Vancouver

Uuendatud veebruaris 2020.

Hindadele (v.a. toit) lisandub käibemaks 12%, mida sildil välja ei tooda, seega osutub ostetav kaup kassas veidi kallimaks.

Vancouver figureerib igal aastal maailma kõige elatavamate linnade tabeli esikümnes. Ühelt poolt ääristab linna ookean, teiselt poolt lumiste tippudega mäed. Kolme lähima (Cypress, Seymour ja Grouse) jalamitele viib ühistransport vähem kui poole tunniga. Kanada suurim suusakeskus Whistler asub 120 km kaugusel.

Eksimist pole Vancouveris vaja karta, mägede järgi saab alati määrata põhjasuuna.

KLIIMA

Vancouveri kliima on pehme, temperatuur kõigub aastaringselt vaid 20 kraadi ringis. Talvel on sooja umbes 6-7 kraadi ja lume asemel sajab vihma. Vihma poolest on linn kuulus, öeldakse, et kui oled siin piisavalt kaua elanud, kasvavad varvaste vahele lestad :) Kõige vihmasemad kuud on november, detsember ja jaanuar; vastukaaluks on suveperiood kuivem kui Eestis, juulis ja augustis ei saja üldse. 

ÜHISTRANSPORT

Vancouveri ühistransport on väga hästi korraldatud, kiire ja puhas. Reisijate kasutuses on bussid, trollid, metroo (skytrain) ja praam (seabus). Linn jaotub kolmeks tsooniks ning pileti hind oleneb sellest, mitu neist läbida soovid. Tsoonid kehtivad ainult skytrain'le ja seabus'le, bussid-trollid kuuluvad kõik esimesse tsooni (kuigi läbivad kõiki kolme). Piletina kehtib Compass Card, mida saab osta kõikidest metroopeatustest. Hinnad leiad siit.

NB! Õhtuti alates 18.30, nädalavahetustel ja riigipühadel on kõik tsoonid ühe tsooni hinnaga.
NB! Kuupilet kehtib kuu esimesest päevast viimaseni.

LENNUJAAMAST KESKLINNA

Pilet on lennujaamast ostetuna kallim kui linnast, sest lisandub lennujaamatasu (5 CAD), päevapilet on tavahinnaga. Rong (Canada Line) käib iga kuue minuti tagant ja sõit kesklinna kestab pool tundi. Esimene rong stardib kell viis hommikul ja viimane väljub ühe paiku öösel. Taksoga kulub aega umbes sama palju, maksab 35 CAD.

DOWNTOWN

Vancouver Lookout - vaateplatvorm ja restoran, üles viib klaasseinaga lift. Pilet kehtib terve päev, võib korduvalt käia.

Vancouver Art Gallery - teisipäeva õhtuti kell 17-21 annetuse eest (tavaliselt 5 CAD nägu). 

Public Library - lisaks raamatutele laenutatakse ka muusikat ja filme. Esimesel korrusel mugav istumisala laialdase ajakirjade valikuga, tasuta wifi kasutamiseks tuleb küsida kood. 

Canada Place - viie valge purjega ehitis, mille kõrval peatuvad kruiisilaevad. Maja kõrvalt avanevad ilusad vaated jahisadamale ja Stanley pargile, eemal paistab North Vancouver ja lumised mäed. Canada Place'i juurest võib teha kena jalutuskäigu mööda sadamakaid (Coal Harbour Seawall) Stanley pargini.

GASTOWN

Police Museum - väljapanek konfiskeeritud külmrelvadest, erinevatest narkootikumidest, võltsitud dokumentidest ja muust taolisest. Siit leiad ka surnukuuri ja lahkamistoa. Esmaspäeviti ja pühapäeviti suletud. 

Gastown Steam Clock - Gastowni põhiline vaatamisväärsus.

STANLEY PARK

Kesklinnas asuv 400 hektari suurune park. Seda ääristab 9 km pikkune mööda merekallast kulgev rada (Seawall Promenade), mille keskkohta läbistab Lion's Gate Bridge, mis on peaaegu 2 km pikk. Selle kõrvalt võib leida vaateplatvormi Prospect Point.

Kuna park on suur, on seda kõige mugavam läbida jalgrattaga (neid laenutatakse Denman St. põhjapoolses otsas).

