Riistapesumasin

Täna õhtul käisime Eesti Majas ühel toredal üritusel ja tegime muuhulgas mõned tähelepanekud, mida tahaksin meelsasti lugejatega jagada.

Peosaali seina kaunistavad pildikesed Eesti rahvuseeposest. Pean ausalt tunnistama, et päris täpselt ma seda lugu küll ei mäleta ega või pead anda, et seal polnud stseeni, kus Kalevipoeg ihualasti hobuse seljas istuks ja kaenlaalust nuusutaks, sest võib-olla oli ka. Ja võite mind nüüd rikutud mõtlemises süüdistada, aga mis kehaosaga ta end kinni hoiab? Vihjeks võin öelda, et käsi ei paista see olevat... 

Aga mis kaunistab köögi seina, küsite? No hea küll, tegelikult ju ei küsi, kuid võiksite! Seal on "Riistapesemise masina tarvitamine". Jaa, päriselt! Ainus loogiline selgitus võiks olla, et nende inimeste sõnavaras, kes lapsena Kanadasse kolisid ja praeguseks pensionärid on, sõna "nõudepesumasin" lihtsalt polnud ja seega tuli see ise välja mõelda. Nii sündiski ajalugu! 

Minu lemmikkoht on: "Riistad kuivavad palavusest. Ettevaatust!"

Beebibuum

Jube tüütu, et ikka veel ei tea, kas võime Kanadasse jääda või tuleb Eestisse kolida. Eelmisel aastal jamasin samal ajal uue viisa taotlemisega ja tookord lahenes olukord sõna otseses mõttes viimasel minutil. Praegugi tõusevad karvad püsti kui sellele tagasi mõtlen. Nüüd siis peaaegu sama jama... Elamisluba hakkasin küll taotlema kohe kui selleks õigus tekkis, mingit üleliigset venitamist polnud, aga nüüd on ikkagi nii, et viisa saab kahe kuu pärast läbi ja kui selle aja jooksul immigratsioonist kirja ei tule… on natuke pahasti. Sest ilma kirjata ei saa ma tööloale pikendust, kuniks elamisloa vastust ootan (mis peaks saabuma septembris).

Sellises olukorras tuleb appi Maalehe horoskoop! Mulle meeldib, et Mang lubab häid asju alati rohkem kui halbu ning halbade osas olen nagunii veendunud, et need käivad hoopis teiste Amburite kohta. Mina pole kunagi eriline sitamagnet olnud ega kavatse selleks ka vanas eas hakata.

Teen siis horoskoobi lahti ja esimene lause... saate aru, kõige esimene: "Jupiteri liikumine Lõvis, Amburi sõbramärgis, ennustab jätkuvalt õnne kaugel kodust."

Paar lõiku edasi selgus, et: "Naaberkorterisse on tulemas mees, ilmselt välismaalane" (no ilmselgelt välismaalane, väga kummaline kui sinna puhtjuhuslikult mõni Eesti jorss koliks!) "Esimesest kohtumisest trepikojas piisab, et Amburil hakkaks süda tugevamini põksuma. Mõlemad saavad mõne aja pärast aru, et midagi nende vahel on" (sein ilmselt - naaberkorterist ju jutt, hahaa).

Kustav, kes peab varsti natukeseks Eestisse lendama, et põlveoperatsioon ära teha, ütles, et ei julge nüüd kaugele minnagi, mine tea, mis juhtub… Võtsin siis tema horoskoobi ka lahti (sest papa Mang teab, mis juhtub). Ja teabki! Väidab, et märtsi algus toob salasuhte ja selle tulemusel jääb lapseootele nais-Jäär või mees-Jäära kallim. See uus salapärane kallim siis! Aga oot, see pole veel kõik: "Juulis nõuavad tähelepanu kodused asjad - põhjuseks mees-Jäära elukaaslane, kes eelmise kuu lõpul rasedaks on jäänud." Ma vaatan, et Mangil on vana mehe kohta päris lennukas mõttelõng! Kaks titte ühe aastaga? Kuulge, kas tema ongi see, kes "Vapratele ja ilusatele" stsenaariumit kirjutab või?!

Jopejutud

Mul läheb vahepeal täitsa meelest ära, et võiks blogida. Pole nagu midagi eriti toimunud ka, viimase aja tippsündmus on uue jope ostmine, hahaa. Maru sisukas elu nagu näete! Täna jalutasin töölt koju ja mõtlesin, et see on vist kõige parem jope, mis mul kunagi olnud on! Soe ja pehme ja taskutes on mingi eriti siidine fliis, nii et nüüd ma enam kindaid ei kanna, sest tahan kogu aeg käsi taskus hoida. Loodetavasti ei kuku ma endal sel viisil hambaid suust välja (mu tädi näiteks kukkus, seega on ema eluaeg rääkinud, et ei tohi käsi taskus hoida)!

