirjutas mulle mingi mees, öeldes, et me panime su igale poole Facebooki üles, sest sa oled SKÄMMER ja sa keeldud meile raha tagasi andmast ja... Ma ei teinud kirja isegi lahti, lihtsalt nägin eelvaadet ja blokeerisin tüübi ära. 

Vaadake, see ei ole ausalt öeldes mingi super põnev lugu: "Ostsin kelleltki üliodavalt brändinimega tolmuimeja, aga mulle ikkagi ei meeldi see masin ja müüja keeldub seda tagasi ostmast". Enamik inimesi kehitaks lihtsalt õlgu, et okei siis, ma ka ei ostaks. Nii et vahet pole. Aga siis turgatas, et ma saan selle loo isegi veel vähem põnevaks teha, sest ma võin oma konto deaktiveerida ja siis on neil igav lugu ilma nime ja näota.

Tegin siis seda. Ma kasutan FB'i ainult blogi jaoks ja mõnikord harva müün midagi. Aga blogi osas pole mingit vahet, sest vaatajanumbrid mind ei mõjuta, kuna blogiga ma raha ei teeni ja kes lugeda tahab, leiab mu ka ise üles. Seega olen juba ammu mõelnud, et äkki paneks feissari täitsa kinni, sest kasu pole tast midagi, aga aega raiskab, sest kui igav on, jään skrollima, kuniks mõistus koju tuleb ja ütleb, et kuule, 80% postitustest, mis sa viimase viie minuti jooksul nägid, olid kas pullikaka või reklaam. Nii et milleks?

Nii et kui sa selle postituse leidsid, oled ilmselt tõeline fänn, kes aegajalt tuleb vaatama, kas olen midagi kirjutanud. Või siis minusugune skämmer, kes müüdud kaupa tagasi ei võta ja hoopis liigsest sotsiaalmeediast vabaneb :)

Tagasi!

Arutasime sõbrannadega loomaarsti hindasid (sest ühel on koer ja teine tahaks koera), kui korraga tõusis teemaks, et "oota, kuni sa näed, kui kallis on koerte nõelravi".

Ee, KOERTE nõelravi? 

Jajah, sest kui ta koer (väike yorkie) kutsikana voodi pealt maha kukkus ja selgroolüli murdis, käisid nad temaga nii nõelravis kui kiropraktiku juures.

Küsisin uskumatult, et kas sellest midagi kasu ka oli, sest ma tean, et koera tagajalad ei tööta peaaegu üldse ning ma pole küll meditsiinispetsialist, aga nõelravi tundub selles olukorras natuke nagu palvetamine ilma keemiaravita vähihaigete puhul. Selgus, et ega ei aidanudki, aga proovima ju pidi!

Muide, kas keegi pani tähele, et mu blogi oli vahepeal kinni? Käisime puhkamas ja ei hakanud arvutit kaasa vedama. Kui koju tagasi jõudsin, et saanud blogile väljast- ega seestpoolt sisse. Veateade ütles, et blogi on suletud keelatud teemade käsitlemise tõttu. Seda mainiti muidugi ka, MIS see teema oli, aga kui süsteem pani mu blogi kinni ilma, et ma seda teemat kunagi puudutanud oleks, siis ilmselgelt ei hakka ma seda siin praegu nimetama.

Klikkisin mingit vaidlustamise nuppu ja väga kindel ei olnud, et see ka midagi teeb, aga näe, blogi on tagasi nagu naksti. Nii et kui see kunagi uuesti haihtuma peaks, siis teate, et pole minu süü.

-

Aga reisimisega on meil mingi haiguseneedus. Eelmise aasta perereisi ajal olid mõlemad lapsed haiged, seekord jäi Oliver päev enne äralendu palavikku. TERVE talve on terved olnud, nii et huvitav ajastus. Minul lõi muidugi kohe kanaemadus sisse, et kuule, haiget last ei pane ju kuueks tunniks lennukisse! Aga Matt ütles, et lastel läheb vahel päeva-kahega üle, ära pabla ja minek.

Rohud sisse ja praamile. Praamisõidu magas minu süles täiesti maha:

Aga edasi läks nii, et järgmisel päeval selgus, et kõrvapõletik, sai enne äralendu antibiotsid ja Hawaii'l ärkas juba täiesti tervena vähemalt selles mõttes, et palavik läinud ja energia tagasi. Kõrvad paranevad veel mitu kuud, ma laste kõrvapõletike osas vana kala.

Kusjuures suntid on ikka nii tõhusad, et täitsa lõpp. Oscaril oli iga paari kuu tagant kõrvapõletik, aga sellest ajast saadik, mil ta suntid kõrva sai, pole enam kordagi olnud. Mitte ühtegi korda! 

Aga noh, nüüd on siis Oliveril...

Matt'i onunaine on suur Hawaii fänn (siit lennates ongi kõige lähemad rannapuhkuse variandid Hawaii ja Mehhiko) ja rohkem kui aasta tagasi tuli temaga jutuks, et ta on kõik Hawaii saared läbi käinud ja Big Island on lemmik. Meie oleme iga kord Maui'l käinud, aga kui nüüd planeerimiseks läks, ütlesin, et lähme siis seekord Big Island'ile, äkki on veel parem?

-

Jõudsime lennujaama ja piiks-piiks: sõnum. Matt'i tädi. Muigasin, et vaata aga kokkusattumust. Kirjutas, et mu äi oli mingis muus asjus helistanud ja ühtlasi maininud, et lendame täna Hawaii'le? Kirjutasin, et jaa, lähme seekord su lemmiksaarele. Küsis vastu, et kella kuuese lennuga? Imestasin, et mis vahet seal on, aga kuuesega jaa.

"Meie ka!"

