Kooliteema jätkuks - Eestis kestab kool 175 päeva, meil siin 188. On justkui pikem, aga läheb palju ladusamalt, sest terve aasta sees on kõikvõimalikke pause. Kopeerisin teile meie kalendri.
Sinine on (liikuv) püha. Pühad on alati esmaspäeviti, et tekiks pikk nädalavahetus. Lihavõtete ajal on nii reede kui esmaspäev mõlemad vabad ehk neli päeva järjest.
Oranž on õpetajate koolituspäev, mis on õpilastele vaba. Need on alati kas esmaspäeviti (veebruaris E-T) või reedeti. Lilla on samuti õpetajate-mingi-päev, kooliaasta viimane päev, mil lapsed on juba vaheajal.
Roheline on koolivaheaeg. Jõulude ajal ja kevadel kaks nädalat. Suvel kaks kuud. Minu meelest on kaks paras.
NB! Kanada kalendrinädal algab pühapäevaga! S - pühapäev, M - esmaspäev, jne...
Kodus õppida ei anta, suuremad klassid vahel mingeid projekte teevad grupitööna.
Kanada kaitseks tuletan meelde, et PISA testis on Kanada ja Eesti mõlemad esikümnes, vahetavad omavahel kohti, kord üks ees ja teine taga ning teinekord jälle vastupidi (toon välja ainult sellepärast, et iga kord kui ma Kanada haridussüsteemi kohta midagi positiivset ütlen, ütlevad eestlased automaatselt: "Aga Eesti on PISA edetabeli tipus!" Kanadas pole keegi PISAst kuulnudki ega paista tulemustest hoolivat).
-
Klasside ümbermängimisest tahtsin ka veel rääkida:
- enamik klassikaaslasi jääb samaks, nad ei püüa kõike nii segamini ajada kui võimalik, vaid liigutavad vajadusel.
- segaklass (näiteks 1/2 või 6/7) ei tähenda seda, et suurema klassi omad teevad teist korda järjest eelmist klassi läbi, vaid kumbki klass õpib eraldi õppekava järgi, lihtsalt samas ruumis ja ühe õpetajaga. Oscar oli null-klassis esimese klassiga segaklassis, aga esimese klassi omi oli seal ainult neli õpilast ja nad õppisid muid asju kui null-klass, samas sotsiaalses mõttes olid ehk rohkem sobivamad aasta noorematega.
- klasside komplekteerimisel on väga oluline sotsiaalne pool, et sõbrad kokku jääks (näiteks Oscar pandi sel aastal kõikide sõpradega samasse klassi ehk tema enda klassivennad jäid sinna ja paralleelist läks üks poiss juurde, kes nendega pidevalt koos mängis).
- meie/nemad gruppe ei teki, kogu kool (Oscari koolis on kuskil 400 õpilast) on ühtne kamp - näiteks kõik kehalise kasvatuse ja muusikatunnid on paralleelidel koos, iga nädal tehakse "suurem klass/väiksem klass grupiga mingeid projekte koos, kus suuremad väiksemaid abistavad ja ühiselt mingi kunstitöö loovad, õues peenraid kujundavad vms; iga nädal on terve kooli kogunemine tunniks ajaks, kus kõik võimlas kokku saavad (räägitakse, mis koolis toimub, elatakse üksteisele kaasa, vahel keegi esineb); kõikvõimalike pühade puhul on ühised kogunemised, nt Halloweeni ajal kostüümiparaad; paar korda aastas tehakse turgu, kus lapsed üksteisele enda tehtud asju saavad müüa; iga mõne kuu tagant on terve kooli ühised filmiõhtud. Ehk kui ma alguses mõtlesin, et nii tobe, et täpselt sama kambaga 12 aastat koos ei istuta, siis nüüd mõtlen, et appi kui kaval, et nad nii hästi integreeritud on ja terve kool üksteise nimesid teab ning omavahel läbi käib. Kiusamist aitab see kindlasti kontrolli all hoida.
