Internet

Leidsin ühe sõbra Facebook'i "seinalt" sellise postituse:

Tere sõbrad... Ma pean teile midagi ütlema. See on mõeldud teile kõigile, kes te olete minu sõbralistis. Mulle meeldib vaadata fotosid, kuulda Sinu tegemistest, jagada nalju ja uudiseid, saada tuge ja ka ise teid toetada, nii headel kui halbadel aegadel. Ma ei ole mitte ainult rõõmus selle üle, et olete mu sõbrad, vaid eelkõige, et olete osa minu elust. Üldiselt on meil kõigil kiire - sellepärast tahan teada, kes võtab selle aja ja loeb selle jutu läbi. Kui väärtustad sõpru maailma erinevates kohtades, siis ole hea ja kopeeri see oma seinale. Kasvõi hetkeks! Siis on näha, kes peab lugu oma sõpradest, nagu mina seda praegu teen. Tähelepanu! Ma ei kirjutanud, et jaga seda postitust! Kirjutasin, et "kopeeri". (Sellepärast, et siis on aru saada, kas oled lugenud selle lõpuni - ja siis selle kopeerinud). Tõepoolest - see on suurepärane, et te olete olemas!

Einoh algus oli nagu enam-vähem, arvasin juba, et koorub midagi sügavamõttelist, aga läks täpselt vastupidi... Mis ajast sõpradest lugupidamise kõrgem tase copy-paste'ga piirduma hakkas? Ja kuidas see "headel ja halbadel aegadel" tuge pakub?

Vahepeal jääb mulje, et inimesed ei oska ilma Facebook'ita enam üldse eksisteerida. Kui kellelgi läheb 200 elanikuga Kapa-Kohilas koer kaduma, siis selle asemel, et kohaliku poe seinale kuulutus kleepida, riputab ta oma peni Facebook'i, et kõik tuttavad ja võõradki seda oma sõbralistile jagada saaks. Teate, ükskõik kui väleda koeraga ka tegemist ei oleks, on mul üsna vähe usku, et ta otsaga näiteks Vancouverisse oleks jõudnud. Äkki vaatate kõigepealt külavahel ringi?

Veel leidsin artikli "Mis maksab kassapidaja naeratus?" Esimese hooga tundus, et tegemist on aprillinaljaga, aga vist siiski mitte. Nimelt on käimas Nobenäpu võistlus, kus auhinnaks "soliidse summaga reisivautšer".

Võistluses võib "üks vale käeliigutus saada saatuslikuks". Pimeostu tegev ajakirjanik teatab, et "Margus vaatab kenasti silma ja naeratab kombekalt. Suunurgad on tal küll katkematult ülespoole suunatud, justkui teaks, kes ja millal keegi teda inspekteerima tuleb, ent tee või tina - midagi jääb puudu. Vist on see sära tema silmis."

Einoh, päriselt või? Miinimumpalga eest, mis isegi elementaarseid vajadusi ei kata, saab säravaid silmi nõuda?! See on küll tase!

Ja kuigi noormees teeb kõike nagu vaja, jääb ajakirjaniku hinge närima, et Margus "kahel pirnil sokkide, seebi ja kõrrejoogi vahele laseb veereda" (kuigi kõnealusel poel on ülepakendamise vastane poliitika ja kassas ei pandagi asju kotti).

Viimases lahtris peab otsustama, kas anda Margusele ka boonuspunktid... aga ei! Ajakirjanikupreili leiab, et kuigi teenindaja oli igati meeldiv ja talle polnud midagi ette heita, jäävad lisapunktid siiski andmata "...kuna olen näinud säravamaid teenindajaid, kes säärases võistluses, ja veel finaalis, ei osale".

Oeh...