Ted

Kanada on ikka uskumatult suur! Täna lendasime 5 tundi, et Torontost Vancouverisse jõuda. Lisaks söömisele ja magamisele jõudsin kaks filmi ära vaadata! Üks neist "Ted" - lugu mängukarust, kes ärkab ellu, et olla 8-aastasele poisile sõbraks. Poiss aga saab vahepeal 35, hakkab naist võtma ja üllatus-üllatus - karu on kah vahepeal "suureks" kasvanud; lürbib õlut, tõmbab savu ja tellib tüdrukuid koju. Kuuekaupa!

Mul tekkis kohe nii palju küsimusi, et polnud aega naljale pihta saadagi (oli seal üldse mõni?). Esiteks - karu jõi kogu aeg, aga kuhu see jook tal läks? Imbus vati vahele ja kuivas aja jooksul välja? Teiseks - kuidas mõmmik naistele nii hästi peale läks? Jube muhe on seltsida sellise põlvepikkuse karvapalliga, koos joomas käia ja... noh muid asju teha. Kuigi ma ei saa aru, mis kehaosaga ta neid muid asju tegi?

Aeg läks lennates ja kui aknast lumiste tippudega mäed paistma hakkasid, teadsin kohe, et Vancouver mulle meeldib! Pärast lonkava varese stiilis maandumist, hakkas kõik ülesmäge minema. Esiteks seetõttu, et ilm oli nii soe! Kui Kanada on üldiselt kliima poolest Eestile sarnane, siis Vancouver ei meenuta neist kumbagi. Näiteks talvel ei ole siin miinuskraade, temperatuur jääb +6 kanti. Lume asemel sajab vihma ja lörtsi, aga keda see lumi linnatänavatel ikka huvitab kui käeulatuses on sellised mäed, kust lumi ära ei kaogi! Ka praegu, mil kevad on ammu kohal ja nartsissid täies õies, nägime tänaval mitmeid inimesi, kes teel mäkke või sealt tagasi, lumelaud kaenlas ja saapad jalas (suusakeskused suletakse alles aprilli keskel). Pole paha! Mägesid on siin kolm, teekond võtab 20-30 minutit ja nende juurde viib ka linnasisene ühistransport.

Kanadalased on väga sõbralikud ja viisakad. Tasub vaid hetkeks seisatada kui keegi juba juurde astub ja küsib, kas ta saab kuidagi aidata? Ja siin ollakse nii tervislikud! Muudkui jooksevad, rulatavad, rullitavad ja sõidavad jalgrattaga. Tingimused on selleks kõigeks muidugi kah head - palju rohelust ja parke, jalgratastele oma rajad.

Loodus lokkab nii kuis jaksab. Kõikjal on nartsissipeenrad, ports hüatsinte nende vahel. Peaaegu kõik puud on roosades õites ning mul pole aimugi, mis liiki nad on ja milliseid vilju (kui üldse) kandma hakkavad, aga silmarõõmu pakuvad kõvasti!

Kogu selle ilu keskel peaks nüüd lõpuks asjalikuks hakkama - töö ja kodu otsima. Väljaüüritavate korterite valik on lai, aga kuna linn on suur, peab kodukanti hoolega kaaluma. Häda on selles, et meil pole õrna aimugi, kus tulevased töökohad asuma hakkavad ja mida elatise teenimiseks üldse teeme.

Muide, täna käisime ukrainlaste restos seljankat ja pikkpoissi söömas, maitses väga koduselt. Esimese päevaga võib rahule jääda, pöidlad pihku, et ülejäänud 364 sama ludinal läheksid!

Niagara

Kuna Niagara juga asub Torontost vaid pooleteisttunnise bussisõidu kaugusel, tahtsime seal muidugi ära käia. Aga jah, märts pole just parim aeg selle külastamiseks...

Jugasid on lausa kolm, kõige suurem neist, hobuserauakujuline, 700 meetrit lai, näeb suvisel ajal välja selline:

Aga praegu, märtsis:

Kui keegi juhtus erinevust märkama, siis jah... Alumisel pildil on hobuseraua-juga seal kaugel taga, lähemale ei hakanud me kõndima, külm tahtis varbad ära võtta. Vaateplatvormil natuke ikkagi lõdisesime, sest eriti narr oleks olnud hiljem öelda, et käisime Niagaral, aga juga ennast ei näinudki.