Okei, räägin siis jopest! Või no mis jope, rohkem nagu mantel, selline põlvedeni. Juba kuu aega tagasi leidsin, proovisin selga ja eputasin peegli ees, aga hind oli täiesti astronoomiline ja tegelikult tahtsin musta, aga see isend oli hallikas-roheline. Ei võtnud siis. Aga pärast jõule on Kanadas Boxing Week, mis tähendab seda, et igal pool on meeletud allahindlused, kuskil 40-50% täitsa tavaline taks. Umbes, et kui sul pärast jõulukingirallit veel mingi rahakribal kuskile taskupõhja vedelema jäi, saad selle kah laiaks lüüa. Taskus võib ju muid asju hoida, saabki ruumi juurde.

Mul ei olnud tegelikult ostuplaane, küll aga oli täitsa vaba pärastlõuna ja nii sattusingi kuidagi pooljuhuslikult sama kaubamaja teise filiaali ja mis ma näen - sama jope, musta värvi, õige suurus ja hind -50%. Ajasin ürbi selga, veendusin, et endiselt paistab tegu olevat maailma kõige ägedama jopega ning ostsingi ära. Ahjaa, jõuluks sain töölt kinkekaardi, selle lõin ka letti, nii et summa, mis endal tuli maksta, oli… noh, odav. Eriti alghinnaga võrreldes!

Astusin enne kojutulekut veel mingist poest läbi ja leidsin käekella. Ma ei tea, mis värk on, et kui midagi konkreetset otsima minna, on saak null ja kui niisama ringi tölberdada, on iga teise leti peal sellist kraami, mis on täpselt minu jaoks loodud?! No ostsin siis kella ka. Ja seejärel tulin hästi ruttu koju, sest jumal teab, millega see päev veel lõppeda võinuks…

Tibukana

Viimasel ajal olen suutnud erakordselt palju asju ära lõhkuda ja sellega seoses on selgunud, et inglise keeles polegi väljendit, et killud õnne tooks! Juhindun siis sedapuhku ikka Eesti tavadest ja olen iga kord rõõmus kui järjekordselt kõik kohad klaasipudi täis on. Eks näis, mis õnnekuhi mulle nüüd kaela sajab...

Täna hommikul tegin pannkooke ja imestasin esimest süües, et kuidas see küll nii tulisena püsib, kuni käis hele litakas ja taldrik tükkideks lendas! Võin vanduda, et mina ei keeranud sellele tuld alla, aga keegi seda ilmselgelt tegi. Hea, et ainult esimene kook äraviskamisele läks, maru kahju oleks olnud tervest hunnikust loobuda.

Tähistasime pärastlõunal teiste eestlastega jõule ja kuna Kairi elukaaslane oli töölt suure kalkuni võitnud, otsustasime sellegi kambakesi ära süüa. Kuna mina ei tea kalkuni hingeelust mitte vähimatki, keeldusin küpsetamist enda peale võtmast, aga Iain arvas, et tõenäoliselt pole see mingi raketiteadus ja lubas ise hakkama saada. Nii nad tulidki juba eile õhtul siia, et oleks hommikul mugavam ettevalmistustega alustada.

Kui meie ärkasime, oli Iain juba käsipidi linnu tagumikus, koukis ühtteist välja ja toppis sibulat-küüslauku asemele. Hiljem selgus, et nii süvitsi ta oma kaevetöödega ikkagi ei läinud, et oleks kaela üles leidnud, hahaa (teatavasti pakitakse see kalkunile kõhtu). Siinkohal peaks täpsustama, et kui varasemalt olen kuulutanud, et Iain teab ainult kahte eestikeelset sõna - "kuradi jobu" - siis nüüd selgus ka kolmas - "tibukana". Et eesti keeles sellist väljendit polegi ja et kalkun oma seitsme kiloga tibukanaks eriti ei kvalifitseeruks ka, ei morjendanud teda absoluutselt!

Pärast nelja tundi võiga kastmist ja hella poputamist oli linnuke igati mahlane, külalised tõid karamelliseeritud ahjukapsaid, marineeritud seeni ja muud jõulukraami ning lõppkokkuvõttes sai pühadele särav punkt pandud. Meile Kustiga oli see käesoleva nädala neljas jõululaud, seega ei saa kurta, et end siin väga üksikuna tunneksime. Nagu selgub, jõuab kahe aastaga täiesti arvestatava sõpruskonna hankida!

