17 august, 2015

Komplimendid

Üks asi, millega mul siiani on Kanadas raske harjuda, on komplimentide vastuvõtmine. Nimelt see osa, et peaks lihtsalt "aitäh" ütlema. Täiesti võimatu! Praeguseks tuleb pooltel kordadel juba välja, aga ülejäänud pooltel läheb totaalselt nässu. Ikka tahaks kohmata midagi eestlaslikku, et "oh mis te nüüd" või "see on tegelikult juba nii vana hilp" vms. Kanadalased satuvad taolise vastuse peale totaalselt segadusse!

Eile oli järjekordne juhtum, kus tuli jutuks, et kolisin siia paar aastat tagasi ja kanadalane (vanem väärikas daam) ütles täie tõsidusega, et mu inglise keel on väga hea. Mispeale ma peaaegu et röögatasin: "Püha jumal, EIII". Tädi nägu nähes tuli muidugi kohe meelde, et oleks pidanud lihtsalt "aitäh" ütlema, sest võib-olla suutsin tõepoolest need mõningad laused, mis temaga vahetasin, täiesti kobamisi hästi esitada või oli ta siis niivõrd kena inimene, et tahtis mu tuju heaks teha. Kummalgi juhul polnud minust kuigi viisakas sedasi reageerida. Oeh. Mugavuspagulase elu. Hirmus mugav on niimoodi terahaaval õppida ja iga natukese aja tagant kolinal ämbrisse astuda.

1 kommentaar:

  1. Vanameister Arvi Kork, keda ma ei väsi tsiteerimast, elas ka Kanaadamaal ja temal olid ka mingid väljendid, pigem ehk tänavapoiste släng, ei või pead anda.
    Hoia oma särk seljas/keep your shirt on.
    Mine pissi järve.
    See su oma matus (st eks sa siis ise tead)/It's your (own) funeral.
    Nägu päästma. Ses mõttes, et oma au ja väärikust kaitsma. Ei anna nägu päästa - ei saa enam pärast teistele otsa vaadata (sest häbi on või pannakse pahaks).
    Siis ma olen veel kuskilt kuulnud väljendit, et nii igav jutt, et sokid vajuvad alla/piim läheb hapuks. Viimane oli kuidagi ka inglise keeles, aga täpset väljendit enam ei mäleta.

    VastaKustuta