Vancouver Aquarium - täitsa tore ja avatud iga päev. Jalavaeva vähendamiseks võib kohale saamiseks kasutada bussi nr 19.

KESKLINNA KÜLJE ALL

Granville Island - ilus väike poolsaar, kust võib leida mõnusad pargid ja mitmed söögikohad. Kuulus turu poolest (Public Market). Granville'ile pääseb kesklinnast pisikeste paatidega (False Creek Ferries) - nende peatusi leiad nii West End'ist kui Yaletown'ist.

McMillan Space Center - asub Kitsilano rannas, kuhu pääseb samuti eelpool nimetatud paatidega. Õhtuti on avatud observatoorium, kuhu sissepääs annetuse eest. Viimasesse me küll ei jõudnud, kuid Space Center ise oli väike ja igav. Samas hoones asub ka Museum of Vancouver, kuhu on kogutud vanaaegseid asju (sisustus, riided, auto jne). Paar maja eemal asub mereteemaline Maritime Museum. Kolmest nimetatust soovitaks ma ainult Vancouveri muuseumisse minna.

KESKLINNAST EEMAL

Museum of Anthropology - peamiselt indiaani hõimude kultuuri tutvustav muuseum. Väga ilusa sisekujundusega, avar, värske ja maitsekas. Väga huvitav väljapanek, uudistamist jagub mitmeks tunniks. Teisipäeva õhtuti kella 17-21 vahel poole hinnaga. Asub: University of British Columbia.

VanDusen Botanical Garden - detsembris-jaanuaris toimub seal Festival of Lights, mis on kindlasti külastamist väärt, lähemalt kirjutasin siin.

Burnaby Village Museum - vabaõhumuuseum, mis kujutab endast küla, kust leiate vanaaegse kooli, poe, kohviku, panga, raudteejaama, kiriku ja palju muud. Tasub kindlasti külastada, sissepääs tasuta!

Playland - lõbustuspark asub East-Vancouver'is.

White Rock - armas väikelinn mere ääres.

Capilano Suspension Bridge Park - pikk rippsild, mis ulatub üle jõe. Pargis jalutusrajad ning väiksemad sillad, mis on puude vahele ehitatud. Kohale saab tasuta shuttle bussiga (neli väljumiskohta kesklinnas) või ühistranspordiga (seabus'iga Lonsdale Quay sadamasse, sealt buss nr 236, mis viib otse pargi väravasse). Asub: North Vancouver

Lynn Canyon Bridge Park asub eelmisest vaid mõne kilomeetri kaugusel ja on tasuta. Rippsild Capilano omast veidi lühem, kuid vaade ilusam, all paistab kärestik. Pargis on matkarajad, järv, kosk ja mitmed joad. Kohale saab ühistranspordiga (seabus'iga Lonsdale Quay sadamasse, sealt buss 229, mis viib otse pargi väravasse). Asub: North Vancouver.

ILUSAMAD PARGID ja RANNAD

Queen Elizabeth Park - maaliline künka otsas paiknev park, kus kohalikud armastavad pulmafotosid teha. Siit leiad ka piknikuala ning Bloedel konservatooriumi, mis on koduks paljudele eksootilistele lindudele ja taimedele - maja ei ole kuigi suur, kuid tiivuliste elutingimused üsna looduslikud (lendavad vabalt ringi), suurtele värvilistele papagoidele pääseb aga lausa nina alla. Pargi keskosast avaneb imeline vaade peaaegu tervele linnale mägede taustal. Pargi kõrval asub linna suurim veekeskus Hillcrest Centre. Metroopeatus: King Edward.

Kitsilano Beach and Pool - ainus soolveega bassein Vancouveris, 137 m pikk ja asub õues. Vaade kesklinnale ja mägedele. Tasub kindlasti külastada! Teine sama suur õues asuv bassein asub New Brighton pargis, kolmas Stanley pargis (second beach), neljas Maple Grove pargis.

Wreck Beach (nude beach) - üks ilusamaid randu Vancouveris. Sõbralik ja hea fiilinguga koht.

LÄHIMAD MÄED

Mount Seymour (1449 m)

Cypress Mountain (1440 m) - kohalike seas eelistatuim talispordi keskus; avatud kella kümneni õhtul.