Uuestisünd Kanada moodi

Vancouveri jõulud on väga huvitavad - päike särab ja soe on ka, isegi jopet pole vaja selga panna, paksemast kampsunist täitsa piisab. Eile hommikul umbes samal ajal kui pere ja sõbrad Eestis verivorste sõid ja pakke avasid, istusime Kustiga kohvikus ning maiustasime kaneelirullidega. Lugesin hiljuti üht tsitaati Fred Jüssilt, kus selgitas, miks ta hommikuti kunagi kohe voodist välja ei tule, vaid aega võtab, et mõtiskleda ja nautida, sest "päevale tuleb ju mingisugune põhi panna".

Fakt, et omadega kohvikusse jõudsime, näitab ilmselgelt, et voodist välja me ikkagi saime, aga üldjoontes olen Jüssiga nõus. Pole vaja tormata! Terve aasta jooksul on mu tööpäevad kella ühest alanud ja enamasti ei pea tegelikult enne kahte kohale minema, seega olen hommikuse mõnnamisega nii korralikult ära harjunud, et kui ühel hetkel peaks ametit vahetama ja hakkama kella seitsmeks äratusi sättima, oleks… noh, pahasti. Pimedas ärkamine ja unesoojana käsikaudu vannitoa poole kobamine ei ole päris see, millega päevale head algust luua.

Seekord sattusid pühad nädala keskele, seega olen tööl, aga seal on õnneks päris mõnus ja palka saab ju pooleteistkordselt. Avasime lastega kinke ja sõime head-paremat, ei olnud üldse tunnet, et võiks vabu päevi küsida. Eelmisel aastal avasime Kustiga oma kingid jõuludele järgneva laupäeva hommikul ning küpsetasime piparkooke, et lõhn oleks õige, seekord teeme täpselt samamoodi.

Eile õhtuks olime kutsutud Matt'i vanemate juurde õhtusöögile, et me ka Kanada traditsioonidest osa saaks. Tähistada (+ dekoreerida + kostümeerida) meeldib siinsele rahvale ju hullupööra ning jõulud on aasta kõige olulisem püha. Toit oli imeline, nalja sai palju ja kuusk nägi välja täpselt nagu "välismaa" filmis!

Kanadas on kombeks 24-nda õhtul pidulikult süüa ja 25-nda hommikul kinke avada. Kõige toredam on see, et kingid võib kohe lahti teha, mingit lugulaulu etendama ei pea.

Kuna Matt'i õe peika pidi varakult lahkuma, otsustati pooled kingid juba õhtul avada ja ehtsa Kanada kombe kohaselt valati ka meid nendega üle. Matt'ilt sain muuhulgas kaks komplekti plastkarpe, sest ta laseb endale iga kord meie juurest koju minnes süüa kaasa pakkida ja ei too kunagi taarat tagasi...

Muide, olete kuulnud sellisest asjast nagu reborn baby? Siin on teenus, kus pildi põhjal taasluuakse beebi. Nägu ja käed-jalad on käsitsi maalitud, näha on väikeseid kapillaare ja naha alt kumavaid veene, isegi juuksed on peas, ripsmetest-kulmudest rääkimata! Sülle võttes tundub nagu päris laps ja mida lähemalt vaadata, seda ehedam paistab. Väga kriipi tegelikult! Saage tuttavaks - Matt'i noorem õde (kes on praeguseks ammu täiskasvanu):

Valgusfestival

Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et kui eile õhtul pool tundi enne südaööd blogimise lõpetasin, läksin ikkagi trenni. Alguses oli veits imelik sellisel kellaajal end kodust välja ajada, aga kui saali jõudsin ja sealt päris mitu öösportlast eest leidsin, hakkas kohe normaalne. Ja ma polnud kaugeltki mitte viimane saabuja! Ilmselgelt on neid piparkoogisõltlasi meie majas teisigi…

Mul on tegelikult üks nipp veel, mis aitab südametunnistuspiinu leevendada - ma ei söö glasuuri. Lükkan näpuga maha ja ütlen endale, et see on dieetpiparkook! Viinamarja seemneid ma näiteks ka ei söö. Hammustan pooleks, nokin mõlemast tükist kõik seemned välja ja alles siis söön ära. Maru kaua võtab aega, aga muud ei jää üle, sest need paganama seemned on lihtsalt jube rõveda maitsega. Glasuur ei ole vähemalt halb, aga Kustav juba soovitas, et võib-olla jätaks järgmine kord mõned piparkoogid glasuurimata, oleks hiljem vähem koristamist...

