Kui Eestis kodu sisustasin, soovitas sisekujundaja kolm kõige enam meeldinut lasta valmis segada ja kodus tapeedirullile värvida, sest suurem pind annab teatavasti parema ettekujutuse. Üks toonastest "parimatest" osutus sel viisil täiesti räigeks tibukollaseks, jumal tänatud, et tervet maja selliseks ei võõbanud.
 |
| Vana sein ja uus diivan |
Kuu aega tagasi valisin tööl kliendi magamistuppa tooni, millega plaanisin hiljem ka kogu ülejäänud maja värvida. Tahtsin, et oleks hele ja värske, aga sealjuures siiski konkreetse tooniga, soovitavalt kergelt virsikune. Poest väljusin umbes 15 värvinäidisega, igaühel 5 tooni peal. Neid mööbli ja uksepiitadega kõrvutades kukkusid umbes 10 lehte kohe konkurentsist välja. Läbi häda sai miskit siiski valitud ja lõpptulemusega jäin ise väga rahule!
Kui siis lõpuks terve maja värvimiseks läks ja töödejuht läbi astus, et pinnad üle mõõta, mõmises ta seda ainsamat remonditud tuba vaadates midagi ebamäärast ja avaldas lõpuks arvamust, et no kui terve maja selliseks teha, siis... äkki on liig? Hakkasin seepeale kahtlema, et mine tea, võib-olla ongi?! Igavene jama kui igaüks, kes edaspidi uksest sisse astub, peaks mõtlema, et džiisas, mõnel inimesel pole ikka üldse maitset...
Ja kui keegi tahtis nüüd küsida, et mille kuradi pärast sein üldse beež peaks olema, siis ühe teise maja töötaja jõudis juba sama uurida! Vaatas lapse lillat (!) tuba ja küsis, et mis sellel värvil viga on? Halloo! See on LILLA! Ja kui sul on punane diivan (mis minul juhtumisi töö juures on), siis...
Esmaspäeval värviti siis kogu maja üle, aga mina olin sel ajal Gibsonsis ja tulemust nägin alles teisipäeval. Astusin uksest sisse ja... mulle ei meeldinud ÜLDSE!!! Mis on väga halb, sest mina ju valisin tooni! Kõik oli nii lage ja plass ja valge. Mingi roheka varjundiga, mida värvikaardilt isegi aimata ei võinud.
Paar päeva hiljem, kui olin pildid seintele riputanud ja toalilled peidupaigast välja toonud (värvimise ajaks tõstsin asjad eest ära), hakkas sein üha ilusamaks muutuma. Eile ostsin valgete kardinate asemele beežid (of course!) ja voila! Kohe palju parem. Väga tore värv ju! Natuke liiga hele, aga ikkagi etem kui enne.
Teistest ruumidest pole pilte, näitan siis esialgu ainult ühte nurka, et saaksite aimu, mis diivanist ja värvist ma juba nädalate kaupa jahun...
väga kena ju! aktsenti saabki ju lisada piltidega, kardinatega, vaibaga, lillepottide jms kraamiga.
VastaKustutaaga miks kommenteerin on see, et vaatasin praegu piltidel, et naabrid ju väga lähedal neile majadele. et eestis tekkis igavene probleem, kui kasvõi lastekodulastele peremaju planeeriti, palun selliseid lapsi ja inimesi kusagile minu kodust kaugele paigutada! kuigi sellises peremajas (kus on küll lapse kohta vähem hooldajaid kui teil) on ju järelevalve laste üle palju parem kui paljudes tavaperedes.
siit küsimus - et kuidas teil suhted naabritega? või on ühiskond väga tolerantne ja kellelgi kunagi sellisest asjast probleemi ei tekigi?
Oi, Kanada on tolerantsus ise! Kõik erivajadusega inimesed on nii hästi ühiskonda integreeritud, et kellelgi ei tule pähegi seda kuidagi ebamugavaks pidada, et nad läheduses on. Näiteks on pea kõikides koolides nn Life Skills klassid, kus käivad siis erivajadusega lapsed. Neil on täpselt samamoodi 1-12 klassi nagu teistelgi, aga õpivad hästi lihtsaid asju, rohkem selline lasteaia tase. Ja ülejäänud, nn normaalsed õpilased, käivad nendega iga nädal tegelemas, ehk kokkupuude on maast madalast olemas. Rääkimata sellest, et nad on ju kogu aeg silma all.