Joa lähiümbrus nägi välja nagu lõbustuspark - hästi värviline, vilkuv ja tilisev. Nad on andnud endast kõik, et turistil oleks ometigi võimalus üleliigsest rahast vabaneda. Kõige kiirem võimalus selleks on külastada mõnd Niagara arvukatest kasiinodest. Ka lastele on kasiino, et neid juba varakult mänguautomaatidega harjutada ja tulevasteks sõltlasteks programmeerida:

Inimesi polnud üldse, aga kõik atraktsioonid töötasid sellest hoolimata. Hea meelega oleks natuke rohkem ringi vaadanud, aga läbi jäise halli udu polnud erilist indu. 

Muideks saime teada, et Vancouveris sajab väga palju. Öeldakse, et kui elad seal piisavalt kaua, kasvavad varvaste vahele lestad. Ee, nüüd on vist sobiv küsida, et mis sind, Triin, pani arvama, et me Vancouveri tüüpi inimesed võiks olla? 

Aga ma usun, et selleks peab olema põhjus, et parimate elukohtade valimisel on Vancouver pea alati esiviisikusse hääletatud. Mis siis ikka - kui maailma parimas linnas elamiseks peab vihmavarju ostma, siis ostame. Seal müüakse kindlasti ilusaid kummikuid ka. 

Turg

Maandusime Torontos. Istusime taksosse. Õues valitses täielik koerailm - tuul, tuisk, lörts. Külm ja pime. Kustav kiikas aknast välja ja lausus: "Ma pole kunagi Kanadas käinud, aga kohe tulin aastaks nagu mulle hullult meeldiks siin..."

Torontos võtsid meid vastu Kustavi sugulased, kes on säilitanud praktiliselt aktsendivaba eesti keele, kuigi on Kanadas elanud juba umbes 70 aastat. Tänu mõnusatele jutukaaslastele püsisime vapralt ärkvel ja magasime end kohe esimese ööga kohalikku aega sisse, et hommikul värskena linna uudistama minna.

Kuna ilm oli udune, jätsime põhilise vaatamisväärsuse CN Tower'i ootele ning võtsime suuna St Lawrence Market'le, mille National Geographic eelmisel aastal maailma parimaks turuks hääletas. 

Mereandide- ja kalasõber on tõenäoliselt sattunud paradiisi. Valik varieerub elusatest kaladest ja krabidest marineeritud ja maitsestatud tükikesteni. Igale kokale vastavalt maitsele ja oskustele.

Kes kokata ei viitsi, võib piirduda juustuvaliku ja suupistetega. Loomulikult on saadaval kogu kraam, mida maitsva snäkilaua katmiseks vaja läheb, kreekerite ja juustutikkudeni välja. Veel võib turult leida korraliku veinikeldri, kus iga päev mitut müügil olevat jooki ka maitsmiseks pakutakse.

Oliive müüdi nii lahtiselt kui purgis, sobiva valiku võib kasvõi tükkhaaval kokku panna:

Pärast turukülastust püüdsime üles leida maailma suurima raamatupoe, mis pidi Eaton Center'i vahetus läheduses asuma. Küsisime mitmelt vastutulijalt, kas ta oskab meid selleni juhatada, kuid kõik laiutasid käsi. Kustav arvas, et võib-olla nad lihtsalt ei tea, milline siinsetest raamatupoodidest suurim on, aga minu arvates peaks poe nimi "World's Biggest Bookstore" väikese vihje andma... Aga järgmisteks päevadeks peab ju ka midagi vaadata jääma ja nii on meil aega selle asukoht ise välja guugeldada.

Kodu

Meie koduskäik sai läbi ja seiklused ootavad ees. Eile kasutasin pikalt jaanalinnutehnikat ega mõelnudki pakkimisega alustada. Sest mismoodi sa kolid teisele poole maakera? Aastaks minnes ei ole mõtet pagasi osas koonerdada, nagunii on igasugu asju vaja ja kui neid kaasa ei tassi, tuleb kohapealt osta.

Tunnike enne südaööd andsin ikkagi alla. Kõigepealt ladusin ritta šampoonid, palsamid, kreemid ja kosmeetika ning tõdesin, et naiste elu pole kerge! Riiete osas on muidugi veel hullem. 

On küsitud, miks me just Kanadasse otsustasime minna? Üsna juhuslikult. Austraalia viisa jaoks on vanusepiir madalamal ja meie, kaks vanainimest, mahume Kanada vahemikku (kuni 35 aastat) paremini. Pealegi olid me sõbrad Triin ja Mosu juba suvel sinna maandunud ja Skype'i vahendusel nende õnnelikke nägusid vaadates tekkis hirmus tahtmine enda suunurgad kah kõrvuni venitada. Nende poolt valituks osutunud Edmontoni tõmbasime oma nimekirjast kohe maha, sest seal on talvel veel külmem kui Eestis. 