Vahepealsetest uudistest veel niipalju, et kui mõni aeg tagasi sai netist mingit klippi vaadatud, kus keegi demonstreeris, et Walmart'i jäätis ei sula isegi päikese käes ära, siis meil juhtus sünnipäeval kogemata täpselt sama asi! Kustav arvas, et brownie kõrvale peab ikka jäätist ka olema ja tõi poest ühe populaarseima kohalikest sortidest. Kui see karp oli tund aega soojas toas lahtiselt seisnud, tegin tähelepaneku, et jäätis pole veel sulama hakanudki! Kaks tundi hiljem õigustasid teised, et näe, äärtest läheb juba natuke pehmemaks ning kolm tundi hiljem oli keskmine osa kah õige veidike pehmemaks läinud, selles mõttes, et täiesti kivikõva enam ei olnud. KOLM tundi hiljem!!!

Kuna leivajuuretis suri suvel ära, olen juba pikemat aega pead vaevanud, kust uut saada? Täitsa nullist ei tahtnud ise uut hakkama panna, sest eelmine kord sai seda tehtud ja kõik läks täpselt nii nagu internetis kirjeldati - esimesed korrad ei kerkinud eriti hästi ja normaalse leiva sai alles umbes viiendal katsel. Jube tüütu! Aga mingil hetkel hakkasin mõtlema, et oot-oot, kust juuretis teab, kas ma küpsetan sellest taignast midagi või segangi ainult vett ja jahu juurde ja jätan seisma? No kuidagi ei saa teada!

Naturaalse juuretisega tehtud leivakääru mul kah polnud ja nii tegingi mingi suvalise popurrii erinevatest retseptidest, segasin omavahel rukkijahu, maitsestamata jogurti ja õunad (õigemini riivisin õuna ära ja pigistasin mahla juuretisesegule, sest eelmine kord jäid need õunatükid selle hapuksläinud juuretise sees eriti rõvedad ja seekord ei tahtnud midagi tükilist sisse panna). Iga mõne päeva tagant segasin natuke vett ja jahu juurde ning nädala pärast panin külmkappi. Esimene leib rändab ahju homme, aga juuretis näeb igati ilus ja elus välja, seega eeldan head kerkimist.

Kuna rohkem juttu pole, uputan piltidega. Juba eelmisel aastal soovitasid kõik Van Duseni botaanikaaia valgusfestivalile minna. Mina mõtlesin, et hähh, mis seal ikka nii erilist olla saab ja ei läinud. Aga kui kanadalased kaunistama kukuvad, pole mõtet keskpärast tulemust oodata, neil on ikka tõsi taga! Esimest korda sattusin sinna oma kliendiga, kes sai päevaprogrammist kaks tasuta piletit. Autistiga on sellises kohas eriti tänamatu käia, tema jooksis ees ja nõudis kooki, tuledest ei hoolinud üldse; mina klõpsisin telefoniga pilte teha, et saaks hiljem Kustavile näidata, miks ta minuga sinna tagasi peab minema. Nüüd on teist korda kah käidud ja vaimustus kasvas ainult suuremaks.

Aias põleb üle miljoni lambi, absoluutselt iga puu ja piire on kaunistatud, täiesti kirjeldamatu ilu! Kuu aega saab vaatamas käia, siis korjatakse kõik tulukesed maha. Ja taaskasutus on ka loomulikult mängus - see lillemeri, mida ühel pildil näete, on tehtud plastpudelitest.

Piparkoogid

Eile hakkasime tubliks ja käisime trennis. Suht nüri rassimine oli, aga vahel on hea lihastele meelde tuletada, et nad olemas on. Ma pole tegelikult päris lõpuni kindel, et on, aga kuna korraks tuli tublidusetuhin, kujutasin ette, et äkki varsti hakkavad olema? Pole ju raske igal õhtul korra liftiga alla sõita ja kasvõi pool tunnikest lindil joosta?! Aga nagu juba mainisin, on lindil jooksmine üks nürimaid tegevusi üldse! Enamiku aega jõllitasin numbreid, mis liikusid täpselt sekundhaaval ja ääretult keeruline oli end jätkama motiveerida…

Õhtul magama jäädes otsustasin, et lähen hommikul uuesti - korraks hakkas tunduma, et olen nii usin, et võiksin vabalt kaks korda päevas trenni teha, pärast on ju alati nii hea olla! Võite ise arvata, mis sellest lõpuks sai… Vihjeks võin näidata, millega me pühapäeval tegelesime:

Taigna tegime ise ja glasuuri tegime kah ise. Seekord viisin dekoreerimise lausa nii kõrgele tasemele, et soetasin isegi kaks toiduvärvi! Tulemus oli veidi õudne oma kiiskavas neoonrüüs, aga maitse ikka hea ja terve kodu jõululõhna täis.

