24 juuni, 2013

Gurmee ja rämps

Kui eile õhtul töölt tulles Kustavile Teresa saadetud kalkuniprae üle andsin, ütles ta, et vahepeal tundub, nagu töötaksin mõnes eksklusiivses gurmee-restoranis. Näiteks eile oli lõunaks kuivatatud austritest keedetud aasiapärane riisisupp ja õhtuks hiiglaslik ahjukalkun koos aurutatud brokkoli ja kartulipüreega (mille sisse käisid ka munad!), kõrvale krõbedaks röstitud vürtsised saiakuubikud.


Meie piibliks on töö juures Canada Food Guide, mis on pühamatest püha väljaanne, seal kirjutatust naljalt mööda ei hiilita. Joogiks on vesi, iga toidukorra juurde kuulub värske salat ja vahepealaks puuvili või jogurt. Rämpstoitu saab erijuhtudel ja maiustusi paar korda nädalas.

Kõik muu on samuti selgelt paigas - kõik, mida hoolealused suudavad ise teha, seda nad ka teevad. Paljudes asjades on kohmakad, aga kõrvalise abiga saavad hakkama. Mõnikord tuleb kliendi käsi kraanile tõsta ja see üheskoos kas kinni või lahti keerata, aga noh, selle eest meile ju makstaksegi. Paljusid liigutusi ei õpi nad mitte iial täiesti iseseisvalt tegema, aga harjutama peab.

Alates eelmisest nädalast töötan ka meie asutuse teises majas, kus reeglid on täiesti teistsugused. Kliendid ei pea ise midagi tegema (kuigi on selleks vabalt suutelised). Hoolealuseid on kaks (täpselt nagu esimeseski kohas), ühel neist vaid kerge erivajadus, aga raske kasvatamatus, mida nüüd, kus ta kodust on eraldatud, ainult süveneb.

Tema suurim probleem on arvutimängud. Koolis ikka käib (sest muidu ei lubata mängida), aga kogu ülejäänud aja veedab puldiga teleka ees koletisi maha kõmmutades. Söögilauda tulek on tema arvates liigne pingutus, seetõttu viiakse talle toit teleka kõrvale voodisse (!!!). Esmatähtis pidavat olema, et üleüldse sööks.

Mingit gurmeerestorani ärge nüüd silme ette manage, see maja meenutab rohkem McDonalds'it, sest kõnealune klient, nimetagem teda Pubekaks (17.a), keeldub igasugusest normaalsest toidust, on nõus vaid friikartulite, krõbedaks praetud peekoni, pitsa ja muu taolisega.

Vahepealaks on puuviljade asemel kartulikrõpsud, need viiakse iga paari tunni järel kausiga nina alla. Ja mustad nõud saab siis ühe soojaga kööki kraanikaussi toimetada, sest me ei hakka ometi "võimatut" nõudma ja eeldama, et Pubekas seda ise teeks...


Meenutan siinkohal, et asutuse eesmärgiks on aidata klientidel iseseisvuda, et ühel hetkel omal käel hakkama saaks (või kui puue seda ei luba, siis terve elu vältel igapäevatoimingutes toetada).

Iga lapsega töötab terve meeskond - psühhiaater, psühholoog, käitumisterapeut, sotsiaaltöötaja, tugiisik ja klassijuhataja, kes abivajajaga regulaarselt kohtuvad, omavahel koostööd teevad ning asutusele juhised annavad. Selle konkreetse noore puhul on ettepanekud kohati nii jaburad, et ma lihtsalt ei jõua ära imestada!

Et Pubekas kartulikrõpsudele ja popcorn'ile tervislikumat vahepala eelistaks, tuleb talle viidata, et eelpool mainitud snäkid võivad mängu pulti kahjustada, seega võiks valida õuna või müslipulga.

Kuna ametlik magamaminekuaeg on kell 21, tuleb alates kaheksast iga 10 minuti tagant käia meelde tuletamas, kui kaua veel mänguaega on jäänud (tuletan veelkord meelde, et kõnealune isik on 17-aastane). Paar minutit enne üheksat tuleb üks ekstra-meeldetuletus teha, et nüüd peab hakkama lõpetama ning muuhulgas jälgida, et ta mängus saavutatud tulemuse salvestaks.

Misasja???

Reaalsuses näeb edasine välja nii: Pubekas teatab, et tal pole veel und, keerab telekal hääle vaiksemaks, et teine klient kõrvaltoas magama saaks jääda ning mängib poole ööni, kuni ära kukub.

Spetsialistide meeskond on sellisest mudelist teadlik ja kuna väheseks jääva uneaja tõttu osutub hommikune ärkamine alati väga raskeks, soovitavad Pubekale hommikuse äratamisprotsessi käigus meenutada, et tal on võimalus õhtuti varem uinuda, et ärkamine kergem oleks (mida ta loomulikult ei tee).

Motiveerimine käib samuti teleka abil - kui viib nõud kraanikaussi või aitab õhtusöögiks lauda katta, premeeritakse lisa-telekaajaga. Selle koha peal jooksis mul juhe kokku, ei kujuta ette, kust see aeg võetakse kui ta nagunii terve koolivälise aja mängib - õues ei käi, sõpru ei oma, suhelda ei oska.

Nojah siis...

6 kommentaari:

  1. Anonüümne25/6/13 22:29

    Anu, sina kui spetsialist Eestist tead ju, kuidas see kõik töötab!!!! Tervitused Võrumaa maasikapõllult, kus ma oma kõhuga veeren :) Kris

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ükspäev just püüdsin ette kujutada, kui suur kõht sul praeguseks juba on :) Saada pilt! Ja maasikaid ka!

      Kustuta
  2. Minul tekkis selle Sinu kirjeldatu järel küsimus, et kas nende "haigete Klientide" perekonnad maksavad selle kõik kinni või on see maksumaksja kulul. Kas nende "hooldamisel" ei ole positiivne tulemus oluline, sest and jäävadki sinna elama? Kas tulemuseks peab olema kiire surm?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Nende peredele on absoluutselt kõik tasuta, maksumaksja maksab kogu rõõmu kinni. Mõned vanemad ostavad lapsele vahel riideid või panevad pärast kodukülastust puuvilju ja maiustusi kaasa, aga tegelikult nad ei pea seda tegema. Hooldamisel on positiivne tulemus väga oluline, selles esimeses majas on täiesti super-tingimused, vägagi elamisväärne elu.

      Teises tegelikult ka, lihtsalt süüakse rämpstoitu ja nõutakse lastelt vähem, tehakse nende eest asjad ära, muidu on tore elu, maja on suur, ruumi on palju, iga päev käiakse parkides, ujumas, väljasõitudel. Enamik neist autistidest ei ole kunagi võimelised iseseisvalt elama, vajavad elu lõpuni hoolt ehk ei koli kunagi sellest majast välja. Samas see Pubekas, kellest rääkisin, on igati krapsakas ja peab ühel päeval ise hakkama saama. Teda õpetame muna praadima ja pastat tegema näiteks, saab kenasti hakkama kui ainult viitsiks.

      Kustuta
  3. OK sinu kliendid pole täitsa terved aga mulle jääb arusaamatuks kuidas selline hoidmine neid ette valmistab iseseisvaks eluks???!!! Ja selline nö hoolduskava/ programm on riigi poolt!!!

    VastaKustuta
  4. Anonüümne15/4/14 16:27

    isver kui põnev on lugeda!

    VastaKustuta