KustutaGümnaasiumit lõpetades on kohustuslik teha teatud arv tunde (40?) vabatahtlikku tööd mingis sotsiaalselt tundlikus valdkonnas. Kas erivajadusega inimestega, vanuritega, sõltlastega, kodututega vms. Neil on see sallivus-kasvatus ikka tõsiselt ette võetud!
Ma olen erinevate autistidega palju mööda linna ringi liikunud, bussi ja metrooga sõitnud, ostukeskustes käinud. Kui neist keegi midagi äärmiselt veidrat teeb, näiteks lambist röökima hakkab, iseenda kätt hammustab, imelikult koha peal kõigub vms, siis keegi ei tee märkamagi! Ei jääda jõllitama, et appikene, mis sellel viga on!!! Ja väga abivalmid ollakse, lastakse uksest ees sisse, pakutakse istekohta jne.
Eestiga on suur erinevus veel see, et ratastooliga pääseb absoluutselt igale poole. Bussid, trollid, metrood, poed, kohvikud jne on kõik ratastoolisõbralikud. Igas pisemaski kohas on inva-wc, kõikjal on liftid. Sellist kohta, kuhu ratastooliga ei pääseks, pole Vancouveris olemas! Ja seepärast on neid väga palju ringi liikumas. Isegi need vanurid, kel lihtsalt liikumine natuke vaevalisem (või kes on lihtsalt väga ülekaalulised), sõidavad oma elektrilise tooliga ringi. Lihtsalt nii mugav on sellega siin.
Lastekodusid Kanadas ei ole, on kodumajutus. Saad pakkuda nii püsivat kui ajutist kodu seda vajavale lapsele ja isegi enamik erivajadusega lapsi paigutatakse niimoodi peredesse ära. Sellist asutust, kus neid kümnete või sadade kaupa koos elaks, ei eksisteeri. Ühiskond on lihtsalt teistsugune, abistamine on kuidagi nii loomulik neile. No ja elatustase on muidugi ka kõvasti parem kui Eestis, enamasti on kodus piisavalt ruumi, sissetulekud on head ja riik maksab eeskujulikku toetust kui võõra lapse eest hoolitsed. Sellele lisaks on kogu tugisüsteem kõikide psühholoogide, käitumisterapeutide ja sotsiaaltöötajatega kogu aeg olemas. Sotsiaalvaldkond on Kanadas (no vähemalt Vancouveris) väga hästi arenenud. Ja nädalavahetuseks saad oma (või võõra) erivajadusega lapse/noore spetsiaalsesse asutusse hoidu anda, näiteks minu majas käivad kaks poissi niimoodi. Kumbki kaks pikka nädalavahetust kuus, vaheldumisi käivad. See on selleks, et perele veidi puhkust anda ja toetada seda, et nad ikka ise lapsega hakkama saaks.
KustutaSee maja, kus mina töötan, on täiesti tavaline maja, mis asub teiste täiesti tavaliste majade vahel. No umbes nagu Nõmmel näiteks. Majad ongi siin üksteisele väga lähedal ja aiad on väikesed, Vancouveris on isegi mingi piirnorm, millest suuremat krunti ei müüda, isegi kui sul palju raha on. Naabritega pole vähimatki probleemi. Ja pole tegelikult põhjust ka, nad näevad/kuulevad meie kliente tegelikult ainult siis kui me aias oleme, aga palju me seal ikka oleme. Ja kuna siin nii sallivad ollakse, siis ei ole aktsepteeritav, et keegi taolisest asjast üldse probleemi teeks :)
Siin on muidu ka väga tolerantne õhkkond, Vancouver on väga multikultuurne, pooled on asiaadid, igaüks tuleb oma kultuuri ja kommetega ning seda tuleb austada. Geikogukond on suur, täiesti tavaline on, et geipaar käib tänaval käest kinni või kallistab. Keegi ei vaata imelikult ja miks peakski?! Ahjaa ja kerjused soovivad alati head päeva ja teevad komplimente, isegi kui neile raha ei anna. Ja täitsa tavaline on, et ülikonnas ja läikivates kingades kontoritöötaja ajab suvalise kerjusega tänaval sõbralikult juttu, pakub talle suitsu ja küsib, kuidas päev läheb.
Väga avatud ja salliv õhkkond on siin. Ma ei saa üldse aru, miks räägitakse, et Vancouver on Kanada kõige snoobsem ja ülbem linn. Ma pole rohkem kui aastaga siinse sõbralikkusega ikka veel päriselt ära harjunud :)
Punane diivan on tõesti suht õudukas! :D
VastaKustutaNo ma räägin! :)
Kustuta