04 märts, 2013

Ciaron

Singapuri kliima on ideaalne, alla 20 kraadi ei lange siinne temperatuur mitte kunagi, aga enamasti püsib 27 ringis. Kohalike naiste kapis on ilmselt miljon kleiti ja teine sama palju kingapaare. Kogu selle ruumi, mille mina pean kasutama jopedele, pükstele, mantlitele, kampsunitele, saabastele, kummikutele, sallidele, mütsidele ja veel tuhandele muule esemele, mida on vaja, et kõik neli aastaaega üle elada, saavad siinsed naised sisustada kleitidega. Ja seejuures ei kulu mitte ühtegi paari sukkpükse!

Lõunasööki otsides jõudsime puuviljaletini ja otsustasime, et nääh, kes seda praadi ikka tahab ning kostitasime end natukese ananassi, meloni, mango, arbuusi ja värskete mahladega. Tervislikult toituda pole Singapuris küll vähimgi probleem. Ei pea isegi arbuusiseemneid ise välja nokkima!


Paljudel restoranidel on akvaariumid kalade ja krabidega, et saaksid näpuga näidata - võtke see loom ja tapke ta minu jaoks! Ma saan aru küll, et värske ja puha, aga kui ma näen teda seal ujumas, läheb ikkagi isu üle. Tekib lootusekübe, et kui mina tema surma ei põhjusta, siis juhtub võib-olla ime ja ta pääseb tagasi merre, oma koju... 

Ja kui grillkana näeb välja nagu grillkana ikka, siis ma söön teda meelsasti, aga jäta talle pea külge ja natuke sulgi lõua alla... ja ta on minu silmis õnnetult hukkunud kanalaip, kelle söömine kõne allagi ei tule. Mõjustamispsühholoogia on võimas, ma ütlen! Sisu on sama, aga kest loeb üüratult palju.


Ühe pildi tegime ka linna "lavatagusest", et oleks näha, kui palju vaeva tuleb siinses soojuses näha, et siseruume maha jahutada. Konditsioneeriuputus!


Täna sõbrunesime vahva paariga, kes meiega samas toas elab, veetsime ühise hommikupooliku filmi vaadates (ja Nutella saia süües) ning õhtu juba eelmisest korrast kustumatu mulje jätnud pelmeenirestoranis "Din Tai Fung". Tegelikult ei pakuta seal ainult pelmeene, ka muu toit viib keele alla. Aga nende aurutatud pelmeenid on ikka täiesti fenomenaalsed! See lihtsalt ei ole võimalik, et midagi nii maitsvat üldse olemas on...

Ciaron üllatab meid iga päev millegi uuega. Ta on kordumatu kuju - kas te teate veel mõnd austraallast, kes oma elu esimeseks välisreisiks Eestisse otsustab lennata? Kes meie riigist nii suurde vaimustusse satub, et selle järgneva kahe aasta jooksul veel NELI korda ette võtab? Jap, Ciaron... Sel suvel kuuendat korda Eestis!

Eriti naljakas, kuidas ta kõiki kohti teab - isegi väikeseid, näiteks Saku. Ja Ristna! Ja oskab eesti keeles õlut tellida, kuigi Õ on tema meelest maailma kõige raskemini hääldatav täht. 

Ciaron tahaks proovida lumememme ehitada, ta pole seda kunagi teinud. Kiitis memme, mille kunagi Facebook-i riputasin. Ütlesin, et seekordne sai nii väike, sest liiga külm oli ja lumi ei jäänud kokku. Ta oli mõnda aega veidi segaduses, mina üritasin ehitus-tehnoloogiat täpsemalt selgitada... ja korraga ta hüüatas: "Aa, sa veeretad seda?!" Ciaron arvas, et lumemees mätsitakse vastavasse kujusse :) 

Nagu juba mainisin, üllatab Ciaron meid igal õhtul mõne uue katusekohvikuga - tänane kandis nime Level 33 ja vaade oli selline:


Liftidel, mis taolistesse kohtadesse viivad, on ainult kaks nuppu: 1 ja 33. Lihtne! Mitte selline pundar nagu Ciaroni kodumajas...


Hotelli pääsemiseks tuli veidi maa all kõndida. Tunnelid on siin lõputud, lihtsalt ei saagi otsa... Põhimõtteliselt on tegemist kaubanduskeskusega, söögikohad poodide vahele pikitud, metroo veel nende all vuramas. Koridorid on ka öösel avatud, ainult et inimesi ei ole. Ja näete, kui puhas kõik on?!

2 kommentaari:

  1. Miks sellel lumememmel nii õnnetu nina on? :)

    VastaKustuta
  2. Anonüümne5/3/13 19:16

    lõunasöök näeb küll jube hea välja mmmmmm :)

    VastaKustuta