Rööpahädalised

Kuna rongijaama tuli jõuda kella kuueks, oli tänane äratus 5.25 ehk selgelt liiga vara. Õnneks asub metroopeatus täpselt maja kõrval ja rongijaam on kohe järgmises, seega võisime täiesti rahulikult alles 5.50 kodust välja astuda.

Õhtul pakkisin asju ja andsin rongipiletid Kustavi kätte, et ta need kuskile kindlasse kohta paneks. Hommikul leidsin need põrandalt, olid ilmselt kotist välja libisenud. Hea, et märkasin, sest ilma piletiteta olnuks keeruline rongi peale pääseda. Mõtlesin, et tegelikult isegi tore - esimene jama sai kohe eos ületatud, puhtalt tasakaalu mõttes on nüüd untsuminekuteks statistiliselt väiksem võimalus.

Hetk hiljem jõudsime metroo sissepääsu juurde... ja sellel olid trellid ees! Alles siis plahvatas, et ahjaa, pühapäev ju, metroo alustab kella seitsmest... Daah! Nii palju ikka pea lõikas, et ei hakanud jala astuma, spurtisime lähima suure tänava poole, leidsime takso ja mõned minutid hiljem olime rõõmsalt jaamas. Juba teine jama ületatud!

Enne rongi peale minemist oli passi- ja pagasikontroll. Kui kohver masinasse lasti, küsiti, kas seal on toiduaineid sees? Ütlesin, et paar õuna. Tädi palus käte abil näidata kui suured need õunad on ning tundis huvi, kas kleepsud on ikka peal? Järgmisel hetkel koukisin oma kaks õnnetut hommikusöögiõuna kohvrist välja ja esitasin inspektsiooniks - selgus, et kleepse ei ole. Ai, pahasti - ilma kleepsudeta õuna ei tohi üle piiri viia - kui soovite, võite siinsamas ära süüa, aga kaasa võtta ei saa... Ütlesin, et elan üle, las siis jäävad maha. Kolmas jama seljatatud.

Rong oli tore, istmed laiad ja jalgadel mõnusalt ruumi. Restoranvagunis müüdi igasugust ebatervislikku toitu, burgereid, kiirmakarone, saiakesi jne, aga ka näiteks kaerahelbeputru, mis nüüd, kus meil õunu enam polnud, marjaks ära kulus.

Vaate poolest polnud sõit midagi erilist. Esimene pool teekonnast kulges küll mererannas (teine pool juba võsa vahel), aga kaua sa seda ühte ja sama vett ikka vaatad. Keskendusin hoopis kõrvallaua hiinlannale, kes oli mehega väikesele kohvile tulnud, aga samal ajal kui jook laual jahtus ja mees tülpinult aknast välja vaatas, tegi endast pilte. Vahetpidamata. 15 minutit järjest. Tahtsin tal juba kaamera käest ära võtta, aga kuna tänase päeva statistika oli jamade osas nagunii vildakas ja seda mitte meie kasuks, põgenesin hoopis oma vagunisse tagasi.

150 km enne Portlandi jäi rong seisma. Peatselt teatati, et elektrisüsteemis on rike, olge rahulikud, varsti läheb sõit edasi. Pool tundi hiljem kuulutati, et restoranvagunis on kõigile tasuta snäkid ja vesi, minge võtke. Ju neil on selliseid peatuseid varemgi ette tulnud, teavad, et väike küpsis ja soolapähkel aitavad tuju üleval hoida.

Vaatasin mitu filmi ära, sorteerisin iTunes'i, lugesin "Eesti Naise" läbi ja käisin iga mõne aja tagant soolapähkleid-küpsiseid juurde toomas. Umbes kolme tunni pärast öeldi, et viga ei saa parandada, meile tuleb teine rong järele. Vahepeal sõitis neid mõlemas suunas mööda, aga ükski ei näinud selline välja, et tahaks kedagi peale korjata. Arutasime, et kui laev rikki läheb, on selle pardal olevate inimeste näol tegemist merehädalistega. Aga kui see rongiga juhtub, siis kes meie oleme - rööpahädalised?

Pärast VIIEtunnist seisakut öeldi, et teise rongi asemel saabus hoopis puksiirvedur, mis kinnitatakse peatselt meie susla etteotsa ning seejärel saame teekonda jätkata. Mõni hetk hiljem sõitiski meile miski niimoodi otsa, et kogu rong paar meetrit tahapoole hüppas ja kae imet - hakkasimegi liikuma!

Kohale pidime jõudma poole neljaks pärastlõunal, aga saabusime alles üheksaks õhtul. 14,5 tundi rongis passimist on ikka natuke paljuvõitu. Portlandis sadas muidugi tervituseks ladinal vihma, aga külalistemaja, kus peatume, on see-eest väga mõnus. Minu meelest oleks aus kui tänase päeva vintsutuste kompensatsiooniks homme päike välja tuleks!