Reede õhtu

Tulin töölt koju ja Kustav juhtus just siis helistama kui maja kõrvale jõudsin. Ütlesin, et tule rõdule, lehvita - muidu ei saa kunagi aru, kus me täpselt elame, kõik 30 korrust on täpselt ühesugused. Oleme arutanud, et peaks rõdule lipu panema, siis tunneks õuest kodu ära.

Nii - Kustav lehvitas, tormas tuppa, tegi mulle välgukiirusel rummkoola (hommikul juubeldasin, et kui töölt tulen, on lõpuks ometi reede õhtu ja viis vaba päeva ees, peaks lausa tähistama) ja jooksis esikusse piiluma, millal jõuan, et saaks uksel üllatada...

Samal ajal 19 korrust allpool:

Aitasin vanapaarile ust lahti hoida, et nad suurte kohvrite ja nuustik-koeraga sisse mahuks. Seejärel jäime ootama - mõlemad liftid olid 28. korrusel. Koer oli maailma kõige kärsitum üldse - niuksus, nuuskis, rabeles, üldse mitte selline rahulik nagu enamik Vancouveri penisid. Vahepeal liitus meiega kamp iirlasi, kes tegid iiri-inglise segakeeles nalja.

Üks lift hakkas liikuma, teine endiselt 28-ndal. Ilmselgelt polnud me ainsad, kes pikalt oodanud olid, lift tegi päris mitmel korrusel peatuse enne kui alla jõudis. Lõpuks astus concierge koos muu rahvaga välja ja teatas, et teine lift olevat 28.-le kinni jäänud, aga tehnik on juba teel, olge kannatlikud, saage seni ühega hakkama.

Lift läks alla parklasse, seega keegi meist peale ei läinud.

Nuustik oli hullumas, iirlased tegid koera üle nalja, vanapaar muheles rõõmsalt kaasa. Parklal on kaks korrust, lift peatus muidugi mõlemal - kokku siis kolm peatust, kõigepealt P1, siis P2, siis veelkord P1.

Ma pole elu sees nii kaua lifti oodanud! Vähemalt mitte Kanadas... Isegi peni istus lõpuks maha ja jäi peremehele tülpinult otsa vaatama. Lõpuks jõudis järjekord meieni ja kohe kui uksed avanesid, kostus seest vihane "õuõuuõuuuõuuuurrrr" - järgmine VÄGA mitte-vancouverlik koer! Hundikoera kutsikas, peaaegu täismõõtmetes ning natuke kohmakas oma hüppeliselt suurenenud gabariitidega. Ja üldse mitte nõus, et see väike valge tuust, kes juba 10 minutit nii kannatamatult oodanud oli, temaga samasse ruumi topitakse!

Vancouveri koerad on üldiselt nii sõbralikud, et neid võib kümme tükki väiksesse ruumi laduda, ilma et teist nägugi teeks. Ma ei tea, kust need kaks erandit nüüd korraga välja hüppasid?!

Suure koera omanik surus oma lemmiku nurka, aga väikese peremehel oli ühes käes kohver ja teises jalutusrihm, seega nappis vabu käsi, millega tuusti ohjeldada. Tõstis siis peni rihmaga õhku, nii et see trakside külge rippuma jäi, ja tegi hoogsa liigutuse - sellise, et koer maandus ta õlal.

Enne minu korrust tegi lift neli peatust. Nuustik ronis vahepeal mehe õlalt naisele sülle ja pani käpad ümber kaela. Tädi ütles vabandavalt, et "ta pole linnaeluga harjunud". Novot, ma oleks kohe võinud öelda, et see pole teil mingi Vancouveri koer!

Varsti läks nuustik välja. Suur koer väljus järgmisel korrusel. Kuna tema mehine emotsioon eelnevalt omaniku poolt nii jõuliselt alla suruti, otsustas kättemaksuks oma järgmise järsu ja valju "õuõuuuõuurrrr" selle vaese vennikese pihta lajatada, kes nende korrusel lifti ootas ja sellist ehmatust avanevate uste vahelt oodatagi ei osanud (sest halloo, ükski Vancouveri koer ei käitu nii!). Mees tegi suhteliselt vähegraatsilise, aga see-eest kõrge hüppe ja koer läks rahulolevalt saba liputades edasi.

Mida ma selle kõigega öelda tahtsin - kui lõpuks koju jõudsin, oli Kustav end uksesilma juures kangeks küürutanud ja osa kokteili ära joonud. Tema praktikas juhtus vist esimest korda, et pruut välisukse ja kodu vahel kaduma läheb...