Grouse Mountain (1231 m) - mäe juurde viib ühistransport, bussid nr 232 ja 236 ning tasuta shuttle, mis väljub Canada Place'i eest. Suvisel ajal populaarne matkamiskoht - üles saab ronida tasuta (Grouse Grind looduslikud trepid), aega võtab see umbes 1,5 tundi, allasõiduks tasub kasutada gondlit.

Grouse Mountain

SUURIMAD KAUBANDUSKESKUSED

- Metrotown. Metroopeatus: Metrotown
- Pacific Centre. Metroopeatus: Granville või Vancouver City Centre
- Park Royal asub West Vancouveris ja sel on nö open-concept. Kohale viivad bussid nr 250, 251, 252, 253, 257. Väljumiskoht: Georgia Street. Peatus: Park Royal.

Kui sul on auto, võid külastada outlet-mall'i - Queensborough landing - aadressil 805 Boyd st.


MUUD OSTUKOHAD

IKEA asub nii Richmondis kui Coquitlamis. Lisaks sisustusele leiad sealt ka piparkoogitainast, lihapalle ja pohlamoosi. Richmondi minnes: Metroopeatus: Bridgeport (Canada Line) + buss 430 või 407 (peatus: Sweden Way). Coquitlamisse minnes: Metroopeatus: Braid (Millenium Line) + buss 159, 169 või 177. Ajaliselt on mõlemad poed kesklinnast sama kaugel.

Kohukesi, heeringat, sprotte ja eesti leiba leiab vene poodidest:
- "Euro Food Plus" (kesklinnas, Robson St. ja Bidwell St. nurgal)
- "Alenka European Foods" (Kingsway ja Fraser street nurgal)
- "Euro Food Tri-City" (555 North Road, Coquitlam, BC) - see on neist kõige parema valikuga.

BC Liquor Store - kõige odavam alkoholipood. Alkoholi müüakse Kanadas ainult eraldi kauplustes ja BC Liquor Store on neist kõige odavam, kuna kuulub riigile. Legacy Liquor Store - müüb "Vana Tallinnat". Asukoha leiad siit.

Raamatukogu

MUUD KASULIKKU

Kohalik tervisekindlustus ehk MSP (Medical Services Plan) - seda on õigust taotleda ka WH ja YP viisadega ja kuna protsess võtab aega kuni 3 kuud, tasub taotlus sisse anda kohe pärast Kanadasse saabumist. Tervisekindlustus on TASUTA. Ankeedi ja täpsema info leiad siit.

Kohalik ID-kaart - ICBC tahab näha su passi ja tööluba, mis on kehtiv veel vähemalt 6 kuud. Seejärel täidetakse ankeet, tehakse pilt ning saadetakse kaart kuu aja jooksul koju.

Mujalt tulnuna kehtib võõramaine juhiluba 6 kuud, pärast seda tuleb sõita kohalike lubadega (Class 5). Selleks tuleb minna ICBC-sse ja läbida teooriatest (50-st küsimusest vähemalt 40-le õiged vastused), aega kinni panna pole vaja. Teooriatestiks saab õppida raamatust, mille ICBC sulle tasuta annab või internetis siin. Teooriatesti tegemist saab harjutada siin. Kui teooriatest edukalt läbitud, võetakse Eesti load ära (neid tagasi ei saa) ja antakse kollane paber, mis toimib ajutise loana. Seejärel tuleb sooritada sõidueksam, mille tarvis peab endal auto olema. Sõidueksami saab broneerida siin. PS! ooteajad on päris pikad, tasub pärast südaööd sisse logida, siis tulevad saadavale teiste poolt tühistatud ajad, mida endale krabada. Teooriatest maksab 15 CAD, sõidueksam 50 CAD.

Miinimumpalk on British Columbias (Vancouver) 13,85 CAD tunnis. Teiste provintside miinimume vaata siit. Lepingusse märgitakse "gross-pay", sellest lähevad maksud maha. Täpsema info leiab BC palkade kohta siit. Ületunnitöö ja riigipühad tasustatakse 1,5-kordselt.

Hillcrest Centre - linna suurim veekeskus, asub Queen Elizabeth pargi kõrval. Siit leiad lisaks muule põnevale ka saunad, välibasseini ja vettehüppetornid. Keskuses asub täismõõtmetes liuväli, jõusaal ja erinevad spordiväljakud. Osadel kellaaegadel piletid poole hinnaga ("discount dip" - ajakava leiad siit). Ülejäänud Vancouveri basseinid leiad siit.

