Akvaarium

Eile oli meie korterikaaslase sünnipäev. Hommikul küpsetasime talle brownie ehk maakeeli öelduna šokolaadikoogi ja kõrvale pakkusime cappuccino't. Marc'i vaimustab meie oskus koduste vahenditega piimavahtu valmistada. Tegelikult on see väga lihtne - piim tuleb mikrouunis soojaks teha, seejärel presskannu valada ja sõelaga üles-alla kloppida.

Pärast maiustamist jalutasin akvaariumisse. Vancouveri kesklinn on iga nurga alt omaette vaatamisväärsus. Kui muidu tehakse nalja, et tahaks elada metsa sees, mere ääres ja keset linna, siis palun - siin see just nii ongi! Mereranda on meie kodust 10 minutiline jalutuskäik (olenemata sellest, kummale poole minna, sest mõlemalt poolt tuleb vesi vastu), metsa umbes pooletunnine. Stanley park oma 400 hektariga annab vabalt metsa mõõdu välja! Väikese lisaboonusena on ka mäed kohe nurga taga. Muuseas - kuigi inimesed käivad tänaval juba lühikeste pükste ja plätudega, on suusahooaeg endiselt hoos. Küll viimast nädalat, aga siiski-siiski! Pole üldse paha, mis?

Kuigi akvaarim asub Stanley pargi alguses ja sinna peaks olema umbes 30-minutiline jalutuskäik, läks mul kokkuvõttes ikka maru kaua aega, sest iga mõne meetri tagant oli vaja jälle pilti teha. Ma ei kujuta ette, kas selle iluga on üldse võimalik harjuda? Kevad on siin muidu nagu Eestiski, nartsisside, tulpide ja sinililledega, ainus erinevus, et Vancouveris kestab see kõik oluliselt kauem. Juba kaks kuud on linn õitsenud ja lõppu ei paista tulevat.

Siinses akvaariumis elab umbes 6000 erinevat liiki, muuhulgas beluuga vaal, delfiinid, pingviinid, haid, konnad, maod, ahvid, linnud ja molluskid. Need viimased olid eriti muhedad:

Basseine sai ka altpoolt vaadata, delfiinide ligimeelitamiseks oli külastajatele jäetud pehme mängukala, mida nähes suuremad kohe ligi ujusid. Kui lapsi paistid nad suhteliselt külmaks jätvat - viskasid korra pilgu peale ja jooksid mängunurka tagasi - siis täiskasvanud hullusid täielikult! Üks naine unustas end akna äärde nii aktiivselt mängima, et kohati oli kohe tegemist, et tema varjust loomast pilti saada.

Beluuga polnud seevastu kohe üldse koostöövalmis ja kuigi tema nägemiseks olid palju uhkemad aknad ehitatud, paistis neist ainult vesi. Vaala ennast võis õues vaatamas käia.

Kanep

Vancouveris vaadatakse kanepisuitsetamisele läbi sõrmede, aga müük ja kasvatamine on sellegipoolest keelatud. Levinud on skeem, kus üüritakse/ostetakse maja, kaetakse kinni selle aknad, tagatakse pidev valgustus ja pannakse taimed idanema. Äri õitseb seni, kuni politsei saab jälile, et suure elektritarbimise taga peab midagi kahtlast olema ja lööb isehakanud botaanikud laiali. Maja aga muutub kasutuskõlbmatuks, kuna kanepi kasvamiseks vajalik niiskus on seda pöördumatult kahjustanud.

Minu suureks imestuseks selgus, et paljudes Põhja-Ameerika linnades (ka Vancouveris) on tavaks 20. aprillil kokku tulla, et müüa kanepit ja selle tarvitamiseks vajalikke vahendeid ning end üheskoos pilve tõmmata. Veelgi kummalisem, et üritus on täiesti legaalne ja toimub keset linna! Mis sai sellest, et kasvatamine ja müük on keelatud?

Traditsiooni kohaselt jagatakse kell 4.20 pärastlõunal kõigile soovijatele tasuta joint'e ehk kanepisuitse.