Täitsa lõpp, noh. Nemad ei teadnud, et meie läheme ja meie ei teadnud, et nemad lähevad. Aga näe - telepaatia. Sattusime koos puhkama!

Big Island meeldis mulle palju vähem kui Maui, aga noh, vähemalt on ära proovitud. Ja toit oli igal pool jube kesine, aga see on vist kõikide Hawaii saarte probleem. Teenindus oli kah selline, et ilmselgelt on neil turistidest veidike kopp ees või olen ma lihtsalt Kanada viisakusega liigselt ära harjunud.

Haisid ei näinud, vaalasid nägime, aga vaalad on meil kodus ka. Ja kuigi oli tore ja soe ja kalkunid jalutasid tänava peal vabalt ringi, igatsesin ikkagi eelmise aasta kõik-hinnas-Mehhiko-hotelli, mis oli kokkuvõttes mitu korda odavam ja kus lastebassein oli toast kolme minuti kaugusel ja toit toodi tuppa, kui ise sööma ei viitsinud kõndida. 

Aga noh, lapsed on täpselt selle piiri peal, et varsti-varsti saab hakata natuke lõbusamaid asju tegema kui mänguväljak-rand-mänguväljak-lastebassein.

Muide, mismoodi inimesed Hawaii'le jõudsid? Need on vulkaanilised saared, eksole. Kunagi purskasid end kohale ja jäid sinna ootele. Mingil hetkel juhtus laevuke mööda sõitma ja avastas nad? Sest ega inimesed ju vulkaani seest välja pursanud, ikka mingi paadiga pidid tulema.

Ja mismoodi see siis asustati? Nagu Elon Musk inimesi Marsile plaanib saata? Et keset mittemidagit on saar, mille peal ei ole mitte midagi. Tahad sinna elama minna? 

Oo, okei - ma nüüd guugeldasin... 

Ei olnud laeva, kanuuga jõuti kohale! Tongalt tuldi, sest mingid linnud lendasid kuskile ära ja tulid tagasi, nii et nad eeldasid, et läheduses on maa. No väga lähedal tegelikult polnud, kui ma sõrmega kaardilt mõõdan, siis enam-vähem sama distants, mis Eestist Saudi-Araabiasse (ja ärge kritiseerige mu mõõtmistehnikat, onju).

Seda sain ka teada, et Hawaii põliselanikel on legend, et algselt elasid seal suured hiiglased ja väikesed haldjad, aga noh, see osa on minu jaoks natuke nagu koerte nõelravi.

Selles mõttes huvitav koht, kus elada, et mingit turvatunnet tegelikult ei ole. Vulkaanid purskavad kogu aeg, aga enamik on seda sorti, mis natukesehaaval sülitavad ja saart üle ei ujuta. Aga kuna need saared TEKKISID vulkaanipurskest, siis võimatu vist ei ole, et kuskilt miskit jälle tuleb ja kõik ümbritseva hävitab?

Kanada läänekallas, kus mina elan, on näiteks maavärinate piirkonnas ja väiksemaid võdinaid on siin kogu aeg. Ükspäev oli just 5-palline. See on juba selline, mis natuke ikka raputab, umbes nagu raske veokas sõidaks täpselt maja kõrvalt hooga mööda. Järgneva umbes 100 aasta jooksul oodatakse siia suurt maavärinat (üle 7.1 palli), sest need käivad iga 600-700 aasta tagant ja umbes nüüd millalgi ongi aeg järgmiseks. Aga noh, loodame, et ei tule, eksole.

Ahjaa, vulkaanide jaoks on mingi äpp, mida Matt'i onu pidevalt jälgib ja oh seda õnne, hakkaski meie sealoleku ajal vulkaan purskama. Mina olin just mingit dokumentaali vaadanud ("The Vulcano - Rescue from Whakaari") sellest kuidas Uus-Meremaal tehti ühele väikesele vulkaanisaarele turistireise, kuniks ükskord purskas see ootamatult üle kogu saare kui mitu turistigruppi seal jalutamas olid. Väga hea dokk, vaadake, kel Netflix. Nii et pakkusin end vabatahtlikult lastega koju jääma, kuniks Matt sugulastega purskavat tuld läks vaatama. Vahel on loodus lihtsalt nii äge, et tahame seda näha kasvõi elu hinnaga.

Aga kõik läks hästi ja vulkaan lõpetas juba järgmisel päeval sülitamise ära. 

Muide, olete tähele pannud, kui palju valgem õues on? Kevad tuleb!

Sõna otseses mõttes õpin kogu elu

Ma olen aastaid mõelnud, mida oma eluga peale hakata ja kelleks saada tahan, kui suureks kasvan. Neljakümnendates võiks ju mõnele küsimusele juba vastus olla, aga noh, mõnel, näe, võtab kauem aega. Igatahes rääkisin ükspäev tuttava psühholoogiga ja ta küsis, et miks ma Kanadas terapeudina tööle pole hakanud? Ütlesin, et ahh, pikk lugu. Et esialgu ei teadnud, kas saan jääda, siis sain järjest lapsi ja nüüd ma siin nüüd olen, rohkem kui dekaad hiljem, koolipaberid korda ajamata. Vahepeal jõudsin isegi mingi muu kohaliku diplomi saada, sest õppida mulle iseenesest meeldib (alles pärast gümnaasiumi lõppu hakkas meeldima, muide). Aga süda on tegelikult ikka psühholoogias.

Ta küsis, et kas ma tahaksin terapeudina töötada. Ja mina vastasin, et ei tea, kas ma selles hea oleks... Ta vaatas mulle sellise näoga otsa, mida meile näiteks omal ajal ülikoolis ei õpetatud, aga mida iga psühholoog peaks oskama esile manada...

