04 jaanuar, 2017

Talv suvilas

Me otsustasime aastavahetuse sõpradega suvilas veeta. Õigemini Matt otsustas ja mina veeresin väikese virina saatel kaasa. Talv ei kuulu kaugeltki mitte mu lemmik aastaaegade hulka ja see, et Nanaimos, kus teoreetiliselt ei peaks üldse lund sadama, juba kuu aega järjest valge vaip maas on olnud ja jupikaupa juurdegi tulnud, tundub juba piisavalt ebaõiglane. Aga siinne "rekordiliselt külm ilm", millega tänavune talv meid kostitanud on, jääb siiski null kraadi ringi, kõikudes natuke siia-sinna, samas kui suvilas, mis asub 550 km põhja pool, näitas termomeeter umbes -20. Brr...

Aga kohapeal oli muidugi imeilus! Järv jääs ja kuused lumest rasked. Minu peamine mure, et esimesed kaks päeva peame kasukatesse pakitult kamina ees istuma ja ootama, kuniks maja üles soojeneb, sai kohe leevendust kui selgus, et Matt'i isa oli viimane kord ära minnes väikese kütte sisse jätnud, arvates, et võib-olla tahame talvel "suvitama" minna. Nii et juba paar tundi hiljem istusime rõõmsalt särgiväel ja mängisime Monopoli. Aknast avanes selline vaade:


Järgmisel päeval otsustasid mehed tulistama minna ja mina sumasin kaasa, et saaks oma uut peent kaamerat katsetada. Ma pole veel jõudnud süübida, mida kõik need nupud teevad ja pildistasin automaatrežiimis, nii et põhiline eelis seisnes tegelikult hoopis selles, et kaameral on nupud ja pildistamiseks ei pea kindaid käest ära võtma nagu telefoni puhul.

Ja appi kui külm! Mul oli seljas särk, pikkade käistega pluus, lühikeste käistega pluus, kampsun, jope, retuusid, lumepüksid, kaks paari sokke, kaks salli, kaks paari kindaid, müts ja kapuuts muidugi ka. Matt viskas mingi juhusliku jope pluusile peale ja Drew tuli üldse ainult dressikas. -20 kraadi oli!

Poolel teel kurtis Matt, et tal kukuvad vist kõrvad küljest ära ja laenas minu mütsi, aga muidu ei paistnud neil midagi häda olevat. Minul oli soe ainult seni, kuni kõndisime, kohale jõudes hakkas peaaegu kohe külm. Poisid ütlesid, et talvel peab rohkem pekki olema, siis ei pea nii palju värisema.


Kõige lahedam osa oli see, et beebi Jax, kes on sünnist saadik meiega kõik peod ja sõidud kaasa teinud ning seejuures uskumatult palju lärmanud, on nüüd enam-vähem üleöö täiesti mõistlikuks inimeseks hakanud. Saab aru, mida talt tahetakse, oskab paari inimkeelset sõna ja räägib mingis ainult endale teadaolevas dialektis pikad jutud maha. Nuttu pole enam üldse ja õhtul kell seitse jalutab piimapudel kaenlas täiesti vabatahtlikult voodisse. Ma ei suutnud oma silmi uskuda! 


Viimasel õhtul otsustati lõket teha. Selles mõttes, et jällegi teised otsustasid ja mina venisin veidi skeptiliselt kaasa. Külma oli -26 kraadi ja iga paari minuti tagant tuli natukeseks ümber keerata, et tagumik, mis lõkkest eemale jäädes jäässe hakkas minema, uuesti lahti saaks sulada. Aga muidu oli täitsa tore. Karastunud kanadalased võtsid külmad õlled õue kaasa ja olid väga hämmastunud kui pudel pärast esimest lonksu hetkega jäässe läks. Sõna otseses mõttes nii jäässe, et ühtegi vedelat kohta ei jäänud. Ja siis tehti veel paar pudelit lahti, et seda imet filmida. Oli tõesti päris lahe!

Koju jõudes ootas meid 17 muna, nii et kes omletti tahab - astuge läbi!

4 kommentaari:

  1. Kuna teitel seal on lund na vähevõitu, siis annan soovituse, kuidas seda ise juurde teha, nii eksperimendi korras. Nimelt tuleb üks kopsikutäis vett keema ajada, siis sellesama keeva kopsikuga õue minna (-20 kraadi Celsiuse järgi sobib suurepäraselt) ja visata suure hooga endast eemale kaares õhku. Kui on õnnestunud kopsikutäis lund valmis teha, siis võib edasi toimetada juba suuremate kvantumitega XD XD XD

    VastaKustuta
  2. Päris ehtne Eestimaa talv seal. Kuidas te sellist pikka maad liigute,auto v lennukiga? Ikkagi 550km?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Autoga. Sõit sinna on juba pool elamust, pikk küll, aga väga ilus, mägede ja kanjonite vahel. Ja kohapeal on nagunii autot vaja, lennujaam on kuskil tunni kaugusel sealt.

      Kustuta