Seattle

Suuremate viperusteta laabunud Seattle'i reisi valguses tahaks loota, et oleme end bürokraatiamaasikul positiivsele kursile sättinud ja ka uus viisa tuleb ludinal. No vähemalt nii ludinal kui see pärast kolm kuud kestnud ootamist üldse võimalik on...

Kanada-USA piiri ületamine oli lihtsamast lihtsam. Kõik mittekanadalased ja mitteameeriklased lubati esimestena bussist välja; järjekorda polnud, sest kella seitsme paiku hommikul eelistab suurem osa inimestest voodis teist külge keerata, mitte piirivalvuritega maid jagada. Kahe passi variant töötas kenasti, lisaks võeti sõrmejäljed ja anti paber, mis kinnitab, et järgneva poole aasta jooksul võime Ameerika vahet traavida nii palju kui süda lustib.

Teed ääristas uhke mäeahelik, buss oli mugav ja wifi toimis - tänu viimasele sain teada, et mu Eesti Karistusregistri väljavõte on tõlgitud, sisse skanneeritud ja faili kujul meilikastis, mis tähendab eelviimast sammu viisale lähemale (viimane on tervisekontroll, kuhu lähen homme).

Internetis soovitati Seattle'i kuulsaima vaatetorni Space Needle'i asemel hoopis Columbia keskuse 73. korrust, sealt olevat hoopis parem vaade. Pole ka ime, sest tegemist on ikkagi Seattle kõrgeima hoonega. Ka Space Needle paisab kenasti - esimesel pildil see väike tokk tagumises reas. Kõrguste vahe on neil kahel ikka üüratu! "Kosmosenõela" au päästab ainult see, et tema ümbruses on ainult madalad majad, vastasel juhul poleks sealt midagi näha.

Vaatetornist ei saanud niipea minema, sest seal juhtus olema fire alarm, mis tähendas, et kõik liftid pandi lukku, kuniks tuli kinnitus, et tegelikult kuskil ei põle. Mööda treppi oleks kah veidi tüütu olnud 73 korrust allapoole kõmpida, aga õnneks ei läinud vaade aja jooksul sugugi kehvemaks, nautisime siis veel veidi. 

Esimeseks lõunaks sõime sushit ja saime üle pika aja täiesti õudse teeninduse osaliseks. Letitagune tädi oli nii tõre kui üldse saab! Kustav tellis pudeli õlut ja kuniks raha välja koukis, oli tädi selle juba Coca Cola kirjadega papptopsi valanud... Päris õudne nägi välja! Misosupp jõudis kohale siis kui sushid juba otsas olid. Suurem nägi välja nagu seda alati serveeritakse - spets kausis ja spets lusikaga; väiksem tuli vahtplastist topsis ja ilma lusikata. Tädi viipas leti ääres asuva anuma poole, kust sai plastikust lusika võtta...

Kõik, kes on sushit söönud, teavad, milline tibatilluke taldrik sojakastme jaoks antakse - kui tädi tuli nõusid kokku korjama, mainis ta neid topse võttes dramaatiliselt "That's a lot of soy sauce..." ja pööritas silmi, et me ikka pihta saaks, millised raiskajad oleme, et nõu põhja veidi kastet oli jäänud...

Õnneks piirdusid ebameeldivused selle ühe mooriga, ülejäänud nädalalõpp oli puhas lust ja lillepidu. Pike Market'i kõrvalt leidsime venelaste pagariäri "Piroshky", varustasime end kuuma rabarberipiruka ja moonirulliga ning sättisime päikese kätte nautlema. Sealsamas oli ka maailma esimene Starbucks, kus lookles järjekord kohati lausa uksest välja...

Veidi eemalt leidsime nätsuseina (The Gum Wall), mis on üks Seattle'i tõmbenumbreid. Kartsime juba ette, et eks ta omajagu rõve ole, aga tegelikkus oli ikkagi veel hullem kui kujutluspilt. Või noh, mis kultuurielamust sa ikka ootad kui lähed näritud nätsusid vaatama...

Iirlased pakkusid, et võiks külastada kuulsat kohvikut nimega Cheesecake Factory ja kuna meiesugustele maiasmokkadele pole vaja sellist kutset kaht korda esitada, olimegi peatselt teel. Kohapeal selgus, et kõikidele toitudele on kaloraaž kõrvale märgitud. Ma ei kujuta ette, mida nad sellega saavutavad tahavad - veel rohkem süümekaid kui selline kook juba iseenesest tekitab? Jah, palun, 1500 kcal ühel taldrikul, head isu:

Kohvikutest rääkides - kuna panustasime ööelule, magasime kõik hommikud maha ja leidsime tänu sellele maailma parima hommikusöögikoha Bacco, kus toit viib keele alla ja keegi ei vaata imelikult kui pealelõunal omletti nõuad. 

Võrratule reedele järgnesid absoluutselt vähevõrratud tuule-vihmasegused laupäev ja pühapäev, seega polnud enam erilist indu turisti mängida. Käisin hoopis kõik kesklinna kaubamajad läbi ja pettusin nii valikus kui hindades. Pärast kolme Seattle's veedetud päeva oli väga kodune Vancouverisse saabuda. See on ikka konkurentsitult mu lemmik-koht siin maamuna peal! Palun viisat nüüd!