26 november, 2015

Raamatukapid

Üks asi, mis mulle Vancouveri juures väga meeldib, on raamatukapid. Nende ehitamine käib puhtalt kodanikualgatuse korras, vaja läheb vaid head ideed ja kuldsete kätega naabrimeest. Raamatute ostmine on siin suhteliselt taskukohane, jutuka hind jääb kuskile ühe miinimum tunnipalga piiresse, nii et peale läbilugemist võib selle vabalt tänavale kappi jätta ilma, et kahju hakkaks.

"Laenutatud" raamatud võib kas samasse või teise kappi tagasi viia, keegi ei keela ka omale jätta. Mul on kodus juba terve kastitäis teoseid, mida pole raatsinud tagasi viia.

Kõige alumine riiul on tavaliselt lasteraamatute päralt, vahel jäetakse sinna ka puslesid ja cd-sid.


Muudest uudistest nii palju, et kaks päeva tuleb veel tööl käia ja siis lendame Las Vegasesse! Pean ainult meeles pidama mõlemad passid kaasa võtta, sest vanas on kehtiv USA viisa. Ja talvevammused võib seekord koju jätta, sest kuigi ka Vegases pole just suvi, on seal ikkagi oma kaks korda soojem kui siin. 

Ahjaa, 6-7 kraadi ongi tüüpiline Vancouveri talv. Osad inimesed oigavad, et kohutavalt külm, teised käivad endiselt lühikestes pükstes ringi. Üks mu hoolealustest tuli ükspäev päevaprogrammist koju, kolm kampsunit paksu jope all! Teda sõidutatakse autoga ühest kohast teise, aga öötöötaja arvas ikkagi, et äkki hakkab külm...

23 november, 2015

Ainult kaks jalga

Õhkasin ükspäev, et tahaks sellist maja, kus oleks walk-in garderoob ja omaette vannitoaga master-bedroom. Matt naeris, et Kanadas on pea igas majas mõlemad, selles pole midagi erilist. Mu praegune "kapp" - IKEA stange - on muidu küll igati tubli, aga mahutab maru vähe. Tood uue kampsuni, pead vana ära viskama. Hästi tüütu, noh!

Magamistoast otse vannituppa saan praegu ka. Sest mul polegi rohkem tube! Muuseas, leidsin vanu postitusi sirvides, et olin umbes aasta aega tagasi kirjutanud: 


Näe, visualiseerimine töötab täiega! Mul ongi nüüd suur voodi ja pehme kass. Karvu ta ei aja, sest veedab suurema osa ajast õues ja seal on kasukat tarvis. Aknaga vannituba on täiesti olemas, tagahoovist ja vaarikapõõsastest rääkimata!

Aga kapp võiks suurem olla. Või noh, mis suurem… võiks lihtsalt olla, sest praegu põhimõtteliselt pole. Ja kuhu ma selle kõigega jõuda tahan - Matt'i sõbra vanemate majja! 

Reede õhtu oli üldse üsna omapärane. Matt arvas tund enne südaööd, et võiks kuskile sööma minna. Keset söömist selgus, et Drew ja Jen on väikse Jax'ga vanemate juures, istuvad õues mullivannis ja naudivad elu. Tulge ka! Nõks peale südaööd, onju. Ma ei võtnud alguses eriti tõsiselt, sest noh, hilja ja mina poleks oma pooleks lõigatud kanniga nagunii vanni saanud. 

Veits peale ühte jõudsime kohale. Kahe paiku lubas Jen pool kuningriiki sellele, kes talle juustuga makarone teeks. Mõningase mangumise tulemusel lubas Matt Kraft Dinner'i kokku visata (kiirsegu, mis keeva vee lisamisel juustumakaronid annab). Kahjuks selgus, et see on otsa saanud. Järgmisena hakati mingit müstilist juustusegu otsima, mida kah polnud. Vaene Jen nägi üha õnnetum ja näljasem välja, nii et otsustasin halastada ja talle lihtsalt normaalsetest toiduainetest juustumakaronid teha. Õnnelik vanaema, kes oli end vabatahtlikult titevalvesse pakkunud, andis röökiva Jax'i natukeseks meie kätte ja kaevas külmikust välja koore ja juustu. 

Koor oli rasvavaba! Nii palju siis normaalsetest toiduainetest... Küll aga sisaldas glükoosisiirupit, värvaineid, paksendajaid ja igasugu muud veidrat kraami. Noh, tervislikkuse huvides või nii. Kaste sai selle abil muidugi totaalselt magus, aga pärast rohke küüslaugu lisamist muutus enam-vähem söödavaks.

Vahepeal oli vanaema tite uuesti voodisse surunud ja kutsus mind oma kingi vaatama. Standardid tõusid hoobilt mitme pügala võrra, sest samal ajal kui mina walk-in kapist unistan, on tal kingadele oma TUBA!!!


Kokku olevat umbes 350 paari, aga riiuleid peab juurde ehitama, sest praegu ei mahu kõiki välja panema. Matt vangutas pead ja ütles eht-mehelikult, et palju neid kingi ikka vaja on - sul on ju ainult kaks jalga!

Kuskil pool kuus hommikul kui mina olin juba paar tundi sooja teki sees keras Matt'i süles diivanil maganud, said poisid lõpuks ilmaasjad läbi arutatud ja otsustasid, et nüüd võib õhtu lõpetatuks lugeda. Mis tähendas seda, et tuli kõndida üle härmas muru naabermajja, kus elavad Matt'i vanemad (kel polnud me üllatusvisiidist õrna aimugi). Ehmatasime nad kangeks, valisime kolmest külalistetoast suurima ja ärkasime järgmisel päeval kella ühe paiku. Ahjaa, külalistetoal oli muidugi kah walk-in garderoob. Aknaga!

Köögis selgus, et ka vanemad olid alles ärganud ja me polnud hommikusöögile sugugi hiljaks jäänud. Krõbe peekon tõsteti ahjust välja, isa pistis igaühele aurava kohvitassi nina alla ja kuniks Matt mune praadis, sõin pool pakki šokolaadikomme ära. Siuke laupäev siis. Palju teil muidu kingi on?