Pika mõtisklemise tulemusel sain lõpuks aru, miks endas kahtlen? Sest ma vaatan absoluutseid tippe nagu Orna Guralnik või Esther Perel ja imetlen, kuidas nad oskavad näha mitte ainult puude taha, vaid ka iga põõsa, kivi ja looma taha. Ja tuua esile midagi, mida klient ise üldse ei näe, aga mis on tegelikult oluline. Sain korraga aru, et... ma võrdlen end absoluutsete maailma tippudega, kes on seda tööd praeguseks juba terve elu teinud. Loomulikult ei saa ma selliselt tasemelt alustada... Küll aga ei tähenda see, et ma mingitpidi halvem oleks, kui keskmine terapeut.

Näe, usun küll endasse! Noh, kui keegi jalaga tagumikku taob ja mõtlema utsitab. 

Sest lõppkokkuvõttes tahaks ma ikkagi midagi sellist teha, mis on hingele ja mis paneb silma särama ja mul paneb silma särama ainult üks asi. Nii et täna astusin suure sammu ja alustasin protsessi, et lasta oma kraad siin ära hinnata ja siis ma saan juba järgmiseid samme astuda ja ühel päeval kohaliku litsentsi taotleda. Vägev, noh. 

Ossukal oli vahepeal sünnipäev. Ta sai muuhulgas kingituseks dressika, mis on hetkel õige nõks suur, aga mitte nii suur, et kanda ei saaks. Vaatasin seda riidetükki tükk aega, saamata aru, miks mu aju takerdub ja mida mulle öelda üritab...

...kuniks mõistsin, et SEE ON MINU SUURUS!

Ma arvasin, et lapsed jõuavad vanemate suurusnumbrisse millalgi teismeeas ja polnud arvestanud, et ma oma seitsmeaastasega garderoobi võiks hakata jagama...

(ta on keskmise üheksa-aastase pikkune, nii et kannab hetkel kümneaastaste riideid - siin on laste riided vanuse, mitte pikkuse järgi).

Arva ära, kumb on minu ja kumb on Oscari oma:

Kanadas on selline süsteem, et igal inimesel on "oma" apteek. Arst faksib retsepti otse sinna. Vahel annavad nad selle paberil näppu ja siis viid selle ise apteeki (ja sel juhul võid muidugi ka mingisse muusse, kui "oma" apteeki minna).

Ja kätte ei saa ravimeid peaaegu mitte kunagi kohe. Öeldakse, et tule 20 min või tunni aja pärast tagasi. Kohutavalt kohmakas süsteem. Tulge keegi ja tehke asi digitaalseks (ja veenge - kas see on üldse sõna? - kanadalasi, et faksi kasutamise võiks ära lõpetada).

Minu esialgne apteek oli suures poes, kus ma viimastel aastatel väga enam ei käinud ja parkimine on seal alati täielik peavalu. Ja iga jumala kord vihastasin, kui apteegiga suhtlema pidin. Mitte kunagi pole asjad valmis siis, kui lubati, alati läheb teine samapalju juurde. Pooltel kordadel pole neil täit kogust rohtu võtta ja öeldakse, et helistage (nemad ei helista) ja kontrollige, millal on juurde tulnud. Ükskord, kui Ossul oli kõrvapõletik, käisin antibiotsi ostmas ja oli vaja kolme väikest pudelit, aga neil oli kohe anda ainult üks. Tulge homme tagasi, selleks ajaks tuleb juurde!

Loomulikult ei hoiatatud ette, vaid öeldi alles siis, kui ma täiskoguse eest olin ära maksnud ja esimese pudeli kätte saanud. Oiiii, ma olin tige. 

Ühel hetkel avastasin, et oot... ma võin ju apteeki vahetada! Näete, mul ON pikad juhtmed.

Valisin selle apteegi, mis on kodule kõige lähemal ja mille kõrval on palju igasugu muid poode ja asju, et kui peabki natuke ootama, on vähemalt midagi teha. Uuel apteegil on sms-süsteem, et kui rohud on valmis, tuleb sõnum (innovaatiline, jaa ma tean!). Ei pea nagu idioot käima sada korda leti ääres küsimas nagu vanas apteegis. 

Aga siis meenus, et mul on ühele rohule, mida suht regulaarselt kasutan, refill (ma ei mäleta, mis vastet eesti keeles kasutati - kordusretsept?). Et annan apteeki teada, kui tahan juurde ja saan kohe juurde, ilma arstiga suhtlemata. Mõtlesin, et okei, ostan selle viimase refill'i välja enne, kui aegub, siis ei pea minema niipea uut retsepti küsima.

Helistasin neile, tellisin ära. Öeldi, mis ajaks valmis on. Läksin kohale tunnike pärast kokkulepitud aega, aga ikka polnud valmis. Ootasin. Siis sain kätte. Maksin ära ja... "Meil polnud täit kogust hetkel võtta, nii et siin on umbes pool, aga kaup tuleb kas homme või ülehomme, helistage ja uurige, millal ülejäänu saadaval on".

Ma pidin päris tõsiselt paar korda sisse ja välja hingama, et mõnele käsipidi kallale ei läheks. Ma rääkisin ju kellegagi telefonis! Kas oli siis raske öelda, et ahjaa, muuseas, meil praegu täit kogust pole, võite kas täna osale järele tulla või siis terve koguse kahe päeva pärast kätte saada?

Miks see kõik nii palju aega võtab, on sellepärast, et kõik ravimid pakitakse personaalsetesse topsikestesse. Esiteks on need lapsekindla korgiga ja teiseks on peal kleeps kogu olulise infoga (patsiendi nimi, kuidas võtta jne). 

Parata polnud midagi, täishinna olin juba ära maksnud, tulin siis koju teadmisega, et pean veel ühe korra minema tagasi kohta, kuhu ma arvasin enam mitte kunagi asja olevat.