Ainult üks häda on nendega - kogu aeg peab sööma! Nii lihtne on endale öelda, et trenni saab ju ka homme minna. Isegi kaks korda võin minna - hommikul ja õhtul. Ainult, et need paganama piparkoogid on ju nii hommikul kui õhtul ikka veel siin... Nii ma siis sööngi hästi usinalt, et ruttu otsa saaks.

Isetegemise juures on muidugi see häda kah, et ma tean täpselt, millistes hobuseannustes kulus taigna valmistamiseks suhkrut ja võid. Jahust üldse ei räägi - küpsis on küpsis, igaüks teab, et see ainult jahust koosnebki. Ja glasuur on puhas suhkur! Hästi tore oli seda suurtes hunnikutes kaunistuseks peale plöristada, aga palju vähem tore kui see mul lõpuks kintsu peal lödiseb. Sest trenni ma ju täna jälle ei jõudnud! 

Teie tulevane rasvapall Anu.

Jõulupakisadu

Mul pole vist oma 20 aastat sellist sünnipäevaärevust olnud nagu seekord! Palju ei jää puudu kalendrisse ristikeste tõmbamisest, et suurpäev kiiremini kätte jõuaks! Esimese hooga polnud tegelikult üldse mingit vaimustust, sest kuus sõpra teatasid, et lendavad täpselt enne mu sünnipäeva reisile, kes Mehhikosse, kes Hawaiile, kes Guatemalasse… Mõtlesin, et teeks siis Kustiga kahekesi mõnusa restoraniõhtu nagu eelmisel aastal, aga lõpuks otsustasin, et tahan ikkagi päris pidu ka!

Kirjutasin ülejäänud neljateistkümnele sõbrale, et Anu saab sel aastal jälle 25, tulge tähistama! Minu suureks rõõmuks teatasid kõik oma osavõtust! Mulle hirmsasti meeldib külalisi võõrustada, süüa teha ja kooki küpsetada. Kooke tuleb seekord lausa kolm ja sült on juba täna tulel. Ehtne Eesti pidu ikkagi, isegi täidetud mune saab!

Kuna mul kodus süldikeetmiseks piisavalt suurt potti polnud, pidin selle eile töölt kaasa tarima. Muud kraami oli ka - tõin poest ühtteist ja vihmavarju oli vaja kaasa tassida, pott rippus siis enam-vähem hammaste vahel, polnud eriti vabu käsi. Jõudsin välisuksest sisse ja kontrollisin igaks juhuks postkasti. Ma teen seda absoluutselt igal õhtul, sest elamisloa taotluse vastus peaks saadetama posti teel ja ootamine ajab mu lihtsalt HULLUKS!

Kirja muidugi polnud (agggrrhhhh…), küll aga oli pakiteade! Kaalusin siis variante, kas käin üleval ära, et kaamelikoorem maha panna ja uuesti alla paki järele tulla või jätan kogu tavaari fuajeesse diivanile ja toon kõrvalmaja valvelauast oma üllatuse kohe ära. Võitis teine variant.

Valvelauas selgus, et pakke pole üks, vaid lausa kaks. Üks minu emalt ja teine Kustavi emalt. Kumbki ei teadnud, et teine paki saadab, aga paistab, et sattusid samale lennule! Telepaatia, ma ütlen! Mõlemad olid muidugi terve kasti läkitanud ja need polnud üldse mingid kerged kastid! Valvelauaonu aitas need mulle sülle sättida, ukse avasin puusaga ja lahti lükkasin jalaga. Paarikümne sammu kaugusel tegin oma majja sissesaamiseks vahva joogapoosi, kiibiga puldi poole vehkides ja varvastega ust lahti kangutades, et jõuda rõõmsa taaskohtumiseni oma esialgse kaamelikoormaga.

Korra mõtlesin küll, et võiks Kustile helistada, et ta alla sõidaks ja tassida aitaks, aga no ega ma mingi papist tüdruk ole! Täpselt ei mäleta, mis kohaga lõpuks liftis nuppu vajutasin, võib-olla kulmuga, aga tuppa ma igatahes jõudsin.

Jumala kihvt on pakke saada! Harutasime kumbki oma kasti kallal ja olime hirmus elevil. Magusavarud on nüüd sellised, et normaalne inimene veaks nendega jaanipäevani välja, aga normaalseid meil siin paraku pole. Panime filmi käima, sättisime end diivanile kerra ja alustasime ulatuslikku hävitustööd. Kõrvale jõime Elina kasvatatud-kuivatatud-pakitud sidrunimelissi teed, mille Kustav kuulutas parimaks teeks, mida ta eales maitsenud on. Mõnus!

