Baaju-baaju

Sain lõpuks oma juuni graafiku kätte ja selgus, et mu koormust on tõstetud ja lisaks teisegi majja tööle pandud. Esiteks läheb jälle natuke põnevamaks, ei ole ülemäärast vaba aega ja mis siin salata, raha saab ju ka rohkem.

Uue maja kohta ei tea ma mitte midagi - kes on selle asukad, mitu neid on ja milliste diagnoosidega. Kui sellesse majja, kus praegu töötan, proovipäevale läksin, arvasin esimene tund aega, et ma vist ikka ei taha seal töötada. Kodus oli ainult üks "lastest" ja töötaja hoiatas kohe, et tal on kalduvus võõraid inimesi näpistada ja juustest tõmmata - et olgu ma ettevaatlik. Päris hirmus! Tüdruk kõndiski mu ümber nagu vaim ja tegi kummalisi liigutusi, aga midagi hullu ei juhtunud.

Õhtuks olin juba üsna oma säga, tütarlaps hoidis kenasti distantsi ja mu karvkatte kallale ei kippunud. Autistid ei oska pahatahtlikud olla, nad on küll omapärased (oojaa!), võivad ootamatult reageerida, aga nendega saab nalja rohkem kui pahandusi. Eks ikka kardetakse seda, mis on tundmatu. Kuigi jah, ettevaatlik tasub ikka olla, tööle minnes on alati juuksed kinni.

Mismoodi autistid tegelikult maailma näevad, ei ole ma siiani päris selgelt aru saanud. Mõne elementaarse asjaga võivad nad täiesti saamatud olla ja samas millegagi niimoodi üllatada, et lõug kukub põrandale. See oligi alguses kõige raskem, et ei saanud aru, mida oodata ja kas käituda nagu lapsega (mida eeldaks arengutase) või kui täiskasvanuga (millele viitab vanus). Üks neist on lihtsalt nii üle mõistuse kaval, et vahel kui ta mõne eriti titeliku lollusega hakkama saab, ei suuda uskuda, et see ikka sama inimene on.

Ja mulle NII meeldib, kuidas nad rõõmustada oskavad, täiesti piiritult ja südamest, üles-alla hüpates ja kätega vehkides.

Täna olen päev otsa unine olnud. Märkasime eile alles kell kaks öösel magama minna ja mul kadus juba kaheksa paiku uni ära. Ma ei tea, kas see on esimene märk vanadusest? Varsti olen juba kuuest üleval ja kolistan esimese bussiga turule sõita nagu pensionärid ikka. Ja mina veel mõtlesin, et kui vanaks jään ja kogu aeg kodus saan olla, magan alati lõunani...

Meenutasime enne uinumist lapsepõlve unelaulu "Mina ei taha veel magama jääda", mida õhtuti raadiost lasti. Eile guugeldasin selle youtube'st välja - kel ei löö ette, kuula siit. Mul tekib selle lauluga totaalne nostalgia, aga üldse ei mäleta, mis seal veel oli - vist loeti mingit unejuttu ka enne?

Teine unelaul oli venekeelne baaju-baaju, mis tuli telekast, Kustav mäletas isegi mingit multikajuppi, kaelkirjakut, kes oli voodis hästi suure padjahunniku otsas. Mul ka midagi koidab, aga väga ähmaselt. Aga selle laulu sõnu üldse ei mäleta! Paistab, et ma polnud kolmesena vene keeles suurt osavam kui kolmekümnesena. Pagana youtube ei andnud baaju-baaju peale mitte ühtki mõistlikku vastet, äkki oskab keegi selle loo mulle kuskilt välja otsida?

Eile oli vaba päev, otsustasime selle puhul miskit koos ette võtta ja seadsime sammud Gastown'i, kus asub kuulus restoran Old Spaghetti Factory. Gastown on armas väike vanaaegne piirkond südalinna külje all, sinna on alati rõõm sattuda.

Meeldivaks üllatuseks oli restorani "kõik hinnas" poliitika ehk iga toidu ette käis kas väike supp või salat ning järelroaks toodi jäätisepall ning tee/kohv sinna kõrvale. Teistes kohtades saab sama hinnaga ju ainult põhiroa. Ahjaa - alustuseks toodi päts krõbeda koorikuga saia koos võiga! Kujutate ette, milline rõõm minusugusele saiasöödikule, jah? Muuseas panime terve pätsi kahepeale pintslisse, salat-pasta-jäätis veel sinna otsa. Ma ei tea, kuhu see kõik mahtus...

Homme tahaks jälle midagi toredat teha, sest nädalavahetusel olen pikad päevad tööl, alustan juba hommikust, sest lapsed on ju kodus (muudel päevadel on neil hommikupoole day program ja seetõttu lähen enamasti kella kaheks kui nemadki tagasi jõuavad). 

Meil on ka nüüd suveilmad, ikka väga mõnus kui ei pea saabastes ja jopes ringi käima nagu enamik aega aastast. 

PS! Sääski endiselt ei ole (ega tule), nänänänäää!