Miks me Vancouveri kasuks otsustasime? Tegelikult maandume alguses Torontos ja kuna muud plaani polnud, mõtlesime end esialgu sinna sisse seada. Ühel ilusal päeval aga mainis Triin, et nad olid Mosuga seda asja arutanud ja leidnud, et me pole üldse Toronto-tüüpi inimesed, rohkem nagu Calgary või Vancouveri omad... Hea sõbra puhul ikka usaldad ta vaistu, nii ei hakanud põhjendusi küsima, vaatasime lihtsalt kaarti, leidsime, et mõlemas linnas on taustaks kenad mäed, aga Vancouveril on teisel pool ookean kah ja nii me ostsimegi Toronto-Vancouver lennule piletid.

Vancouver

Eestis veedetud nädal oli väga mõnus. Päike paistis katkematult ja lumi säras vastu, meie mõlema emad andsid endast maksimumi, et meid ümaraks sööta, sõbrad tulid külla ja õhkkond oli väga soe ja armas. 

Pidu oli igati vahva, Kustav kuulutas välja piinlikud mängud, reisimuljed, enneaegsed õnnitlused (tal on märtsi lõpus sünnipäev), lahkumisnutu ja riistakujulise koogi. Mitte et me räpased perverdid oleks, lihtsalt Manila pagaripoe vaateaknal eksponeeriti üht sellist, tegin pilti, et tordimeister Ruth ideid saaks ammutada ja ettevõtlik Ruth küpsetas esimese kohe meie jaoks :)

Tort oli nii suur, et jätkus mitmeks päevaks, siseinfo korras võin mainida, et ääred pisteti nahka, aga põhijäse jõudis lõpuks hapuks minna. Mõtlesime küll, et kui juba nii palju üle jäi, viime naabritele ka maitsta, aga noh... ei viinud ikkagi, hahaa!

Eile aga maandusime Torontos ja siinseid muljeid jagame kohe kui need tekivad!

Ciaron

Singapuri kliima on ideaalne, alla 20 kraadi ei lange siinne temperatuur mitte kunagi, aga enamasti püsib 27 ringis. Kohalike naiste kapis on ilmselt miljon kleiti ja teine sama palju kingapaare. Kogu selle ruumi, mille mina pean kasutama jopedele, pükstele, mantlitele, kampsunitele, saabastele, kummikutele, sallidele, mütsidele ja veel tuhandele muule esemele, mida on vaja, et kõik neli aastaaega üle elada, saavad siinsed naised sisustada kleitidega. Ja seejuures ei kulu mitte ühtegi paari sukkpükse!

Lõunasööki otsides jõudsime puuviljaletini ja otsustasime, et nääh, kes seda praadi ikka tahab ning kostitasime end natukese ananassi, meloni, mango, arbuusi ja värskete mahladega. Tervislikult toituda pole Singapuris küll vähimgi probleem. Ei pea isegi arbuusiseemneid ise välja nokkima!

Paljudel restoranidel on akvaariumid kalade ja krabidega, et saaksid näpuga näidata - võtke see loom ja tapke ta minu jaoks! Ma saan aru küll, et värske ja puha, aga kui ma näen teda seal ujumas, läheb ikkagi isu üle. Tekib lootusekübe, et kui mina tema surma ei põhjusta, siis juhtub võib-olla ime ja ta pääseb tagasi merre, oma koju... 

Ja kui grillkana näeb välja nagu grillkana ikka, siis ma söön teda meelsasti, aga jäta talle pea külge ja natuke sulgi lõua alla... ja ta on minu silmis õnnetult hukkunud kanalaip, kelle söömine kõne allagi ei tule. Mõjustamispsühholoogia on võimas, ma ütlen! Sisu on sama, aga kest loeb üüratult palju.

Ühe pildi tegime ka linna "lavatagusest", et oleks näha, kui palju vaeva tuleb siinses soojuses näha, et siseruume maha jahutada. Konditsioneeriuputus!

Täna sõbrunesime vahva paariga, kes meiega samas toas elab, veetsime ühise hommikupooliku filmi vaadates (ja Nutella saia süües) ning õhtu juba eelmisest korrast kustumatu mulje jätnud pelmeenirestoranis "Din Tai Fung". Tegelikult ei pakuta seal ainult pelmeene, ka muu toit viib keele alla. Aga nende aurutatud pelmeenid on ikka täiesti fenomenaalsed! See lihtsalt ei ole võimalik, et midagi nii maitsvat üldse olemas on...