Meenus, kuidas käisin Eestis koolitusel, mida viis läbi narkokuritegude talitluse juht. Rääkis muuhulgas kanepist ja selle spetsiifilisest lõhnast, mispeale üks ruumis viibinud vanem daam käe tõstis ning kurtis, et kõikjal räägitakse, kui äratuntav see lõhn on, aga kus seda siis nuusutada saaks?

Lektor vastas, et koolituse tarbeks on tal küll ametlikult võimalik grammike savu kaasa võtta, kuid sellega kaasneb suur vastutus ning tal on mõistlikum seda mitte teha. Eks ole kummaline - ühes kohas ei saa isegi harimise eesmärgil lasta inimestel kanepit nuusutada, teises võib jalutada üritusel, kus kohati on suitsu vahelt raske hapnikku leida...

Kes pole kursis - kanep lõhnab nagu läila muru, väga magusalt ja rohuselt. Ja kui kahtlustavatel vanematel soovitatakse laste riideid nuusutada, siis mina oma töökogemuse põhjal hoiataks, et emad-isad on lausa erakordselt heausklikud - kui pubekas ka pealaest jalatallani imalalt lõhnab ja parajasti silmini pilves on, ei saa nad ikka aru, milles asi: "Ma tean küll, et ta sõbrad suitsetavad kanepit, aga ta ütles, et tema seda ei tee". No oleks ka naljakas kui muretsevale emale vastupidist kukuks väitma...

Kanepi tarvitamiseks on mitmeid viise, neist levinum suitsetamine. Mõnikord segatakse seda hoopis koogitaignasse. Tänasel üritusel oli müügil kõikvõimalikke kanepit sisaldavaid küpsetisi:

Mitmed külastajad käisid ringi, kaasas suur kotitäis rohelist puru, mida kõik soovijad vabalt osta said. Lisaks isehakanud kaubitsejatele toimis ka organiseeritud putkandus. Paljud leidsid, et pakendamine on liigne vaev ning müüsid otse potist - osta või kiloga!

Reede

Arutasime siin just, et vat kui tore - jälle reede! Et kas peaks veini tooma?

Mõned asjad on kuidagi sisse juurdunud - taldrik tuleb tühjaks süüa, magustoitu peab ka tingimata saama ja reede on eriti mõnus, sest järgneb kaks vaba päeva. Sedapuhku on reedele siin Vancouveris meil juba 17 vaba päeva eelnenud ja tööd hetkel veel ei paista. Seega veini ikkagi ei toonud, sest mida sa õige tähistad, ah?

Sihime esialgu ainult südamelähedasi ameteid ja ilmselgelt ei kasva sobivad pakkumised puu otsas. CV-sid oleme miljon korda kõpitsenud ja kohandanud, kaaskirjadest rääkimata. Kanadas ei tohi neile märkida sünniaega, perekonnaseisu ega lisada pilti - kõik võrdse kohtlemise huvides. Küll aga nõutakse täpset kodust aadressi, indeksi ja korterinumbrini välja. 

Kui kohvikutöö osas soovitatakse ukselt uksele käia, siis meie valdkondades seda ei oodata, kuulutuste juurde on enamasti selge sõnaga märgitud, et palun mitte helistada ega kohale tulla. 

Ootaja aeg on teatavasti pikk. Mõni päev kasutan jaanalinnutehnikat - panen pea liiva alla ja teen näo, et mina küll ei tea, kes siin tööd tahtis, mul koduski mõnus. Ja vahel on selline tunne, et kammoon! Ma suren igavusse! Mitte keegi ei taha mind või? Päris asjade pakkimiseni pole õnneks veel jõudnud...

Nüüd hakkavad pudenema esimesed viljad - eile sai Kustav kõne, täna helistati mulle, paluti vestlusele. Mõni hetk hiljem saabus järgmisest kohast meil - tule esseed kirjutama. Nüüd on teistpidi kõhe - ma pole ju kunagi võõrkeelsel tööintervjuul käinud. Appi, ma ei julge, lähen parem nõudepesijaks! Kuidas ma siin kohalikega võistelda suudan?

