Šopahoolik

Ükspäev läks dušivoolik katki, vesi lendas teravate jugadena kolmes erinevas suunas, terve vannituba ujus... Mõtlesin, et nojah siis, eks jään sügist ootama, mil Kusti tagasi tuleb ja augud ära parandab. Mul on ju teine vannituba veel! Seedisin seda mõtet terve päeva ning jõudsin lõpuks otsusele, et nii abitu ma nüüd ka ei ole! Marssisin poodi, seletasin müüjale, mis juhtus, avastasin endalegi üllatuseks, et tean sõna "voolik" (mingi areng siis vist ikkagi on...), sain vajaliku pakendi kätte ja õhtul installeerisin seina. Polnud üldse keeruline - viskad tihendid vahele ja ongi olemas.

Täna otsustasin korraks kaubanduskeskusesse minna. Esiteks pole kunagi midagi selga panna ja teiseks olen viimasel ajal kuidagi erakordselt tubli olnud ja vähe raha kulutanud. No ja nii see siis läks! Kõigepealt proovisin mingeid kingi, aga poest lahkusin hoopis päikseprillidega. Eelmised kaotasin geiparaadi ajal ära (õigemini ei kaotanud, vaid panin korraks muru peale ja hiljem ei vaevunud neid sealt kaasa võtma). Kuna päike on endiselt väga ere, hakkas kissitamine tüütuks muutuma, seega täiesti põhjendatud ost. Hinnast anti pool alla. Ma ei tea, miks, aga seda juhtub siin alatihti.

Teiseks leidsin kampsuni. Kui nüüd täpne olla, siis kaks kampsunit, pluusi ja käevõru, aga viimasel hetkel tuli mõistus koju ning tegin korvis väikse korrektuuri. Järgmisest poest avastasin võrgust saapad! Nii mugavad, et kohe kui jalga panin, teadsin, et ei hakka isegi kaaluma, kas mul on neid vaja või mitte. Hind oli poole võrra alla tõmmatud ja kuna täna oli mingi kampaania, sai teise poole veel maha... Seega läksid saapad maksma vähem kui mu ühe tunni palk (ei saa mainimata jätta, et Eestis pole sellist nalja veel kunagi juhtunud).

Edasi läks veelgi hoogsamalt - astusin poodi, nägin suuri pehmeid kampsuneid ja ei vaevunud isegi prooviruumi minema, lükkasin kampsi sealsamas peegli ees selga. Müüja hüppas kohe juurde, et oi, nii hästi sobib ja üleüldse, kuu aja jooksul saate ju tagasi tuua! Mul kukkusid kohe rahakotirauad lahti, et no loomulikult! Kampsuneid on ikka vaja, eriti selliseid pikki!

Asjade tagastamine on siin ülimalt levinud. Selleks pole mingit põhjust vaja, lihtsalt teatad, et mõtlesid ümber ja asi vask, raha antakse kohe tagasi. Kui dušivoolikut ostsin, küsisin kindluse mõttes, et kas otsad on universaalse suurusega? Müüja vastas, et peaks olema küll, aga kui ei sobi, too tagasi. Pakend oli selline, mida sai avada ainult lahti lõigates, aga sellest polevat lugu, sest kui kasutada ei saa, on ju loogiline, et raha ei lähe kaotsi...

Vahepeal istusin maha, viskasin pooled kotid-karbid-pakendid ära, sain pauna väiksemaks ja ostuhullus võis rahus jätkuda. Tegelikult polnud plaanis midagi rohkemat soetada, aga järgmises poes sattusin ühtede jalanõude otsa, mida siin absoluutselt kõik inimesed kannavad ja kohe meenus, et minu omad hakkavad vaikselt otsi andma, nii et kindlasti on uusi vaja. Olin neil juba mõnda aega silma peal hoidnud, aga polnud sobivat värvi leidnud. Nüüd siis korraga kaks ühes - värv õige ja vahutald ka veel! Seda on täiesti võimatu kirjeldada, kui mugavad need on, vahuvärk teeb asja juba täiesti ebamaiseks. Ostuotsus oli kahe sekundiga tehtud ja pärast seda põgenesin juba kiirelt kodu poole, sest kes teab, mida kõike ma veel avastanud oleksin...