Kui satud Vancouverisse juuli lõpus, käi kindlasti vaatamas juuli lõpus toimuvat ilutulestikuvõistlust. Täpsemad toimumiskuupäevad leiad siit. Täiselamuse saamiseks tasub end sättida English Bay'sse (Cactus Club'i lähedusse), kuna kõlarid asuvad just seal ja muusika annab show'le väga palju juurde.

Töötaja õigusi reguleerib BC-s Employment Standards Act - Kanadas on töötajal rohkem õigusi kui tööandjal. Lisainfot veel siit.

Muud asjalikku infot Vancouveri ja British Columbia kohta leiad sellelt leheküljelt.

British Columbia provintsis on vesi kõikidele tasuta, seda kommunaalarvelt ei leia. Elektrit nimetatakse "hydro", sest kogu kasutatav energia tuleb hüdroelektrijaamast.

Kodukant

Homme saab uude koju kolimisest nädal, aga Kanadas oleme olnud juba 20 päeva. Nüüd hakkab turismireisi tunne tasapisi üle minema ja vähehaaval teadvustuma, et jääme siia kauemaks. Sellegipoolest on tunne, et iga päev tuleks asjalik olla ning kõik vaatamist väärivad kohad läbi kapata, aju ei võta vastu, et aega on selleks rohkem kui küll.

Täna läksime esimest korda prügi viima. Prügiruum asub keldrikorrusel, kuhu siiani sattunud ei ole. Üllatuslikult leidsime sealt ka jalgrataste panipaiga (rattasõit on siin väga populaarne), lauatennise ning jõusaali:

Tavaliselt kuulub suurte kortermajade juurde isegi bassein, aga seda meil kahjuks pole. 

Esimeselt korruselt avastasime väikese raamatukogu (21 korruse peale lugemishuvilisi ilmselt leidub):

Raamatukogu avanes kaminasaali. Ja kui mäletate veel postitust siinsete üüripindade kohta, kust selgus, et paljudes korterites elab igas vabas nurgas mõni hiinlane, siis on ühiskasutatav istumisala vägagi tervitatav.

Kaminasaalist pääses siseparki/peosaali. Ilmselgelt tahavad majaelanikud vahel pidutseda ja et külalised ei peaks üle esikus ööbivate asiaatide astuma, võib broneerida vastava saali. Ka kööginurk oli seal olemas:

Saalist avanes uks (ja aknad) õue, kus asetses suur gaasigrill ja istumisnurk, ilmselgelt ei pea šašlõkist puhtalt seetõttu ilma jääma, et korteris elad. Kellele keldris asuvast pinksilauast väheks jääb, võib piljardit mängida või kinotoas sõpradega filmiõhtuid korraldada:

Meie korteris ühtegi hiinlast ei ela ja rõdu pole. Tubasid on kolm, meie vannituba jääb magamistoa uksest sissepoole, privaatsust jagub. Korterit jagame Marc'iga, kel on Kustaviga palju ühist - näiteks armastavad mõlemad ananassi, kiivit ja Nutella šokolaadikreemi.

Eestist tulles oli Kusti natuke õnnetu, et akustiline kitarr koju pidi jääma ja ainult ukulele ning elektrikas kaasa said, aga Marc'il on akustiline juhtumisi täiesti olemas ja elavat muusikat kuuleb siin nüüd iga päev.

Marc'i tuppa paistab päike hommikul, meie omasse lõunast õhtuni. Elutuba asub magamistubade vahel ja saab osa kogu päikesepaistest, mida päeval pakkuda on.

Tööotsingutes oleme samuti aktiivsed, mõned CV-d on teele pandud, kuid ühtki vastust pole veel laekunud. Ettekujutus, mis mul siinsetest tööotsingutest oli, vastab kenasti reaalsusele. Täpselt nii ärev ja veidi allaheitlik kui arvasingi. Vancouveri elanikest moodustavad sisserännanud poole, aga ikka on kompleks, et kes ma olen, et siin tööd saada, nad võiksid vabalt kohaliku palgata... Pole väga intensiivselt otsinud ka, et kohasemat pilti tekitada, rohkem arvutiga diivaninurgas CV-sid teele klõpsanud, selle asemel, et jalaga uks lahti lüüa ja teatada: siin ma nüüd olen, kukkuge palun vaimustusest külili!