Minu nimi kõlab kanadalastele võõrapäraselt, suudavad selle küll kenasti välja öelda, aga küsivad alati üle, kuidas ma seda ise hääldan? No ma ei tea, mul on nii lühike nimi, et ma ei hääldagi! Mõtlesin siis, et võtan uue, mõne lihtsama. Olen edaspidi Ann. Esimesed, kelle peal uut nime katsetasin, olid me prantsuse sõbrad:

- Hi, I'm Ann!

- Nice to meet you, HAIMÄN! 

Triin soovitas Starbucks'is katsetamas käia - seal kirjutatakse topsile tellija nimi, kohe näha, millisega õigesti hakkama saavad. Triinu töökaaslase nimi on Beenish (tütarlaps seejuures), huvitav, kas tal on Starbucks'i tarvis varjunimi?

Mõned turvanõuded on Kanadas harjumatud. Näiteks SIN number on väga delikaatne, seda peab hoidma nagu silmatera, sest võõrad võivad seda kurjasti ära kasutada (ma ei tea kuidas, ei oska sellega isegi midagi peale hakata). Kui kaart saabus, oli kaasas juhend - ära kanna seda kunagi endaga kaasas, hoia turvalises kohas, soovitatavalt šeifis. Ah et kust ta saabus? Täitsa tavalise postiga tuli.

Internetipanka sisselogimiseks kasutatakse suvalist kasutajanime ja parooli. Et asjaajamine mugavam oleks, võib panna linnukese, et arvuti su parooli meelde jätaks ja automaatselt sisse logiks. 

Mobiililepingut sõlmides palutakse valida vastus turvaküsimusele: "Mis su lemmikvärv on?" Valikus kollane, punane, sinine, roheline... 

Linna kõige vägevam kino asub meie kõrvalmajas, seal olevat eriti uudne süsteem - piletit ostes saab kohad valida! Mõtleks! Kui Marc seda rääkis, olime natuke segaduses, aga siis ta selgitas, et Kanada kinodes toolidel numbreid pole, igaüks vaatab ise, kuhu end pressida suudab. Ja nüüd siis selline vägev lahendus! 

Homme hommikul korjab me uus sõber Mike meid oma truck'i peale ja viib jiu-jitsu võistlusi vaatama. Et me tööotsingutel ei manduks.

Vancouver

Uuendatud veebruaris 2020.

Hindadele (v.a. toit) lisandub käibemaks 12%, mida sildil välja ei tooda, seega osutub ostetav kaup kassas veidi kallimaks.

Vancouver figureerib igal aastal maailma kõige elatavamate linnade tabeli esikümnes. Ühelt poolt ääristab linna ookean, teiselt poolt lumiste tippudega mäed. Kolme lähima (Cypress, Seymour ja Grouse) jalamitele viib ühistransport vähem kui poole tunniga. Kanada suurim suusakeskus Whistler asub 120 km kaugusel.

Eksimist pole Vancouveris vaja karta, mägede järgi saab alati määrata põhjasuuna.

KLIIMA

Vancouveri kliima on pehme, temperatuur kõigub aastaringselt vaid 20 kraadi ringis. Talvel on sooja umbes 6-7 kraadi ja lume asemel sajab vihma. Vihma poolest on linn kuulus, öeldakse, et kui oled siin piisavalt kaua elanud, kasvavad varvaste vahele lestad :) Kõige vihmasemad kuud on november, detsember ja jaanuar; vastukaaluks on suveperiood kuivem kui Eestis, juulis ja augustis ei saja üldse. 

ÜHISTRANSPORT

Vancouveri ühistransport on väga hästi korraldatud, kiire ja puhas. Reisijate kasutuses on bussid, trollid, metroo (skytrain) ja praam (seabus). Linn jaotub kolmeks tsooniks ning pileti hind oleneb sellest, mitu neist läbida soovid. Tsoonid kehtivad ainult skytrain'le ja seabus'le, bussid-trollid kuuluvad kõik esimesse tsooni (kuigi läbivad kõiki kolme). Piletina kehtib Compass Card, mida saab osta kõikidest metroopeatustest. Hinnad leiad siit.

NB! Õhtuti alates 18.30, nädalavahetustel ja riigipühadel on kõik tsoonid ühe tsooni hinnaga.
NB! Kuupilet kehtib kuu esimesest päevast viimaseni.