Ciaron üllatab meid iga päev millegi uuega. Ta on kordumatu kuju - kas te teate veel mõnd austraallast, kes oma elu esimeseks välisreisiks Eestisse otsustab lennata? Kes meie riigist nii suurde vaimustusse satub, et selle järgneva kahe aasta jooksul veel NELI korda ette võtab? Jap, Ciaron... Sel suvel kuuendat korda Eestis!

Eriti naljakas, kuidas ta kõiki kohti teab - isegi väikeseid, näiteks Saku. Ja Ristna! Ja oskab eesti keeles õlut tellida, kuigi Õ on tema meelest maailma kõige raskemini hääldatav täht. 

Ciaron tahaks proovida lumememme ehitada, ta pole seda kunagi teinud. Kiitis memme, mille kunagi Facebook-i riputasin. Ütlesin, et seekordne sai nii väike, sest liiga külm oli ja lumi ei jäänud kokku. Ta oli mõnda aega veidi segaduses, mina üritasin ehitus-tehnoloogiat täpsemalt selgitada... ja korraga ta hüüatas: "Aa, sa veeretad seda?!" Ciaron arvas, et lumemees mätsitakse vastavasse kujusse :) 

Nagu juba mainisin, üllatab Ciaron meid igal õhtul mõne uue katusekohvikuga - tänane kandis nime Level 33 ja vaade oli selline:

Liftidel, mis taolistesse kohtadesse viivad, on ainult kaks nuppu: 1 ja 33. Lihtne! Mitte selline pundar nagu Ciaroni kodumajas...

Hotelli pääsemiseks tuli veidi maa all kõndida. Tunnelid on siin lõputud, lihtsalt ei saagi otsa... Põhimõtteliselt on tegemist kaubanduskeskusega, söögikohad poodide vahele pikitud, metroo veel nende all vuramas. Koridorid on ka öösel avatud, ainult et inimesi ei ole. Ja näete, kui puhas kõik on?!

Tikutops

Kojulennuni jäänud päevad veedame Singapuris. Kõik on puhas ja värske, ei haisvat rentslit ega kärnaseid kasse. Vahelduseks täitsa meeldiv! Metroosse olid meie rõõmuks uued plakatid riputatud:

Ciaroni eestvõtmisel jõudsime järjekordsesse katusekohvikusse, kus tutvusime tema toredate sõpradega, et hiljem kambakesi Chinatown-i õhtusöögile jalutada. Toit on üks Singapuri tugevustest - valik on lõputu ja kvaliteet hea.

Malaisia kohta ei saanud just sama öelda - põhiliselt võis leida rohke rasvaga töödeldud kiirtoitu, lisaks klassikalist riis-nuudel-kana kooslust (enamasti mitte kuigi osava koka poolt valmistatuna). Salatist ja klaasist külmast valgest veinist sinna kõrvale ei tasunud unistadagi. Malaisia on ka praktiliselt alkoholivaba (Kuala Lumpur moodustab loomulikult erandi) - moslemiriik ikkagi.

Singapuris on seevastu olemas kõik, mida hing vähegi ihkab...

Kuna tahtsime heas piirkonnas peatuda, et kõik vajalik oleks läheduses, tuli panused teha odavaimale võimalusele - ühikatoaga hostelitele.

Aasias tähendab ühikaelu vähest ruumi, hunnikut narivoodeid, palavust, higi ja vahel ka sipelgaid-prussakaid... Hind on ainus pluss, mis sellise valikuga kaasneb. Singapur tundus aga turvaline koht, kus ühikakogemusega lõpuks käsi valgeks saada.

"Matchbox" on parajalt jahe, puhas ja lõhnav. Magamistuppa mahub ööbima 16 rändurit. Tundub hullumeelne? Õnneks on kõik külalised üksteisega tõeliselt arvestavad, magamistoas räägitakse sosinal isegi päeval, aga enamasti on seal täielik vaikus. Kuna voodid on ühes rivis, ei ole kedagi sinu "topsi" ka sisse piilumas.

Hostel pakub ööpäevaringset hommikusööki - olenemata kellaajast võib tee/kohvi kõrvale moosi või Nutellaga kaetud röstsaia krõbistada. Elutoas on lisaks muule ka kaks kiike. Väga mõnus!

Vannitubasid on terve rivi, keegi ei pea teiste järel ootama. Mõned mahtusid ka pildile:

Eestlasi on "Matchbox"-s varemgi peatunud, Tallinn oli juba kaardile märgitud. Lisasime omalt poolt Tartu, sest Pärnu poleks nii hästi mahtunud.

Tallinn-Tartu-Pärnu kuuluvad me plaani alates naistepäevast, seega soovitame kõigil sõpradel, kes meid veel enne Kanadasse lendamist näha tahavad, varakult märku anda, sest jääme ainult nädalaks.