02 juuni, 2013

Laupäev

Bruno arvas, et ma võiks tihemini blogida ja leidis, et igapäevaelu, mis meil parajasti käsil on, olevatki kõige huvitavam. Soovitas pajatada kriuksuvast kummutist ja muudest probleemidest, aga kuna neid meil pole (kummutit ega probleeme), on natuke keeruline teemat leida.

Igal juhul tuleb siit postitus mittemillestki pühendusega Brunole. Ja aitäh, et sääseuputusest rääkisid, mul läks Eesti suve igatsus hoobilt üle (Vancouveris nimelt ei tunta sellist liiki nagu sääsk - vähemalt mina pole veel ühtegi kohanud).

Täna naudime laupäeva, midagi asjalikku plaanis polnud, ärkasime kell kümme. Hommikusöögiks tegi Kustav meile maailma parima omleti suvikõrvitsaga. Mulle meeldib kui pole vaja kiirustada, söömise kõrvale on aega juttu ajada ja isegi riidesse poleks vaja panna kui hommikumantel oleks. Aga noh, mul ju pole!

Võttes arvesse kui täis olid siia tulles me reisikotid, on selge, et vähem kui aasta pärast Eesti poole liikudes ei mahu vahepeal lisandunud asjad nagunii mitte kuskile ära, nende soetamisega tuleb üsna ettevaatlik olla. Aga küllap suudab Kustav nii palju uusi raamatuid ja tehnikat hankida, et lõpuks peame nagunii merekonteineri tellima, et oma kraam koju toimetada...


Avastasin, et pole ammu juustukooki küpsetanud, nii et pidin minema vormi ostma (juustukook peab tingimata ümmargune olema, aga meil on siin ainult kandiline vorm). Dollarama üllatas järjekordselt imeodavate hindadega ja kuna vorm maksis ainult 3 dollarit (2,2 eur), võtsin kohe ühe väiksema lasanje tegemiseks ka. Noh, et kui juba laristamiseks läks...

Siis käisin toidupoes lasanjeplaatide järel ja veetsin riiuli ees oma kõva kümme minutit, sest plaate oli umbes 10 erinevat sorti, aga kõik neist säbrulised. Mina olen siiani siledaid kasutanud ja sattusin seetõttu täiesti segadusse. Ootasin, et riiul üllataks ja viskaks umbes kaheksandal tiirul, mil neid üle kontrollisin, mõne siledate plaatidega pakendi kah ette, aga seda ei juhtunud. Lõpuks võtsin ikkagi säbrulise ja sain aru, et olen lihtsalt harjumuse ohver - pole ühtki ratsionaalset seletust, miks sile peaks säbrulisest parem olema (Bruno, sa ikka saad aru, kui sisukas elu meil siin on, jah?)


Veel käisin oma lemmik-kleidipoes! Olen sinna kord varemgi juhtunud, riided olid ilusad ja teenindus sõbralik. Täna sain aru, et mul pidi eelmisel korral mingi ebanormaalne suhtlemisvajadus olema, et nii pikka diskussiooni üldse viitsisin laskuda, sest seekord käis kõik närvidele.

Kõigepealt ütles esimene müüja "tere" ja uuris, kuidas mul läheb? Kaks meetrit eemal tegi teine täpselt sama. Siis tuli esimene järele ja mainis, et võin kohe teenindajate poole pöörduda kui abi vajan. Tänasin viisakalt - vot ise poleks selle peale tulnudki, võinuks juhtuda, et seisan keset poodi ja nutan ahastusest, sest ei kujuta ette, kes mind küsimuste tekkides aidata võiks. Seejärel tegin strateegilise vea ja silmitsesin üht kampsunit üle 3 sekundi, mispeale hüppas juurde veel üks müüja, küsides, äkki soovin seda selga proovida? Tema entusiasm oli nii nakatav, et keeldudes tundsin end isegi natuke süüdi.

Astusin paar sammu edasi ja juba oli esimene müüja mul jälle kannul - lehvitas mingite kirjude retuusidega ja ütles, et tahtis neid mulle näidata, sest märkas, et mul on umbes samasugused jalas.

Muideks, mu kirjud retuusid, mida Aasias kirusin ja kuuma tõttu ainult paar korda jalga panin, on Vancouveris suureks hitiks osutunud. Neid kandes saan mitu komplimenti päevas - suvalistelt kodanikelt tänaval, majanaabritelt liftis, poemüüjatelt, töökaaslastelt... Kusjuures kõik mu ülejäänud riided paistavad nii mittemidagiütlevad olevat, et neile pole keegi vähimatki tähelepanu osutanud.

Seejärel tegin teise strateegilise vea ja vaatasin ka üht kleiti rohkem kui 3 sekundit, mispeale jooksis müüja kohale täpselt samasuguse kleidiga, mis oli teist värvi ja ütles, et eksole ju ilus, lavendel on nii kena toon.

Pean siikohal mainima, et tegemist on pisikese poekesega, kus ei kulu üle viie minuti, et kõiki asju läbi vaadata (ehk ilmselgelt oleks ma ka iseseisvalt jõudnud järgmise värvi ja kirjude püksteni). Pärast esimest kolme minutit olin aga suhtlemisest nii väsinud, et põgenesin ummisjalu ja lubasin, et ei lähe mitte kunagi tagasi.

1 kommentaar:

  1. Anu, nõustun Brunoga. Sissekanded igapäevastest tegemistest ja toimetamistest on väga huvitavad ja neid on hea lugeda.

    Ja sääsed. Minu arust on neid iga aastaga järejest rohkem ja hammustused aina hullemad. Tegime üle-eelmine nädal Bruno juures sauna ja siis sai taas nende väikeste elukate raevu tunda. On ilmselge, et minu lühikeste juuste vahele on neil hea maanduda.

    Meil siin ka vaikselt suve moodi juba. Päike on, sooja on :) Teile aga edu ja rõõmu :)

    VastaKustuta