LENNUJAAMAST KESKLINNA

Pilet on lennujaamast ostetuna kallim kui linnast, sest lisandub lennujaamatasu (5 CAD), päevapilet on tavahinnaga. Rong (Canada Line) käib iga kuue minuti tagant ja sõit kesklinna kestab pool tundi. Esimene rong stardib kell viis hommikul ja viimane väljub ühe paiku öösel. Taksoga kulub aega umbes sama palju, maksab 35 CAD.

DOWNTOWN

Vancouver Lookout - vaateplatvorm ja restoran, üles viib klaasseinaga lift. Pilet kehtib terve päev, võib korduvalt käia.

Vancouver Art Gallery - teisipäeva õhtuti kell 17-21 annetuse eest (tavaliselt 5 CAD nägu). 

Public Library - lisaks raamatutele laenutatakse ka muusikat ja filme. Esimesel korrusel mugav istumisala laialdase ajakirjade valikuga, tasuta wifi kasutamiseks tuleb küsida kood. 

Canada Place - viie valge purjega ehitis, mille kõrval peatuvad kruiisilaevad. Maja kõrvalt avanevad ilusad vaated jahisadamale ja Stanley pargile, eemal paistab North Vancouver ja lumised mäed. Canada Place'i juurest võib teha kena jalutuskäigu mööda sadamakaid (Coal Harbour Seawall) Stanley pargini.

GASTOWN

Police Museum - väljapanek konfiskeeritud külmrelvadest, erinevatest narkootikumidest, võltsitud dokumentidest ja muust taolisest. Siit leiad ka surnukuuri ja lahkamistoa. Esmaspäeviti ja pühapäeviti suletud. 

Gastown Steam Clock - Gastowni põhiline vaatamisväärsus.

STANLEY PARK

Kesklinnas asuv 400 hektari suurune park. Seda ääristab 9 km pikkune mööda merekallast kulgev rada (Seawall Promenade), mille keskkohta läbistab Lion's Gate Bridge, mis on peaaegu 2 km pikk. Selle kõrvalt võib leida vaateplatvormi Prospect Point.

Kuna park on suur, on seda kõige mugavam läbida jalgrattaga (neid laenutatakse Denman St. põhjapoolses otsas).

Vancouver Aquarium - täitsa tore ja avatud iga päev. Jalavaeva vähendamiseks võib kohale saamiseks kasutada bussi nr 19.

KESKLINNA KÜLJE ALL

Granville Island - ilus väike poolsaar, kust võib leida mõnusad pargid ja mitmed söögikohad. Kuulus turu poolest (Public Market). Granville'ile pääseb kesklinnast pisikeste paatidega (False Creek Ferries) - nende peatusi leiad nii West End'ist kui Yaletown'ist.

McMillan Space Center - asub Kitsilano rannas, kuhu pääseb samuti eelpool nimetatud paatidega. Õhtuti on avatud observatoorium, kuhu sissepääs annetuse eest. Viimasesse me küll ei jõudnud, kuid Space Center ise oli väike ja igav. Samas hoones asub ka Museum of Vancouver, kuhu on kogutud vanaaegseid asju (sisustus, riided, auto jne). Paar maja eemal asub mereteemaline Maritime Museum. Kolmest nimetatust soovitaks ma ainult Vancouveri muuseumisse minna.

KESKLINNAST EEMAL

Museum of Anthropology - peamiselt indiaani hõimude kultuuri tutvustav muuseum. Väga ilusa sisekujundusega, avar, värske ja maitsekas. Väga huvitav väljapanek, uudistamist jagub mitmeks tunniks. Teisipäeva õhtuti kella 17-21 vahel poole hinnaga. Asub: University of British Columbia.

VanDusen Botanical Garden - detsembris-jaanuaris toimub seal Festival of Lights, mis on kindlasti külastamist väärt, lähemalt kirjutasin siin.

Burnaby Village Museum - vabaõhumuuseum, mis kujutab endast küla, kust leiate vanaaegse kooli, poe, kohviku, panga, raudteejaama, kiriku ja palju muud. Tasub kindlasti külastada, sissepääs tasuta!

Playland - lõbustuspark asub East-Vancouver'is.

