Pubekad

Istusin bussis, väljumiseni oli veel aega. Korraga helises juhi telefon ja peatselt sai selgeks, et ta räägib tütrega, kes peab poole tunni pärast arsti juures olema, aga ei taha üldse minna. Ei leia prille üles, ei tea, kuidas kohale jõuda, on liiga kaugel, ei tea arsti numbrit, nutt ja hala. Oli ilmselgelt ärritunud ja üldse mitte koostöövalmis. Bussijuhist isa aga kannatlikkus ise! Nii ilusasti laveeris selle pasarahe all, mis talle läbi telefoni kaela sadas. Jäi rahulikuks, aga kindlaks. Selgitas, et vaata, Jody, nii ei saa, et võtame kohustuse, mida ei täida. Ei saa viimasel hetkel öelda, et teate, ma planeerisin oma aega valesti ja lihtsalt ei tule. Selgitas, millise bussi peale minna ja kuhu peatusest kõndida. Ütles, et helistab arstile ja annab teada, et tütar jääb hiljaks. Ütles kõne lõppu: "I love you, Jody!"

Pani toru ära, ohkas pikalt ja sügavalt ning hõikas üle bussi: "Teenager for sale! Good price!" Kõik naersid. Üks hüüdis vastu, et: "You can keep her!"

Täna jalutasin oma kliendiga õues kui hakkas korraga ajama, et tal on homme sünnipäev. Ta suudab selliseid ideid täiesti lambist genereerida ja neid nii veenvalt esitada, et enamik töötajatest kaotavad lihtsalt pea. Ma sain pidevalt nädalavahetusteti kõnesid, et: "Kuule, kas ta läheb pühapäeval koju? Väidab, et läheb ja et me peame emale helistama!" Ja kui kohe oma tahtmist ei saanud, hakkas hüsteeriliselt nutma. Mitu tundi rahustati. Lõpuks panin Tähtsasse Raamatusse kirja, et mille kohta mina pole juhiseid andnud, seda pole olemas. Ära usu last! Hahaa. Selline mõnus tädi olen. Aga kõned lakkasid ja nüüd saan nädalavahetustel puhata.

Igatahes. Et sünnipäev siis. Selgitasin rahulikult, et sinu sünnipäev on talvel, eile just rääkisime sellest...

Tema: "Homme"
Mina: "Ei ole homme, talvel on. Praegu on suvi."
Tema: "Juulis!"
Mina: "Jaanuaris"
Tema: "Mul on homme sünnipäev!"
Mina: "Ei, sul on jaanuaris sünnipäev, sinnani on veel palju aega!"
Tema: "Augustis?"
Mina (end rahulikuks sundides): "Jaanuaris."

Küsisin siis kohe ise: "Ütle, millal su sünnipäev on?"
Tema (täiesti siiralt): "Ma ei tea?!"

Agrrhhhhh….

Mina: "Jaanuaris"
Tema: "Jaanuaris"
Mina: "Millal su sünnipäev on?"
Tema (laiutab käsi): "Ma ei tea!"

Agrrrrrrhhhhhhhhh!

Mina: "Ma just ütlesin sulle! Ja sind kordasid!"
Tema: "Juulis?"

Appi!

Pikapeale saime siiski kokkuleppele, aga see võttis oma kõva 15 minutit aega. Ma väga loodan, et sellised arutelud teevad must pikapeale ühe toreda ja kannatliku ema, keda igasugune ustepaugutamine ja suvaline nähvamine suhteliselt külmaks jätab. Pealegi olen autistidega töötades jõudnud arusaamale, et tegelikult on tore, kui sul on täiesti normaalne mässav teismeline, kes tuleb natuke liiga hilja koju ja haiseb mõnikord suitsu järele. Palju hullem on see, kui oma täiskasvanud lapsega ikka veel kiikumas käid ja liivakasti äärel istud, sest tema arengutase suurt rohkemat ei võimalda.

Puhtalt vaatenurga küsimus, onju?!