Suhtlemises on siinsed inimesed väga osavad. Avatud, sõbralikud ja tähelepanelikud, vaatavad rohkem silma ja soovivad kõigile ilusat päeva. Naeratused pole loetud ega eelda hirmus sügavat põhjendust, kuid samas ei ole tegemist ka ameerikalikult võltsi keep-smile' iga.

Vancouver on väga tolerantne, isegi kerjustega vahetatakse paar sõna. Kesklinnas asuv Davie Village on kohaliku geikogukonna meka, sealse rahva seksuaalne orientatsioon ei paista küll kellelegi korda minevat. Asiaate on samuti rohkelt, aga mustanahalisi väga vähe.

Keda siin veel võib kohata - inimesi, kes räägivad oma kujuteldava kaaslase või iseendaga. Kohe pikki vestlusi peavad keset tänavat maha! Vancouveris on teatavasti suur narkoprobleem ja selle tagajärjed silmaga näha. Kanepilõhna hõljub tihti, kuid kõige probleemsemad tarbijad on linna idapoolsesse ossa surutud, ülejäänud Vancouver on aga väga turvaline.

Kolimine

Uue rahaga harjumine võtab alati veidi aega. Kanada hinnanumbrid on Eestile õnneks sarnased - kurss on 1,3 dollarit ühe euro eest - vähemalt säilib mingi ettekujutus, kui palju miski maksab, ilma et iga kord kalkulaatori välja peaks otsima.

Siinne paberraha mulle meeldib, ilus värviline: 

Eile kolisime lõpuks oma uude korterisse. Eesti kodu andsime juba detsembri keskel ära ja oleme sellest ajast kohvrite otsas elanud. Jah, reisida on tore, aga pärast rännakuid on täitsa mõnus end iga päev samas kohas kerra tõmmata ja asjad kappi laiali laotada.

Korteriga vedas, kõik vajalik on olemas. Isegi padjad, tekid ja voodipesu! Ometigi ei lähe kolimisel kunagi nii, et mitte midagi vaja poleks. Nii tegimegi nimekirja ja läksime poodi riidepuid, käterätikuid, wc-paberit, pesupulbrit, seepi ja hambaharjatopsi otsima.

Õnneks on Vancouveris IKEA, mis pakub teatavasti kõike, mida hing ihata oskab. Kuna me kesklinnast väljas pole õieti käinudki, oli üsna värskendav istuda metroosse ja sõita hoopis uude linnaossa. Kaardi pealt tundus pood metroojaamale päris lähedal olevat, selline paras jalutamise ots (seda enam, et eile oli 18 kraadi sooja ja lõpuks sai saapad suvekingade vastu vahetada), aga kohapeal selgus, et olime mõõtkavaga jälle puusse pannud, seega istusime bussi peale ja töristasime oma 10-15 minutit, et kohale jõuda.

Ajutisse koju on väga keeruline asju valida, tahaks ju ikka kõige mõnusamaid ja mugavamaid, aga mõistuse hääl ütleb, et kuna me tõenäoliselt need ühel hetkel kõik maha jätame, ei ole mõtet palju kulutada. Nii leppisime näiteks plastmassist riidepuudega ja põrandalambi valisime hinna, mitte meeldivuse järgi.

Toidu osas ei ole me veel midagi igatseda osanud, kõik harjumuspärane paistab olemas olevat ja kohalikust vene poest saab isegi kohukesi ja eesti leiba. Pealegi olen ma nagunii rohkem saiasõber.

Mis Eestist erineb - korteris elavatel inimestel pole pesumasinat. Sest milleks? Võtab ruumi ja müriseb. Pesuruum on teiste elanikega ühine, osades kohtades tasuta, teistes mündi eest.

Meie majas on igal korrusel ruum, mis sisaldab nelja pesumasinat, nelja kuivatit, tööpinda ja kraanikaussi. Esimese hooga tundus kummaline, et masin pole oma vannitoas, aga juba mõne aja pärast olin teist meelt. Esiteks tuleb kõndida ainult paar sammu, sest pesuruum on meie korterist kolmas uks. Teiseks näevad siinsed koridorid välja nagu hotellis - vaip maas, puhas ja vaikne.