20 november, 2015

Soojadest kompressidest, khm-khm.

Aasta tagasi tekkis mul keset tagumikku nõme valus nahaalune punn. Kui ta kevadel endiselt alles oli ja vahelduva eduga küll suuremaks, küll väiksemaks muutus, hakkasin vaikselt ära tüdinema. Suvel läksin arsti juurde, seal öeldi, et tee sooja kompressi, oota ja vaata, kui ära ei lähe, tule tagasi.

Matt valgustas, et punn on suure tõenäosusega üks kahest - kas tavaline mädapaise või tsüst. Tuleb skalpell sisse torgata ja pigistada. Kui löga välja tuleb, on paise ja kaob pärast tühjendamist ise ära. Kui ei tule, on tsüst ja tuleb terves tükis välja lõigata.

Okei. Ootasin veel mõned kuud ning läksin lõpuks sama arsti juurde tagasi. Tervisekindlustust veel polnud, aga punnist oli kopp nii põhjalikult ees, et maksin jälle omast taskust 150 dollarit, et arst miskit ette võtaks. Seekord ütles arst, et torkama pole mõtet hakata, pigem tuleks välja lõigata ja tema lõikusi ei tee, seega peaks kirurgi juurde edasi saatma ja kuna protseduur on päris kulukas, oota ära, mil kohaliku haigekassa saad. Õõhhhh.

Hiljuti saingi siis haigekassa. Tore! Kappasin kohe järgmisel päeval arsti juurde (no ja nagu idioot ikka sama arsti juurde). Et mul on nüüd Care Card ja paluks saatekirja, ma ei viitsi enam seda punni vaadata, aasta sai juba täis. Tädi uuris mu tagumenti ja pakkus, et äkki proovin ikka sooja kompressi ja… Mina isiklikult arvan, et kui see muna tahaks sooja kompressi peale minema kaduda, oleks ta aasta jooksul selle võimaluse juba leidnud. Aga näe - on ikka veel siin! Ma tahan, et see välja lõigataks!

"Oi-oi, lõikama pole küll mõtet hakata, aga võin korra nõelaga torgata ja vaadata, mis juhtub" (ma ei hakanud meelde tuletama, et eelmine kord oli täpselt vastupidine jutt). Noh, torkas - midagi ei juhtunud ja miskit välja pigistada ei õnnestunud. Aga tee sooja kompressi, äkki läheb ära.

Matt viskas õhtul pilgu peale ja teatas, et nõel ei ole torkamiseks õige instrument, suuremat auku on vaja. Ja viis mu järgmisel päeval teise arsti juurde, kelle juures ta kunagi mingi osa oma praktikast tegi. See arst mulle meeldis! "Auk on liiga väike, ma lõikaks hea meelega suurema kui sul midagi selle vastu pole, et õhtuni plaaster pepul ringi käia". No mul juba oli seal plaaster, jumala eest, torka muidugi! Jälle sama värk - tuimestused, torge, pigistamine, aga välja ei tulnud miskit. Arst ütles, et võtame selle järgmisel nädalal üleni välja, sest ise ta ära ei kao. Ei sõnagi soojadest kompressidest. My kind of doctor!

Täna veetsin kena pooltunni opilaual kõhutades ja täitsa tore oli! Osa lõikas skalpelliga, osa kääridega, kõik oli kenasti tunda, ainult et valus polnud üldse. Vaatasin seina peal olevaid värvilisi lehmasid (mingi laste mõõdutabel) ja ajasin tädiga juttu.

Kui valmis sai, küsisin, kas ma võiks seda tükki näha ka? Arst naeris, et "oh yeah, you can see it, you can touch it, you can play with it, if you want!" ja pani klombi mulle paberiga nina alla. Uurisin nats ja tegin peikale pildi, talle sellised asjad meeldivad :)

Muuhulgas sain teada, et vastupidiselt kõigi kolme arsti oletustele pole tegemist ei paise ega tsüstiga, pidi olema hoopis mingi kasvajaline moodustis, mis nüüd laborisse uuringutele läheb, et teada saada, on ta hea- või pahaloomuline. Tore, et ikka mingi must stsenaarium kah kerkis, muidu oleksin mures hoopis nende seitsme õmbluse pärast, mis mul keset tagumikku istuvad. Kaks nädalat närvikõdi ja siis läheb kas elu edasi või torgatakse mulle juba neljandat korda skalpell kanni. Ma tõesti ei tahaks enam, aitäh!

Hea uudis on see, et Elin leidis lõpuks Vancouverist tatrahelbed üles! Ma arvan, et te ei tea mitte kedagi, kes niimoodi tatrahelbeid jumaldaks nagu mina. Ja noh, vene poed on hästi vahvad! Astud sisse ja kukud hoobilt 25 aastat ajas tagasi - kuskile nõukaaegsesse lapsepõlve, lehmakommide, barankade, sefiiri ja Tarhuni keskele.

Nad küpsetavad seal kohapeal ehtsaid pirukaid ja korpe, teevad soojaks ka veel. Täidetud pannkooke oli ja hästi palju igasuguseid pelmeene, boršisegu, marineeritud seeni ja halvaad. Paradiis!

Noh, rääkige nüüd mulle lohutuseks oma jõledaid terviselugusid!

16 november, 2015

Kriitikaminut

Ma olen viimasel ajal "Imelist muutumist" vaadanud ja nagu telesaadetega ikka - need peavad ju intrigeerima. Esiteks see, et ükskõik kui hea tulemus dieetide, lõikuste ja hambaproteesidega saavutatakse, lõpukaadri tarvis tehakse muutuja nii koledaks kui üldse saab! Viimases saates oli kohe eriti õudne, seda meiki oleks tsirkusesse kah natuke liiga palju olnud. Pime meikar on neil seal või?

Osalised muidugi… võta üks ja viska teist. "Ega ma eriti midagi ei söö ja kodus on alati salatit!" Jap, täpselt nii sa 150-kiloseks muutusidki! Aga siis koorub vaikselt, et pirukad on igapäevane kraam ja muu hea-parem muidugi ka. Ohh, need pirukad seal! Mulle tundus isegi läbi ekraani, et viskab soojade pirukate lõhna! Pole ime, et ei suuda vastu panna - ma ka ei suudaks!