- ka direktoreid roteeritakse - iga nelja aasta tagant vahetatakse. See hoiab ära stagnatsiooni ja laseb ühe direktori tugevusi ära kasutada mitmes koolis.
- igal aastal on lastel uus õpetaja, aga see õpetaja annab 7. klassi lõpuni peaaegu kõiki aineid, nii et õpilased ei jookse ühest ruumist teise, vaid neil on oma "kodu-klassiruum" (joped-saapad-varuriided on seal, lõunat süüakse samuti oma klassis) ja üks õpetaja terveks aastaks (igas klassis on ka abiõpetaja).
Teine Kanada-Eesti erinevuste teema, millest juba mõnda aega rääkida olen tahtnud, on seadusandluse ja nõrgema kaitsmise teemal. Sõbranna mainis hiljuti, kuidas Joel Ostrati sõnavõtt teda pahandas, kui see ütles, et "mulle natukene võib-olla meeldib, kui naine sõltub mehest".
Korraks koolisüsteemi juurde tagasi - me käisime Joeliga pool elu ühes klassis ja tema on väga hea näide sellisest õpilasest, kes nõukaaegsete õpetajate vaadetega absoluutselt kokku ei sobinud (ja ma kahtlen, kas sellisele rõõmupallile ja energiapommile tänapäeva kooliski hästi vaadatakse), aga kuna mul on erivajadusega laps (küll teine asi kui Joeli puhul), näen, kui tõhusalt Kanada koolisüsteem toetab ja kui hästi ta aktsepteeritud on. Et sa ei pea tingimata mingisse etteantud vormi mahtuma. Joel oli õppeedukuselt ilmselt klassi viimane, aga täiskasvanuna saavutanud mäekõrguselt rohkem kui viielised. Oskas oma energia õigesse kohta suunata.
Igatahes.
Tagasi seaduste juurde.
Otsisin kõnealuse Joeli artikli üles ja ta ütleb: "Ma arvan, et kõige parem on ikkagi tasakaal, naine teeb ka midagi, aga ma ei kujutaks ette, et naine ja mees teevad mõlemad robustset karjääri. Kui kodus on kaks tohutut karjääriinimest, siis neil ei jää üksteise jaoks üldse aega, sest kui mina teen karjääri, võtab see 70% mu ajast ja 30% jääb koju. Kui naisel on samamoodi, siis intiimsust ja kodus koos veedetud aega ju ei olegi."
Tõsi ju?!
Kui me räägime keskmist palka tootvast ametist, siis peavadki mõlemad täiskasvanud töötama ja selle kõrvalt koduseid kohustusi võrdselt jagama, sest muidu ei saaks hakkama. Aga kui ühel on tulus ja aeganõudev karjäär, siis tasakaalu mõttes ei ole mõeldav, et teine samamoodi rabab. Kokkupuutepunkt kaoks ära, nagu Joel ütleb.
Aga teate, mis sellega valesti on? Eesti seadusandlus. Nii paljud naised elavad edukate karjäärimeestega 10 või 20 aastat koos, teevad talle süüa, pesevad pesu, kasvatavad lapsi, aga kui suhe läbi saab, ei ole neil absoluutselt mitte midagi. Vot see osa on valesti. Et seadusandlus ei arvesta pere panust.
Meie suhe Matt'ga algas siis kui ta alles arstiteaduskonnas õppis. Pärast lõpetamist tegi ta kaks erinevat residentuuri läbi ehk tal on naeruväärselt palju haridust. Loogiline oli, et tema on see, kes tööle pühendub ja mina jään peaasjalikult laste ja kodu eest hoolitsema.
Kui ka mina oleks tulihingeline karjääriinimene, siis me lihtsalt ei sobikski kokku. Kui ma teisi inimesi vaatan (sealhulgas naisi), kes hiilgavat karjääri teevad, siis ka nemad ei ole suhtes teise intensiivse karjäärihaiga, vaid kellegagi, kes toob suhtesse seda, mille jaoks neil endal aega pole.