Väga turvaline on ka, võõrad sisse ei pääse ja lifti kasutada ei saa (selleks on kiipi vaja). Ka pesuruumi uks on lukus ja kasutamine reguleeritud - kella 8-st hommikul 23-ni õhtul, muul ajal on masinatest elekter välja lülitatud.

Esimese hooga krabasin kaasa ainult tumeda pesu (seda oli rohkem), aga kui vahepeal pestud kraami kuivatisse tõstmas käisin, sain aru, millise blondiiniga minu näol tegemist on - masinaid on ju tervelt neli! Pese kasvõi terve suguvõsa riided korraga ära... 

Kuivatid on siin täiesti elementaarsed, kohalikud ei kujuta ilmselt ette, miks peaks pesu näpitsatega nöörile sättima ja järgmisel päeval maha korjama kui masin võib selle ühe tunniga kuivaks, pehmeks ja sirgeks tuulutada. Pealegi ei ole (vähemalt kesklinnas piirkonnas) õues kuivatamise luksust, rest peaks toanurgas seisma ja asjatult ruumi võtma.

Õhtul sõlmisime üürilepingu, kinkisime korterinaabrile Kalevi šokolaadi ja jõime kolmekesi ühe hea punase veini oliivide kõrvale ära. Täna kerime jalad tagumiku alt välja ja hakkame lõpuks tööd otsima.

Üürikorterid

Korterite hindu vaadates saime kiirelt aru, et kui tahame omale lubada luksust elada kesklinnas, ei saa isiklikku korterit üürida. Õnneks on suurlinnades väga levinud shared apartment-is elamine ehk keegi on omale suurema korteri üürinud ning rendib üleliigset ruumi soovijatele välja. Enamik korterid on ehitatud nii, et suurima magamistoa juurde kuulub ka oma vannituba, seega ei ole võõrastega koos elamine üldse nii ebamugav kui arvata võiks.

Pärast nelja arvuti taga veedetud tundi olime mõistnud, et sobiva korteri leidmine on paras väljakutse. Ma olin esimese hooga veel nii entusiastlik, et valisin välja täpsed kohad, kus elada tahaks - metroojaama lähedal ja vaikses tänavas - peagi laiendasin aga otsingut juba natuke kaugemale ja siis veel kaugemale, kuni jõudsin juba otsusele, et noh, võime ju isegi kesklinnast eemal elada.

Nii mõneski korteris elab selline ports inimesi, et koduks ei saaks seda kohta kuidagi nimetada. Mõnes on elutuba ühises kasutuses, kuid paljudes pesitseb sealgi keegi. Üks kuulutus oli selline, et kahetoalises elab 4 tüdrukut, ühega neist pead hakkama tuba jagama. Huvitav, et toas oli ainult üks voodi. Selline suur, et kahekesi mahub küll. Minu meelest oleks võinud tüdruku pilt siis kah juures olla, et kui temaga juba ühes voodis peab magama...

Kõik korterid, millest räägin, on ühes hinnaklassis. Selle raha eest võib saada täieliku peldiku, aga ka väga hubase kodu. Võib olla üks toakaaslane, aga võib juhtuda, et neid on näiteks kuus. Kujutate ette, et nad kõik hommikul enne tööleminekut duši all tahavad käia - ühes vannitoas?

Ühel kuulutusel oli palju pilte - köögist, elutoast, vannitoast, magamistoast - no kõik nii nagu peab. Kirjelduses oli öeldud, et magamistubasid on kaks ja see, mida välja üüritakse, näeb välja täpselt samasugune nagu pildil olev, ainult et ilma aknata. Ee... aken on vist ikka päris oluline? Ei ärata usaldust kui väljaüüritav tuba on ainus, millest pilti ei ole. Ja natuke tüütu, et ma pean sellise info leidmiseks leheküljepikkuse tutvustuse läbi lugema.

Mõningatel juhtudel oli piltide kvaliteet väga kehv. Näiteks üks järjekordne, kel magamistoast pilti polnud, pidas vajalikuks teha pildi oma kassist:

Keegi kirjutas, et üüritavas toas on suur voodi ja korralik riidekapp. Pilt oli ka juurde pandud. Kahjuks mitte voodist ega kapist:

Paljudes kuulutustes on öeldud, kas üüriliseks soovitakse meest, naist või paari. Üks, mille pildid meile meeldisid, pidas muuhulgas ka paare sobilikeks, aga kui Kustav neile helistas, selgus, et ei-ei, mees ei sobi. Oot, aga paaris on ju tihtipeale meespool ikkagi ka?