Ja see kutt, kes polnud viimased 20 aastat hambaarsti juures käinud! Hämmastav, et suhteliselt mitte-midagiütleva jorsina, seejuures ilma hammasteta (!!!), on võimalik leida endast kümme aastat noorem piltilus pruut. Okei, ilu on vaataja silmades, aga kohe kindlasti võiks sellise välimusega neiu omale ka hammastega peikat lubada. Vot see on armastus!

09 november, 2015

No tsau!

Matt küsis, et mis mul novembris plaanis on? Hakkasin mõtlema, et tegelikult võiks ju küll igaks kuuks mingi väike plaan olla? Näiteks oktoobris tuli hiilgav idee, et korra kuus võiks teatris või kontserdil käia. Hakkasin pileteid guugeldama ja leidsin, et Rodriguez tuleb novembri keskel Vancouverisse! Vau! Täiega tahaks kuulama minna! Aga otse loomulikult olid kõik piletid välja müüdud. See viis tuju kolinal alla ja kogu ülejäänud kontserdituhin läks kah kohe üle.

Shameless'i hooajad on mul nüüdseks kõik vaadatud, nii et kultuuritut meelelahutust kah enam pole. Seepeale soovitas Matt dokumentaal-seriaali Vancouveri keskhaigla traumaosakonnast ja ütles, et sealt näen, millega tema päevast päeva tegeleb.

Kusjuures väga kihvt seriaal on! Alustame üldse sellest, et ma ei ole kunagi aru saanud, mismoodi on võimalik end nii jäägitult millelegi pühendada, et suudaks arstiteaduskonna läbida?! Matt ütleb, et on päris pingeline jah, aga vaata kui huvitav! Tal oli muidugi juba enne sisseastumist kaks kõrgharidust ja neist ühe hinnetelehte juhtusin hiljuti nägema - kesse teeb kõik ained A+ peale? Paar üksikut tavalist A'd oli ka... Ei ole normaalne! Helistasin kohe emale ja käskisin enda tunnistused ära peita. Olin siiani arvanud, et mul olid päris head hinded ülikoolis…


Haiglaseriaalist kasvaski novembriks plaan - vaatasin, kuidas hulgitraumadega patsientidele kottide kaupa verd kulus ja kohe tuli tahtmine doonoriks hakata! Natuke kõhe muidugi ka, ei saa väita, et mulle nõelad hirmsasti meeldiks ja võibolla on pärast paha olla või midagi. Uurisin doktor-peikalt, et kui jämedad need nõelad seal on? Minu meelest on juba see, millega veeniverd võetakse, päris brutaalne! Selgus, et doonoritele on veel jämedamad! Et heategemine ka nii keeruline peab olema! Matt lohutas, et see-eest saab pärast tasuta küpsiseid ja seal töötab üks tore vanatädi, kes alati ilusasti kiidab kui tubli sa oled, et doonoriks tulid. Ja kuna mul novembriks paremat plaani nagunii polnud, siis lähmegi verd andma. Huu.

Detsembri plaan näeb ette sõidueksami sooritamist. Sõitnud pole ma viimasel ajal jälle üldse! Peab end käsile võtma ja veits harjutama. Eksamile on praegu ooteajad kaks kuud, üldse ei viitsiks veebruaris uuesti minna.

Muide, ma söön siin praegu blogimise kõrvale porgandeid. Head magusad on, aga ühest asjast ei saa ma aru - kuidas on võimalik, et kooritud ökoporgand säilib kilekotis kolm nädalat värskena? Eestis pidi beebiporgandeid ostes ikka tähelepanelikult kuupäeva jälgima, sest need riknesid kiiresti ja vahel olid juba enne kuupäeva kukkumist ligased ja hapud. See tundus ausalt öeldes natuke rohkem öko.


Ahjaa, siin müüdavatel puuviljadel ei ole seemneid! Näiteks viinamarjadel ja arbuusil. Vanasti tehti nalja, et peaks arbuusi prussakatega ristama, siis jookseks seemned ise laiali, aga näe, keegi on vist pädevama lahendusega lagedale tulnud...

Muuseas, leivaküpsetamise osas otsustasin alla anda. Tõin poest juuretisega tehtud rukkileiva, mis maitseb täitsa hästi, nii et homme hommikul saan lõpuks sprotid lahti teha. 

Ja kui ma siin juba täiesti lambist ühest teemast teise hüppan, jagan natuke keeleõppimise lugusid ka. Matt ei saa absoluutselt aru, miks me Kairiga iga kõne alguses "no tsau" ütleme. Miks see "no" seal ees peab olema? Ma ei oska seletada! Minu meelest on "tsau" ja "no tsau" kaks erinevat asja! Aga kohalikest kommetest on mulle "tere, kuidas läheb" külge jäänud. Et ei ole lihtsalt "tere". Mäletan, et siia kolides tundus absurdne iga kord küsida, et kuidas läheb, aga nüüd tundub pigem imelik niisama "tere" öelda. Eesti keeles ka.

No tsau siis! Järgmise korrani.

06 november, 2015

Võta üks ja viska teist

Mul on selline tunne nagu oleks pime kana tera leidnud - kolleeg tegi ükspäev makaronisalatit, pani keedetud muna, toorest riivitud porgandit, natuke värsket kurki ning kallas kogu kupatuse salatikastmega üle. Lihtne ja väga maitsev. Mina näiteks pole kunagi selle peale tulnud, et toorest porgandit kasutada ja hapukoore-majoneesi-soola asemel valmis kastet kasutada. Ilmselt kõlan praegu nagu viimne blondiin, aga mis sa teed, tarkus tulebki ju tasahaaval.

Teine asi, mida varem pole teinud, on kartulipuder koorimata kartulitest. Jällegi - keegi tööl tegi ja no nii geniaalne! Hulk tuima tööd jääb ära ja maitse endiselt hea. Selle peale, et kartulipudru sisse muna panna, pole ma samuti varem tulnud! Mul on täiega uued lemmikud! 


Ahjaa, mul on muideks kaks uut töötajat! Khm, oli kaks uut töötajat. 

