Ohutuskoolitus

Kolleegid ajavad mu hulluks! See, kes täna hommikul tööl oli, saatis mulle paari tunni jooksul oma 30 sõnumit! Et "laps on viril, tõmbas mind patsist kui käskisin tal maast leitud koni suust välja sülitada" (hahaa, jaa, meie argipäev), "mossitab, hammustab omaenda kätt". Ühtlasi korrutas iga kaebuse vahele, et "see ei ole normaalne!". Päris õige tähelepanek iseenesest - ei ole, jah, normaalne! Erivajadusega klient ju!

Uskumatu kui isiklikult taolisi juhtumeid võetakse, kohe on mokk vingus ja käiakse välja, et nüüd võiks keegi teine tööle tulla ja temaga edasi jamada, sest "ta peab aru saama, et minuga nii ei käituta". Inimesed tõsimeeli arvavad, et kui kõnnid minema, kukub autist ennast analüüsima ja avastab, et "see läks nüüd küll väheke pahasti, jah…" Me räägime kellestki, kes ei oska ise kingi jalga panna! Kellestki, kes sööb kanakoiva koos luudega ära kui seda talle ette ei puhastata. Ja ta ei hooli, on see küpsetatud või toores! Autistist, kellele on teiste arvamus nii suva kui üldse olla saab.

No kuidas, kirevase päralt, on võimalik tema käitumist üldse hinge võtta?! Tal pole ju aimugi, mida teeb!

Eile käisin Kadril külas, sest järgmisel nädalal sõidavad nad juba ära. Tema töötab sama asutuse teises majas ja ütles, et täitsa kahju on lahkuda, kliendid kasvavad ju hinge külge… Inimesed jagunevadki kaheks - ühed, kes seda tööd südamega teevad ja teised, kes igal võimalusel vastu rinda taovad, kui suurte kogemustega nad on, aga pärast esimest intsidenti solvunult tagatuppa nutma jooksevad ja "ta ei ole normaalne" karjuvad.

Kadri ja Joonase siinne kodu on tõeline hipipesa, soe ja värviline nagu nad isegi. Hingega koht, kust ei leia IKEA nõusid ega kaht ühesugust tooli. Ma võiks päevapealt sisse kolida, aga kahjuks on uus üüriline juba olemas.

Meie siinse kodu arengud on hetkel sellised, et sõber, kelle ema korteris elame, otsustas sügisest kolmeks kuuks Vancouverisse kooli tulla, aga kuna läks naisega tülli, saabus ootamatult kuu aega varem. Ja kuigi ta on päris tore inimene, ei ole ma suuremas vaimustuses oma eluaseme jagamisest. Keeruliseks teeb olukorra see, et ma pole päris kindel, kas ta tegelikult ikkagi kolib talvel Calgarysse tagasi või jääbki siia. Sel juhul hakkaks juba praegu vaikselt uut kodu otsima…

Tahaks chill olla ja mõelda, et ah suva, asjad ju lahenevad! Küll saabub kodu osas selgus ja Kusti tuleb varsti tagasi ja elamisluba… Ahjaa, elamisluba veel ei tule! Mulle saadeti kõik dokumendid tagasi! Nii see käibki - kui kasvõi üks detail ei sobi, tuleb kogu pakk tagasi.

Dokumentide töötlemise tasu tarvis sai saadetud tšekk ja meil jäi täiesti kahe silma vahele, et nõutud oli sertifitseeritud tšekki. Polnud ju aimugi, et neid on mitut tüüpi! Pagana kanadalased oma tšekkidega! Nagu kiviajas elaks! Matt seletas, et sertifitseeritud tšeki peab pank eraldi välja andma ja sellel oleva summa broneerima. Mis on ju absurd! Summa on arvel olemas, minge võtke välja, mis me saadame seda paberihunnikut edasi-tagasi?!

Hea uudis on see, et kvoot ei ole veel täis, 6000 kohta on alles. Muud paberid õnneks sobisid, nii et saadan paki uuesti teele ja jään järjekordselt ootele. Maru tüütu on see bürokraatia! Lõplikku vastust pole seega enne järgmise aasta septembrit mõtet oodata, agrhh...

Lõpetuseks natuke tööhuumorit: peame iga kuu ohutuskoolitusi tegema, teema on alati ette antud (nt. tulekahju, maavärin jne). Selleks on vastav dokument, kuhu kirjutatakse kujuteldav stsenaarium, töötajate käitumine ja üleskerkivad asjaolud. Juhtum mängitakse läbi ning hiljem annab igaüks allkirja, kinnitamaks, et on nüüd kõvasti targem.

Kuna mu praegune nädalavahetusetöötaja on neid varemgi teinud, usaldasin ülesande talle. Kümmekond näidet oli ees, polnud eriti raske midagi sobivat kokku luuletada.

Tuletan siinkohal meelde, et treenime töötajaid, mitte kliente, sest kui ohu korral autistide peale lootma jääks, oleksime natuke… noh, rumalad või nii (vaata ka: ei oska ise kingi jalga panna, sööb kana koos luudega ära).

Seekordne teema oli "Ohutuse tagamine vägivaldse käitumise korral". Ja mis mulle siis esmaspäeval paberilt vastu vaatas...

Stsenaarium: "Töötaja küsis klientide (?) käest, et kui töötaja oleks nende suhtes agressiivne, kas nad vastaks samaga või otsiks abi? Kumbki laps ei vastanud."

Mida ette võeti: "Kliendid ei saanud kontseptsioonist aru"

Olulised asjaolud: "Kliendid ei vastanud küsimusele. Töötaja etteütlemise peale ütles üks neist "help"."

Selle paberi jätan küll omale alles! Iga kord, kui tekib tunne, et ma pole piisavalt nutikas, saan selle abil meelde tuletada, et alati leidub mõni, kes on lausa paduloll… Jääb üle vaid loota, et kui tekib reaalne olukord, kus kedagi rünnatakse, ei jää töötajad klientidele otsa vaatama, et noh, mis me nüüd tegema peame? Oma hoolealuseid tundes ma pakuks, et tüdruk küsiks: "Kes õhtul tööle tuleb?" (ja küsiks seda vähemalt 20 korda järjest) ning poiss hõiskaks: "Reedel! Minu ema! Reedel! Mh?"