Paljudel siinsetel kõrghoonetel on jõusaal ja bassein. Nende kasutamine kuulub muidugi hinna sisse ja on päris suureks lisaväärtuseks, aga kui ujumise nimel peab kahe hiinlase, ühe araablase ja kolme venelasega kodu jagama, ei ole pakkumine enam nii ahvatlev.

Ja et ei jääks muljet, et me ainult pommiaukude otsa sattusime, siis mõned stiilinäited, mida ähmase kassiga samas hinnaklassis saada võib:

Kuna umbes pooled kesklinna majadest on väga kõrged, on vaated tihtipeale nagu postkaardilt...

Üks eeliseid, mida uhkusega välja tuuakse, on "fully furnished" ehk (täis)möbleeritud. Kuigi isiklik madrats oleks mõnusam, on seda kolimise käigus päris tülikas kaasa vedada ja seega me mööblit ei tahaks soetama hakata, mistõttu tühjad korterid meile huvi ei pakkunud. Paljude täismöbleeritud korterite puhul selgus, et toa väiksuse tõttu on nad tõepoolest täismöbleeritud.

Kujutate ette - inimesed tegelikult elavadki sellistes klotsides! Päris kõrge hinna eest seejuures. Ja kellele akna puudumine on probleem, võib kolida päikesepaistelisse klotsi - välja üüritakse ka kinniseid rõdusid, mida siin nimetatakse solaariumiteks. Ruumi on sama vähe, aga akent see-eest terve sein täis:

Ja kui teile see lahendus kitsana näib, ärge muretsege - mõnes korteris on solaariumisse paigutatud nari. Nii mahub laud kah veel tuppa ära... (teisel pildil sama solaarium eemaltvaates)

Lainurk on muidu tore asi, aga kui sulle on antud võimalus kasvõi kümme pilti oma korterist üles riputada, siis pole ehk vaja tervet kodu ühele pildile pressida:

Lisaks kõigele eelnevale tuleb arvestada, et pilt võib osutuda petlikuks. Näiteks üks korter, mida külastasime, osutus palju avaramaks ja valgemaks kui pildilt näis, kuid seda oleks tulnud jagada kolme naabriga, pealegi oli korteris natuke kopitanud lõhn.

Teine, mida vaatasime, oli väga lootustandev. 30-nes korrus, super vaade, rõdu, asukoht poleks enam paremaks saanud minna - täpselt metroojaama kõrval, mere ääres, kesklinnas... Voodi muidugi tundus natuke väiksevõitu.

Läksime varakult kohale. Arutasime, kuidas endast head muljet jätta. Olime elevil. Või noh, mina olin. Ärevus kasvas kui lisaks meile ilmus kohale veel viis huvilist - tihe konkurents.

Tükk aega ootasime all lifti, sest kolmest kaks olid juhtumisi rikkis. Kustav viitas, et igapäevaselt võib selline ootamine natuke tüütuks muutuda, aga mina olin valmis kasvõi trepist käima...

Sisse astudes sattusime pisikesse koridori, kuhu mahtus korraga kõige enam kolm inimest, esikust läksid uksed mõlemasse magamistuppa ja elutuppa. Üht tuba pakuti üürimiseks, see oli hästi pisike, räpane ja umbne. Teises magamistoas elas türklane koos oma õega, elutoas kaks meest (kuulutuses muidugi ei mainitud, et elutuba kellegi kasutuses on). Ehk ruumi polnud üldse!

Türklane viipas kõiki rõdule vaadet nautima, see oli tõepoolest väga ilus. Selleks tuli minna läbi köögi, kust pääses solaariumisse ja sealtkaudu rõdule. Ja solaariumis... elas väike hiinlane! Pisikese madratsi kõrval kõndimisruumi polnud, rõdule jõudmiseks tuli astuda üle tema voodi. Ma ei kujuta ette, milline rahvamass enne hiinlasest üle peab kõndima kui nad nii kitsasse korterisse üürilise leiavad!