Esimese töötaja esimene tööpäev - üks klientidest pidi pool päeva ära olema, seega jäi teise lapse kohta tervelt kaks töötajat. Jagasin ülesanded nii, et uus töötaja viib ta hommikul mõneks tunniks välja ja tuleb lõunaks tagasi, seejärel sisustab teine töötaja poisi aega ning uuel on kolm rahulikku tundi, et end kõikide paberitega kurssi viia, sest ilma neid lugemata ei tea, kellega klientide näol tegemist on ja mis reeglid majas kehtivad.

Jätsin väga selge ja konkreetse kirja, et kasuta neid tunde selleks-ja-selleks. Mis hiljem selgus - hommik läks nagu plaanitud, keskpäevaks oli kliendiga majas tagasi… ja siis teatas teisele töötajale, et ma lähen nüüd natukeseks koju, mul olid juba ammust ajast perega mingid plaanid tehtud; tulen kella kolmeks tagasi (tegelikult jõudis neli läbi).

Minule ei maininud ta neist plaanidest ei enne ega pärast. Küll aga saatis muidu igal sammul sõnumeid, et teeme nüüd seda, teeme nüüd toda, laps on väga rõõmus jne. Tal on mingi tõsine raskus arusaamisel, et kui ma nädalast viis päeva autistidega veedan, siis mind jumala eest ei huvita üldse, mida nad pühapäeva hommikul kell 10.30 teevad, see on nagunii hiljem raportis kirjas.

Viimaste aegade valguses on mu tolerants lolluste osas erakordselt madalaks kahanenud. Esmaspäeva hommikul helistasin personalijuhile, et kuule, see olukord on absurdne! Kesse läheb esimesel tööpäeval neljaks tunniks salaja koju? Mina isiklikult ei hakkaks pikka juttu tegemagi. Pole töötamisest huvitatud? Nägemist! Järgmine!

Personalijuht oli samuti väga üllatunud, aga soovituskirjad olevat tugevad olnud ja tädi ise muidu selline hakkaja… no vaatame, äkki saab veel asja (ma natuke kahtlen, aga hea küll). 

Natukese aja pärast sain kõne töötajalt, et nii sorry ja puha, mis nüüd saab? Ütlesin, et selliste asjade kordumine tema tööalase tuleviku osas väga jätkusuutlik ei ole, aga kuna esimene eksimus, siis ta peab lihtsalt oma tööaegade lehel väikse paranduse tegema, sest nelja eemaloldud tunni eest me kahjuks ei maksa. Ja saate aru - sellest tuli hull vaidlus! Tema ei saa aru, et miks mitte?!


Esmaspäeval oli siis teine uus töötaja kohal. Rääkis kui suured kogemused tal on ja kui raskete klientidega töötanud. Minu omadega ei saanud ta üldse hakkama, isegi ei püüdnud. Iga asja kohta oli umbes selline küsimus, et kuidas saaks asju teha nii, et midagi tegelt tegema ei peaks? Jällegi - pole väga muljetavaldav esimese päeva kohta. Õhtul uuris, et kuule, kas saaks nii, et ma töötaks kõik kolm päeva ainult selle lihtsama kliendiga? 

Teisipäeval helistas, et tema ikka ei tunne ennast mugavalt, nii et pani võtmed postkasti ja läks ära. Aitäh kõige eest ja… tsau! Keset tööpäeva! Lihtsalt astus minema!

Ahah siis. Helistasin personalijuhile, et kuule, see uus tüdruk läks ära. 

- Kuhu ta läks? 
- No… ära. Jättis võtmed postkasti ja läks ära.
- Kuule, niimoodi ei saa keset tööpäeva lihtsalt ära minna!

Seda minagi, et ei saa. Aga mul on võtmed ja töötajat pole, nii et paistab siiski saavat. Seekord oli personalijuht õnneks minuga nõus, et ta ei peaks tagasi tulema. Üllatus saabus hoopis järgmisel päeval kui töötaja, kel paluti töölepingu lõpetamist vormistama tulla, ei mõistnud, et miks? Tema arvas, et tuleb ja läheb, millal soovib ja kui keeruline klient piisavalt mugavaks ei osutu, siis leitakse järgmine, kellega eriti midagi tegema ei pea. 

Mis pagana kohaga need inimesed mõtlevad, mina küll aru ei saa!

02 november, 2015

Halloween (+ film)

Eelmise Halloweeni ajal lubasin pühalikult, et kui peaksin aasta pärast ikka veel Kanadas olema, ostan kah kostüümi! Esialgu ei saanud muidugi üldse vedama, head ideed polnud ja mõtlesin, et ahh… võib-olla järgmisel aastal? Aga Matt teatas, et ei tule kõne allagi, kostüüm peab olema!

Laupäeval arutasime Kairiga, et ostame kassikõrvad või miskit muud lihtsat. Aga poes läks lõpuks ikkagi käest ära, sest esimene ürp, mida selga proovisin, istus nagu valatult, hinnast anti pool alla ja siis läks juba hammas verele. Isegi kunstripsmed kleepisin omale külge! Müüja ütles, et päeva jooksul on nii palju kunstripsmeid ostetud, et põhimõtteliselt on iga teine klient ripsmepakiga koju läinud...

Matt tegi filmi ka: LINK

28 oktoober, 2015

30 fakti

1. Ma olen üksikema üksiklaps. Mu vanemad olid kunagi isegi abielus, aga isa kui selline pole mu elus praktiliselt üldse eksisteerinud.

2. Mu nimeks pidi saama Triinu, aga isa läks üksi pabereid vormistama ja hiljem selgus, et olen hoopis Anu. Nojah siis.

3. Aastaid tagasi kandsin breketeid ja selleks, et hambad ritta mahuks, tuli 8 tükki välja tõmmata! Neli tarkusehammast ja neli kuskilt vahelt. Muuseas, lapsena unistasin, et piimahambad kukuksid niimoodi välja, et eest oleks sahtel tühi. Mulle hullult meeldisid need lapsed, kellel kõik neli esihammast korraga kadunud olid, minu meelest oli selline naeratus hästi ilus. Mul endal tulid kõik ühekaupa ära. Jube pettumus!