White Rock - armas väikelinn mere ääres.

Capilano Suspension Bridge Park - pikk rippsild, mis ulatub üle jõe. Pargis jalutusrajad ning väiksemad sillad, mis on puude vahele ehitatud. Kohale saab tasuta shuttle bussiga (neli väljumiskohta kesklinnas) või ühistranspordiga (seabus'iga Lonsdale Quay sadamasse, sealt buss nr 236, mis viib otse pargi väravasse). Asub: North Vancouver

Lynn Canyon Bridge Park asub eelmisest vaid mõne kilomeetri kaugusel ja on tasuta. Rippsild Capilano omast veidi lühem, kuid vaade ilusam, all paistab kärestik. Pargis on matkarajad, järv, kosk ja mitmed joad. Kohale saab ühistranspordiga (seabus'iga Lonsdale Quay sadamasse, sealt buss 229, mis viib otse pargi väravasse). Asub: North Vancouver.

ILUSAMAD PARGID ja RANNAD

Queen Elizabeth Park - maaliline künka otsas paiknev park, kus kohalikud armastavad pulmafotosid teha. Siit leiad ka piknikuala ning Bloedel konservatooriumi, mis on koduks paljudele eksootilistele lindudele ja taimedele - maja ei ole kuigi suur, kuid tiivuliste elutingimused üsna looduslikud (lendavad vabalt ringi), suurtele värvilistele papagoidele pääseb aga lausa nina alla. Pargi keskosast avaneb imeline vaade peaaegu tervele linnale mägede taustal. Pargi kõrval asub linna suurim veekeskus Hillcrest Centre. Metroopeatus: King Edward.

Kitsilano Beach and Pool - ainus soolveega bassein Vancouveris, 137 m pikk ja asub õues. Vaade kesklinnale ja mägedele. Tasub kindlasti külastada! Teine sama suur õues asuv bassein asub New Brighton pargis, kolmas Stanley pargis (second beach), neljas Maple Grove pargis.

Wreck Beach (nude beach) - üks ilusamaid randu Vancouveris. Sõbralik ja hea fiilinguga koht.

LÄHIMAD MÄED

Mount Seymour (1449 m)

Cypress Mountain (1440 m) - kohalike seas eelistatuim talispordi keskus; avatud kella kümneni õhtul.

Grouse Mountain (1231 m) - mäe juurde viib ühistransport, bussid nr 232 ja 236 ning tasuta shuttle, mis väljub Canada Place'i eest. Suvisel ajal populaarne matkamiskoht - üles saab ronida tasuta (Grouse Grind looduslikud trepid), aega võtab see umbes 1,5 tundi, allasõiduks tasub kasutada gondlit.

Grouse Mountain

SUURIMAD KAUBANDUSKESKUSED

- Metrotown. Metroopeatus: Metrotown
- Pacific Centre. Metroopeatus: Granville või Vancouver City Centre
- Park Royal asub West Vancouveris ja sel on nö open-concept. Kohale viivad bussid nr 250, 251, 252, 253, 257. Väljumiskoht: Georgia Street. Peatus: Park Royal.

Kui sul on auto, võid külastada outlet-mall'i - Queensborough landing - aadressil 805 Boyd st.


MUUD OSTUKOHAD

IKEA asub nii Richmondis kui Coquitlamis. Lisaks sisustusele leiad sealt ka piparkoogitainast, lihapalle ja pohlamoosi. Richmondi minnes: Metroopeatus: Bridgeport (Canada Line) + buss 430 või 407 (peatus: Sweden Way). Coquitlamisse minnes: Metroopeatus: Braid (Millenium Line) + buss 159, 169 või 177. Ajaliselt on mõlemad poed kesklinnast sama kaugel.

Kohukesi, heeringat, sprotte ja eesti leiba leiab vene poodidest:
- "Euro Food Plus" (kesklinnas, Robson St. ja Bidwell St. nurgal)
- "Alenka European Foods" (Kingsway ja Fraser street nurgal)
- "Euro Food Tri-City" (555 North Road, Coquitlam, BC) - see on neist kõige parema valikuga.

