Jõuan siis õhtul koju ja vannitoa laes istub ämblik! Ma olen siin kolm nädalat putukaid nägemata elanud. Ei saa olla kokkusattumus! Mkmm. Haarasin esimese kättejuhtuva asja ja lajatasin vaese kaheksasilmse surnuks. Jap, tean küll, et ämblikke ei tapeta ja nii, aga sorri, pole siis vaja minu õue peale tüli norima tulla!
Tegin vahepeal muid asju ja kui uuesti vannituppa sattusin, oli kraanikausis veel üks! Saate aru kui nahaalne - kutsus sõbra kaasa! Neil oli kindlasti mingi plaan kohe, et üks hüppab mulle laest pähe ja teine kraanikausist… ee, ma ei tea kuhu. Ega suurt vahet muidugi pole, sest ma saan juba sellest rabanduse kui kuskilt eemalt ämblikku näen. Ja kui taskurätikute karbiga ta surnuks löön, kardan hiljem seda karpi ka, sest mulle tundub, et võib-olla ärkab märg plekk ellu ja tuleb uuesti mind hirmutama?!
Eriti halb kombo on taskurätikute karbi suhtes kahtlaseid emotsioone omada siis, kui sul on kolmandat päeva nohu…
Teise ämbliku tapsin paberiga. See oli minust erakordselt julge, sest nii lähedale ma neile tavaliselt ei lähe. Paberi viskasin potti ja tõmbasin vee peale. Kolm korda võite arvata, kas ma julgen nüüd pissile minna või mitte :) Mõelda vaid kui ta...
Hahahaa, kas Sa pole siis kuulnud, et ämblikud on hullemad, kui kolme peaga lohe! ;) Lööd ühe maha, tuleb kuus asemele...
VastaKustutaEi aga tõsiselt - mina kardan täpselt sama hullult neid. Mul läheb kael kohe kangeks ja tekivad külmajõdinad, kui mõtlen, mitu selle ämbliku sõpra veel kuskilt võib parasjagu luuarata... :D
Täpselt! Lööd ühe maha, tuleb kuus asemele, aga kui maha ei löö, kukub järglasi saama ja need tulevad juba sadade kaupa :)
KustutaVäga tuttav tunne. Muidugi pole see mingil moel hea, aga endal on hea teada, et ma pole ainuke veidrik, kes kardab hiljem ka neid esemeid, millega ämblik teise ilma saadetud sai. Viimati kui ämblikuga kokku puutusin, siis karjatasin ja astusin talle kohe peale (kuna ämblik oli maas). Hiljem oli väga raske terve ülejäänud päev samade jalanõudega käia, sest ikka oli tunne, et kannan nüüd osa ämblikust endaga kaasas ning mõelda vaid, kui see osa veel uuesti ellu ärkama peaks..
VastaKustutaVäga tuttav tunne!
KustutaKas Sa seda hiljuti levinud koduvideod oled näinud, kus üks mees lõi ämbliku põrandaharjaga surnuks ning siis selgus, et ämblikul oli seljas vähemalt mõnisada tillukest poega, kes kõik mööda elamist laiali jooksid? Ta küll lahmis neid harjaga kokku pühkida, aga paarkümmend tükki pääses raudselt põgenema ja haub nüüd kättemaksu. :D
VastaKustutaMul lesis selline paunaga emane ämblik vannis paar aastat tagasi. Sel hetkel ma veel ei mõelnud selle peale, miks tal kaks pauna on, aga igal juhul lömastasin kogu kere nõnda ära, et keegi sealt plehku ei pannud. Hiljem lugu sõpradele rääkides sain teada, mis seal pauna sees oli. Kui poleks õigel ajal jaole saanud, siis oleks praegu vist veel suurem foobia.
KustutaHahaha ja mina arvasin, et olen ka ainuke, kes kardab eset, millega ämblik on kokku puutunud. Tuleb välja, et meiesuguseid on rohkem:)
VastaKustutaHOIATUS: NÕRGANÄRVILISTEL MITTE LUGEDA!
VastaKustutaÜldiselt ma olen suur loodusesõber ja ämblikke lambist ei tapa, pigem aitan nad õue. Aga. Nüüd juba umbes 10 aastat olen totaalne arahnofoob ja seda täiesti lambist. St õue aitan ma ämblikke ikka, olgu nad aknal või vannis, püüan mingi karbiga kinni ja. Aga ma ei taha neid ligemale kui meeter, rääkimata sellest, et nad mulle teki alla poevad ja üle kõri kihutavad (minestage kõik kooris koos minuga). Olgun'd nende tavaliste majaämblikega veel nii ja naa, need on suht rahumeelsed elukad. Aga paar aastat tagasi tekkis mulle siia üks uus liik, sihuke Eriti Pikkade Koibadega (mitte koibik, kes on armas ja ohutu loomake) vastik elukas, kes seadis end vannitoa kraani kohale. Kujutage ette mu šokki, kui pahaaimamatult hambaid pestes ta seal mulle vastu jõllitas - 15 cm kauguselt. Ma mõtlesin, et saan sealsamas ataki - õhupuudus, käte värisemine, peaaegu et süda rütmist väljas - ega see pole naljaasi! Viimaks siiski kogusin end niipalju, et sain ta kuhugi topsi toppida ja aknast välja visata. Aga see lontrus pressis end tagasi ja oli nüüd köögis. Sedasi ma viskasin teda mitu korda välja ja kui mul vannitoas remont valmis sai, võite kolm korda arvata, kelle ma duši kohal juba end asutamas leidsin - ikka samase tüütu moori! Just moori, sest ta oli pikliku kerega, sama liigi isane on lühikese kerega). Vaat siis kargas mul hing tõesti täis ja küsisin nagut Ivo Schenkenberg, et mitu korda ma üht ja sama meest pean maha lööma - ning uhasin ta julmalt kuuma veega trapist alla.
Tükk aega oli seejärel rahu majas, kuni ükskord jälle leidsin ühe poja köögikraani juurest. Ka selle viskasin välja ja peale seda, ma loodan, olen neile oma seisukoha selgeks teinud, et ma seda konkreetset seltskonda oma elamisse ei soovi. Tükk aega pole neid igatahes näha olnud, ptüi-ptüi-ptüi. Nüid suine aeg kah, mingu luhvtitagu õues. Vassstik-vasstik-vasstik!!
On sul alles kannatlikkust :)
Kustuta