4. Mulle ei meeldi päevitada.

5. Ma nutan väga harva, viimase viie aasta jooksul on vist korra aastas juhtunud.

6. Ma olen üsna eraklik. Mulle meeldib üksi olla ja üksi tegutseda, aga ma ei tunne end seejuures kunagi üksildasena. Ma ei käi kunagi koos sõbrannadega poes. Ma ei saa koos shoppamise mõttest absoluutselt aru! Küll aga meeldib mulle nendega kohvikus kokku saada.

7. Ma olen väga otsekohene.

8. Ma ei ole kunagi suitsetanud ega narkootikume proovinud. Suitsu teismelisena korra proovisin, väga rõve oli. See jäi ka esimeseks ja viimaseks korraks.

9. Lapsena lugesin hästi palju. Praegu ka loen, aga oluliselt vähem. Vahel mõtlen, et peaks arvuti ära viskama, läheks elu sisukamaks.

10. Mulle maitsevad pooltoored banaanid.

11. Ma ei oska joonistada. Absoluutselt ei oska!

12. Mul on otsmikul arm. Kammisime lapsena sõbrannaga tema isa karvast rinda, temal oli pool ja minul oli pool. Korraga tundus sõbrannale, et kammisin natuke tema poole pealt ka ja läks jageluseks, mille käigus lükkas ta mu peaga vastu öökapi teravat nurka, nii et verd lahmas.

13. Mu esimene lapsepõlvemälestus on ajast, mil olin umbes kolmeaastane. Mängisime täditütrega liivakastis ja käisin iga natukese aja tagant kinga seest liiva välja kallamas. Liivaseid jalgu ei talu ma siiani.

14. Mulle meeldib värske muru, saepuru ja trükivärvi lõhn.

15. Ma ei talu kui keegi mu naba katsub. Ise ka ei katsu. See on kõige ebameeldivam tunne!

16. Mulle meeldib kui wc-paberi rull jookseb pealtpoolt. Viimasel ajal püüan end kasvatada ja sõpradel külas käies rulli ümber ei pööra.

17. Ma ei kasuta kunagi puuderkreemi ega huulepulka, mulle ei meeldi see kummaline lisakiht nahal. Ja ma ei lähe kunagi meigiga magama, ükskõik kui väsinud ma ka poleks.

18. Kunagi õppisin juuksuriks, sest ei teadnud, kelleks saada tahan. Juuksuriks ei tahtnud, seda teadsin algusest peale. Kui kool kaks padumõttetut aastat hiljem läbi sai, läksin psühholoogiat õppima, mis oli hästi tore. Viis aastat õppisin ja mõned aastad töötasin, siis tulin Kanadasse, kus peab psühholoogil doktorikraad olema ja töö sisu on Eestiga võrreldes erinev. Nüüd ma jälle ei tea, kelleks saada tahan!

19. Ma olen totaalselt merehaige. Juba lapsest saadik on isegi kiikumisest süda pahaks läinud.

20. Mulle ei meeldi poest prügi koju tuua. Kõik pakendid, mis saab, viskan juba poes ära.

21. Ma ei pane tee/kohvi sisse suhkrut, see rikuks maitse ära. Ahjaa, ma ei joonud enne Vancouverisse kolimist üldse kohvi, aga siin on lihtsalt iga nurga peal kohvikud ja kuna mulle koogid hirmsasti maitsevad ja nad kohviga hästi sobivad, hakkasin lõpuks kohvi jooma. Kodus ei joo.

22. Ma vihkan karedaid, soonivaid, villaseid riideid (karupüksid hõrrrrrr!). Isegi sokid peavad sellised olema, mis jalale ranti ei jäta.

23. Mulle meeldib koristada! Kõige lemmikum on pesupesemine.

24. Ma kardan ämblikke ainult toas, õues pole probleemi. Arvestades kui priskeid praeguses kodus maha olen pidanud lööma, ei karda varsti ilmselt enam toas ka.

25. Ma olen alati lapsi ja perekonda tahtnud. Mulle meeldiks happily ever after tüüpi Bullerby pere koos koera-kassi-kanadega, seega olen laste tulevase isa valikul alati väga kriitiline olnud. Minu jaoks poleks probleemi terve elu täiesti üksi elada, palju suurem probleem oleks lapsed vale mehega saada.

26. Mulle ei maitse viski, õlu ega tomatimahl. Ma ei saa aru, kuidas inimesed neid juua suudavad.

27. Ma käisin terve põhikooli muusika-eriklassis. Ema arvas, et ju on musikaalsel isal musikaalne tütar. No ma pean viisi ja tunnen nooti, aga pärast seda kui muusika mu elus kohustuslikus korras läbi sai, lõpetasin igasuguse laulmise ja pillimängu päevapealt ära. Solfedžo õpetaja nägu toob siiamaani judinad seljale.

28. Ma ei hooli eriti teiste arvamusest. Eks muidugi meeldib kui inimesed häid asju ütlevad, aga kui keegi halvasti arvab, et jää see mind vaevama.

29. Ma söön absoluutselt kõike. Vanasti ei maitsenud oliivid, rukola ja ingver, aga lugesin kuskilt, et kui iga mõne aja tagant maitsta, hakkavad lõpuks meeldima. Nii ma siis tegingi ja toimis. Rukola on lausa suur lemmik nüüd!

30. Mul pole mingeid huvitavaid hobisid, aga blogida meeldib. See on ju ka hobi, onju?!

Anu kiiksudest saad lugeda siit.

20 oktoober, 2015

Stressssssss...

Aaaggrrrhhhh! Mul on puhkust vaja! Viimasel ajal tunnen üha enam, et olen ületöötanud. Iga kord kui keegi mingi lollusega hakkama saab, tahaks taldrikuga pähe virutada, selle asemel, et järjekordselt sõbralikult maha istuda ja arutada, mis-seekord-valesti-läks ja mida-edaspidi-teisiti-teha. Tahaks lihtsalt otse öelda, et sõbrakesed, sel sültjal ollusel, mis teil kolba sees istub, on tegelikult mingi funktsioon. Olge nii armsad ja võtke see lõpuks ometi kasutusele!