Kodus kurtsin Mattile ja Matt ütles, et sa oleks ju võinud neil lasta kulleriga koju saata, miks sa ise tagasi lähed?

Siit soe soovitus tulevastele immigrantidele - kui kolid võõrriiki, abiellu kohalikuga. Ta ei pruugi sulle kõiki saladusi küll kohe avaldada, aga mõnikord võid kogemata üht-teist teada saada!

Ma olin apteekide autosid küll igal pool näinud, aga ma eeldasin, et kojuvedu on mingi eriavajadustega inimeste või voodihaigete teenus. Aga ei, tuleb välja, et kõiki retseptiravimeid tuuakse koju. Helistasin apteeki, küsisin, et kui valmis, kas te saaksite rohud mulle koju saata, öeldi, et jah, muidugi. Ja oligi järgmisel päeval kuller ukse taga, andis kotikese üle ja ma ei pidanud ise mitte kuhugi minema.

Miks Matt mulle sellest kõikidel eelmistel kordadel ei rääkinud, kui ma kurtsin, et pean JÄLLE tagasi minema, ei oska mitte keegi öelda! 

-

Lõpetuseks - kelle blogist ma lugesin seda moraalse dilemma lugu, kus kellelegi pakuti ametikõrgendust ja kolimist teise riiki, aga tal oli tööl kolleegiga suhe ja keegi andis kellelegi nõu ja...? Mitu nädalat kõik arutasid seda lugu mitmes blogis ja ma ei leia enam kuskilt! Kes mäletab? 

Ühtlasi leidsin otsingute käigus Ritsiku blogist küsimuse, et kas nahkhiired sünnitavad pea alaspidi? Guugeldasin ja kui ka teid on see küsimus eluaeg vaevanud, siis: jah, sünnitavad pea alaspidi ja püüavad beebi saba ja tiibade abil kinni. 

Näe, jälle targem! Palun juhatage mind nüüd vastutasuks selle moraalse vaidluse juurde, mida mitmed teist kindlasti mäletama peavad.

Tahtsin öelda, et...

Sõbraga tuli juttu Vene toitudest ja ta ütles, et Venemaal on küll uhket arhitektuuri, aga no köök on neil küll allapoole igasugust arvestust, sest näiteks salateid on küll terve rodu, aga köögivilju ei sisalda neist ükski :)

Jällegi üks asjadest, mida ise "asja sees olles" ei märka. Eesti köök on üsna sarnane - kartulisalat, riisisalat, makaronisalat. Tõesti pole ju eriline dieettoit nagu siinses mõistes "salat".

-

Saatsin naabrinaisele sõnumi, et sööme õhtust, aga kohe varsti lähme välja (meie lapsed mängivad peaaegu igapäevaselt õues koos). Ta vastas 10.4. Lihtsalt "10.4"

Nuputasin, et mis juhtus, kas ta kukkus nägupidi ekraanile ja lõi kulmuga suvaliste numbrite pihta või...

Panin küsimärgi?

Kirjutas, et küsi Matt'i käest, mida see tähendab. Küsisin siis. Matt kergitas kulme ja ütles, et kammoon, igaüks teab, mida see tähendab!

Hiljem tegin kanadalastest sõprade hulgas uuringut ja tõesti, igaüks teab, et see tähendab "okei". Kus mina elanud olen? Ahjaa, Eestis. 

Kohe saab Kanadas 12 aastat täis, üht-teist võiks juba külge jääda...

-

Lugesin Redditist, et Euroopas reisimine on selles mõttes nõme, et peaaegu üheski Airbnb's pole washcloth'i. Mida nad õige mõtlevad? On raske see sinna panna või? 

Teate, mis see on? See eriti pisike käterätik. Peopesa suurune. Hotellides vahel isegi on (noh, siinsetes hotellides on ALATI, aga räägin Euroopa omadest praegu).

Ma omal ajal alati imestasin, et MIDA ma sellisega kuivatama peaks? Sõbrad, pühendan ka teid nüüd saladusse - see on nuustik. Nuustik, saate aru! Inimesed pesevad ennast sellega. Kodus ka. Mis on endiselt arusaamatu, sest kuhu sa selle läbimärja nartsu pärast paned? Jätad duširuumi kuivama ja kasutad homme jälle? Viskad märjana pesukasti? Näe, ma pean ikka veel mõneks ajaks siia jääma, elementaarsetele küsimustele on vastused täiesti puudu.

Eile käisin poes ja banaanid olid kilekottides. Seisin selle väljapaneku ees suu ammuli ja üks täiesti võõras mees ütles, et jajah, ma mõtlesin ka, et kas ma näen valesti või milles asi?

Jumal tänatud, et me need plastkõrred ikka ära keelasime (ja plast-topsist paberkõrrega läbi plast-kaane joome). Ma tõesti ei suuda välja mõelda, mille kirevase pärast peaks BANAANID kilekotis olema? 

Sõbranna pakkus, et äkki oli neil külm? Siiani tõesti ainus seletus.

Lambimõtted

Mu tavapärases toidupoes on pidevalt mingi korjandus käimas. Aga nad teevad seda kavalalt - üles riputatakse suvaline küsimus ja vastusevariantideks kaks omavahel tasakaalu hoidvat tünnikest. Kumba vastust pooldad, sinna viskad oma mündid. 

Eelmine küsimus oli, et kas tualettpaber peaks jooksma pealt või alt ja ilmselgelt võitis "pealt". Ma olen alati imestanud, et mis on "alt" jooksva tualettpaberi eelised?

