15 juuni, 2013

Leib

Lugesin uudistest, et Toronto eeslinn keelas majanumbrites number nelja kasutamise, sest sealsete hiinlaste sõnul on selle inglisekeelne hääldus ("four") sarnane mandariinikeelse sõnaga "surm".

Ciaron rääkis, et tema on igati mitmekesisuse poolt, aga kui siis ühel hetkel hakkasid Austraaliasse sisse rännanud moslemid nõudma, et kohalikud ei tohi enam rannas speedo'de ja bikiinidega olla, vaid peavad end kinni katma, kuna liigne paljastatus on moslemitele häiriv, siis oli küll hetk, kus tekkis tahtmine "iga roju oma koju" saata.

Ebausust veel niipalju, et Kanadas pole paljudel kõrghoonetel 13-ndat korrust. Minu meelest eriti absurdne! Sisuliselt elad ikka 13-ndal, aga kui saad liftis selle asemel 14 vajutada, on kõik okei. Meil elavad sõbrad sellises majas, kus 13 pole ainus number, mis puudu on, ma teisi ei mäleta, aga huupi pakuks, et 4 pidi ka ära jääma. 14 ja 24 siis ka?

Ja kui veel hiinlastest pajatada - olete kunagi mõelnud, kuidas nad arvutit kasutavad? Kas neil on klaviatuuri peal hieroglüüfid või? Hahahaa, võiks ju! Tegelikult pidi nii peen süsteem olema, et trükivad häälduse ja arvuti viskab selle asemele hieroglüüfi. Küsisin ühelt hiina juurtega sõbralt.


Ükspäev kõndis meile tänaval vastu üks täiesti tavaline keskealine mees, igati soliidne, ülikond seljas, juuksed kammitud... kontsakingad jalas. Ei, ma ei näinud valesti! Isegi mul ei ole nii kõrgeid kingi, mingi 8-9 cm tuli ära! Õige kah - igaüks peab saama olla selline nagu tahab. Et tavapäraselt ainult naised kontsi kannavad, on ju puhtalt kokkuleppeline asi.

Ükspäev nägin geipaari, ühel poistest olid varbaküüned punaseks lakitud. Kes ütles, et mehed ei tohi? Naised kannavad ju pükse iga päev! Paarsada aastat tagasi oleks selle eest vist tuleriidale läinud. Pükste eest, ma mõtlen.

Vancouveris on üldse väga mitmekesine seltskond. Kui Triin ja Mosu siin käisid, olid tänaval kohanud tüüpi, kes enda järel kujuteldava ukse kinni pani. Mulle sellised meeldivad, nii toredad!

Siin on legendaarne kant - Hastings Street - kuhu ei soovitata minna. Alguses arvasin, et see on mingi eriline mülgas ja geto, aga tegelikult asub kesklinna külje all ja sealt sõidavad väga paljud bussid-trollid läbi. Narkomaanid ja kodutud on selle ainult paari majadebloki pikkuselt asustanud, ülejäänud Hastings on täiesti tavaline linnatänav. Ohtlikkuse asemel on avanev pilt pigem kurb, väga hea narkovastane õppematerjal.


Otsustasin ükspäev, et hakkan leiba küpsetama, need poe omad ei kõlba kuhugi. Paraku polnud juuretist kuskilt võtta ja nii segasin selle ise kokku. Selleks oli vaja juuretisega tehtud leivaviilu, keefirit ja õuna, mis tuli kokku segada ja lasta halvaks minna. Ametlikult muidugi öeldakse, et "elu peab sisse tulema". Tuligi. Maru ebameeldivalt lõhnas see elu.

Aastaid tagasi tundus leivategu mulle tõsise teadusena, ajakirjanduses esitletakse seda alati kui mingit eriti keerukat protsessi. Lugesin kõik õpetused ja nipid läbi, tõin sõbranna käest juuretise ja asusin katsetama. 

Esimesel korral tegin nii nagu peab - kasutasin puulusikat; lisasin nisujahu, et paremini kerkiks; mõtlesin juurde ainult häid mõtteid (pidi esmatähtis olema); panin saunalavale 50 kraadi juurde kerkima (foorumites õpetati), hiljem jätsin lihtsalt vannituppa soojale põrandale. Kõik see on täiesti ebavajalik! Ikka võib tsirkust teha kui viitsimist on, aga leib ei tule sellest kriipsuvõrdki parem. 