Võib-olla ma muidu ei olekski nii tige, aga kuskil kuu aega tagasi kaotas päevaprogrammi töötaja ühe mu klientidest ära. Hiljem muidugi selgus, et mitte lihtsalt ei kaotanud ära, vaid jättis teadlikult üksi, kuniks omi asju ajas. Te ei taha teada, mis asju! Ja te ei taha teada, kus! Selles loos on nii palju iiveldamapanevaid ja absurdseid momente, et ületab pika puuga isegi need õuduslood, mida ma turvakeskuses töötamise aegadel kuulma pidin. Klient leiti küll päeva lõpuks üles ja temaga oli kõik enam-vähem korras, aga töötaja osas ei jõua ma siiani ära imestada kui kuradima loll ikka annab olla.

Kõige selle tõttu olid mul kaks nädalat järjest peaaegu igal hommikul koosolekud, nii et vaba aega jäi ainult selleks, et vahepeal kodus magamas käia. Ühtlasi hakkas üha enam närvidele käima, et mu oma töötajad, kelle elu minu omaga võrreldes hulga lihtsam on, teatud asjades üle jala lasevad ja hiljem lihtsalt "sorry" ütlevad. Mul on üheksa alluvat, mis teeb keskmiselt 2-5 sorry't nädalas. Üks hoiab isiklikku skoori kohe eriti kõrgel ja lõpuks hakkas üle viskama, et iga asja sada korda üle pidin rääkima. Minu jaoks on see ju topelt töö!

Ühel reedel jätsin kirja, et ta päevaprogrammi töötajale esmaspäeva hommikul ühe lause edasi ütleks. Kuna senine esmaspäevane töötaja oli arusaadavatel põhjustel ametist kõrvaldatud, polnud mul õrna aimugi, kes lapsele järele tuleb, nii et mul puudus võimalus talle ise helistada. Otse loomulikult unustas töötaja seda teha ja hiljem ütles lihtsalt sorry. Mina kehitasin õlgu, et juhtub ikka, lihtsalt nüüdsest hakkame kõiki sorry'sid kirjalikult vormistama. Järgnes draama kolmes vaatuses koos ämbritäie pisarate ja eesriide langemisega. Tema ei eksivat mitte kunagi, unustamine olevat inimlik, miks ma teda ometi vihkan kui tema mind kui oma tütart armastab ja kõige lõpuks, et sõnumite edastamine ei olevat üldse tema töö.

Fair enough. Pole sinu töö, siis pole. Ole nii kena ja helista mulle pühapäeva õhtul oma vahetust alustades, et näen, et oled palunud mul hommikul üks lause öelda, aga ma leian, et see pole minu töö. Okei. Ma korraldaks siis asjad teistmoodi. Aga kui sa unustad ja pärast hakkad jahuma, et see-pole-minu-töö, siis…

Koristamisega on sama lugu. Tähtsamad asjad on tabelis kirjas ja iga öötöötaja paneb märke, et tehtud. Aga mõnda asja pole vaja päris iga päev teha, ütlesin neile, et lihtsalt kontrollige ja juhul kui vaja, tehke ära (näiteks faksimasinalt tolmu pühkimine). Lõpuks kippus ikka nii olema, et kui ma nuppe vajutades juba näpud ära määrisin, tõin lapi ja tegin ise puhtaks. Kuigi minu töö on see kõige vähem. Nüüd määrasin igale öötöötajale ühe korruse, mille eest vastutada, mispeale tuli "mina-kunagi-ei-eksi"-töötajalt kohe pikk lugulaul sellest, kuidas 5 minutit lisatööd paneb kehaosad küljest ära kukkuma. Eriti käed. Tuletasin sõbralikult meelde, et ametlikult on meil endiselt tegemist ärkvel-öövahetusega. Mitte-ametlikult nurruvad nad muidugi pea 8 tundi sooja teki sees tududa (samal ajal täispalka teenides).

- - -

Aga positiivsetest asjadest siis ka! Kuna oleme Matt'iga mõlemad täiesti ületöötanud, otsustasime novembri lõpus nädalavahetusele mõned päevad juurde näpistada ja puhkama lennata. Kanadas elades on tore see, et kõik need kohad, mis vanasti maru kaugel olid, on nüüd nurga taga. Näiteks kõige lihtsam ja odavam on lennata Hawaii'le või Las Vegase'sse. Seekord otsustasime Vegase kasuks, sest lennuajad olid täiesti ideaalsed ja halloo - kolme tunniga kohal! Hotelliks valisime Pariisi ja loomulikult on Pariisis ka Eiffeli torn, hahaa. Tsirkust kogu raha eest!


Ja kuna Eesti reisi kuupäevad olin mõttes juba mitu nädalat tagasi välja valinud, hakkasin eile mõtlema, et tegelikult võiks need piletid kah ära osta! Emal on kevadel juubel ja kuna ma nagunii kolm aastat külla pole juhtunud, oleks ju kena läbi astuda... Hah, ma olen nii elevil!!! Saab vürtsikilu võikusid ja muud kodumaist. Ja kõiki kõvasti kallistada!

19 oktoober, 2015

Meeste ja naiste mured

Meil sadas täna seenevihma. Seletasin telefoni teel Matt'ile, et noh, tead küll, selline udune vihm, mis tegelikult ei olegi päris vihm, aga udu ka ei ole. Seenevihm! Mushroom rain… Kui ta naermise lõpetas ja uurima hakkas, kust see sõna tuleb, olin kohe hädas. Eesti keeles pole mõnikord mitte mingit loogikat! Pakkusin, et kuna seened vajavad kasvamiseks niiskust, siis äkki sellepärast? Aga tavalise vihmaga kasvavad ju ka... Hiljem küsisin Kairilt ja tema pakkus, et äkki sellepärast, et uduvihm ei sega veel seenelkäimist?

Koju jõudes hakkasin guugeldama, et võib-olla on mingi loogiline seletus... Esimene vaste tuli "murelik mees küsib nõu" vallast ning seentega oli sel küll õige vähe pistmist. Kuna järgmisedki eriti palju informatiivsemad polnud, jääb seenevihma teooria siinkohal lahtiseks.