Vancouver ootab jõule...

Kanadalastele meeldib tähistada - isegi riigipühi on siin nii palju, et igasse kuusse mahub vähemalt üks! Ja oi kuidas nad armastavad dekoratsioone - anna ainult põhjust! Üks hullus ei jõua veel lõppeda kui juba järgmine algab… 

Laibad, luukered ja kõrvitsad korjati kokku, et värvilistele tuledele ruumi teha. Mõnel on ukse ette kogu põhjapõdrapere püsti löödud, teisel särab jõulumees, mõni hoov vilgub nii, et epileptikud kukuks hoobilt pikali ja osades õuedes kõlab muusika. Muideks, ka siin näidatakse jõulude ajal telekast "Üksinda kodus", aga uusaasta hommikul "Titanic"-t ei tule.

Fotograafiaauhinnale ma telefoniga pimeduses vilkuvatele tuledele jahti pidades ei kandideeri, aga natuke aimu saate ikka. Pole lund vajagi, et jõulutunne tekiks (meil oli täna 15 kraadi sooja).

Hiina keel

Eile käisime sõbra sünnipäeval ja tutvusime seal ühe Jeemeni kutiga, kes teatas, et tunneb juba päris mitut eestlast. Vist vähemalt nelja… Seejuures on meid ju ainult miljon ehk 23 korda vähem kui jeemenlasi (keda ta Vancouveris ühtegi ei tunne).

Saime teada, et Jeemen on vaene riik, kuigi loodusvarade poolest vägagi rikas - korruptsioon lokkab ja lihtrahva ette kuldmune ei saja. Neil on mäed, meri ja kolm erinevat kliimatsooni ning suvel läheb osades piirkondades kohutavalt palavaks (isegi üle 50 kraadi!)

Poole jutuajamise pealt guugeldasime üheskoos kaardilt Jeemeni asukohta, sest piinlik küll, aga mina oleks selle tükk maad… emm… paremale paigutanud. Ma ei teagi, kuhu täpselt, aga no kuhugi sinna Musta Mere kanti vist (läheb häbeneb nüüd korraks). EDIT: nagu üks lugeja välja tõi, ei asu Must Meri tegelikult üldse paremal, hahaa...

Kooliajal sai geograafiat õpitud küll, aga mustvalget teksti lugedes on ausalt öeldes ikkagi kuidagi maru kuiv see värk. Tööl on meil näiteks suur maailmakaart, kuhu igaüks saab oma kodukoha märkida. Lisaks kanadalastele on töötajaid Keeniast, Kongost, India põhja- ja lõunaosast, Filipiinidelt, Mehhikost, Trinidad & Tobagost… ja kaks tükki Eestist. Siinkohal pole eestlaste esinemise statistika muidugi päris lõpuni aus, sest Kadri tuli minu kaudu. Aga ikkagi.

Muideks Sofi ei suhtle Vancouveris ühegi guatemalalasega (peale oma peika), sest esiteks neid pole siin eriti ja teiseks on Guatemalas erinevate ühiskonnakihtide vahel nii suured käärid, et madalamasse klassi kuuluvate inimestega pole lihtsalt kombeks läbi käia!

Eestlastel on selles mõttes lihtne, et veel hiljuti olid meil kõigil täpselt ühesugused koledad sektsioonkapid, lillepiltidega morsiklaasid, Marati dressid, hõbeplommid, Salvo kelk ja NuPogodi mäng. See munadega. Hoobilt jääb ära "kuna ma su perekonda ei tea, kuulud valesse rühma ja tsau-pakaa-nägemist". Meil on pigem nii, et tuttavaks saadeks arutatakse esimese asjana, mis koolis keegi käis ja millises linnas üles kasvas ning üsna harva juhtub, et ühtki ühist tuttavat pole.

Üks asi, mille olen Kanadas selgeks saanud, on see, et pole olemas "india keelt" või "hiina keelt". On punjabi ja hindi ning mandariin ja kantonees. Sada väiksemat muidugi lisaks, aga ärme praegu nii detailseks lähe. India suurimad keeled pidavat selles mõttes sarnased olema, et ükskõik kumba räägid, saad ka teisest põhimõtteliselt aru. Hindi on keerukam ja kõlab viisakamalt, punjabi pidavat veits matslik olema.