Praegune küsimus on, et kas maailmas on rohkem uksi või rattaid? Ja no hakka või mõnes teises poes käima, sest iga kord, kui siltidest mööda kõnnin, jään pead vaevama. Esimese hooga mõtlesin, et uksi on loomulikult rohkem. Sest näiteks meie kodus on hunnik uksi, aga rattaid on ainult kahe auto all. Aga järgmine kord jäin juba mõtlema, et oot, ei... on ju veel jalgrattad ja lastel on atv-d ja mänguautodel on rattad ja kontoritoolil on rattad. Ei, ikka rattaid peab rohkem olema. Edasi olen arendanud seda mõttekäiku sinna, et suures osas maailmast on väga madal elatustase ja neil näiteks pole mänguasju nii palju ja autosid ehk ka mitte... aga uksed ju ikka on. Ja kruiisilaevade peal on uksi tuhandeid, aga rattaid ainult natuke. 

Lõpuks isegi küsisin Chat GPT käest ja sain teada, et uksi on ju ka veel igasuguseid, näiteks köögikappidel on uksed ja... Ja rattaid on ka igasuguseid, näiteks hammasrattad.

Ma tahaks mingi konsensuseni jõuda. No peab ju üht rohkem olema kui teist? 

Redditist lugesin teemat, et mis on füüsiliselt kõige rahuldustpakkuvam tunne ja eelduseks oli pandud, et seks ei lähe arvesse. Kõige populaarsemad variandid olid:

- kui õhk ninast hästi läbi käib (eriti kõrgelt hinnatud pärast nohu)

- kui saad selle popkorni tüki lõpuks hamba vahelt kätte, mis tükk aega häiris

- soe vann pärast pikka päeva

- peamassaaž

Ma räägin oma juuksurile iga kord, et tehke keegi pea-spaa, ma käiks kogu aeg. Nägin ükspäev videot mingist jaapani peamassaažist, kus oli selline ringikujuline dušš, mida üle pea liigutati, lisaks masseerimine, aur, lõhnateraapia, igasugu asjad. Vancouveris on mitu salongi, mis seda teenust pakuvad, pean millalgi plaani võtma. Tundub jumalik. 

Näiteks mu küünesalong pakub nüüd jalamassaaži. Siiani käisin pediküüris sellepärast, et mulle meeldib sealt massaaži osa (mis pediküüri juures kestab ainult viis minutit). Aga nüüd saab lihtsalt minna, massaažitoolis raamatut lugeda ja lasta pool tundi järjest oma jalgu mudida ja kuumade rätikutega soojendada ja soojade kividega masseerida. Pärast on terve päev otsa mõnus tunne.

- esimene lonks jääkülma jooki

- puhtad linad

- esimene tõeline peer pärast kõhulahtisust

- rinnahoidja ära võtmine pärast pikka päeva

- puhanuna ärkamine

- õues kuivanud riiete lõhn

- sügamine, ringutamine, haigutamine

Omalt poolt lisaks, et eriti jumalik on hommikul ärgata (soovitavalt puhanuna) nii, et ei pea kuskile kiirustama ja saab täpselt nii kaua sooja teki all vedeleda, kui vähegi tahtmist on. Väikeste laste emana ei tule just tihti ette.

Ja pikk soe dušš. Ja kui päike tuppa paistab (miinus see, et kohe tunduvad kõik aknad mustad ja absoluutselt igalt pinnalt vaatab tolm vastu, isegi kui sai alles eile koristatud). Kutsikalõhn. 

Mis teid rõõmsaks teeb?

Mis kõik mul vahepeal juhtunud on...

Mäletate, kuidas mul jumala lambist esihamba juur ära suri? Jumal tänatud, et minuga ikka igasugu ebameeldivaid asju juhtub, on vähemalt millestki blogida. Ehk: see on tegelikult järjejutt. 

Juur sai küll täidetud, aga põletik hakkas hoopis hullemaks minema. Sain uue ringi antibiotsi (esimesed kirjutas eelmine hambaarst, kui hammas valutama hakkas), aga muutust ei tulnud. Tegime siis uue juureravi. Samale hambale. Kas pole tore!

Aga põletik jätkus ka pärast teist juureravi. Sain kolmanda ringi antibiootikume (neid on ju miljon sorti, igaüks mõjub erinevale bakterile ja me ei teadnud, mis bakter seda luud mu näos sööb). Aga kasu ei miskit. Selleks ajaks oli mul juba terve tiim spetsialiste ja otsustati, et tehakse apicoectomy ehk lõigatakse ige lahti ja võetakse juure tipp maha. Sest vahel läheb juur lõpust harali ja need harud on imepeenikesed ehk täita ei saa ja näha ei ole, aga baktereid võivad luu sisse edasi toota.

Näe, saate koos minuga siin targaks!

Aga põletik ei taandunud. Targad hambaonud vangutasid päid ja ütlesid, et no ei ole võimalik! Ja siis otsustati, et tehakse uus opp ja võetakse veel üks jupp hambajuure tipust maha ning pannakse mind samal ajal kahe erineva uue antibiotsi peale. Ehk neljas ja viies ring korraga. 

Ma hea meelega ei võtaks neid üldse. Aga saan ka aru, et kui miski nii järjekindlalt mu näos luud hävitab, ei ole ka super häid valikuid. Ma ei tea, kas teine opp või viies antibiotsiring, aga miski igatahes mõjus ja põletik on hakanud vaikselt taanduma. Rõõmustada on vist veel vara, aga vähemalt läheb lõpuks ometi paremaks.

Viimasel ajal olen kasutanud võimalust ja Matt'ile öelnud, et ta minust koos lastega pilti teeks. Elu on õpetanud, et neljakesi pildile sattumiseks on vaja esiteks veenda Matt'i, et ta pildile tuleks, ringitormavad lapsed kokku korjata, siis leida keegi, kellele kaamera ulatada, ja selle aja peale on kas Matt või lapsed või kõik kolm kuskile jälle ära kadunud...