BC Liquor Store - kõige odavam alkoholipood. Alkoholi müüakse Kanadas ainult eraldi kauplustes ja BC Liquor Store on neist kõige odavam, kuna kuulub riigile. Legacy Liquor Store - müüb "Vana Tallinnat". Asukoha leiad siit.

Raamatukogu

MUUD KASULIKKU

Kohalik tervisekindlustus ehk MSP (Medical Services Plan) - seda on õigust taotleda ka WH ja YP viisadega ja kuna protsess võtab aega kuni 3 kuud, tasub taotlus sisse anda kohe pärast Kanadasse saabumist. Tervisekindlustus on TASUTA. Ankeedi ja täpsema info leiad siit.

Kohalik ID-kaart - ICBC tahab näha su passi ja tööluba, mis on kehtiv veel vähemalt 6 kuud. Seejärel täidetakse ankeet, tehakse pilt ning saadetakse kaart kuu aja jooksul koju.

Mujalt tulnuna kehtib võõramaine juhiluba 6 kuud, pärast seda tuleb sõita kohalike lubadega (Class 5). Selleks tuleb minna ICBC-sse ja läbida teooriatest (50-st küsimusest vähemalt 40-le õiged vastused), aega kinni panna pole vaja. Teooriatestiks saab õppida raamatust, mille ICBC sulle tasuta annab või internetis siin. Teooriatesti tegemist saab harjutada siin. Kui teooriatest edukalt läbitud, võetakse Eesti load ära (neid tagasi ei saa) ja antakse kollane paber, mis toimib ajutise loana. Seejärel tuleb sooritada sõidueksam, mille tarvis peab endal auto olema. Sõidueksami saab broneerida siin. PS! ooteajad on päris pikad, tasub pärast südaööd sisse logida, siis tulevad saadavale teiste poolt tühistatud ajad, mida endale krabada. Teooriatest maksab 15 CAD, sõidueksam 50 CAD.

Miinimumpalk on British Columbias (Vancouver) 13,85 CAD tunnis. Teiste provintside miinimume vaata siit. Lepingusse märgitakse "gross-pay", sellest lähevad maksud maha. Täpsema info leiab BC palkade kohta siit. Ületunnitöö ja riigipühad tasustatakse 1,5-kordselt.

Hillcrest Centre - linna suurim veekeskus, asub Queen Elizabeth pargi kõrval. Siit leiad lisaks muule põnevale ka saunad, välibasseini ja vettehüppetornid. Keskuses asub täismõõtmetes liuväli, jõusaal ja erinevad spordiväljakud. Osadel kellaaegadel piletid poole hinnaga ("discount dip" - ajakava leiad siit). Ülejäänud Vancouveri basseinid leiad siit.

Kui satud Vancouverisse juuli lõpus, käi kindlasti vaatamas juuli lõpus toimuvat ilutulestikuvõistlust. Täpsemad toimumiskuupäevad leiad siit. Täiselamuse saamiseks tasub end sättida English Bay'sse (Cactus Club'i lähedusse), kuna kõlarid asuvad just seal ja muusika annab show'le väga palju juurde.

Töötaja õigusi reguleerib BC-s Employment Standards Act - Kanadas on töötajal rohkem õigusi kui tööandjal. Lisainfot veel siit.

Muud asjalikku infot Vancouveri ja British Columbia kohta leiad sellelt leheküljelt.

British Columbia provintsis on vesi kõikidele tasuta, seda kommunaalarvelt ei leia. Elektrit nimetatakse "hydro", sest kogu kasutatav energia tuleb hüdroelektrijaamast.

Kodukant

Homme saab uude koju kolimisest nädal, aga Kanadas oleme olnud juba 20 päeva. Nüüd hakkab turismireisi tunne tasapisi üle minema ja vähehaaval teadvustuma, et jääme siia kauemaks. Sellegipoolest on tunne, et iga päev tuleks asjalik olla ning kõik vaatamist väärivad kohad läbi kapata, aju ei võta vastu, et aega on selleks rohkem kui küll.

Täna läksime esimest korda prügi viima. Prügiruum asub keldrikorrusel, kuhu siiani sattunud ei ole. Üllatuslikult leidsime sealt ka jalgrataste panipaiga (rattasõit on siin väga populaarne), lauatennise ning jõusaali:

Tavaliselt kuulub suurte kortermajade juurde isegi bassein, aga seda meil kahjuks pole. 