Mandariin ja kantonees kõlavad üsna erinevalt, nende rääkijad üksteisest aru ei saa. Küll aga kasutavad mõlemad samu hieroglüüfe… ja need hieroglüüfid tähendavad täpselt samu asju! Mandariini rääkiv inimene võib täiesti vabalt kantoneesikeelset ajalehte lugeda, aga kui keegi selle talle kantoneesis ette loeks, ei saaks mõhkugi aru. Veider, kas pole?! See on vist mu selle aasta suurim aasiateemaline avastus. Eelmise aasta suurim oli teada saada, kuidas nad hieroglüüfides trükivad, sest klaviatuuril on ju teatavasti täitsa tavalised tähed (tipivad häälduse sisse ja ekraanile ilmub hieroglüüf).

Imeline maailm...

Verivorstid-vorstid-vorstid

Marii & Shelby

Meil oli laupäeval väga omapärane pidu ja palju toredaid külalisi - pikkade juuste ja suure habemega hindu keetis kahe potiga chai'd (tavalisest ja kookospiimast); Jen andis kahe sõbraga kolmel kitarril kena kontserdi, mispeale Matt korjas tagataskust välja suupilli… ja teise… ja kolmanda… 

Mina küpsetasin keset ööd mitu pannitäit kaneelirulle ja selle kõige vahepeal tegime tüdrukutega ühe "Reis ümber maailma" mängu, mille võitis üllatuslikult "uus" eestlane Marii, kes sai esimese nupu välja alles siis kui teistel pooled juba "kodus" olid! Väga tore oli. Järjekordselt.

Pühapäeval toimus Eesti Majas jõuluturg. Õnneks läksid Marii ja Ermo aegsasti kohale (no mitte aegsasti, aga vähemasti õigel ajal), mis tähendas, et meie, hilinejad, ei pidanud verivorstidest ilma jääma. Matt pakkus, et võib free ride olla ja meie arvasime sinisilmselt, et ta ei jää kaks tundi hiljaks nagu absoluutselt alati. Aga jäi. Ja siis ta teadis poolel teel ühte eriti head juutide kohvikut, nii et tegime korraks peatuse ja võtsime sealt kohvid-croissant'id kaasa. Nii see läks…

Eesti Majas, kus lootsin blogi jaoks laadamelust paar head pilti saada, ootas meid tühi saal, aga õnneks oli verivorstimeister Liivi veel kohal ja müüs meile vorstide juurde ka pirni-pohlamoosi.

Mariil oli kotitäis värskeid kodumaiseid lihapirukaid, mida lahkelt meiega jagas - maru hea ikka kui sõpru on! Turg oli tore olnud, aga sülti ei müünud näiteks keegi. Kes sülti tahab, peab meile jõulude paiku külla tulema, ma keedan ühe laari. Ja ainus, kellega ta leivajuuretise osas jutule oli saanud (minu oma suri teatavasti ära), küpsetab seda pärmiga, nii et uue juuretise pean ilmselt siiski jälle ise tegema. Pärmiga leiba võib ju poest kah osta, selle nimel ei viitsi ma võimelda.

Oh, põhilise uudise unustasin ju üldse ära! Meil tuli lumi maha! Kuna seda juhtub Vancouveris umbes üks kord aastas ja järgmiseks päevaks sulab tavaliselt kõik ära, võite ise ette kujutada, milline vaimustus siinset rahvast haarab kui natuke valgeid udemeid murule pudeneb… Kusjuures linna kõrval on mäesuusakeskused juba paar nädalat avatud, nii et soe kliima ei tähenda seda, et me talverõõmudest üldse osa ei saaks.

Vancouveri ametlikul jõuluturul käisime ka! Lumise ilmaga tundub see ju natuke ehedam. Kuigi jah, kui poleks uudistest lugenud, et lumi maas on, poleks võib-olla märganudki… Turg oli päris okei. Tallinna omale jääb muidugi alla (milline ei jääks), aga oli kõvasti toredam kui eeldasime.

Sissepääsuks tuli muideks pilet lunastada. Jaa, just - maksad, et saaksid ostma minna! Pilet kehtib õnneks detsembri lõpuni, nii et nüüd on meil vaba voli seal seakooti söömas käia ning Eesti koori ja rahvatantsurühma esinemist oleksime 16. detsembril ju nagunii vaatama läinud.

Igasugu põnevaid asju müüdi - ilusaid heegeldatud jõuluehteid ja suht koledaid nõukaaegseid kuusemune; erinevate puuviljade kujulist seepi (kel oleks seebist viinamarjakobarat vaja, võin saata); käsitööd, kuivatatud ökoseeni… Ahjukapsast ja sealiha. Kartulikotlette. Verivorste. Tuuletaskuid.