Võimatu.

Ja kuna mulle nii palju kordi viimase kahe kuu jooksul öeldi, et "ma tean kedagi, kes hambapõletiku kätte ära suri", siis avastasin, et minust koos lastega ei ole peaaegu üldse pilte. Minust eraldi ammugi mitte. Nii et võtsin teadlikumalt käsile ja püüan iga mõne aja tagant koos lastega pildile sattuda. Igaks juhuks.

Iga-aastasest "eestlaste jõulupeost" sai "Euroopa jõulupidu", sest ukrainlased on mu elus viimastel kuudel nii suurt rolli hakanud mängima, et kuidagi ei saanud neid välja jätta. Mida vanemaks saan, seda vähem viitsin mingite uute inimeste tundmaõppisega tegeleda ja vanade sõprade puhul hakkab kah kvaliteet üha suuremat rolli mängima. Aga nemad tulid... ja kohe esimesest päevast alates oli selline tunne nagu oleksime juba aastakümneid lähedased olnud.

Müstika.

Ja mul polnud siiani ühtegi sõbrannat, kes sama palju kokkamist-küpsetamist naudiks, kui mina. Sveta kirjutab, et tegin sulle saia, tule järele! Lähen kohale ja saan lisaks soojale saiapätsile ka boršisuppi, pasteeti, sülti või midagi muud head. Ma ei teadnud, et ukrainlaste menüü eestlaste omale nii sarnane on!

Ükspäev lakkas küte töötamast. Läksin katlaruumi vaatama, et milles asi (ma ei tea, mida sealt eest leida eeldasin või mida sinna vaatama läksin), aga vedas, et läksin, sest selle käigus avastasin, et ühest veeboileritest on pruuni vedelikku välja lekkinud. Matt'i isa ütles, et kui pruun vedelik välja lekib, on boiler kööga. Mõlemad boilerid olevat oma eluea lõpul nagunii, seega millalgi pidi see ju juhtuma. 

Selgus, et tagumise boileri eemaldamiseks tuleb esimene boiler korra välja võtta. Ja kuna mõlemad on nüüdseks 13 aastat vanad, annaks see esimene nagunii peatselt otsad ja ilmselt oleks mõistlik mõlemad välja vahetada. 

Küttesüsteemi õnneks välja vahetama ei pea, aga seal on mingi väike jubin katki ja selgub, et seda väikest jubinat saab ainult ühest tehasest Kanada teisest otsast. Tehasest siia saatmise aeg on 2-3 nädalat. Kui jõulud on vahel, siis... noh, rohkem. Praeguseks oleme kuu aega ilma kütteta olnud, aga lootust on, et äkki saab järgmisel nädalal korda. Või ülejärgmisel.

Veab, et meil on selline tüüpiline +8 kraadine talv, sest kamin kütab terve maja kenasti ära. Ainus miinus on see, et ööseks ei saa sisse jätta, kuna hommikuks oleks saun. Aga kui välja lülitada, on hommikuks 18 kraadi, mis on minu jaoks liiga külm. Magamistubadesse panime õliradikad, nii et külm ei ole küll kordagi olnud, aga tüütu küll.

21. sajandil ei eeldaks, et mingi väikese jubina järel kuu aega oodata tuleb. Ma võiks ise idakaldale lennata ja selle jubinaga koju tagasi tulla, ma ei saa aru, miks pakk sada korda kauem tuleb? Mingit kiiremat varianti pole, küsisin juba mitmest erinevast kohast.

Homsest on koolid-lasteaiad jälle lahti ja mulle kulub pärast kahenädalast vaheaega puhkus täitsa ära. Näiteks Oliver avastas jahuga mängimise võlud ja kui ma ühe nädala jooksul juba kolmandat korda pidin jahu välja vahetama, tõstsin selle alumise korruse pesuruumi peitu.

Täna hakkasin saia küpsetama, panin ahju sooja ja... millegipärast ei läinud see kuumaks. Leigeks läks, aga kuumaks mitte. Ahi, nüüdseks oma kolm-neli aastat vana, on ilmselt katki. Veab, et ma olen erinevatele tehnikutele helistamises juba vana kala. Viimasel ajal ütlevad kõik asjad järjest üles...

Muideks, hambaarst on mul selline tore, kes ütles, et tema on vana kooli mees ja ühe asja parandamise eest mitut arvet ei esita, nii et mõlemad operatsioonid ja teine juurekanal ning kõik muud teenused olid tasuta. Elu ikka teab, kuidas tasakaalu hoida, nii et selle raha oleme nüüd ilusti kõikvõimalike asjade remontimisse ja asendamisse inversteerinud.

Mis teil muidu uut?

Korter või maja

Hiljuti tuli ukrainlastega juttu, et nemad ei ole kunagi korteris elanud ja maja on ikka ainuvõimalik valik. Praegu on neil selline vahepealne variant, sviit majas ehk eraldi sissekäiguga osa, teisi elanikke ei kuule, garaaž on olemas, et jalgrattaid ja kuusepuud hoiustada, väike grillinurk ka. Enne seda oli väike korter ja see oli neile väga harjumatu.

Nüüd olen teistega samuti arutanud ja kõik ütlevad, et korter mitte mingil juhul. Okei, laste ja koerte ja perekonnaga tõesti on maja parem valik, aga kuna minul on korteristaaži terve lapsepõlv, siis mul pole sellega kunagi mingit probleemi olnud. Ma võiks vabalt korteris elada. Mulle pigem meeldibki, kui on selline väike ja hubane. 