Esimeselt korruselt avastasime väikese raamatukogu (21 korruse peale lugemishuvilisi ilmselt leidub):

Raamatukogu avanes kaminasaali. Ja kui mäletate veel postitust siinsete üüripindade kohta, kust selgus, et paljudes korterites elab igas vabas nurgas mõni hiinlane, siis on ühiskasutatav istumisala vägagi tervitatav.

Kaminasaalist pääses siseparki/peosaali. Ilmselgelt tahavad majaelanikud vahel pidutseda ja et külalised ei peaks üle esikus ööbivate asiaatide astuma, võib broneerida vastava saali. Ka kööginurk oli seal olemas:

Saalist avanes uks (ja aknad) õue, kus asetses suur gaasigrill ja istumisnurk, ilmselgelt ei pea šašlõkist puhtalt seetõttu ilma jääma, et korteris elad. Kellele keldris asuvast pinksilauast väheks jääb, võib piljardit mängida või kinotoas sõpradega filmiõhtuid korraldada:

Meie korteris ühtegi hiinlast ei ela ja rõdu pole. Tubasid on kolm, meie vannituba jääb magamistoa uksest sissepoole, privaatsust jagub. Korterit jagame Marc'iga, kel on Kustaviga palju ühist - näiteks armastavad mõlemad ananassi, kiivit ja Nutella šokolaadikreemi.

Eestist tulles oli Kusti natuke õnnetu, et akustiline kitarr koju pidi jääma ja ainult ukulele ning elektrikas kaasa said, aga Marc'il on akustiline juhtumisi täiesti olemas ja elavat muusikat kuuleb siin nüüd iga päev.

Marc'i tuppa paistab päike hommikul, meie omasse lõunast õhtuni. Elutuba asub magamistubade vahel ja saab osa kogu päikesepaistest, mida päeval pakkuda on.

Tööotsingutes oleme samuti aktiivsed, mõned CV-d on teele pandud, kuid ühtki vastust pole veel laekunud. Ettekujutus, mis mul siinsetest tööotsingutest oli, vastab kenasti reaalsusele. Täpselt nii ärev ja veidi allaheitlik kui arvasingi. Vancouveri elanikest moodustavad sisserännanud poole, aga ikka on kompleks, et kes ma olen, et siin tööd saada, nad võiksid vabalt kohaliku palgata... Pole väga intensiivselt otsinud ka, et kohasemat pilti tekitada, rohkem arvutiga diivaninurgas CV-sid teele klõpsanud, selle asemel, et jalaga uks lahti lüüa ja teatada: siin ma nüüd olen, kukkuge palun vaimustusest külili!

Suhtlemises on siinsed inimesed väga osavad. Avatud, sõbralikud ja tähelepanelikud, vaatavad rohkem silma ja soovivad kõigile ilusat päeva. Naeratused pole loetud ega eelda hirmus sügavat põhjendust, kuid samas ei ole tegemist ka ameerikalikult võltsi keep-smile' iga.

Vancouver on väga tolerantne, isegi kerjustega vahetatakse paar sõna. Kesklinnas asuv Davie Village on kohaliku geikogukonna meka, sealse rahva seksuaalne orientatsioon ei paista küll kellelegi korda minevat. Asiaate on samuti rohkelt, aga mustanahalisi väga vähe.

Keda siin veel võib kohata - inimesi, kes räägivad oma kujuteldava kaaslase või iseendaga. Kohe pikki vestlusi peavad keset tänavat maha! Vancouveris on teatavasti suur narkoprobleem ja selle tagajärjed silmaga näha. Kanepilõhna hõljub tihti, kuid kõige probleemsemad tarbijad on linna idapoolsesse ossa surutud, ülejäänud Vancouver on aga väga turvaline.

Kolimine

Uue rahaga harjumine võtab alati veidi aega. Kanada hinnanumbrid on Eestile õnneks sarnased - kurss on 1,3 dollarit ühe euro eest - vähemalt säilib mingi ettekujutus, kui palju miski maksab, ilma et iga kord kalkulaatori välja peaks otsima.