Hakkasin praegu mõtlema, et võib-olla ongi see turg üldse venelaste algatus, sest kanadalased ise ei söö ju eelmainitutest pea midagi. Neil käib igaks tähtpäevaks kalkun, mis pole jällegi Ida-Euroopas eriti populaarne. Või no ma ei tea ka, ma pole kaks aastat Eestis käinud, isegi Halloween on vahepeal sisse murdnud, võib-olla on nüüd jõululaud ka kalkuniga. Ma ei imestaks absoluutselt!

Nii palju siis sissejuhatuseks. Tegelikult tahtsin hoopis sellest kirjutada, et lükkasime täna õhtul esimesed verivorstid ahju. Une-eelne snäkk või nii. Appi kui head! Ja see moos! Kirjeldamatu…

Ilus ja hoolitsetud

Tulin koju, Kustavit polnud. Lakkisin siis suurest igavusest küüned ära. Kui tagasi jõudis, ütles mulle: "Tere haisukott!" Enamikel meestel on küünelakiga mingi salavimm, üldse ei talu selle haisu. Osadele läheb vähemalt lõpptulemus korda, aga Kusti on küünte suhtes üsna neutraalne - just eile küsisin - suva, kas lakitud või mitte, talle lihtsalt meeldivat, et ma "kogu aeg selline ilus ja hoolitsetud" olen! Mina???

Kiikasin just Marina blogisse, kust leidsin postituse meigist ja nahahooldusvahenditest. Seitse huulepulka! Mul pole ühtegi... Läbi häda olen mõnikord läiget kasutanud, aga peab tunnistama, et pole minu tassike teed. Ma kohe ei talu kui huuled on millegagi koos - juuksed jäävad sinna kinni, klaasiääred saavad triibuliseks ja pealegi olen pool tundi hiljem väärtusliku kraami lihtsalt maha limpsinud. Umbes nagu kass, kellel on käpad mustaks saanud.

Jumestuskreemide ja muu taolise osas olen suur ja ümmargune null. Kohe nii null, et ei tea siiani, misasi on BB kreem, millest kõik viimastel aastatel jahuvad... Mingi uut tüüpi näomääre? Vahel teevad peenemad blogijad enda meikimisest videopostitusi - mingi kümme minutit läheb näo katmisega enne kui silmade kallale asutakse! Ma tunnen end selliseid klippe vaadates nagu mees! Protsess on arusaamatu, aga tulemus ilus.

Tahaks kah postituse teha, et mis ägedad ilutooted mul kõik on, aga mul pole ju midagi! Igapäevases kasutuses ainult üks täiesti tavaline L'Oreali ripsmetušš ja mingi kuldses pakendis põsepuna (-> läheb vannituppa pakendit vaatama, sest tootajat ei mäleta). Estee Lauder. Väga peen! Mis aga nii peen ei ole, on avastus, et meigikott on seest tolmune. Vot nii hoolitsetud olengi! Meik tolmab ära, kuna on nii harva kasutuses!

Pidulikumatel juhtudel kasutan ka silmapliiatsit ja lauvärvi. Mingit halli. Kui silmad roheliseks/lillaks/siniseks värvin, näen välja nagu kloun. Ma ei tea, kellele need toonid mõeldud on...

Juuksehooldus piirdub pesemise ja kammimisega. Vahel punun küljele väikse kalasaba, mispeale saan enamasti teistelt naistelt kõvasti komplimente, et vau, nii äge, kuidas sa oskasid?! Tavaliselt ütlen siis, et noh, ma olen ju juuksur! Juuksurikoolis tegelikult punumist ei õpetatud. 

Blonde kiharaid tahaks küll tagasi ja võib-olla ühel hetkel annan alla ning loobun oma "võluvast" kartulikoorest, aga ilmselt mitte niipea. Mul on isegi vähe karvu peas ja kui neid blondeerida, läheb täpselt poole vähemaks. Ärge uskuge, et maskid ja muud imevahendid suurt midagi päästaks. Blondeerimine tapab juuksed ära. Kellel neid jagub, ei anna muidugi nii väga tunda.

Aga küüsi lakkida mulle meeldib. Kõige koledam asi, mis üldse olla saab, on mahakooruv lakk, seda ei näe minu küüntel mitte kunagi! Teine õudus on liiga pikad lakkimata küüned. Mõnel on kohe kiiks, et küüned peavad võimalikult pikad olema, aga ei laki neid kunagi. Kui äralõigatud küüned kraanikaussi vedelema jätta, on ju õudne, eks? Kui need teil näpu otsas on, on sama õudne! 

Vot! Iluguru on rääkinud.