Me tahame tulevikus maja välja vahetada, sest mina tahan vaadet ja Matt tahab lihtsalt suuremat. Miks meil suuremat on vaja, pole ma siiamaani veel aru saanud. Vahel sirvime ajaviiteks kinnisvarakuulutusi ja nii paljud suuremad majad on nagu mingid lossid. Sammaste ja filmilike tervet fuajeed enda alla võtvate treppidega. Ma ei tahaks elu sees sellises kohas elada. Normaalsemaid on ka muidugi. Selliseid, mis rohkem kodu meenutavad.

Detsembris juhtusime minu sünnipäeval Vancouverisse ja rentisime seal paariks ööks ilusa vaatega maja, et saaks sõbrad õhtul veinile kutsuda. Vaade oli ilus, ilm oli sitt, aga tuleb välja, et kui vaade on ilus, siis nigelavõitu ilm ei sega. Guugeldasime, et mis hinnaga samaväärseid ümbruskonna maju ka müüakse ja vaatasime puht huvi pärast, et mida Nanaimosse sama raha eest saaks (elu sees ei ostaks sellise raha eest maja, aga võrdlemine on alati tore, sest Nanaimo kinnisvara on kuskil neli korda odavam). Tuli välja, et meie linnas ei müüdagi midagi nii kallist! Samaväärseid saaks sama raha eest tõesti kolm-neli tükki. Kreisi, mis hinnaerinevus kõrvuti olevates linnades ikka on.

Aga sünnipäev oli tore. Sõbrad tulid... saunaga! Nad olid mõelnud, et hiilgav idee, eestlastele ju meeldib saun! Mina olen ainus eestlane, kes saunast ei hooli :) Aga see-eest on mul saunafanaatikust abikaasa, kes käis terve õhtu ja öö koos teistega ma ei tea, kui mitu ringi. Eestis külas käies on samuti alati tema see, kes mu sõprade saunapakkumise alati rõõmuga vastu võtab, samas kui mina eelistan niisama toas mõnnada.

Selline treiler-saun oli, et sai maasturile taha panna, puudega köetav, lõhnas õigesti, lava oli parajalt suur ja suur silt peal, et Finnish Sauna. Ma ikka imestan, et Kanadas pole inimestel saunasid, sest enamik Kanadat on talviti ju lumine ja megakülm, meil siin läänekaldal lihtsalt vihmane ja jahe. Saun õigustaks end igal juhul ära.

Läänekaldal on kõigil hot tub, meil on ka. Selline kuum õuevann, kus tuled ja mullid sees. Ma olen aastate jooksul seal vist viis korda käinud, hahaa. Iga kord sellepärast, et on külalised ja teised lähevad ja ütlevad, et ma pean! Ma pole suurem asi vannisõber. Kuum dušš on minu lemmik.

Jõulud on siiani toredasti läinud. Käisin eesti sõbrannadega Vancouveris Pähklipureja balletti vaatamas, sest mõtlesime, et ports toredat jõulumuusikat koos ilusate kleitidega mõjuks enne pühi hästi. Aga see oli mingi hiinlaste versioon ja selline sigrimigri kõigest, et Pähklipureja muusikat oli kahe tunni peale kokku ainult kaks lugu. Küll aga pikiti sisse Luikede Järv, flamenko, mingi araabiamaade asi... Imelik. Aga kohati väga äge ka, nii et ma justkui olin pettunud, aga kokkuvõttes nagu halb ju kah ei olnud. Ma lihtsalt ei nimetaks seda Pähklipurejaks.

Koju tulles mõtlesin, et teen neid Olde Hansa mandleid (teate neid magusa-jõuluvürtsise krõbeda kattega, mida hingehinnaga müüakse), aga siis sattusin hoogu ja viskasin kokku ka piparkoogitaigna ning pulgakoogid. Aga sedapuhku säästsin ennast ja ei kasutanud pulki, vaid keerutasin neid hambatiku otsas ja panin küpsetuspaberile tahenema. Nii sai kaks korda kiiremini ja maitsevad ikka sama hästi.

Pakkisin valiku jõulumaiustusi ilusatesse väikestesse läbipaistvatesse kottidesse ja sain igasugustele inimestele kinkida. Kõigil oli hea meel. 

Jõulukombed on siin sellised, et 24nda õhtul süüakse pidulikult kalkunit ja 25nda hommikul avatakse pakid (õhtul tuleb Jõuluvanale ja põhjapõdrale taldriku peale küpsis ja porgand jätta ning öösel need pakid siis ilmuvad). Jumal tänatud, et päkapikundus sellega läbi sai, ma ikka iga päev muretsesin, et võin mõnipäev kogemata ära unustada. Ei unustanud. 

Homme, 25ndal, pidime Matt'i vanemate juurde Vancouverisse minema ja see oleks koduse jõuluhommiku väga lühikeseks lõiganud. Ilmselgelt ei taha lapsed vastavatud kingitusi maha jätta, et pool päeva autos ja praamis veeta. Aga nüüd lubatakse homseks suurt tormi ja praamid ei sõida, mille üle ma esimest korda elus rõõmustan. Tuleb rahulik kodune päev koos heade snäkkide ja laste rõõmuga.

Häid pühi!

(Jah, Oliveril on aluspüksid peas. Topelt ei kärise.)

Täielikud sead

Kuna eelmisel aastal sain aru, et jõulukingihullus on üle pea kasvanud (üle 30 kingituse oli ilmselgelt liig), siis sel aastal tõmbasin teadlikult koomale. Eesti perele soovitasin, et vastastikku üllatada võime ju ükskõik millal, ei pea seda tingimata keset kõige kiiremat jõuluaega tegema. Matt'i õeperega, kes oma Šotimaal elab, tegin sama. Sel aastal aitas kaasa ka see, et Kanada Post on juba üle kuu aja streikinud ja mitte miski ei liigu, isegi mitte kaardid. 

