Taevas pole kasse

Bussis istusid üksteise läheduses väärikas vanadaam ja ontlik keskealine tädi. Just nimelt tädi - selline raamatukoguhoidja tüüpi, kel kuklas krunn ja seljas allapoole põlvi ulatuv hiirehall seelik. Sõidule kuluvat aega sisustas ta kudumisega. Vanadaamil oli kaasas puur kassiga. Ja nagu Kanadas kombeks, ei jätkunud piinlikku vaikust teps mitte kauaks.

Kõigepealt kiitis tädi kassi ja kurtis, et majas, kus tema elab, ei ole lemmikloomad lubatud. Järgnes veidi kassiteemalist small talk'i, et küll nad ikka on vahvad jne. Seejärel teatas tädi, et kassi hing olevat inimese omast erinev. Vanadaam kohe viisakalt vastu: "Jaa, võib olla küll!" Ja tädi jätkas: "Ma olen kuulnud, et kassi hing ei pääse pärast surma taevasse!" Vot kus lops!

Edasi jõuti sujuvalt usuteemade juurde ja tädi mainis, et kirik, kus ta käib, on täiuslik! Seda öeldes õhkas lummatult, sulgedes hetkeks silmad. Aga siis parandas end kiirelt: "Ei-ei, nii ei saa öelda! Mitte miski pole täiuslik! Välja arvatud Jumal... Ainult tema on täiuslik!"

Mul tekkis tahtmine vestlusesse sekkuda ja diskuteerida, et kindlasti oli Jumalal kah mingeid väikeseid pahesid. Või kuues varvas. Või  kõõm. No midagi ikka! Ma kohe ei talu täiuslikke inimesi, sest elu on näidanud, et just neil on eriti suured luukered kapis. Aga no ei hakanud suud paotama, sest muidu ei pääse mina kah taevasse, jään selle õnnetu kassirojuga maa peale hõljuma...

Kustav luges postituse läbi ja küsis, et aga kuidas vanadaam sellele reageeris? Mina vastu, et no ta ei läinud kassi taevasse mitte saamise jutuga päris kaasa, aga usuteema istus talle muidu hästi. Kustav arusaamatult: "Ma oleks küll närvi läinud! Mis mõttes minu kass ei pääse taevasse... "