Hakkasin mõtlema, et meestel on üleüldse tihtipeale naiste kohta midagi kobisemist. Eriti tisside osas. Huvitav, et mulle pole ükski peika kunagi öelnud, et tissid võiks suuremad olla? Pole julgenud äkki? Suured tissid oleks nats tüütud, ei saaks kõhuli magada. Ma magan kogu aeg kõhuli. Võib-olla sellepärast ei kasvanudki tissid suureks?!

Järgmiseks guugeldasin, et mis juhtub kui "murelik naine küsib nõu"?


Ei, "murelik naine". Närvihaigest mehest ei saa head isa. Palun liigu edasi.

Meeste ja naiste erinevused, eksole. Esimesest artiklist saame teada, et suhe on tegelikult väga hea, naine on ilus, seks klapib, kõik tore. Aga rinnad võiks suuremad olla. Kohe hästi suured võiks olla. Meeste mured...

Teisest artiklist loeme, et mehel käivad mitu korda kuus äkkvihahood, ütleb naisele pahasti ja õelalt, on armukade ja kahtlustav, provotseerib kaklusi ja ülbitseb ka võõraste inimestega. Liikluses on närviline, sajatab ja vehib keskmise sõrmega. Aga äkki võiks ikka lapse hakkama panna? Naiste mured…

Madli ütles kunagi normaalsete meeste defitsiidist rääkides, et latti on juba nii palju madalamale lastud, et varsti jääb ainsaks kriteeriumiks, et mees ei haiseks.

Aga jah, ei tasu latti alla lasta.

12 oktoober, 2015

Lühiraport

Nädalavahetus…

Matt leidis Halloween'i kostüümiks maailma kõige koledama tagi ja otsustas selle kohe selga panna. Kanadalastel on ameeriklastega mingi kana kitkuda, nende jaoks on selline huumor hullupööra naljakas.

Anu ei suutnud hommikul muffini ja croissant'i vahel valida ning võttis mõlemad. Küll aga jättis öösel olude sunnil kummikarud söömata, sest Matt lukustas need relvakappi (juba teist korda!)

Palun saage tuttavaks - Annabel Elise. Täna juba kahenädalane! Ma ei ole vist kunagi nunnumat beebit näinud, kõik senised lemmikud said hoobilt troonilt tõugatud. Tore, et ikka sõpru leidub, kes lapsi teevad, on vähemalt kellegagi mängimas käia!

10 oktoober, 2015

Paar sõbralikku sõna

Ma olen viimasel ajal eriti tubli olnud ja end mugavamalt Kanadasse sisse sättinud. Kõigepealt taotlesin kohaliku ID-kaardi. Siis haigekassa kindlustuse. Seejärel tegin pangakonto ning tellisin kohaliku krediitkaardi. Ja täna oli esimene verstapost kohalike lubade saamiseks. Õigemini mul ongi nüüd Kanada load, aga esialgu veel ajutised (kuniks sõidutest tehtud).

Tervisekindlustus (õigemini reisikindlustus, sest ma olen põhimõtteliselt ikka veel reisil, hahaa) sai veebruaris täitsa kogemata läbi. Lihtsalt unustasin pikendada! Õnneks on tööandja poolt igaks aastaks kindel summa, mille ulatuses nad absoluutselt kõik tervisega seotud asjad kompenseerivad, sealhulgas hambaravi, prillid, massaaž jne. Küll aga ei tahaks auto alla jääda või millegi veel kulukamaga hakkama saada, sest siis plekiks omast taskust ja need taskud pole just ülemäära sügavad.

Kanadasse saabumisest alates kasutasin Eesti Toronto Ühispanga kontot, mis oli hästi mugav, sest nad ei küsi millegi eest raha ja nii tore, et kõiki asju saab eesti keeles ajada. Aga lõpuks oli mul ikkagi korralikku deebetkaarti vaja, mis ka teisel pool piiri toimiks ja ühtlasi tahtsin krediitkaarti, sest paljudes kohtades (näiteks praami peal) ei saa siin deebetiga üldse maksta. 


Kõik rääkisid õuduslugusid kui kallid on teenused Kanada pankades ja ma tegelikult meelsamini ei maksaks pangale selle eest, et nad saaks minu raha kasutades omale raha teha. Onju! Aga kui lähemalt uurima hakkasin, selgus, et siin on asjad palju loogilisemad kui oodata oskasin! Kui hoiad mingi kindla summa kontol, on absoluutselt kõik teenused tasuta ja krediitkaardi saab valida premium kaartide hulgast, kaardihooldustasu loomulikult pole. Kui kontol hoida väiksemat summat, on mingid asjad tasulised. Ja kui veel väiksemat, on rohkemad asjad tasulised. Ja kui oled selline kulutaja, et konto pigem nullis istub, maksad iga ülekande ning muu liigutuse eest. Ehk see kõige hädisem konto on midagi sellist nagu mul Eestis täiesti tavaline Swedbank. Ainult, et mu sealne konto pole nullis, et neil tekiks moraalne õigus mult näiteks igakuist kaardihooldustasu kasseerida. Khm, see kaart, mida nad hooldavad, hakkab mul siin Kanadas juba vaikselt sammalt peale kasvatama…

Valisin panga välja, läksin kohale, ütlesin, et kuna mul nagunii alati mingi tagavararaha kontol istub, tahan nende kõige ägedamat paketti ning selle ma ka sain. Krediitkaardi valisin põhimõtteliselt pildi järgi, hahaa! Sädelusega! Muud toredad omadused on tal ka. Ahjaa, see summa, mis peab kontol olema, ei ole panga poolt broneeritud. Kui seda seal pole, maksad lihtsalt kuutasu. Kui on, siis ei maksa. Aga kõik teenused on mõlemal juhul tasuta.

No ja lõpuks kohalikud load. Eesti omadega võib ainult esimesed kolm kuud sõita ja edasi on kohalikke vaja. Läksin ICBC-sse (kohalik ARK) uurimaks, et mida ma tegema pean? Selgus, et teooriatesti ja sõidueksami. Alustuseks anti tasuta õpik. Väga loogiliselt üles ehitatud, lihtsasti loetav ja värviliste piltidega.