Siinne paberraha mulle meeldib, ilus värviline: 

Eile kolisime lõpuks oma uude korterisse. Eesti kodu andsime juba detsembri keskel ära ja oleme sellest ajast kohvrite otsas elanud. Jah, reisida on tore, aga pärast rännakuid on täitsa mõnus end iga päev samas kohas kerra tõmmata ja asjad kappi laiali laotada.

Korteriga vedas, kõik vajalik on olemas. Isegi padjad, tekid ja voodipesu! Ometigi ei lähe kolimisel kunagi nii, et mitte midagi vaja poleks. Nii tegimegi nimekirja ja läksime poodi riidepuid, käterätikuid, wc-paberit, pesupulbrit, seepi ja hambaharjatopsi otsima.

Õnneks on Vancouveris IKEA, mis pakub teatavasti kõike, mida hing ihata oskab. Kuna me kesklinnast väljas pole õieti käinudki, oli üsna värskendav istuda metroosse ja sõita hoopis uude linnaossa. Kaardi pealt tundus pood metroojaamale päris lähedal olevat, selline paras jalutamise ots (seda enam, et eile oli 18 kraadi sooja ja lõpuks sai saapad suvekingade vastu vahetada), aga kohapeal selgus, et olime mõõtkavaga jälle puusse pannud, seega istusime bussi peale ja töristasime oma 10-15 minutit, et kohale jõuda.

Ajutisse koju on väga keeruline asju valida, tahaks ju ikka kõige mõnusamaid ja mugavamaid, aga mõistuse hääl ütleb, et kuna me tõenäoliselt need ühel hetkel kõik maha jätame, ei ole mõtet palju kulutada. Nii leppisime näiteks plastmassist riidepuudega ja põrandalambi valisime hinna, mitte meeldivuse järgi.

Toidu osas ei ole me veel midagi igatseda osanud, kõik harjumuspärane paistab olemas olevat ja kohalikust vene poest saab isegi kohukesi ja eesti leiba. Pealegi olen ma nagunii rohkem saiasõber.

Mis Eestist erineb - korteris elavatel inimestel pole pesumasinat. Sest milleks? Võtab ruumi ja müriseb. Pesuruum on teiste elanikega ühine, osades kohtades tasuta, teistes mündi eest.

Meie majas on igal korrusel ruum, mis sisaldab nelja pesumasinat, nelja kuivatit, tööpinda ja kraanikaussi. Esimese hooga tundus kummaline, et masin pole oma vannitoas, aga juba mõne aja pärast olin teist meelt. Esiteks tuleb kõndida ainult paar sammu, sest pesuruum on meie korterist kolmas uks. Teiseks näevad siinsed koridorid välja nagu hotellis - vaip maas, puhas ja vaikne.

Väga turvaline on ka, võõrad sisse ei pääse ja lifti kasutada ei saa (selleks on kiipi vaja). Ka pesuruumi uks on lukus ja kasutamine reguleeritud - kella 8-st hommikul 23-ni õhtul, muul ajal on masinatest elekter välja lülitatud.

Esimese hooga krabasin kaasa ainult tumeda pesu (seda oli rohkem), aga kui vahepeal pestud kraami kuivatisse tõstmas käisin, sain aru, millise blondiiniga minu näol tegemist on - masinaid on ju tervelt neli! Pese kasvõi terve suguvõsa riided korraga ära... 

Kuivatid on siin täiesti elementaarsed, kohalikud ei kujuta ilmselt ette, miks peaks pesu näpitsatega nöörile sättima ja järgmisel päeval maha korjama kui masin võib selle ühe tunniga kuivaks, pehmeks ja sirgeks tuulutada. Pealegi ei ole (vähemalt kesklinnas piirkonnas) õues kuivatamise luksust, rest peaks toanurgas seisma ja asjatult ruumi võtma.

Õhtul sõlmisime üürilepingu, kinkisime korterinaabrile Kalevi šokolaadi ja jõime kolmekesi ühe hea punase veini oliivide kõrvale ära. Täna kerime jalad tagumiku alt välja ja hakkame lõpuks tööd otsima.