Mul pole ükski kord nässu läinud, seega ma ei tea, mis pikast kogemusest ja katsetamisest "teadjad" räägivad. Ei, siiski! Üks leib tuli liiga soolane, see ainus, mida ma ükskord Kustavi vanemate juures küpsetasin. Neil olid lihtsalt poole suuremad teelusikad kui need, millega ma tavaliselt taignale soola lisan, aga ma ei lasknud end sellest häirida (blond noh!). Sai kaks korda nii soolane kui normaalne oleks. Muidu kerkis hästi ja oli igati vinks-vonks. 


Minu leivaretsept on selline:

2 sl juuretist
0,5 l sooja vett
rukkijahu

3 tl soola
3 sl suhkrut
rukkijahu (u. 0,5 kg)

Segan suures kausis vee ja juuretise ning lisan nii palju jahu, tekiks hapukoorelaadne mass. Kui jääb veidi vedelam või paksem, ei juhtu absoluutselt mitte midagi. Kausile tuleb panna rätik peale ja 10-12 tunniks seisma jätta. Kui seda teha reede õhtul, saab laupäeva lõunaks värsket leiba :) Eeltaigna pealispind muutub veidi vahuseks, sellest on näha, et on valmis.

Järgmisel päeval segan juurde soola, suhkru ja rukkijahu. Peaks jääma nii paks (umbes nagu kartulipuder), et kui näpuga auk sisse torgata, jääb see alguses näha, aga vajub vaikselt täis. Kui vajalik jahukogus on sees, on natuke raske segada, siis polegi vaja enam juurde panna. 

Siit tuleks võtta 2 sl tainast juuretiseks (hoia külmkapis, aga nii, et õhk juurde pääseks - mul on plastkarbis, millele paar auku kaane sisse torgatud). Ja seejärel lisada soovi korral köömneid, seemneid, pähkleid, kuivatatud puuvilju vms ja valada tainas vormidesse. Mulle meeldib kõige rohkem kõrvitsaseemnetega.

Vormi sisse olen pannud küpsetuspaberi, nii on leiba palju lihtsam välja saada. Vormis (rätiku all) peab tainas kerkima 3-4 tundi (oleneb, kui "vägev" on juuretis), enamasti muutub pea poole kõrgemaks. Kui jätta terveks päevaks ootama, läheb maitse veidi hapumaks, aga muud ei juhtu midagi.

Ahi peab olema soojendatud 250-le kraadile (480 F), see kuumus tekitab leivale kooriku. Umbes 20 min pärast tuleks keerata 150 peale (300 F) ja teine samapalju veel küpsetada (kokku on ahjus ligikaudu 40 minutit).

Soojalt lõigates jääb nätske, enne söömist tasub lasta ära jahtuda. Isetehtud leib püsib pikalt värske, ei lähe kõvaks ega hakka hallitama. Aga tavaliselt maitseb nii hästi, et saab nagunii paari päevaga otsa.

Head küpsetamist!

5 kommentaari:

  1. Leian, et peaks rohkem levitama, kui lihtne tegelikult see leivategu on. Olin ka alati arvamuse juures, et liiga keeruline, kuni lõpuks ise hakkasin tegema. Kasutasin Eestist toodud leivaviilu, keefiri ja õunamahla juuretise alustuseks. Nüüd olen juuretiselapsi paljude teistega jaganud, enne ikka rõhutades, et see pole mingi kõrgem kunst :)
    Ahjukuumuse kohta olen oma kogemusest nimetanud, et "tunne oma ahju". Ma ise ei pane leiba kunagi nii kuuma ahju sisse. Alustan hoopis 190 kraadiga pool tundi ja siis pool tundi 180.
    Lisan muide värskelt jahvatatud koriandrit ja vahel riivitud muskaatpähklit.
    Ja segamiseks on mul üks omapärane vidin, mis just väga levinud pole, kuid hästi mõnus kasutada on: taignavispel.
    Kanadas müüakse näiteks Lee Valley poes.

    VastaKustuta
  2. Anonüümne16/6/13 11:40

    Mõned päevad tagasi saabusin Hong Kongist. Jutt hieroglüüfide sisestamise kohta on tõesti nii. Metroos jälgisin huviga, kuidas nad sõnumeid saadavad - sisestavad 4-5 tähte ja siis ilmub välja vastav hieroglüüf.

    Mul polnud varem õrna aimugi. Hieroglüüfe on ju mustmiljon. Nüüd siis tean.

    VastaKustuta
  3. Anna, kust Sa Manni leidsid - meil ta juba 2 nädalat kadunud?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Hulkus siin tänaval :) Manni on ikka väle kass, 2 nädalaga viskas Kanadasse välja :)

      Kustuta
    2. Anonüümne18/6/13 09:32

      Anuuuu, kirjuta juba midagi uut, ma ei jaksa sama numeroloogiat iga päev lugeda enam

      Kustuta