Eesti load võetakse ära, Kanada omad antakse vastu. Mille kuradi pärast nad Eesti omad ära võtavad - ma tõesti ei tea! Aga kuna Eestis pole nagunii lube vaja, on suht ükskõik (mitte et ma üleüldse väga tihedalt Eestisse satuks muidugi).


Õpik oli mul juba kuu aega põrandal vedelenud, et peaks sellest üle astuma ja oleks meeles lugema hakata. Ei mõjunud. Sellised trikid lihtsalt ei toimi! Iseenda eest kommide ärapeitmisest ei ole kah kunagi midagi head välja tulnud.

Eile võtsin raamatu tööle kaasa ja veetsin terve õhtu diivaninurgas lugedes. Viimases peatükis tulid sellised pärlid, et "enne sõidueksamit tee kindlaks, kuidas klaasipühkijad töötavad, sest neid võib eksamil vaja minna". Ma naersin kohe kõva häälega! Sain load küll juba 11 aastat tagasi, aga nii palju on meeles, et kui ma poleks osanud klaasipühkijaid kasutada, poleks keegi isegi kaalunud mind eksamile lubamast. 

Järgmises lõigus selgus, et inglise keelt ei pea ka oskama! Võib näpuga näidata kui sõna ei tea! Lisatud oli rida sõnu, mis oleks soovitav enne sõidueksamit selgeks õppida, et suhtlemist sujuvamaks muuta - auto, buss, jalakäija, loom, lumi jne. Kõige lõpus oli väike selgitus, et mismoodi sõidueksam täpsemalt välja näeb: "Eksaminaator tutvustab end ja ütleb paar sõbralikku sõna." Very Canadian! Otse loomulikult ütleb eksaminaator paar sõbralikku sõna!



Kuna üks ICBC esindus jääb mul tööle kõndides täpselt tee peale, tegin teooriatesti hommikul sõna otseses mõttes möödaminnes ära. Test on elektrooniline ja igas ICBC-s on rida eksamimasinaid, aega kokku leppima ei pea. Minu Eesti autokoolis oli selline süsteem, et võib olla üks õige vastus või mitu või kõik õiged. Kui kõik neli peaks õiged olema, aga valid ainult kolm, loetakse vastus valeks. Siin trikitamist ei toimu, neljast vastusevariandist on alati ainult üks õige, ajalimiiti pole ja kõiki küsimusi saab vahele jätta kui tahad. Küllap tuleb mõni selline ka, millele vastata oskad.

50-st peavad ainult 40 õiged olema, nii et sain tulemuseks 98%, kuigi väga pingsalt ei süvenenud. Kui nad vaid teaks, millist vatti me Eestis selliste asjadega saame, ei paluks nad meil siin ühtegi lisatesti teha. Eesti load võeti ära ja vastu anti ajutised Kanada omad. Öeldi, et aasta jooksul peab sõidueksami tegema, siis saab õiged load.

Sõidueksami juures on kõige naljakam see, et auto peab endal olema! Lubasid veel pole, aga auto ju ikka on! Eksamiaegadega on praegu millegipärast täiesti tuuga, esimene võimalus alles kahe kuu pärast. 

Ahjaa, nüüd pean natuke harjutama ka, sest ma pole täpselt kolm aastat mitte kordagi sõitnud! Huhuu :) Aga enne seda sõitsin kaheksa aastat absoluutselt iga päev, nii et mingi põhi peaks all olema. Täna istusin üle pika aja esimest korda uuesti rooli ja sõitsin Matt'i vanemate juurest koju, mis oli päris kaugel ning hõlmas endas kiirteed, tunnelit ja muud toredat. Üsna kummaline oli - ühest küljest hästi tuttav tunne, aga natuke ärev ka.

Nüüd peaks seda asjalikku joont hoidma ja Eesti reisiks piletid ära ostma, siis on selle aasta checklist täidetud.

PS! Meil sajab praegu sellise ladinaga vihma nagu valaks ämbrist! Hästi mõnus krõbin! 

06 oktoober, 2015

Köögipidu (+film)

Uus eestlane Relika kutsus meid laupäeva õhtuks enda poole külla. Arutasime, et kuna ta nii kaugel elab, võiks varakult alustada, muidu jõuame alles hommikuks koju. Kell seitse pidime siis kohal olema.

Mõtlesin, et küpsetan suitsujuustukattega saiapulkasid kaasa, aga tainas kerkis arvatust kauem ja otsustasin pulkade asemel kuklid teha, et kiiremini saaks. Aga et sai pehme ja vetruv jääks, pidi tainas üsna vedel olema ja ühtlasi tuli see nii kleepuv, et kuklite plaadile ladumine osutus oodatust palju keerukamaks ettevõtmiseks. Ühel hetkel andsin lihtsalt alla ja valasin ülejäänud taigna koogivormi ja raputasin juustuga üle. Hiljem selgus, et koogivariant maitseski kõige paremini!

Viis minutit enne seda kui pidin rongipeatuses olema, tõstsin saiad ahjust välja, viskasin kotti ja panin jooksuga minema. Teistest pidulistest jäid pooled veel rohkem hiljaks, nii et pool kaheksa istusime siis lõpuks rongi. Relika maja asub küll täpselt peatuse kõrval, aga kuna Matt tahtis veel poest läbi minna, vudisime meie tubli lambakarjana kaasa ja jõudsime lõpuks hoopis natuke enne üheksat kohale. Nii palju siis varajasest algusest.

Ahjaa, kuklid sõime juba rongi oodates ära, sest noh, kell oli ju seitse ja pidu võis alata!

Oskab keegi öelda, mis värk sellega on, et kui anda inimestele vaba võimalus ringi liikuda, kogunetakse kööki? Alguses olime ikka tsiviliseeritud, istusime diivanil ja puha, aga tunnike hiljem pressisid kõik end kööki ja mahutasid end kappidele ning põrandale. Ainult iirlased jäid tuppa-rõdule, sest kööki nad peale eestlaste pealetungi enam puhtfüüsiliselt ei mahtunud. Ja nagu ikka - oli tore!