Aga Kanadas on nii, et pärast paari aastat kooselu on mõlemal poolel õigus üksteise varadele (mis on suhte jooksul tekkinud), selle jaoks ei pea abielus olema. Abielu ei muuda suurt midagi. Pere on pere ja kompott on ühine. Kui üks rabab väljaspool kodu ja teine hoiab lapsi pestud-kustud-kammituna, siis mõlemal on oma roll ja sellele ei panda hinnasilti.
Minu tutvusringkonnas Eestis on mitmeid (abielus mitte olevaid!) paare, kes on 15-20 aastat koos elanud, portsu ühiseid lapsi saanud, mees karjääri teinud ja naine kodu eest hoolitsenud. Kui selline paar Eestis lahku läheb, on naine paljas nagu püksinööp. Korraga on maja mehe oma ja auto mehe oma ja pangaarve mehe oma.
Kui selline paar Kanadas lahku läheb, jagatakse varad pooleks. Lisaks peab mees lastetoetust maksma ja see sõltub mehe sissetulekutest. Meie sõbrad läksid paar aastat tagasi lahku, lapsi jagavad võrdselt, aga mees peab naisele ikkagi kopsakat lastetoetust maksma, sest ta lihtsalt teenib rohkem kui ta poole kohaga töötav eks. Laste vajadused on olulised, nemad ei tohi lahkumineku käigus oma elustiilis midagi kaotada.
Ja lisaks saab naine nõuda elatist iseendale. Hoolimata sellest, et ta poole ühisest varast sai.
Kaaslane saab endale elatist nõuda juhul, kui ta ohverdas enda töö teise poole karjääri toetamiseks (ehk jäi koduseks, kui kaaslane hästi teenima hakkas); kui ta on kooselu jooksul olnud põhiline laste eest hoolitseja (või kui ta pärast lahutust nendega rohkem aega veedab); või kui vajab finantsilist toetust lahutusejärgselt hakkama saamiseks.
Ehk iga "karjääriinimese" kaaslane kvalifitseerub.
See, kui kaua eksile igakuist toetust makstakse (see on suur protsent edukama kaaslase sissetulekutest), oleneb väga paljudest asjadest (näiteks koos elatud ajast, kas on ühiseid lapsi jne), osadel juhtudel ajutiselt, osadel elu lõpuni.
Ehk Kanadas on vastupidi kui Eestis - kui oled kõva karjäärimees, siis mida kauem su suhe on kestnud, seda rohkem hakkad lootma, et su kodune või osalise ajaga töötav naine ära minna ei taha, sest 20 aastat kestnud suhte puhul lõpetab see naine finantsiliselt hulga paremas kohas, kui sina, kes sa kõik need 20 aastat tööd rabasid. Samas kui Eestis võtab nii mõnigi edukas mees just selles vanuses omale otse gümnaasiumipingist uue näitsiku ja naudib seejuures sadat protsenti oma varadest edasi, samas kui (eks)naine, kes kõik need 20 aastat ta tagala eest hoolitses, ei ole korraga mitte midagi väärt. Ja kui mees lapsed pooleks ajaks endale võtab, ei pea ta isegi lastetoetust maksma.
See on ühiskonnas valesti. Mitte see, kui mees naise eest hoolitseda tahab. Kellele meist ei meeldiks finantsiliselt muretu elu, juhul KUI sellega kaasneks majanduslik kindlustatus ka lahkumineku korral?
(sain paar privaatsõnumit selle postituse kommentaariks ja tahtsin lisada, et Kanada maksuamet on nagu lõrisev pitbull, siin ei anna väga oma sissetulekuid peita ega mustalt teenida ning teha nii nagu Eestis paljudel kombeks, et elad laia elu, aga sissetulekuks näitad miinimumpalka ja "endistele" lastele maksad kopikad või jääd needki võlgu)