Siin on kombeks, et kingitused tehakse 25nda hommikul lahti ja näen nii enda kui teiste laste pealt, et saada korraga miljon asja on ühest küljest tore, aga teisalt kisub kiiresti läbuks ära. Millelegi enam tähelepanu ei pöörata, lihtsalt rebitakse pabereid ümbert ära, igavamad kingid jäävad kohe kõrvale, paar säravamat pärli võetakse kasutusse, aga üldine meeleolu on kaos.

Kanadalased on suured kingitegijad, nii et lastele tuleb novembrist alates pakke nii sugulastelt kui vanemate töökaaslastelt (üldiselt vanematelt inimestelt, sellistelt, kes väikeste laste peale heldivad) ja nüüdseks olen õppinud, et kombeks on need pakid kõik kõrvale panna ja kõikide muudega 25nda hommikul avada. Ei tohi kohe kätte anda. Samas kui minu meelest on tore avada siis, kui pakk tuleb, sest sel juhul saab iga kingitus tähelepanu ja ei jää õnnetult kõrvale.

Meil on üks kasu-vanaema, kes lastele detsembri alguses alati uued ühtemoodi pidžaamad toob ja ma olen talle vastutasuks lastest nendest pidžaamades pildi saatnud. Tore jõulutraditsioon on tekkinud, ilusti on näha, kuidas lapsed iga aastaga kasvavad. Ma muidu pole üldse traditsioonide-inimene.

Pidžaamad mängivad siinsete jõulude juures suurt rolli, tavaliselt ostetakse ikka tervele perele uus komplekt. Ja noh, üleüldse ostetakse meeletult. Kõike! Absoluutselt kõike.

USA's elav eestlasest sõbranna kurdab ka, et sealse kohaliku perega peab ikka võitlema ja nõudma, et üks pakk korraga, sest muidu toob iga pereliige kummalegi lapsele viis asja. Siin on suht sama. 

Mina võitlen peamiselt Matt'iga, kes ütleb, et "ma tellisin lastele mõned kingitused" ja siis hakkab saabuma neid Amazoni kaste mägede kaupa... Püüan ajada seda joont, et vähem, aga läbimõeldumalt. Oscaril on näiteks väga konkreetsed soovid ja need kingid on juba mitu kuud peidupaigas valmis olnud. 

Ma ostan kinke alati oktoobris-novembris, et ei peaks jõulukuul kaubandusse sattuma. Alati on meeletu mäsu ja lõputud järjekorrad. Sel aastal on esimest korda silmnähtavalt rahulikum (ma olen muus asjus paar korda kaubamajja sattunud), vist on majanduskriis ka jõulude kallale jõudnud ja enam ei tunta vajadust igale pereliikmele susse, küünlaid ja juustualuseid osta.

Kohaliku sõbranna emal on komme kõigile kolmele tütrele novembri lõpus "advendikalender" kinkida ehk 24 pakki. Neil on alati selline traditsioon olnud (tütred on praeguseks kõik üle 40). Igal aastal heldin, et oi kui armas... aga järgmisel hetkel lööb alati ratsionaalne meel sisse ja saan aru, et mina isiklikult suudaks äkki 1-2 asja välja mõelda, mida ma kingiks tahaks, aga kohe kindlasti ei ole mul vaja 24 asja.

Seal ongi susse ja kreeme ja igasugu träni - tore pakki avada, aga mis neist asjadest edasi saab, ma ei tea.

Lastele olen päkapikukombe tekitanud. Kohalikel lastel on šokolaadikalendrid, aga need on Eesti kombega võrreldes igavad. Nii et meil tuleb kamina küljes rippuva soki sisse iga päev uus komm ja üllatusmoment on seejuures oluline. Oscar ükspäev juba küsis, et kas tõesti on maailmas 24 sorti erinevaid komme, sest siiani pole veel ükski kordunud!

Endale tellisin mürasummutavad kõrvaklapid, sest esiteks on vahel närvidele hea, kui saab laste kisa vaiksemaks keerata ja teiseks kuulan ma nii palju podcaste ja audioraamatuid, et pole paha kõrvadele puhkust anda (muidu kasutan airpods'e, neid mis kõrva sisse käivad).

Ja tuleb välja, et mina olen üks nendest inimestest, kes ei saa mürasummutavaid kasutada, kuna need ajavad mu sisekõrvas midagi ummikusse. Peale esimest viit minutit on juba selline pearinglus, et võimatu on elada. Ja see ei lähe enne tundi-paari üle, isegi kui klapid ära võtta. Guugeldasin siis, et mida kuradit ning sain teada, et see on levinud probleem ja mõned inimesed lihtsalt ei talugi neid. Siin saab õnneks kõike tagastada.

Vaibapesuri rentisin. Ma olen igal sügisel kas rentinud või siis teenuse eest maksnud. Meil on beeži vaipkattega kaetud trepp, mis aastaga alati mõne pleki saab ja veidi tuhmimaks muutub ning minu loogika on see, et suvi otsa kõnnitakse siin paljajalu ringi ja sügisel, kui lõpuks sokid jalga jõuavad, on mõistlik vaibad ära pesta.

Mõtlesin, et kuna midagi väga musta ei paista, teen ise. Mulle nimelt meeldib koristada. Aga ikka nii palju aega võtab. Palun tuletage keegi mulle meelde, et ma enam ei teeks ise! 

Suurim üllataja oli elutoa vaip. Me omaarust nagu ei ole täielikud sead, aga no ma ei tea - pilt räägib rohkem kui tuhat sõna...

Kusjuures ma olen puhtusefriik. IGAL õhtul tõmban maja tolmuimejaga üle ja vaibapesur astub sügiseti läbi. Ja mu vaibast tuleb tumepruuni solki välja...

Nüüd siis on jälle puhtam. Järgmise aastani...