Algselt oli meil plaan juba Eestis olles siia elukoht valmis vaadata, omanikule raha üle kanda ja kohale jõudes kohe sisse kolida. Oo, kui hea, et me seda ei teinud! Ma ei kujuta ette, mis portsu otsa niimoodi sattuda võib...

Täna hommikul leidsime lõpuks kodu. See oli neljas korter, mida vaatamas käisime ja ma arvan, et läks hästi, sest otsima pidime ainult kaks päeva. Asub linna südames ja meie 14-nda korruse akendest avaneb ilus vaade. Korter on ruumikas, lisaks elutoale kaks magamistuba, kummalgi neist privaatne vannituba. Eluaset jagame Marc'iga, kes õpib näitlejaks. Juba järgmisel nädalal läheme üht tema etendust ka vaatama.

Kes soolaleivale tahab tulla, võtke aga tort näppu!

Argielu

Teiste blogisid lugedes on jäänud mulje, justkui oleks enda võõrsil sisseseadmine väga lihtne - lihtsalt lenda kohale ja hakka elu nautima. Meie küll nii osavad pole! Või noh, muud me siin ei teegi kui naudime, aga hotellis elamine pole tööl käimata just eriti jätkusuutlik plaan.

Esimeseks sihiks seadsime korteri (või toa) otsimise, kuid terveks aastaks lepingut sõlmida on meie jaoks aga riskantne, sest esiteks tahaks kodu töökoha lähedusse sättida ja teiseks ei julge pead anda, et terve aasta kindlasti Vancouveris veedame (kuigi esmamulje põhjal ei näe selleks ka ühtki takistust).

Esimese hooga kavatsesime end sisse seada linna südamesse. Piirkond on ilus ja kõik, mida võiksime vajada, käeulatuses. Ühistransport liigub siit ka igale poole. Siis aga leidsin (õigemini Triin leidis mulle) tööpakkumise, mis on igati super, sest tegemist on täpselt samasuguse asutusega nagu see, kus Eestis töötasin (palk on küll 5 korda kõrgem), kõik tingimused paistavad sobivat, ainult et asukoht... noh kaardilt vaadates kuskil 10 cm kesklinnast eemal. Reaalsuses siis veidi üle tunni kaugusel. Kui arvestada, et peaksin hommikul kell 8 kohal olema... ei tea, kas tasubki õhtul üldse magama minna?

Jajaa, ma räägin nagu juba töötaks kuskil, endal pole isegi CV veel inglise keelde tõlgitud!

Teine päevakorraline küsimus on kohalik telefoninumber. Jällegi - kõlab lihtsalt eksole?! Olime kavalad, uurisime, millist teenusepakkujat on teised siinsed eestlased eelistanud ning saime teada, milline koht on parima hinna ja kvaliteedi suhtega. Läksime kohale - ja mis selgus? Meie telefonid on liiga vanad (juba üle 2 aasta), kasutavad mingeid teisi sagedusi ja nende võrgus ei tööta. Astusime siis teise kohta sisse, mis vahendab erinevaid mobiilioperaatoreid. Nemad leidsid meile küll võimaluse oma seniste telefonidega jätkata, aga hind hüppas kohe kolmekordseks. Kolmas võimalus on osta ettemaksuga SIM-kaart 7/Eleven-ist, mis tundub hetkel kõige lihtsama lahendusena, loodetavasti töötab ka.

Kanadas tuleb muideks paljude pakettide puhul ka sissetulevate kõnede eest maksta, mis on eriti tobe. Pealegi ei ole meil kellelegi helistada! Lihtsalt CV-le oleks viisakas oma number märkida... 

Aga muidu on siin väga tore. Näiteks tutvusime kohaliku raamatukoguga, kus laenutatakse ka filme ja muusikat ning isegi audioraamatuid - laed alla ja saad kolm nädalat lugeda, enne kui ära kustub.

Laenutamine on automatiseeritud - triipkoodi saab igaüks ise masinasse piiksutada; tagastamine käib samuti automaatselt, masin suunab raamatud lindile, lint omakorda oskab triipkoodi lugeda ja viskab iga asja õigesse kasti, et kaoks vajadus neid hiljem sorteerida. Huvitav, kus palmik-kampsuni ja krunniga tädid Vancouveris tööl käivad kui neid raamatukogus ei vajata?