Uus on alati hullem

Inimesi juhtida on väga huvitav ja arendav. See piir, millest alates ma veel üleüldse millegi üle imestan, on üsna kaugele nihkunud. Vihastan muidugi endiselt niimoodi, et kõrvadest tuleb tossu, aga seda teen ainult omaette. Siis rahunen veidi, kurdan Kustavile, et töötajad on idioodid ja lähen räägin alluvaga mahehäälselt ja sõbralikult asjad selgeks.

Teemad on sellised, et enamasti tahaks lihtsalt sussiga vastu pead lajatada! Näiteks eelmisel nädalal läks päevatöötaja täpselt kell üheksa õhtul ära. Sest tal sai vahetus läbi! Öötöötaja, kes pidanuks selleks hetkeks kohal olema, polnud veel tulnud. Ja tädi kõndis lihtsalt minema, jättes 2-aastase lapse arengutasemel oleva autisti üksi koju. Öötöötaja tuli küll õnneks juba viis minutit hiljem, aga fakt on see, et äraläinud tädil polnud vähimatki aimu, kas keegi üldse tuleb! Helistama ta muidugi ei vaevunud. Kell oli üheksa ja kõik!

Ühes meie asutuse majas sai hiljuti klient surma. Lihtsalt õnnetu juhus. Kõnealune noormees oli aga selle maja põhiasukas, teine hoolealune peatus seal vaid igal teisel nädalavahetusel.

Kui siis ühtäkki seda last, kelle jaoks maja üldse toimis, enam ei olnud, otsustati koht sulgeda. Sealne juhataja olevat töötajate sõnul täiesti võimatu inimene, kellega nagunii keegi koostööd teha ei suutnud.

Kuna minu majas oli ruumi, suunati "nädalavahetuse laps" meile. Üks selline mul juba oli, nüüd käivad siis teine teisel nädalavahetusel. Pluss mu põhiklient muidugi, kes elab kohapeal. Samal ajal teatas senine nädalavahetuse töötaja (kes lapse riideid varastas), et tema ikka ei viitsi selle eriti aktiivse poisiga jamada, kes meil kaks korda kuus resideerub ning palus end lihtsamasse majja üle viia. Ja kuna suletud maja töötajad jäid samal hetkel lihtsalt üle, sai sealsest juhatajast minu nädalavahetuse töötaja.

Noh, kas juba haistate halba?

Esimene vahetus läks ludinal. Helistas mulle paar korda, oli hästi sõbralik ja tore, kutsus ennast mommy'ks ja mind sweetie'ks. Kultuuriline omapära, aafriklased ongi väga mõnusad mu meelest. Sain siis omale suure musta "ema".

Teine nädalalõpp läks selles mõttes isegi veel parema ludinaga, et enam ta ei helistanud. Mõtlesin naiivselt, et vot kui hästi! Jätsin talle rea asju, mida silmas pidada ja paar ülesannet, mida täita. Täna pidin erandkorras hommikul tööle minema ja öövahetuse tšikk hoiatas kohe varmalt, et pangu ma vaim valmis, sest Communication Book'is on mulle uuelt tädilt neli lehekülge teateid ja üldse mitte ilusaid.

Esimene note algas mainitsusega, et "make sure" olevat ebaviisakas väljend, "ensure" sobiks paremini. No tegelikult kirjutasin üldse "please make sure" ja lõpetasin aitäh-iga, aga see selleks.

Seejärel kirjutas, et ärgu ma arvaku, et kui olen manager, siis kohe OLENGI manager. Et tegelikult saadakse töötajate silmis manager-iks nii, et peab neile meeldima ja siis nad võtavad sind manager-ina. Siinkohal pean mainima, mul on oma töötajatega väga head suhted, aga ma ei hooli karvavõrdki, mida keegi minust arvab. Peaasi, et töö on tehtud. Ja äärmiselt kummaline on sellist õpetust kuulda inimeselt, keda kõik töötajad südamest vihkasid.

Üks teade ütles otse, et ma olevat täiesti ebaprofessionaalne. Lihtsalt. Ilma põhjenduseta. Lause lõppu oli kirjutatud PUNKT. Ei, mitte kirjavahemärgina. Lihtsalt: "Sa oled täiesti ebaprofessionaalne. Punkt." Sellesama kirjutise lõpetas manitsusega, et Communication Book pole mingi prügikast, kuhu valimatu sõnavaling postitada, see on mõeldud klientide üle arutamiseks! Pärast seda, kui oli minu "Please make sure, et pühapäeva õhtul saaks lapsele järgmiseks päevaks lunch ära pakitud. Aitäh!" -stiilis teadetele NELI lehekülge solvanguid otsa lajatanud!!!

Ei pea vist mainima, et kogu praalimise kõrval jättis ta kõik oma tööülesanded lihtsalt külmalt täitmata.

Tol hetkel ma ei teadnud veel, et ta oli pühapäeval meie ülemusele helistanud ja täiesti kõrist telefoni röökinud!!! Ma ei tea, mida ta täpselt karjus, boss ütles, et ta ei pea vajalikuks sellist absurdi isegi korrata.

Hiljem oli meil koosolek, kus see tädi süüdistas, karjus ja nuttis vaheldumisi ning ajas seejuures nii uskumatut jama suust välja, et mu veel-millegi-üle-imestamise piir nihkus taaskord hulga kaugemale. Üks asi, mida ta mulle ette heitis, on see, et meil ei ole töötajatele eraldi wc-d. Selles majas on neid muideks NELI! Kliente on korraga maksimaalselt kaks. Aga näe, tema ei mahu ära! Ei sobi kliendiga sama potti kasutada. Ma ei tea, kuidas neil seal Aafrikas muidu kombeks on? Igaühel isiklik või?